25.08.12

Vanaema 84!





Galligaardi esimesest postitusest ning ühtlasi mu armsa vanaema 82. sünnipäevast möödub kohe-kohe kaks aastat. Mul on suur rõõm teile teatada, et vanaema on endiselt sama armas, kõbus ja lõbus kui varem ning veelgi suurem rõõm, et saan ka seekord talle oma käsitööoskust demonstreerida.

Kui nüüd hästi järele mõelda, siis eelmisel aastal sai vist ainult kommikarbi ja šampanjaga teda kallistama mindud. Shame on me. Vast olin nii suures pakkimistuhinas ja Erasmuse õhinas, et igasugune kaardimajandus ununes sootuks. Kõigest paar päeva pärast pidustusi istusin oma hiiglasliku kohvriga lennukis, taskus üheotsapilet Itaaliasse. Ja kurgus allaneelamatu klomp, sest pool mu südamest jäi sinna lennujaama maha. Aga ise ma ju nii väga tahtsin minna, seega mis sa enam ikka pisardad. Kuigi need pisarad tulid nii ehk naa: enne tolli, pärast tolli, itaallaste kõrval nina vastu kabiiniakent surudes ja hirmsat pilvehuvilist teeseldes, kuigi ise ei näinud läbi vett täis silmade tuhkagi, pärast Bergamos pagasi kättesaamist bussi istudes ja telefonile vastates, Firenzes kodu otsimise ajal lootust kaotades, teeservale maha prantsatades numbrit valides ja kuuldavale lastud nuuksete vahele „ma tahan nii väga koju” sosistades ... Ja oh, many many other times. Ma ei tea ühtki suuremat nutunetit kui ma ise!

Tegelikult oli meeletult fun-fun-fun ka ning ma ei kahetse põrmugi, et seda kogemust omandama otsustasin minna. Kõige parem ongi see, et nüüd, pool aastat hiljem, on eelmise poole aasta paistes silmad ununenud ja meeles vaid imemaitsvad pitsad, hingematvad vaated ja arusaam, et itaallane-sakslane-slovakkialane – vahet pole! Kõik on inimesed ja ühtviisi toredad. Ning keelebarjäär on iganenud mõiste, sest välismaal on su emakeel ingliskeel ja kui selle päevast päeva kõnelemine pakub sulle sama suurt naudingut nagu mulle, siis oled sõiduvees! Eks selle võrra ei saanud ka mu buongiorno nii head lihvi, kui oleks võinud, aga tühja kah, I regret nothing. Kokkuvõttes ütleb Mia mu iseseisvuse tripi kohta, et enam ma lihtsalt üksinda reisima minna ei saa. Sest talle ma ju ei tunnistanud, kuidas üle õhtu patja nutsin, tema teab, et kuna mu kohver oli NII raske, siis ilma pakikandjata on lausrumalus selliseid teekondi omapäi ette võtta. Seega lisaks teadmisele, et I can make it on my own, veendusin ühtlasi selles, milline suur õnn see on, kui su kõrval keegi, kellega saab lisaks kohvriraskusele ka elamusi jagada ning kellega on lihtsalt ... ilus olla igal pool.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar