Pea püsti, kolmekümnesed!

 



Küllaga kulda kusagil ootab, et leidmata ei jääks sul see!

 

 

 

 

 

Nagu näha, siis liigun ma viimasel ajal keskealiste seltskonnas ringi. J Aga I don’t mind, sest 30-sed oskavad sünnipäevi palju mõnusamalt pidada kui 20-sed. Koduse tšipsipeo asemel minnakse välja korralikku õhtusööki sööma, šampuseklaase kokku lööma ning kohvi ja kooki nautima. Kui nüüd mõni kahekümnene loeb ja mõtleb endamisi how boring and OLD is that, siis I’ve got news for you – õhtu lõppes Venuses ja pidu kestis enamiku jaoks hommikuni. Ega meie naabrimees ilmaasjata ütle, et kolmekümneselt elu alles algab. J Vähemalt on, mida oodata ega pea aastanumbrite vaheldumise pärast sugugi norutama. Age is just a number, as they say. ;) Pealegi tähendab vanemaks saamine seda, et elatakse ning elu kui selline on iseenesest gift sent from above. So, do not regret growing older – it is a privilege denied to many. Nii ta paraku on. Seega pea püsti, kolmekümnesed! J

 

 

 

 

My business is to create!

 

„I must create a” ... something?! „Or be enslaved by another man's” ... something?

Kes muuvit „P.S. I Love You” näinud on, mõistab juba ilma selgitusetagi, mida öelda tahan. Ent kes pole näinud või kellel see koht tähele panemata jäi, sest silmi ja mõtteid jagus vaid droolworthy Gerard Butlerile, siis lugege edasi, mida peategelane Holly oma tulevasele eluarmastusele ütles, kui nad esimest korda kohtusid. Holly oli siis noor, unistusi ja elujanu tulvil ning püüdis sõnadesse panna seda miskit, mis ühe loomingulise noore hinges valitseb.

Minu jaoks on see soov midagi ära teha, saavutada, elada ja jätta endast maha märk, mis ütleks: „mina olin siin”. Mina elasin. Ja oi, kuidas elasin. Seda tunnet ja teadmist ei saavuta kella kaheksast viieni palgatööd tehes. Üks võimalus killukese iseenda edasikandmiseks on saada lapsi. Aga mis jälje sa neile jätad, kui nad mäletavad sind suurepärase koduperenaisena, kes vihkas oma tööd?! Muidugi ei pruugi alati nii olla, paljudele meeldibki nende keskpärane päevatöö ning õhtune emaroll, aga mina ei ole üks neist. Igav on elada kire ja leegita, vaja on heleda leegiga lõõmata. Mul on vaja seda kirge ja armastust nii koduseinte vahel kui ka sealt väljas. Vaja on seda miskit, mille nimel hommikuti üles tõusta, kohvi keeta, „Terevisiooni” vaadata ja … mitte (tahta) tagasi voodisse minna. Jaa, koer, mees ning lapsed on küll imeline krempel, aga see pole piisav põhjus. Koeraga teed tiiru ümber maja, tuled tuppa, annad talle süüa ning ta kerib end mõnusalt soojas pesas kerra ja põõnab seal vähemalt lõunani. Mehe saadad ilusat-päeva-sulle-kallis-musiga tööle ning lapsed, vähemalt alates lasteaia- ja koolieast, käivad juba oma rada. Kõik käivad oma rada, välja arvatud sina. Õigemini mingit rada ju käid ning teatud määral oled isegi tänulik, et on, kus käia, aga samas tunned, et see pole päris sinu rada. Midagi on nagu puudu. See miski, mida sa tegelikult oma eluga peale tahaksid hakata.

Juba 23-aastasena tunned, et ühele inimesele antud enesekehtestusaeg ei ole lõputu. Et kellekski saada, tuleb selleks saada kiiresti. (Priimägi) Küsimus on selles, KELLEKS saada. Eesti koolides oodatakse seda teadmist sinult juba põhikooli lõpus, soovitatavalt varemgi. Sinult kui kogenematult 15-aastaselt, kellel puudub selge maailma- ja minapilt, arusaam palgast, tööst ja ettevõtlusest ning teadmine, et sinust võib saada ükskõik kes, kui vaid julged suurelt unistada ja selle nimel tegutseda. Selliselt, enda võimeid ja maailmas pakutavat alles avastavalt inimeselt, eeldatakse vastust küsimusele, mille käes vaevlevad veel 40-aastasedki, kes sooviksid teha elus kannapööret, kuid ei tea, millises suunas. Ainult üksikud õnnelikud dšiiniused sünnivad, kasvavad, arenevad ja surevad teadmisega, et teevad õiget asja. As for the rest of us ... noh, ülejäänud lihtsalt hulbivad läbi elu ja püüavad pinnale jääda. Enamasti leitaksegi endale kas juhuse või teadliku valiku tagajärjel (sagedamini on vist siiski tegemist juhuste kokkulangemisega) tegevusala ning ... tehakse. Ega küsita endalt, kas seejuures ka õnnelik ollakse. Sest ega rõõmust rõkkav süda siis leiba lauale too. Eneseteostus ning õige asja väljanuputamiseks kodus istumine ja pea kohal põlema lööva tulukese ootamine on keskklassi jaoks liigne luksus. Kurb, aga tõsi.

