21.01.13

My business is to create!

 

„I must create a” ... something?! „Or be enslaved by another man's” ... something?

Kes muuvit „P.S. I Love You” näinud on, mõistab juba ilma selgitusetagi, mida öelda tahan. Ent kes pole näinud või kellel see koht tähele panemata jäi, sest silmi ja mõtteid jagus vaid droolworthy Gerard Butlerile, siis lugege edasi, mida peategelane Holly oma tulevasele eluarmastusele ütles, kui nad esimest korda kohtusid. Holly oli siis noor, unistusi ja elujanu tulvil ning püüdis sõnadesse panna seda miskit, mis ühe loomingulise noore hinges valitseb.

Minu jaoks on see soov midagi ära teha, saavutada, elada ja jätta endast maha märk, mis ütleks: „mina olin siin”. Mina elasin. Ja oi, kuidas elasin. Seda tunnet ja teadmist ei saavuta kella kaheksast viieni palgatööd tehes. Üks võimalus killukese iseenda edasikandmiseks on saada lapsi. Aga mis jälje sa neile jätad, kui nad mäletavad sind suurepärase koduperenaisena, kes vihkas oma tööd?! Muidugi ei pruugi alati nii olla, paljudele meeldibki nende keskpärane päevatöö ning õhtune emaroll, aga mina ei ole üks neist. Igav on elada kire ja leegita, vaja on heleda leegiga lõõmata. Mul on vaja seda kirge ja armastust nii koduseinte vahel kui ka sealt väljas. Vaja on seda miskit, mille nimel hommikuti üles tõusta, kohvi keeta, „Terevisiooni” vaadata ja … mitte (tahta) tagasi voodisse minna. Jaa, koer, mees ning lapsed on küll imeline krempel, aga see pole piisav põhjus. Koeraga teed tiiru ümber maja, tuled tuppa, annad talle süüa ning ta kerib end mõnusalt soojas pesas kerra ja põõnab seal vähemalt lõunani. Mehe saadad ilusat-päeva-sulle-kallis-musiga tööle ning lapsed, vähemalt alates lasteaia- ja koolieast, käivad juba oma rada. Kõik käivad oma rada, välja arvatud sina. Õigemini mingit rada ju käid ning teatud määral oled isegi tänulik, et on, kus käia, aga samas tunned, et see pole päris sinu rada. Midagi on nagu puudu. See miski, mida sa tegelikult oma eluga peale tahaksid hakata.

Juba 23-aastasena tunned, et ühele inimesele antud enesekehtestusaeg ei ole lõputu. Et kellekski saada, tuleb selleks saada kiiresti. (Priimägi) Küsimus on selles, KELLEKS saada. Eesti koolides oodatakse seda teadmist sinult juba põhikooli lõpus, soovitatavalt varemgi. Sinult kui kogenematult 15-aastaselt, kellel puudub selge maailma- ja minapilt, arusaam palgast, tööst ja ettevõtlusest ning teadmine, et sinust võib saada ükskõik kes, kui vaid julged suurelt unistada ja selle nimel tegutseda. Selliselt, enda võimeid ja maailmas pakutavat alles avastavalt inimeselt, eeldatakse vastust küsimusele, mille käes vaevlevad veel 40-aastasedki, kes sooviksid teha elus kannapööret, kuid ei tea, millises suunas. Ainult üksikud õnnelikud dšiiniused sünnivad, kasvavad, arenevad ja surevad teadmisega, et teevad õiget asja. As for the rest of us ... noh, ülejäänud lihtsalt hulbivad läbi elu ja püüavad pinnale jääda. Enamasti leitaksegi endale kas juhuse või teadliku valiku tagajärjel (sagedamini on vist siiski tegemist juhuste kokkulangemisega) tegevusala ning ... tehakse. Ega küsita endalt, kas seejuures ka õnnelik ollakse. Sest ega rõõmust rõkkav süda siis leiba lauale too. Eneseteostus ning õige asja väljanuputamiseks kodus istumine ja pea kohal põlema lööva tulukese ootamine on keskklassi jaoks liigne luksus. Kurb, aga tõsi.

Nii elatakse – 70, 80, 90 aastat – ega leitagi kunagi oma laulu üles. Aga mina ei saa nii elada! Igaühel on südamelaul, igaühel on see isemoodi. Ent kas seda, mis südame helisema paneb, ka otsitakse ja üles leitakse, sõltub inimesest endast. Mulle on juba väiksest peale tundunud, et I haven’t fully lived, until I’ve found that something. Niisiis siin ma olen, 23-aastane, mõtlen Holly sõnadele ja otsin oma miskit. Sest mina tahan ujuda, mitte hulpida. Et kunagi, kui mu lapsed minult küsivad, kas ma sain selleks, kelleks saada tahtsin, võin neile täiesti ausalt vastata: „Jah, sain küll. Ma olen iseenda ja oma aja peremees, suhtlen vabalt inglise ja itaalia keeles ning loon iga päev midagi uut. Ma olen õnneseen.” J

„All I know is, if you don't figure out the 'something', you'll just stay ordinary. And it doesn't matter if it's a work of art, or a taco, or a pair of socks. Just create something new and there it is. And it's you, out in the world, outside of you. And you can look at it, or hear it, or read it, or feel it ... and you know a little bit more about you. A little bit more than anybody else does. Does that make any sense at all?” (Holly – P.S. I Love You)
Yes, Holly, makes perfect sense to me. Perfect indeed.

 
  
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar