Teine advent

Ehk teisele advendile eelnev nädalavahetus ehk mis juhtub, kui mind jõulueelsel ajal home alone jäetakse. J Tegelikult alati nii ei lähe ja kui mul üht tellimust poleks olnud, võinuksin vabalt jalad seinale visata, jõulufilme vaadata ning glögi ja ohtras koguses piparkookide seltsis kvaliteetaega veeta. Kuigi seda ma tegingi, lihtsalt diivanil lösutamise asemel istusin hommikust õhtuni suure laua taga, ühe silmaga jälgisin arvutist jooksvat filmi ja teisega genereerisin ideid ning kaarte. Kvaliteetaeg anyway!

 

Siin väike pildiseeria sellest, mis valmis (ja kuidas valmis). Esimesed seitse kaarti läksid Laulasmaa lasteaia täna toimuvale jõululaadale, viimased kaks on private property.

 

 

  For starters: meet my new friend. J Uue korteri vana töölaud uues kuues.
 

  Ladusin ühe viiendiku vajalikust kraamist lauale ja I had a feeling, et there's not enough room.

There you go, täpselt paras. Michael Bublé meeleolu looma ja – let the fun begin! J

 

 

Esimene loomulikult jõululaadale ei lähe. J

  Kolm valmisid esimese advendi eelsel nädalavahetusel, ülejäänud 11 teise advendi ajal. Produktiivsus missugune.
 

 

 

 

 

It's that time of the year again

Holiday spirit tabas meie penthouse’i sel aastal õige vara – detsembri esimesel päeval käisime metsas hangedes sumpamas ja kuuske otsimas, teisel päeval sättisime oma kaua tehtud (otsitud) kaunikese paika ning päkapikusussid rippuma, valmistasime seapraadi ja piparkooke ning isegi jõulukaardid said valmis. Naabrid küsisid küll kuuse toomise kohta, et kas natuke vara pole, aga minu meelest on jõulud ainuke hea asi talve juures, nii et I’m gonna make the most of it. Niisiis Christmas – you’re on!

Aga kuna kaardid valmisid oma inimestele ja on osa suuremast kingist, siis ei saa praegu veel saladusloori kergitada ega kaardi sisemust näidata. Seega tulge pärast jõule tagasi vol2-te vaatama. ;)

 

PS! Kõik tellimused on veel väga oodatud – bring 'em on!



 

 Something special for someone special. Sisu näeb aga kolme nädala pärast. J

Uues kuues.

  Midagi pidulikku.

 And smth british. (Võtsin üle pika aja kalligraafiaraamatu ette ning kontrollisin oma teadmisi. And it turns out, et mulle teada-tuntud „G” on hoopis „H”, kuigi mulle tundub see ikka g, mis g. Katsetasin ära, aga kas selle juurde ka jään – doubt it. We’ll see.)

Testing, testing, 1-2-3

Mnjaa, ma käin nüüd taas koolis. Õigemini niinimetatud koolis, sest pärisülikooli asemel on Tallinna Rahvaülikool ja loengud pole mitte mitmuses, vaid ainsuses. Läksin sügisel kõik-kõik-on-uus-septembrikuus-lainega kaasa ning registreerusin kalligraafiastuudio algajate kursusele. Mõtlesin veel endamisi, et küllap rabab mu laisuletehnikas gooti kiri õpetaja jalust, aga lähen ikka, sest ega need põhitõed ju mööda külge maha jookse. Pärast esimest tundi tormasin tuhatnelja majast välja, näol ilmselge hämming ja peas karjusid suured küsimärgid: „ARE YOU KIDDING ME???”. Tuli välja, et ma ei oska üldse kirjutada. J Vähemalt mitte kõige tavalisema geelpliiatsiga kirjutatud tavakirja. Põhimõtteliselt on mul igal teisipäeval kella poole seitsmeks mast maas ja kassiahastus peal. Nii ma siis nüüd ootan pikisilmi detsembrikuud, my last chance’i end hästi tunda, sest siis hakkame laisulge katsetama. Küll mitte gooti kirja, but still, sulg ja tint – hello my friends. Kunagi olen kindlasti õnnelik saadud kogemuse üle, sest õpetaja, Heino Kivihall, on üks Eesti tuntumaid kirjagraafe ning viimased 15 aastat olnud ka Tallinna linnakalligraaf, kelle töid tellib isegi Vabariigi Presidendi Kantselei. Jah, k u n a g i olen õnnelik. J

 

Üks selle nädala kodutöid, ühendatud kursiivkiri. Sain teada, et o-de ja v-de ühenduskohad on liiga laiad. Arvestades seda, kui palju muid vigu ma siit ise leian, siis oli õpetaja seekord kaunis leebe. Huh! J

 

 

 

 

 

What do you believe in?

Üks tark mees taskus, Ferdainand Foch, käis kunagi välja väärt mõtte: „The most powerful weapon on earth is the human soul on fire”. Nii ta on, kogu maailma looming on tõenäoliselt sündinud selle tagajärjel, et kellegi hing tahab midagi öelda. Well, today is my turn.

Ma tean küll, et when life gives you lemons, make lemonade. Või et make them wonder why you're still smiling. Ning öeldakse ka: the difference between try and triumph is just a little umph. Noh, guess what – paljugi, mida öeldakse. Sest life can trip you up on a perfect day. Ja nii ongi. Inimesed tulevad ja lähevad. Lihtsalt lähevad ega tulegi enam tagasi. Elu ei ole õiglane ja kõik, kes usuvad jumalat või mingit kõrgemat võimu, on lihtsalt nupust nikastanud. Kui keegi meid kuskil valvaks, siis ei oleks Steve Jobs vähki haigestunud. Ega astuks põder tee peale just sel hetkel ja seal kohas, kust noor isa teda kodus ootava naise ja lapse juurde sõites möödub. Imikud ei sureks une pealt ja arstid ei laiutaks käsi ega ütleks, et „Juhtub. Üks miljonist. Nobody knows why”. Südamed ei murduks. Ja Eestimaa suvi oleks pikem. Mina ei usu, et jumal on olemas. Sellepärast ma ka ei kirjuta ega hakkagi kunagi kirjutama seda sõna suure tähega, sest see ei tähenda minu jaoks mitte midagi.

Hiljaaegu oli Postimehes uudis, kuidas üks kaheksa-aastane poiss käis esimest korda elus seenel ja kukkus omale noa rindu. Ja mitte lihtsalt rindu, vaid otse südamesse. Milline on tõenäosus, et sa lähed just sinna metsa, kuhu keegi noa unustas ja astud täpselt samma kohta, kuhu see tal kukkus? Või et see läheb OTSE südamesse? Kui keegi tahaks minuga siinkohal jumalast rääkima tulla, siis I'd punch them, I'd punch them hard. Mõni päev tagasi jutustasin sama loo ühele tuttavale, kes vastas selle peale lihtsalt ühe sõnaga: „Saatus”. Vat seda ma usun. Võib-olla sellepärast, et kui midagi elus (vähemalt sel ajahetkel ja selle mätta otsast vaadates) hirmsasti nihu läheb, on lohutav mõelda, et „ju siis pidigi nii minema”. Kõik on ju millekski hea. Ühel päeval life kicks you in the face, teisel saad aru, millise väärtusliku õppetunni võrra nüüd rikkam oled. Aga alati ei saa ka. Teinekord tahaks kogu maailmale selja keerata ja tuhatnelja minema joosta, sest juhtub midagi nii paganama ebaõiglast, et you can't wrap your head around it. Ma ei usu, et selle poisi vanemad mõtlevad praegu, et järelikult nii pidi minema. Tõenäoliselt ei saagi nad kunagi aru, miks nii pidi minema. Võimalik, et elu ei peagi õiglane ega kerge olema, aga mõnikord ... Mõnikord on ta lihtsalt overwhelmingly raske.

Kuna meil on siin siiski igasugune vabadus, siis on inimestel täiesti vaba voli uskuda ja arvata, mida nad iganes ise soovivad ja kellelgi pole õigust teise usku õõnestada või arvustada. Seega ma ei arva tegelikult, et see jumalarahvas on napakas. Lihtsalt omamoodi, aga seda oleme ju me kõik. Kui keegi tunneb, et tal on vaja kirikus käia ja piiblit lugeda ning see pakub talle mingisugust lohutust, siis (forgive me for saying this) – jumala eest. Minu vanaema käis ja uskus ka ega olnud seepärast less of a woman kui teised. Ma ei tea, kui õnnelik ta oli, et ükski ta lapselastest piiblit oma lugemiskavva ei võtnud, aga vähemalt ei tundnud me kunagi survet ega sundi selleks. Ning selle eest olen ma talle väga tänulik, sest ma usun, et inimene peaks saama ise valida, millesse või kellesse ta usub.

Mina näiteks usun, et kuigi elu on sageli pisut ülemäära raske, siis on see täpselt nii keeruline, kui keeruliseks sa selle ise elad. Ma usun, et inimesed, kes on pealtnäha ülbed ja üleolevad, ainult käituvad nii selleks, et ennast kaitsta, sest nad kardavad ise haiget saada. Ma ei usu, et kõik inimesed on ilusad ja head, aga paljud neist on. Ma arvan, et kibestunud vanainimesed ei ole toredad. Inimene peaks suutma olla elurõõmus ja avatud igas vanuses. Ma usun ka, et on olukordi, kus see pole lihtsalt võimalik. Aga on inimesi, kes ei oska õnnelikud olla ka siis, kui õnn suure haamriga nende uksele vasardab. Kuna õnne tähendus on igaühe jaoks erinev, siis sõltub õnnelik olemine ainult sinust endast. Kui sa seda pole, siis muuda midagi! Ära oota, et keegi teine seda sinu eest tegema tuleks. Ma usun, et liiga sageli jääme oma mätta otsa hädaldama ega julge õnne nimel riskida. Elus on palju head, mida võetakse sageli iseenesestmõistetavana. Ja seepärast ma ka usun, et lapsed ei tohiks lapsi saada, sest nad ei oska veel seda ilmaime, millest paljud unistavad ja mida paljud ei saagi kunagi, hinnata. 

Ma usun, et elu on liiga lühike, et raisata seda inimeste peale, kes sinust tegelikult ei hooli. Kuid kui oskad märgata seda, mis sul on, ja hinnata neid, kes sind ümbritsevad, vat siis – ma usun – on elu piisavalt pikk, õnnelik ja õiglane.

(No näed siis, I guess I really do believe in smth. Võib-olla vanaema polegi väga pettunud.)

Katsikule vol2!

At last one that doesn’t have my name on it! J Ehk siis sama sündmus, sama ilmaime ja samad õnnelikud lapsevanemad ning üks rõõmus Londoni vanaema. Ja meil jälle põhjust pressida end kaasa seda nööbikest vaatama. Küll ta on ikka armas! J

Maailma parim Madis

 27 šokolaaditahvlit inimesele, kes sööb šokolaadi nagu leiba. J

 

  All packed.

Guess what’s in the 28th! Vihjeks – pärast sellist šokolaadikogust peab ju kaloreid põletama. Garmin Forerunner 910 XT HR sobib selleks suurepäraselt. J

 

Nimekirja lõpust on puudu veel Heiki, Kaja ja Karmell.

101% kordaläinud üllatuspidu. Nagu asjaosalised ise ütlesid, siis sünnipäevalapse nägu jääb veel kauaks meelde. Seega minu suur tänu ja kummardus kõigi maailma parimate sõprade, naabrite, kolleegide ja fämili ees – meil on teiega ikka väga vedanud. J

Betu 4

  Ja juba ongi 4.

  Ja juba ongi käes aeg, kus kaardi vahele soovitakse raha. No okei, emme-issi soovisid.

Aga no kuidas sa lähed tühja käega lapse sünnipäevale. Ei lähe ju! Mingi asine asi peab ikka kingikotis olema, kas või väike PetShopki. J

J

Väike uhke neljane oma mamma süles.

Mis siin ikka öelda – neli, mis neli. Väike preili juba!