23.03.13

3in1

 
... ehk kolm sünnipäeva ühel nädalal. Väike pildiseeria eri kujundustest ja kaartidest, mis praeguseks väga erinevaid kodusid kaunistavad (ega kogu loodetavasti kapinurgas tolmu). Loodetavasti. J
 
 
 
Maya Carolaina 8





 
 
 
Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga minu meelest on sünnipäevad kõige ägedamad just lapsepõlves. Täiskasvanuna on muidugi ka tore kingitusi ja üllatusi saada (kui te pole just üks neist veidratest I-hate-surprises-tüüpidest, kes vananemist nagu tuld kardavad ja selle tähistamist iga hinna eest väldivad), aga väiksena on see sünnipäevaeelne ootusärevus ning puhas rõõm pidustuste, külaliste, õhupallide, kookide ja kringlite üle peajagu suurem. Oled öö otsa ühelt küljelt teisele vähernud ning püüdnud hommikul laual ootavate kingipakkide sisu ära arvata, kui ühel hetkel ärkad ja näed, et ema on lakke õhupalle riputanud ning kingid ja lilled lauale jätnud ... ja juba ta tulebki teisest toast „õnne soovime sul” laulma. No nii hea tunne ju!
 
See pilt ei ole aga see hommikune vaade, mis lapsele voodist avanes, vaid hoopis õhtune üllatus. Elu on kord selline, et saatuse keerdkäikude tõttu on nii mõnelgi lapsel tänapäeval kaks kodu. Vaesed lapsed, you think? Ega ikka ei ole küll. Teatud mõttes hoopis õnnelikud lapsed, sest nad ei pea vanemate tülitsemise pärast kannatama, vaid saavad kummastki kodust ainult parima osa ... without all the pointless drama and heartbreak. Muidugimõista tülitsevad emad-isad ka oma uute elukaaslastega (sest see on lihtsalt elu loomulik osa), kuid vähemalt üritatakse seda teha last säästvalt ja mitte tema silma all. Mis poleks lihtsalt võimalik, kui vanemad eraldi ei elaks ning üksteisele lapsehoidjat ei mängiks. Mingil määral on see küll lapsele ääretult raske ning vanematele lihtsalt kurnav (sest kes meist ikka oma eksiga hästi läbi saab ... või tahakski saada), aga suures pildis mõlemale poolele kasulikum kui õnnetu kooselu ja tigedust ning vihkamist täis kodu. Pealegi, kuna last jagatakse, siis oskavad emad ja isad oma lapsi ning nendega koosveedetud aega rohkem väärtustada. Ja kui kummaski kodus suudetakse ka lapse sünnipäev eriliseks muuta, et tal oleks, mida mõlemal pool oodata, siis tähendab see ju lapse jaoks topeltõnne ja -rõõmu. Ei ole halba ilma heata – true that! J
 
 
 
Kristi 30


 
 
 
 
 
 
Sander 24
 

 
 
 