Nii elatakse – 70, 80, 90 aastat – ega leitagi kunagi oma laulu üles. Aga mina ei saa nii elada! Igaühel on südamelaul, igaühel on see isemoodi. Ent kas seda, mis südame helisema paneb, ka otsitakse ja üles leitakse, sõltub inimesest endast. Mulle on juba väiksest peale tundunud, et I haven’t fully lived, until I’ve found that something. Niisiis siin ma olen, 23-aastane, mõtlen Holly sõnadele ja otsin oma miskit. Sest mina tahan ujuda, mitte hulpida. Et kunagi, kui mu lapsed minult küsivad, kas ma sain selleks, kelleks saada tahtsin, võin neile täiesti ausalt vastata: „Jah, sain küll. Ma olen iseenda ja oma aja peremees, suhtlen vabalt inglise ja itaalia keeles ning loon iga päev midagi uut. Ma olen õnneseen.” J

„All I know is, if you don't figure out the 'something', you'll just stay ordinary. And it doesn't matter if it's a work of art, or a taco, or a pair of socks. Just create something new and there it is. And it's you, out in the world, outside of you. And you can look at it, or hear it, or read it, or feel it ... and you know a little bit more about you. A little bit more than anybody else does. Does that make any sense at all?” (Holly – P.S. I Love You)

Yes, Holly, makes perfect sense to me. Perfect indeed.



 

  

 

 

Sista 31!

 

 

Minu kullast kallim sista sai täna 31! Imelist kolmekümne esimest, sis! J

 

 

 

 

 Selline üllatus ootas Kertut, kui ta keskööl koju saabus. Guessi kleit ja saapad, Montoni ehted ning võrksukad Sukad.ee-lt. Pluss ohtralt küünlavalgust ning õhupalle. Tuleb välja, et mehed oskavad jalust rabada küll, kui vaid soovivad! J

 

 

 

 

 

 

 

Pulmad ja uusaastalubadused

See aasta tuleb hea. Tuleb parem kui eelmised. Saab olema õnnelik. Ja armastust tulvil. Kust ma tean? Ega ei teagi. Tuleb lihtsalt end sellele lainele häälestada. Öeldakse ju, et ühe mehe õnn on teise õnnetus. Seega oleneb õnn sellest, millise mätta otsast vaadata. Sel aastal kavatsen ma elu positiivse mätta otsast kiigata. Aastavahetusel nägin üht ristsõna meenutavat pilti, millelt tuli leida kolm sõna, mida järgmise aasta jooksul tõenäoliselt koged. Well, I found love, beauty, happiness. Armastus, ilu, õnn – tere tulemast, 2013! J

 

Siin on Galligaardi selle aasta esimene tellimus – rahataskuga pulmakaart. Sobib mu aasta alguse meeleoluga ideaalselt. ;) Sest mida muud veel ühele noorpaarile soovida kui – armastust ja veel kord armastust! (Noh, kooselu vajab muidugi palju muudki, aga that's a whole different story.)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Post-Christmas post

Jõulujärgne postitus ehk see, mida varem näidata ei saanud. Go ahead, take a look. 

Meil olid sel aastal mõnusalt perekesksed, aga seejuures kõike muud kui rahulikud jõulud. Nii heas kui halvas mõttes üllatavad – depends on how you look at it. Võtsin endaga 2012. aasta lõpust kaasa õppetunni, mida muidu nii hästi tean, aga ju siis oli seda mulle vaja veel kord meenutada – hoia neid, kes hoidmist väärt, sest a good heart these days is hard to find. Väärtusta inimeste häid külgi. Halvustamise, hukkamõistmise, näpuga vibutamise ning heade ja halbade siltide kleepimise asemel võta neid sellisena, nagu nad on. Sa ei saa kedagi muuta. Pealegi võib see, mis sinu jaoks õige, teisele sootuks vale olla. Niisiis ela ise ja lase ka teistel elada.