16.07.11

Hõissa, pulmad!




Täna on pulmapäev...

Ma pole vist küll õige tüdruk, sest valgest kleidist ja printsist pole ma kunagi unistanud ega unista praegugi. Kui varem mulle (nagu väikestele tüdrukutele ikka) lihtsalt poisid ei meeldinud, siis nüüd tundub see fäänsi-päänsi valge kleidi-pruutneitside-limusiini-pulmaisa-fotograafi-kiriku teema minu jaoks way too much. Isegi kui see mu rahakotti haigutavat auku ei jätaks, siis sellist suurejoonelist tähistamist ma ikkagi ei sooviks – ilmselt seetõttu, et tähelepanu keskpunkti pole ma kunagi nautinud, kuid see sündmus ju seda ongi, all about the bride and groom. Ent pulmas käia ja rambivalguses olijatele kaasa elada meeldib mulle väga ning, mis peamine, valmistada pruutpaarile nii armas ja eriline kaart, et sellest lihtsalt peab üks tõeliselt õnnelik kooselu tulema!

Mis aga minu selle koha pealt mittetüdrukulikku südant liigutab, on Dagö loo „Pulmapäev” sõnad. Miskipärast, kui see hetk üldse kunagi peaks tulema, kujutan ma seda ette just nii: kahe inimese lihtne lubadus igal hommikul koos ärgata. Ning pidu, mida selle lubaduse väljaütlemise järel peetakse vaid koos kõige lähedasematega, „nende vanavanematega, kes elus on veel”, sest perekond ja nendega koosveedetud aeg on tähtis. Ja rohkem polegi vaja, kuna järgmisel päeval läheb elu oma rada pidi edasi ning inimene su kõrval on ju sama ja ka antud lubadused pole midagi uut – sa ju teadsid seda varemgi, et ta sind kuuni ja tagasi armastab. Inimesed on muidugi erinevad ja mõnele meeldibki oma tundeid suurelt ja laialt kuulutada (ning hurraa, et nad olemas on, tänu neile saavad ka tagasihoidlikumad pidustustest osa!). Ju siis olen ma lihtsalt teisest puust tehtud, sest minu pulmapäev ei käiks 100 külalise, harfimängija ja pulmamarsiga kohe kuidagi kokku – selle asemel oleks mina, the one who brings out the best in me, me pere ning Dagö, kes teaks just täpselt, mida öelda. J

„Hommik on heinane ja lahkuvad väed, onu veel eilane, viis tundi siit läeb, lõpuks kui siis Helju röögatus sööb vaikelu, õu nõnda tühjaks jääb – algab abielu. Lõpuni proovivad, sest vannutud nii, annaks, et soovivad ka tõepoolest nii, et kui kunagi viimne paat üht viib üle jõe, teiselpool vikerkaart veel sosistab tões:
ole, oh ole sa
peale kes kehale ja jalgele rahu toob
peale keskööd,
ole, oh ole sa
peale kes haarab tekiääre
valguse kummitus kui hommikul lööb.”

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar