Buon natale!

Täna ongi JÕULUD ja kingituste jagamine on kohe-kohe käes. Meie peres käis jõuluvana juba eile öösel ning seetõttu avasime oma pakid jõululaupäeva hommikul. Ent paar pakki viis jõulutaat vanaema kuuse alla ka ja kuna enne vanaema juurde jõudmist, söögilauda istumist ja kuuse all kinkide jagamist pole kellelgi aega netis käia, siis on praegu ohutu aeg teile ühe kingipaki sisu näidata. Ema nagunii käib siin lehel imeharva. :)

Detsembrihullus

The madness is finally over! Müüki minevad jõulukaardid valmis, pildid ilmutatud ning albumisse ja raami paigutatud ja tuhat üks muud asjatoimetust tehtud. Lendasime eelmise reede hilisõhtul Londonisse ning kui lõpuks lennukis maha istusin, oli küll selline tunne, nagu kivi oleks südamelt langenud – mis on tehtud, see tehtud, ja mis tegemata, siis ... tühja sest. 'Cause I was going to London, beibi! :D Hell yeah.

Another one

Tahaks kirjutada, et another one bites the dust, nagu Queen laulab

Ilma kaardita sünnipäev

 

Umbes nädal enne Madise 29. sünnipäeva, kui talle netist kinki tellisin, tuli mul järsku meelde, et kaart on ju ka tegemata. Kui seda siis Madisele mainisin, ütles ta nagu muuseas, et „aga sa teed selle ju nagunii endale”. Mis on põhimõtteliselt tõsi. J Seega, kuna ma sel aastal kellakorjandust ei teinud, siis jäi ka ühiskaart ära. Kui ma nüüd enda vastu aus olen, siis ega see Madist küll grammigi õnnetumaks ei teinud. J

Helju Soosaar 85

Kas teie olete kunagi mõelnud, kust need maailma kihvtimad vanaemad, tädid, onud, täditütred, onupojad ja kõik need muud pudinad tulevad? Mul on teile vastus: MINUL ONGI MAAILMA KÕIGE LAHEDAM PERE! J

Hõissa, pulmad ... again!

Kui alles mõni kuu tagasi olid pulmad minu jaoks kauge teema, midagi, mida teised korraldasid ja kuhu läksid, siis nüüd olen teemas nii sees kui sees ega mäletagi enam, mitme pulma jaoks kutseid, kohakaarte, lauaplaane, ametimärke ja pulmakaarte valmistanud olen.

A new baby girl in da hood!

 

We’ve got a brand new baby girl in the house! J

Pulmad

Siis, kui ühed valmistusid Otepääl TriSmile’i triatloniks, pidasid teised Kõltsu mõisas pidu ja pühitsesid armastust. J

Liisile

Üks armas kaardike veel armsamale üleukse naabrinaisele.

Midsummer's midweek's midday

Igal aastal mõtleb suur osa eestlastest, mida jaanipäeval peale hakata, kuhu minna ja kellega seda veeta. Mina pole juba viimased viis aastat sellega oma pead vaevama pidanud, sest jaanipäev võrdub meie jaoks Jaanuse sünnipäevaga. J

Aardejaht

Sel aastal saatsime õega vanemad sünnipäeva puhul merele, täpsemalt paariks tunniks Kajsamoorile merelugusid kuulama ja toitu nautima. Aga selle asemel, et kingitust lihtsalt üle anda, mõtlesime õe ja lastega reede õhtul maale sõites, kuidas asja huvitavamaks ja meeldejäävamaks teha – kuna mereteema oli juba õhus, siis otsustasime vanematele väikse aardejahi korraldada. Sõit maale pole kunagi nii kiiresti möödunud: mõtlesime kogu tee peidukohti ja ülesandeid, mida nad seal tegema peavad ning enne kui aru saime, olimegi maal, Pärtli talu õuel.

Ema oli oma aaret leides esialgu kaunis jahmunud (mis isu saab vanal paadil loksudes olla, eks), aga kui päev kätte jõudis ja nad Lennusadamas nii palju uut ja huvitavat avastasid, oli vaim merele minekuks valmis ning tuli välja, et seiklus oli päris tore ja nad jäid oma kingiga rahule. Nagu ma emale kinkevautšerile kirjutasin, siis „õnn ei ole midagi suurt ja kättesaamatut, vaid koosneb paljudest väikestest hetkedest, mis elu eriliseks ja elamisväärseks muudavad”. See oli üks piisk nende õnnemeres. J



 

 

Nii me seda aaret jahtisime: laste istutatud püramiidhaabade juurest vana koera Timmi hauale, sealt isa lemmikpaigani õuel ehk tallini ja aias kasvava jõulupuuks ristitud elupuu juurest mereranda ehk ema suurde kiviktaimlasse. Igas ülesleitud paigas tuli oma lapsepõlve meeldejäävaimat kingitust või sünnipäeva meenutada, rääkida Timmist üks lõbus lugu või jõululaulu laulda, kuni aare üles leiti ning sünnipäevalastel mererannas kivile istuda paluti ja neile üks „Õnne soovime teil” lauldi. J

Kaunis päikeseloojang Pärtli talu õuel.

  Maasikabeseetort reede õhtul kell pool 12. Yum! J

 

 

 

 

Peensulekalligraafia ja KTM

 

Basically on kõik väga lihtne: vaja läheb ainult PPP-d ehk paberit, peensulge ja Parkeri tinti (või noh, mõnda analoogset). Ja Heino Kivihalli kirjatehnika lehed ei tee ka paha. Seems simple? Live and learn, people, live and learn. Not that easy at all.

 

 

 

 

 

 

 

 

Kui eelmine oli Kristeri tellimus ehk from him, siis järgmine on to him ehk ta enda sünna. Külgkorvimees vajas oma kraami trennide ja võistluste vahel vedamiseks hiiglaslikku kotti ja nii see talle muretsetigi ... ning I’ll tell you this, a bag can’t get much bigger than that. Sisustasime selle hea ja paremaga ära ning kogunesime naabritega esmaspäeva hommikul kell 7 sünnipäevalapse ukse taha, köhisime hääled puhtaks ja laulsime mehe maast üles, literally. Vat sellised naabrid on Lossi tänaval! J

 

 

 

 

Sjuprais! J

KTM = Krister The Man. J

 

All packed and pretty. Pärast mõningast kasutamist on valge kindlasti hall ja erkoranžist saanud pruun. Kindel see. Mees ju ise ka Kindel. J

 

 

 

Heade emade päev

 

Maikuu teine pühapäev on küll pühendatud igale naisele, kes kunagi järeltulijaid ilmale on toonud, aga mitte kõik neist ei saa seda päeva koos oma lastega tähistada. Ja sugugi mitte iga ema ei saa sel päeval oma lastelt kevadist lillekimpu, rääkimata siis muudest üllatustest. Sest järeltulijad lihtsalt ei võta vaevaks või ei pea tähtsaks ema külaskäiguga rõõmustada. Eks igas peres on lood isemoodi ning traditsioonidki erinevad, aga kui ema ja laste suhted on korras, siis jätavad viimased vähemalt ühel päeval aastas oma tööd ja tegemised pooleli ning sõidavad emale külla. (Vähemalt siis, kui ühes riigis asutakse. Eri mandrid on juba teine jutt.)

 

Sellest võib ühtlasi välja lugeda, kas lapsed on hästi kasvatatud, teisisõnu – kas ema on head tööd teinud. Sest eks ole see ju ikka ema enda teha, kas lapsed soovivad ja peavad vajalikuks teda tähtpäevadel meeles pidada või mitte. Ei maksa oodata, et poeg sulle täiskasvanuna lilli tooks, kui sa talle lapsepõlves eeskuju pole näidanud ning õpetanud teda naistele lilli kinkima ... või uksi avama ja toidukotte tassima. Seega lõikad seda, mida külvad. Teada-tuntud tõde ju, et kõik saab alguse kodust. Saabki.

Meie kodus on alati nii olnud, et jõuludel ollakse kogu suguvõsaga maal ning vanaema sünnipäeval minnakse talle külla. Punkt. Mitte sellepärast, et nii on viisakas ja peab, vaid seepärast, et vanaema on lihtsalt väga kallis. Nüüd, täiskasvanuna, käime õega samamoodi emal külas ja peame teda meeles. Seega võib öelda, et meie ema ja vanaema enne teda on oma ametit hästi pidanud ning lõikavad nüüd magusaid vilju, mida aastaid tagasi külvasid – naeratuste, kallistuste, heade soovide, lillede ja kingituste näol. Sest nagu Noorkuu liige Rein pühapäeval Vanemuise laval ütles: „Näidake mulle üht ema, kellele ei meeldiks Noorkuu?! Sellel peab siis küll kivist süda olema!”, siis pole vist olemas ema, kes ei sooviks oma lapselt tähtpäeval, eriti emadepäeval, lillekimpu saada. Ja kui ka selliseid inimesi leidubki, siis noh ... need pole lihtsalt minu masti inimesed. J

Meie igati normaalne ema naudib kõike head ja paremat väga ning sestap ei jätnud me teda sel emadepäevalgi sellest ilma, vaid haarasime ta õega kaasa ja sõitsime kolmekesi kõigepealt Tamsallu vanaemale lilli viima ning seejärel Tartusse kohvikusse ja Noorkuu kontserdile. Päev algas magusalt, isetehtud-hästitehtud šokolaadi kastetud maasikatega ning lõppes Café Truffe’is samuti magusalt, maasikamargaritaga emale ja maasika-/arbuusi-/basiilikusmuutiga teisele emale ehk mu õele. Ning I’m pretty sure, et ema ja isa tegid siis, kui lastekari kodust läinud, ühele punasele veinile ka päkad silma. Sest nii nad räägivad, et there are 3 things you need to be a mother: love, patience and a big glass of wine at the end of the day. J Ma sellest veel midagi ei tea, aga ühel päeval kindlasti. Ning suure õnne korral saan ka mina emadepäeval sületäie õisi ja palju kallistusi, just nii nagu minu ema ja tema ema enne mind.



 

 

 

 Peensulekalligraafia – aastatepikkuse harjutamisega omandatav kunst.

I've got a long-long way to go. J

 

 

 

 

 

 

 

 

 

It's official

... I really can write! Vähemalt põhi on all ning edasi tuleb ainult harjutada. Sest nii nende oskustega on – 1% talenti ja 99% tööd. Seda tarkust jagas meie kunagine Põltsamaa puhkpillilaagri dirigent, suure kõhu ja veel suurema andega norrakas Åge Korneliussen. Ilmselgelt mees teadis, mis mees räägib. Aga ennast teades veedan ma kõik vabad suveõhtud jooksurajal, rannas, kontsertidel või viskan lihtsalt jalad seinale ja tunnen elust mõnu, nii et sulg ja tint ununevad sootuks. Nii et kui hallipäine Heino ka järgmisel aastal kirjaoskamatuid harida jaksab, siis peaks laiskuse profülaktika mõttes edasijõudnute kursuse ka läbi tegema. We’ll see. Praegu aga tühja sest, käes on MAIKUU, paari päeva pärast on mu „õnnepäev, kingipäev, rosinates kringli päev,” pärast seda juba emadepäev ning ees ootab suur suvi. Life is good, I’m feeling you!

 

Paar tööd rahvaülikooli näitusele. Nagu tavaliselt oli mul paremaid ja suuremaid ideid, aga teostuseni jõudsin ikka alles üks õhtu enne tähtaega, nii et mis sa kell 21.00 enam meisterdad. Teed iisilt. Better luck next time.
 

 Autor on ka ja selleks on Hemingway, aga ta ei mahtunud lihtsalt paberile. Better luck next time noh! J

 

 

 

Scrapbooking? Scrapbooking!

Millise eestikeelse vaste annaksite teie ingliskeelsele mõistele scrapbooking? Tõlkisin üht käsitööraamatut, mis õpetab scrapbook'i paberist lillede valmistamist. Pisut googelmoogli kasutamist ning toimetajaga nõu pidamist ja scrapbook paperist sai lõikeraamatu paber. Kõige lihtsamal kujul on USA-s populaarne tegevus scrapbooking mälestusteväärsete kogemuste ja sündmuste talletamine lõikeraamatu kujul. Aga lõikeraamatu paberist kui sellisest saab lisaks miniraamatu koostamisele ka kaarte ja paberlilli meisterdada. Ning kuna ma paberlillede valmistamises veel väga käpp pole (kuigi pärast tõlkimist hakkasid näpud sügelema küll ning paberfiligree proovin ilmselt lähiajal ära), siis kaarte – well cards I know how to make. J Ning juhtumisi oli üks lõikeraamatu paberiplokk mul kodus täitsa olemas ka. Peab tunnistama, et väga mugav on seda kasutada, sest selline paber on tugev ning ühe- või kahepoolse mustriga, seega on kaardikujunduse osas pool tööd juba ära tehtud. Nice and easy. J

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kruiisime!

Pisut teistmoodi sünnipäev ehk meie Tallinki töötajatest altnaabrid otsustasid seekord tööpostil pidu pidada. J

Naabrite õnneks muidugi, sest majarahva jaoks tähendas see kahte maitsvat õhtusööki (loe: söögiorgiat restoranis ja rootsi lauas), trimpamist ning jutuajamist sünnipäevalaste toas ehk Diplomaadi sviidis, ööbimist kahekohalises A-klassi kajutis, enda üleslöömist ja kaua üleval olemist, ilusaid inimesi ja hetki ning tantsimist ja šoppamist ehk teisisõnu toredaid õhtuid ja raskeid hommikuid. J

Ühel neist ilusatest hetkedest tabasin end mõttelt, et kui enamasti pole mul (ja tõenäoliselt ka paljudel teistel) õhkõrna aimugi, mida ja miks ma siin maamunal teen, siis mõnikord harva tean ning tunnen, et olen õigel ajal õiges kohas ja kõik on just nii nagu peab, et nii pidigi minema. Et me pidimegi Keila-Joale metsa ja mere äärde kolima ning endale nii ägedad naabrid saama. Näiteks. Igaüks küll oma kiiksuga, aga eks see vist lisabki ellu pisut vürtsi ning teeb selle pundi nii vahvaks. Pealegi tean ma palju suurema kiiksuga olendeid, keda on raske isegi inimeseks nimetada, sest homo sapiensist kui mõtlevast isikust on asi miljoni valgusaasta kaugusel. Nii et kui selle mätta otsast vaadata, on mu ümber kaunis ilusad ja toredad sellid. Ning kõik on täpselt nii nagu peab. J

 

 

 

 

 

 

 

 

3in1

 

... ehk kolm sünnipäeva ühel nädalal. Väike pildiseeria eri kujundustest ja kaartidest, mis praeguseks väga erinevaid kodusid kaunistavad (ega kogu loodetavasti kapinurgas tolmu). Loodetavasti. J

 

 

 

Maya Carolaina 8

 

 

 

Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga minu meelest on sünnipäevad kõige ägedamad just lapsepõlves. Täiskasvanuna on muidugi ka tore kingitusi ja üllatusi saada (kui te pole just üks neist veidratest I-hate-surprises-tüüpidest, kes vananemist nagu tuld kardavad ja selle tähistamist iga hinna eest väldivad), aga väiksena on see sünnipäevaeelne ootusärevus ning puhas rõõm pidustuste, külaliste, õhupallide, kookide ja kringlite üle peajagu suurem. Oled öö otsa ühelt küljelt teisele vähernud ning püüdnud hommikul laual ootavate kingipakkide sisu ära arvata, kui ühel hetkel ärkad ja näed, et ema on lakke õhupalle riputanud ning kingid ja lilled lauale jätnud ... ja juba ta tulebki teisest toast „õnne soovime sul” laulma. No nii hea tunne ju!

 

See pilt ei ole aga see hommikune vaade, mis lapsele voodist avanes, vaid hoopis õhtune üllatus. Elu on kord selline, et saatuse keerdkäikude tõttu on nii mõnelgi lapsel tänapäeval kaks kodu. Vaesed lapsed, you think? Ega ikka ei ole küll. Teatud mõttes hoopis õnnelikud lapsed, sest nad ei pea vanemate tülitsemise pärast kannatama, vaid saavad kummastki kodust ainult parima osa ... without all the pointless drama and heartbreak. Muidugimõista tülitsevad emad-isad ka oma uute elukaaslastega (sest see on lihtsalt elu loomulik osa), kuid vähemalt üritatakse seda teha last säästvalt ja mitte tema silma all. Mis poleks lihtsalt võimalik, kui vanemad eraldi ei elaks ning üksteisele lapsehoidjat ei mängiks. Mingil määral on see küll lapsele ääretult raske ning vanematele lihtsalt kurnav (sest kes meist ikka oma eksiga hästi läbi saab ... või tahakski saada), aga suures pildis mõlemale poolele kasulikum kui õnnetu kooselu ja tigedust ning vihkamist täis kodu. Pealegi, kuna last jagatakse, siis oskavad emad ja isad oma lapsi ning nendega koosveedetud aega rohkem väärtustada. Ja kui kummaski kodus suudetakse ka lapse sünnipäev eriliseks muuta, et tal oleks, mida mõlemal pool oodata, siis tähendab see ju lapse jaoks topeltõnne ja -rõõmu. Ei ole halba ilma heata – true that! J

 

 

 

Kristi 30

 

 

 

 

 

 

Sander 24