26.10.12

What do you believe in?


Üks tark mees taskus, Ferdainand Foch, käis kunagi välja väärt mõtte: „The most powerful weapon on earth is the human soul on fire”. Nii ta on, kogu maailma looming on tõenäoliselt sündinud selle tagajärjel, et kellegi hing tahab midagi öelda. Well, today is my turn.

Ma tean küll, et when life gives you lemons, make lemonade. Või et make them wonder why you're still smiling. Ning öeldakse ka: the difference between try and triumph is just a little umph. Noh, guess what – paljugi, mida öeldakse. Sest life can trip you up on a perfect day. Ja nii ongi. Inimesed tulevad ja lähevad. Lihtsalt lähevad ega tulegi enam tagasi. Elu ei ole õiglane ja kõik, kes usuvad jumalat või mingit kõrgemat võimu, on lihtsalt nupust nikastanud. Kui keegi meid kuskil valvaks, siis ei oleks Steve Jobs vähki haigestunud. Ega astuks põder tee peale just sel hetkel ja seal kohas, kust noor isa teda kodus ootava naise ja lapse juurde sõites möödub. Imikud ei sureks une pealt ja arstid ei laiutaks käsi ega ütleks, et „Juhtub. Üks miljonist. Nobody knows why”. Südamed ei murduks. Ja Eestimaa suvi oleks pikem. Mina ei usu, et jumal on olemas. Sellepärast ma ka ei kirjuta ega hakkagi kunagi kirjutama seda sõna suure tähega, sest see ei tähenda minu jaoks mitte midagi.

Hiljaaegu oli Postimehes uudis, kuidas üks kaheksa-aastane poiss käis esimest korda elus seenel ja kukkus omale noa rindu. Ja mitte lihtsalt rindu, vaid otse südamesse. Milline on tõenäosus, et sa lähed just sinna metsa, kuhu keegi noa unustas ja astud täpselt samma kohta, kuhu see tal kukkus? Või et see läheb OTSE südamesse? Kui keegi tahaks minuga siinkohal jumalast rääkima tulla, siis I'd punch them, I'd punch them hard. Mõni päev tagasi jutustasin sama loo ühele tuttavale, kes vastas selle peale lihtsalt ühe sõnaga: „Saatus”. Vat seda ma usun. Võib-olla sellepärast, et kui midagi elus (vähemalt sel ajahetkel ja selle mätta otsast vaadates) hirmsasti nihu läheb, on lohutav mõelda, et „ju siis pidigi nii minema”. Kõik on ju millekski hea. Ühel päeval life kicks you in the face, teisel saad aru, millise väärtusliku õppetunni võrra nüüd rikkam oled. Aga alati ei saa ka. Teinekord tahaks kogu maailmale selja keerata ja tuhatnelja minema joosta, sest juhtub midagi nii paganama ebaõiglast, et you can't wrap your head around it. Ma ei usu, et selle poisi vanemad mõtlevad praegu, et järelikult nii pidi minema. Tõenäoliselt ei saagi nad kunagi aru, miks nii pidi minema. Võimalik, et elu ei peagi õiglane ega kerge olema, aga mõnikord ... Mõnikord on ta lihtsalt overwhelmingly raske.

Kuna meil on siin siiski igasugune vabadus, siis on inimestel täiesti vaba voli uskuda ja arvata, mida nad iganes ise soovivad ja kellelgi pole õigust teise usku õõnestada või arvustada. Seega ma ei arva tegelikult, et see jumalarahvas on napakas. Lihtsalt omamoodi, aga seda oleme ju me kõik. Kui keegi tunneb, et tal on vaja kirikus käia ja piiblit lugeda ning see pakub talle mingisugust lohutust, siis (forgive me for saying this) – jumala eest. Minu vanaema käis ja uskus ka ega olnud seepärast less of a woman kui teised. Ma ei tea, kui õnnelik ta oli, et ükski ta lapselastest piiblit oma lugemiskavva ei võtnud, aga vähemalt ei tundnud me kunagi survet ega sundi selleks. Ning selle eest olen ma talle väga tänulik, sest ma usun, et inimene peaks saama ise valida, millesse või kellesse ta usub.

Mina näiteks usun, et kuigi elu on sageli pisut ülemäära raske, siis on see täpselt nii keeruline, kui keeruliseks sa selle ise elad. Ma usun, et inimesed, kes on pealtnäha ülbed ja üleolevad, ainult käituvad nii selleks, et ennast kaitsta, sest nad kardavad ise haiget saada. Ma ei usu, et kõik inimesed on ilusad ja head, aga paljud neist on. Ma arvan, et kibestunud vanainimesed ei ole toredad. Inimene peaks suutma olla elurõõmus ja avatud igas vanuses. Ma usun ka, et on olukordi, kus see pole lihtsalt võimalik. Aga on inimesi, kes ei oska õnnelikud olla ka siis, kui õnn suure haamriga nende uksele vasardab. Kuna õnne tähendus on igaühe jaoks erinev, siis sõltub õnnelik olemine ainult sinust endast. Kui sa seda pole, siis muuda midagi! Ära oota, et keegi teine seda sinu eest tegema tuleks. Ma usun, et liiga sageli jääme oma mätta otsa hädaldama ega julge õnne nimel riskida. Elus on palju head, mida võetakse sageli iseenesestmõistetavana. Ja seepärast ma ka usun, et lapsed ei tohiks lapsi saada, sest nad ei oska veel seda ilmaime, millest paljud unistavad ja mida paljud ei saagi kunagi, hinnata. 

Ma usun, et elu on liiga lühike, et raisata seda inimeste peale, kes sinust tegelikult ei hooli. Kuid kui oskad märgata seda, mis sul on, ja hinnata neid, kes sind ümbritsevad, vat siis ma usun on elu piisavalt pikk, õnnelik ja õiglane.

(No näed siis, I guess I really do believe in smth. Võib-olla vanaema polegi väga pettunud.)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar