31.08.12

Farewell



 
 




Nagu öeldakse, siis loodus tühja kohta ei salli. Seega küll tuleb uusi ja vahest ehk huvitavamaidki. Kindlasti tuleb. Aga kuna keegi pole selgeltnägija, siis on igal lahkumisel pisut kurb alatoon – jumal teab, mis pärast tuleb, vaat’ et uut ja hoopis hullemat ei tule. Ent seda, kui kahju tegelikult on, enamasti välja ei öelda, sest eestlane on juba kord nii loodud, et südant nii naljalt ei puistata ja tunnetest avalikult ei räägita. Selline käitumine on omane pigem Suure Õuna kodanikele, mitte põhjamaalastele. Selle asemel tehakse nalja, lõõbitakse ning tipitakse kaardiridade vahele pisut irooniat ja sarkasmi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu ja jääb ridade vahelt lugemiseks.

Võib-olla see polegi nii halb nagu oleme siiani harjunud arvama. „Lihtne on hukka mõista, tarvis on mõista,” ütleb vanasõna. Seega vahest võiksime lõpetada enda mahategemise ja mõelda kordki n-ö out of the box. Et eestlane pole mitte tundetu mühkam, vaid hea huumoritajuga intelligentne isiksus, kes mõtleb, mida ütleb ning võltsi keep smilingu asemel naeratab ja naerab küll harva, aga kui, siis kogu südamest. Ning selle asemel, et väikese lapse kombel oma igat tunnet ja mõtet kõigile kuulutada, suudetakse olukorda ka teise mätta otsast vaadata ega mõelda ennast maailma nabaks.

Muidugimõista on see üldistus ja käib rohkem stereotüüpide kohta, sest igal rahvusel on oma mustad ja valged lambad. Aga kui eestlane ise teeb eestlasi maha ning nõustub levinud arvamusega, et siinpool sood ei naeratata, ollakse tusased ja trotsi täis, siis näitab ta ühtlasi näpuga ka iseendale. Järelikult on see oma rahvust kritiseeriv isik ise musternäidis sellest, mis kõik halvasti on. Öeldakse, et kui tahad midagi muuta, siis alusta iseendast. Seega kui soovime, et eestlasi teataks kui siiraid, ausaid, töökaid ja lõbusaid isiksusi, siis tuleb end ka nii esitleda. Endast, oma rahvusest ja kodumaast peab lugu pidama, siis peavad ka teised. Sest tegelikult on meil siin ju kõik hästi ning inimesedki ilusad ja head. Seega kandkem õiget riietust, leidkem põhjust naeratamiseks ja kinkigem hoidmist väärt kolleegidele rohkem humoorikaid kaarte – siis pole ka halba ilma, tusatuju ja ebamugavalt nutuseid lahkumisi!





25.08.12

Vanaema 84!





Galligaardi esimesest postitusest ning ühtlasi mu armsa vanaema 82. sünnipäevast möödub kohe-kohe kaks aastat. Mul on suur rõõm teile teatada, et vanaema on endiselt sama armas, kõbus ja lõbus kui varem ning veelgi suurem rõõm, et saan ka seekord talle oma käsitööoskust demonstreerida.

Kui nüüd hästi järele mõelda, siis eelmisel aastal sai vist ainult kommikarbi ja šampanjaga teda kallistama mindud. Shame on me. Vast olin nii suures pakkimistuhinas ja Erasmuse õhinas, et igasugune kaardimajandus ununes sootuks. Kõigest paar päeva pärast pidustusi istusin oma hiiglasliku kohvriga lennukis, taskus üheotsapilet Itaaliasse. Ja kurgus allaneelamatu klomp, sest pool mu südamest jäi sinna lennujaama maha. Aga ise ma ju nii väga tahtsin minna, seega mis sa enam ikka pisardad. Kuigi need pisarad tulid nii ehk naa: enne tolli, pärast tolli, itaallaste kõrval nina vastu kabiiniakent surudes ja hirmsat pilvehuvilist teeseldes, kuigi ise ei näinud läbi vett täis silmade tuhkagi, pärast Bergamos pagasi kättesaamist bussi istudes ja telefonile vastates, Firenzes kodu otsimise ajal lootust kaotades, teeservale maha prantsatades numbrit valides ja kuuldavale lastud nuuksete vahele „ma tahan nii väga koju” sosistades ... Ja oh, many many other times. Ma ei tea ühtki suuremat nutunetit kui ma ise!

Tegelikult oli meeletult fun-fun-fun ka ning ma ei kahetse põrmugi, et seda kogemust omandama otsustasin minna. Kõige parem ongi see, et nüüd, pool aastat hiljem, on eelmise poole aasta paistes silmad ununenud ja meeles vaid imemaitsvad pitsad, hingematvad vaated ja arusaam, et itaallane-sakslane-slovakkialane – vahet pole! Kõik on inimesed ja ühtviisi toredad. Ning keelebarjäär on iganenud mõiste, sest välismaal on su emakeel ingliskeel ja kui selle päevast päeva kõnelemine pakub sulle sama suurt naudingut nagu mulle, siis oled sõiduvees! Eks selle võrra ei saanud ka mu buongiorno nii head lihvi, kui oleks võinud, aga tühja kah, I regret nothing. Kokkuvõttes ütleb Mia mu iseseisvuse tripi kohta, et enam ma lihtsalt üksinda reisima minna ei saa. Sest talle ma ju ei tunnistanud, kuidas üle õhtu patja nutsin, tema teab, et kuna mu kohver oli NII raske, siis ilma pakikandjata on lausrumalus selliseid teekondi omapäi ette võtta. Seega lisaks teadmisele, et I can make it on my own, veendusin ühtlasi selles, milline suur õnn see on, kui su kõrval keegi, kellega saab lisaks kohvriraskusele ka elamusi jagada ning kellega on lihtsalt ... ilus olla igal pool.

24.08.12

Kalevile

 ... aastad veerevad kui autorattad ...



Kalevil ehk elupõlisel autojuhil on pühapäeval sünnipäev. Seega on see üks täiesti tasuta ja tagamõtteta ja puhtast südamest tulnud kaart. Nii nad tulevadki – need head mõtted, luuletused ja kujundused, kui tean, kellele seda teen. Seetõttu ei olegi Galligaardi idee siiamaani laienenud, sest selle põhimõte ei käi masstoodanguga kokku. Eesmärk on ju teha isikupäraseid ja isemoodi kaarte, sest saajatelgi on igaühel oma iseloom. Nii et äriplaani kui sellisena on see natuke kaheldav ettevõtmine, aga do whatever makes you happy, eks. J Ja pealegi, parimad asjad siin elus ju ongi tasuta.

14.08.12

Las kallab!






Väike üllatus Las Kallab OÜ tiimile, tänu kellele võtan ma selle sügise vihmasajud suurima rõõmuga vastu. Teame ju kõik, et pole halba ilma, on halvad jalanõud! Ja teame ka seda, et milleks käia terve varandus välja, kui kohalikust supermarketist saab ühed tavalised lillelised kummikud, mis ajavad asja sama hästi ära, kümme korda odavamalt. Aga ... once you put those Hunters on, you know what I mean - they're worth every penny! Ja kuna Eestis on aastas põhimõtteliselt 365 päeva kehva suusailma, siis on vaja midagi, mis suunurgad üles tõmbaks ning seest soojaks teeks. Well, I've found my rainy days' mojo. Leia sinagi: www.laskallab.ee! ;)

05.08.12

First order – coming right up!




Hip-hip-hurraa – Galligaardi the very first tellimustöö!

Tööprotsess



Sai pisut tänast tellimustööd pildistatud – nii see l’arte d’arrangiarsi käib. The beauty of creating ART out of nothing!

04.08.12

Näidiseid

                                                                   Karp kõigele ilusale


                                                     
                                              ... las ma joonistan ja kirjutan talle sinu eest ...



                                           Aasta siis oli 65 ehk näidiseid vanematest töödest.

03.08.12

Numbrid





... äsja jõudis poelettidele minu tõlgitud teos „Sinu nime salakeel”, mida ma põhimõtteliselt soovitan lugeda ainult neil, kes suudavad end minu vennaga samastada. See raamat on täpselt Keiole. Räägib sellest, kuidas numbrid 1–9 su elu mõjutavad. No ma ei tea, võib-olla mõjutavadki. Aga kui ma kunagi mingi ime läbi peaksin emaks saama, siis ma arvatavasti numeroloogiat lapsele nimepanekul ei arvestaks (millega teeksin teose järgi muidugi väiksele ilmakodanikule karuteene ja võiksin ta elu sootuks, juba enne selle algust, ära rikkuda). Meie oleme ju kõik siiamaani hakkama saanud, elus ja terved ja küllaltki normaalsed. Kuigi noh, see viimane on väga kaheldava väärtusega statement. Võtan tagasi. Võib-olla tasub ikkagi see teos kunagi uuesti lahti lüüa ja nii igaks juhuks need põhimõtted üle vaadata, just to be sure.
See pilt on aga kunagise gümnaasiumi kunstitunni tulemus. Õigemini vist kulus selleks kogu veerand, aga kes seda enam mäletab. Ka tööd ennast mäletan ainult pildi järgi, kuna see kogub tõenäoliselt kuskil VMG eesti keele klassis tolmu. Rumalamast rumalama peaga sai õpetajale gümnaasiumilõpetajate tööde albumi koostamiseks originaal viidud, ent album jäigi ilmumata ja seda tööd ma rohkem näinud pole. Ehk kunagi keegi avastab ja mine tea, saab veel rikkaks.


02.08.12

Sõbrale





Sõbrapäev aastal 2008. Mõelda vaid, et see minu väike sõber oli siis neljakuune ja kohe varsti saab juba nelja-aastaseks! Ja mõelda vaid, kui palju on sõpruse tähendus selle nelja aastaga muutunud. Kunagi sai sõbrapäevaks kaarte lausa hulgi meisterdatud. Aga pika peale näed, et andmisel ja andmisel on vahe – kaua sa jaksad anda, kui sulle samaga ei vastata. Mitte kaarte ega kingitusi, vaid juhuslikke telefonikõnesid, küllakutseid ja lihtsaid, ent hoolivust näitavaid üllatusi. I'll be there for you when you're there for me too, („Friends”) sest sõprus vajab ju ikka kahte südant, mitte ühte. Seega nüüd on mu kaardisaajate ring koomale tõmmatud ja piirdub ainult nende kõige-kõigematega, kes on minu ja kelle jaoks olen mina olemas. Alati. Ning olgem ausad, kaardidki tulevad nüüd erilisemad, seega „milleks kurvastada, täna siin ruumi vaid on armastada” (Dagö).
Helistage rohkem oma sõpradele, nendele tõelistele. Hoolige ja armastage. Ning saatke kaarte! Sest – „the secret of happiness? Not money. So leave the lawn, forget your investments and call in sick tomorrow. Do yourself a favour. Phone a friend.” (Richard Reeves)

01.08.12

L'italiano vero!






Found some inspiration today: itaallane Luca Barcellona. Siiani kaunim käekiri, mida nähtud!