11.03.13

Veregrupp on 0(le)-positiivne

Võib tunduda, et plaanimajandus ja vooluga kaasa minemine on väljendid, mis ühele paberile ei mahu – üks esindab konservatiivset kõik-käib-kella-järgi suhtumist, teine aktsiaseltsi Aega Küll ehk take your time, you can’t change anything anyway. Aga tegelikult on need omavahel seotud nagu sukk ja saabas ning sama kaljukindlalt laulatatud kui millegi ebaõnnestumine ja selle põhjendamine Murphy seadusega „Anything that can go wrong will go wrong”.
Nii on juhtunud ka selle ajaveebi puhul, sest alustasin seda ideega postitada ainult enda kaardi- ja teiste mõtteloomingut ehk tsitaate, kuid viimasel ajal taban end järgmise kaardikujunduse kavandamise asemel hoopis lauseid formuleerimast. Seega olen enda plaanimajandusele vilistanud, iseenda vooluga kaasa läinud ning lasknud sulepeal joosta (õigemini näppudel nobedalt käia). Sest kui miski kriibib hinge, siis on parim teraapia sellest kirjutamine.
Jooksmine aitab ka, sest kui vähegi võimalik, teen seda koos koeraga ning tähelepanu säilitamiseks iPodi metsarajale kaasa ei võta, seega kuulan linnulaulu, merekohinat ja enda mõtteid. Kuna 15 kilomeetrit on parajalt pikk maa, siis saab kohe mõnuga mõelda ning üllataval kombel olen täheldanud, et lisaks tavalisele treeningujärgsele heale enesetundele on ka mu mõtted helgemad. Sellepärast ma vist jooksmist armastangi, et peale tõhusa kogu teha treenimise annab see võimaluse poolteist tundi ilma segavate faktoriteta oma mõtetega üksi olla. Aga mõtlemine omakorda aitab 11. kilomeetril ees ootavat tõusu justkui möödaminnes läbida, sest peas probleeme lahates ja lahendades ei märkagi, kui üks hetk Türisalu pangal oled. Niisiis teraapia missugune, pealegi tasuta. Ent kuna talviti ma ei jookse ning eriline sõnasepp ja tunnetest lobiseja ma samuti pole, siis aitab kirjutamine mul kuni lume sulamiseni hinge sees hoida. J
Eesti ühiskonnas ringi vaadates näib, et jooksmis- või kirjutamisteraapia kuluks ära ka suurele osale eestimaalastest. Ma ei oskagi öelda, just can't put my finger on it, miks end sellest häirida lasen, aga see teeb mulle alati meeletult tuska, kui mõnda Eesti suhtes negatiivse sisuga kirjutist loen või vaatan, kuidas „Ringvaate” reporter tänaval jalutajatelt küsib, mis nende meelest Eestis head on. Õige vastus oleks, et„kõik on hea”! Miks ükski vastaja seda ei ütle? Kahjuks jääb kõlama ikka see, et Eesti elu nähakse enda eluna ja tervikpilti ei taheta või ei suudeta vaadata. Inimene peaks ju mõtlev olend olema, aga miskipärast ei oska ta seda välja nuputada, et kui temal isiklikult läheb kehvasti, raha on vähe või töö pole meelakkumine, siis ei ole riik selles süüdi, vaid tema ise. Olen alati arvanud ja jään ka edaspidi sellele seisukohale, et iga inimene on oma õnne sepp – kõik on võimalik, võta ainult kätte ja tee.
Kurb on lugeda päevalehtede arvamuslugusid ja neile järgnevaid sapiseid kommentaare või vaadata neid õnnetuid nägusid, kes reporterile pajatavad, kui hirmus, vaene ning muserdav nende elu on. Veel kurvem ja veidram on mul noore eestlasena tõdeda, et tegemist on täiskasvanutega, kelle vanemad ja vanavanemad pidid hakkama saama vaid piskuga ning elasid maailmas, kus igaüks seisis ainult iseenda eest ja mingisugust omariiklust, veel vähem toetusi, ei eksisteerinudki. Sellistes oludes üles kasvanud inimesed lõid järeltulevatele põlvedele riigi ja võitlesid selle iseseisvuse eest. Aga mida need järeltulijad enda esivanemate maal nüüd teevad? Virisevad nagu viimased (vabandust väljenduse eest) hädapätakad! Sest sisuliselt kurdetakse ju selle üle, et riik ei pea enda elanikke üleval ega kanna neile hõbekandikul võimalusi ette.
Eesti Päevalehes ilmus 13. veebruaril Tuuli Jõesaare artikkel „Õigus viriseda” (http://www.epl.ee/news/arvamus/tuuli-joesaar-oigus-viriseda.d?id=65670256). Pealkiri on juba selline, mille tõttu tavaliselt loo lugemata jätaksin, aga kuna selle juhatab sisse positiivne lause („Presidendiproua Evelin Ilves kirjutas Kodukirjas, et paari aasta tagune reis verivaesesse Kambodžasse avas virisemise suhtes tema silmad”), siis köitis see mu tähelepanu kuni lõpuni, kuigi mida edasi, seda mustemates toonides lugu jutustati. Kuna kommentaare näis lisanduvat nagu seeni pärast vihma (praeguseks on neid kokku 459), siis lugesin ka neid, kuigi nõustun Allan Roosilehe arvamusega, et veebikommentaarium on justkui „peldikusein” – ning sain sellele taaskord kinnitust. Ent üks arvamus ületas kõiki ootusi ega kiitnud takka, vaid laitis artiklit. Aga et mitte negatiivsusele negatiivsusega vastata, siis mina siinkohal laitma ei hakka, vaid leian, et see on lihtsalt üks järjekordne tabav näide sellest, kuidas iseenda saamatuse õigustamiseks vabandusi otsitakse.
Jõesaar tegi proua Ilvese Eesti ja Kambodža võrdluse maha ning kirjutas, et „Eesti eneseteadvus ei saa põhineda lohutusel, et teistel läheb kehvemini”. Et ainult parimatega võrdlemine viib edasi. Olgu peale, vaatame siis, kuidas nendel parematel läheb. Tüüpiline eestlane kurdab, et istub kell viis Tallinnas koju sõites meeletutes ummikutes. Ta ilmselt ei tea, mis moodi keskmine britt tema kurba saatust kadestab, sest inglane võib sõltuvalt liiklusest tavalise 45-minutilise töölesõidu asemel läbida sama vahemaad kolme tunniga. Ummikud Tallinnas? Give me a break. Veel kurdetakse sageli vanemahüvitise, sünnitoetuste ja lasterahade üle. Ent kas ükski kurtja sellele ei mõtle, kui vedanud tal on, et üldse mingisugust hüvitist saab? Epp Petrone kirjutab enda kogemuse põhjal (http://www.nupsu.ee/?menu=parenting&cat=2&item=2401), et erinevalt Eestist ei toeta Ameerika lapse saamist ühelgi moel. Ameeriklannal on pärast sünnitamist kõigest kuus nädalat (!) õigus lapsega kodus olla, pärast seda naaseb suurem osa tööle, kuuenädalane laps läheb aga pikaks päevaks imikute lastesõime või lapsehoidja hoolde (kusjuures mõlemad on üle mõistuse kallid). Tasub ehk kaks korda mõelda, enne kui enda lapsesõbralikku väikeriiki kritiseerima hakkame.
Teine argument, mis Jõesaar tõi, oli pealtnäha igati loogiline: kehvemates oludes elajad ei saa oma silmaga kaema minna, kuidas Kambodža kodanikud neist hullemaid näguripäevi näevad, ega suuda seetõttu end õnnelikemana tunda. Aga kui enda kõrvutamisest vaesematega ei tule seni midagi välja, kuni ise kohale ei sõida, siis tekib küsimus, mis moodi võime end rikastega võrrelda? Sellisel juhul ei tohiks justkui kumbki võimalik olla. Kuigi sageli võib jääda vastupidine mulje, on inimmõistus siiski üks tark süsteem ning selekteerivat mõtlemist kasutades näeb igaüks ikka seda, mida näha tahab. Kes märkab, et teistel läheb temast paremini, seisab silmitsi half-empty-klaasiga, kes mõistab, et on veel hullemaid olukordi, vaatab half-full-klaasi.
Mina ei usu, et enda hästi tundmiseks on vaja hiigelsuurt rahakotti ning reise kaugetele maadele. Tõsi küll, Londoni ummikud olen oma nahal ära kogenud, aga USA lastetoetustega, õigemini nende puudumisega, ei olnud ma enne Epu muljete lugemist kursis. Nüüd tean ja mõtlen, kui hea on eesti naine olla! Tänu sellele võrdlusmaterjalile, mis mulle ise koju kätte tuli ja mille saamiseks ei olnudki vaja välismaale sõita, võin ennast palju kindlamini tunda ning kunagi, kui aeg on küps, emaks saamise uudise rahuliku südamega vastu võtta. Vähemalt ei ela ma Ameerikas! J
Reisimine ei ole küll ainus, kuid siiski üks võimalikest heaolutunde saavutamise vahenditest. See aitab näha, kuidas mujal elatakse, et siis ühe kogemuse võrra rikkamana tagasi tulla ning kõike kodust uue ja värskema pilguga vaadata. Minule piisas kuuest kuust Itaalias, taipamaks, et „õnn ei asugi mägede taga ega kaugete merede randadel, vaid ta öösiti su padja all magab ja päeviti kõnnib su kandadel”. Seevastu enesearenguportaali www.sisekosmos.ee rajaja Kaido Pajumaa leidis juba pärast esimest Aasia külastust, et päikest ja soojust, mille järele ta Eestis olles õhkas, võib ka liiga palju olla (http://www.sisekosmos.ee/meelerahu/vau-ma-saan-hingata-jalle/).
Seega on seitsme maa ja mere taguse külastamist vaja silmaringi avardamiseks, sest kogu elu pisikese Eesti piiri taga veetes võib juhtuda, et maailma suudetakse vaadata ainult oma mätta otsast, kuid sealt näeb tõepoolest ainult Soome ja Rootsini, mitte arengumaa vaesteni. Ent kui rahakott hetkel reisimist ei võimalda, siis ei maksa sajatada neid, kes seda teha saavad, vaid tasub sääste koguda, et ühel hetkel väljateenitud puhkusele sõita ning ise järele vaadata, kas taevas on tõesti üle lahe sinisem. Ja kui tundub, et ongi, siis tasub sinna ka jääda, sest Eestil ühte järjekordset „pingviinide paraadi” üle nurisejat vaja pole – neid on meil siin juba piisavalt. Aga kui peaks selguma, et kodus pole häda midagi, siis tulla tagasi ning muuta seda, mis muutmist vajab ... ent kui ei oska, siis mitte hädaldada.
Enese hästi tundmine algab ikka inimesest endast ning kui olemine on kõike muud kui hea, siis tuleb ise midagi muuta. Ja alustama peab ennekõike suhtumise muutmisest. Ära heieta mõtteid stiilis „kui mul oleks see, siis ma saaks teha seda” – keskendu heale, mis juba olemas, mitte ära jää ootama, kuni midagi paremat teele tuleb, sest nii võid ühel hetkel avastada, et elu saab otsa ja armastust poleks nagu olnudki. Kui parajasti ei leidu kedagi, kes sind näiteks naistepäeva hommikul lillede ja magusaga üllataks ning meeskolleegide emad ei ole oma poegadele häid kombeid õpetanud, siis ära lase suunurkadel viltu kiskuda, sest keegi pole sulle „Head naistepäeva!” soovinud. Võta kätte ja osta endale üks vaasitäis tulpe ning jaga ise häid soove.

Alusta iseenda armastamisest. Sest alles siis, kui oma minaga rahujalal oled, suudad ka teistes head näha. Ja märkad, et parim paik maailmas on su oma armas kodumaa, kus pole looduskatastroofe, ummikud on pea olematud, aastaajad vahelduvad ning naistepäevahommikune „Terevisioon” teeb tuju kogu päevaks heaks ja helgeks. Sest ühel hetkel tabad end omaette muigamast ja mõtlemast, et kõik polegi veel kadunud – õnneks leidub meie Eestimaa viriseva elanikkonna seas ka piisavalt arukaid ja andekaid noori, positiivseid täiskasvanuid ning viisakaid mehi, kes kingivad naissaatejuhile otse-eetris lilli. Haukugu koerad palju tahavad, mina leian ikka, et siin on ilus elada!

 


 

 
 
 
 
 
 
 
 

03.03.13

Plaanidest ja nende luhtaminekust

Plaanidega on selline veider lugu, et enamik teeb neid iga päev, kuid enamasti lähevad need luhta. Mõned on selle endale selgeks teinud ja elavad, päev korraga, ning vaatavad, mis tulevik toob, ega mõtle liiga kaugele ette. Iseenesest väga mõistlik käitumine, aga mina seda lihtsalt ei oska. Olen ehe näide õhulosside loojast ja neis elajast ning kuigi see mulle endale sobib, siis muudab minu plaane armastav loomus elu koos päev korraga elava kaaslasega teinekord kaunis keeruliseks. Meie näitel võib öelda, et vastandid tõepoolest tõmbuvad, kuigi mulle meeldib hoopis mõelda, et täiustame teineteist. Sest eks unistajat olegi aeg-ajalt vaja maa peale tuua ja õigel kursil hoida, realistil aga kulub kõrvalepõige roosamannavahulisele pilvepiirile every now and then väga ära ... sest elada tahaks ka, mõnus peab olema (Dagö). J
 
Ühe üdini eestlasliku arvamuse kohaselt kaks kõva kivi head jahu ei jahvata ning liiga erinevate iseloomude korral võib ühel hetkel avastada, et midagi ühist polegi. Ent piisavalt pika kooselu jooksul õpid täielikel vastanditel ja teineteist täiustavatel isiksustel vahet tegema. Saad aru, kui tähtsusetu on, et sulle meeldib karamellijäätis, talle aga piparmündi- ja šokolaadimaitseline. Või et tema armastab liha, ent sina võiksid kogu ülejäänud elu taimetoitlane olla. Või hoopis see, kuidas ta korvpallimängule kaasa elab, samal ajal kui sina igavuse kätte surema hakkad ning koostad peas toidupoe nimekirja või mõtled, mida järgmisel päeval selga panna. Sest seni, kuni teil on ühine arusaam perekonnast ja laste kasvatamisest ehk teisisõnu elu põhiväärtused on paigas, siis kõik muu selle kõrval kahvatub. Tühja kah, et sa korvpallist lugu ei oska pidada, kui te mõlemad naudite näiteks jooksmist. Ja mis siis sellest, et tema suusatab ühe tunni ja kahekümne minuti jooksul 23 kilomeetrit, aga sina kõigest 16. Oluline on see, et te tulete rajale ja lahkute sealt koos.

Kooselu on üks suurimaid ja vast ka olulisimaid aspekte, mille puhul olen pidanud tõdema, et seda pole võimalik ette plaanida. Koos elades võib-olla küll (ja ka siis ainult teatud määral), aga mitte enne selle the one and only kohtamist. Ma ei ütle siinkohal, et unistada ei tohi, võib küll ja peabki! Ent idealiseerida pole mõistlik, sest ideaalid eksisteerivad ainult unelmates ning see, mida tahab mõistus, ei pruugi südamele sugugi meeldida. You cannot choose who you fall in love with – tõsi ta on. Mäletan siiani (ning kuidas ma saakski seda unustada, kui ema mulle seda varmalt meelde tuletab), et nähes kõrvalt, kuidas mu vanema õe süda üha uuesti ja uuesti murdus ning milline draama sellega kaasnes, siis vandusin endale, et ei hakka kunagi kellegagi koos elama, vaid võtan endale viis taksi ja olen elupäevade lõpuni üdini õnnelik. J Pisut hiljem juba leebusin, sest kaua sa oma tõelist loomust ikka jaksad varjata, ning unistasin muuvistaari välimusega briti inglise keele kõnelejast. Mitte kummalgi eluhetkel poleks ma ei unes ega ilmsi osanud arvata, et viie pintselsaba või filmitähe asemel saab mul olema inglise keelt mittevaldav kaaslane, tema tütar ja üks taks. Ning against all odds – rahulolev süda. Tõsi küll, elu ei ole alati lust ja lillepidu, aga vähemalt on see kõike muud kui üksluiselt igav. Ning tänu Londonis elavale ämmale olen saanud juba kaks korda enda suurimat unistust täita ja britte külastada. Seega mõnikord on täitsa tore, et kõik plaanid täide ei lähe, sest elu võib teele tuua midagi sellist, mida poleks ise osanud plaanidagi.
 

See sõbrapäev möödus teisiti kui tavaliselt, sest kaartide meisterdamise asemel üllatas mu väike sõber mind ise ühe vahva käsitöökaardiga.J
 
 
Käekirja osas arenguruumi veel on, aga olgem ausad – seitsmeaastaselt joonistasin ma isegi paberile kreeka e-sid, praegu aga harjutan kalligraafiastuudios kirjakunsti. Nii et impossible is nothing. J
 
 
Aga üllatus ootas kodus kaardimeistrit ennastki.J
 
 
Ja üks pisut suurem üllatus, mis tõestas mulle taas, et spontaansed hetked on need, mis elule värvi lisavad. Nii et mingil määral on igaühel vaja seda täiustavat poolt, kes paneks mõtlema, kui igav oleks elada maailmas, kus kõik, mis tuleb, oleks ette teada ning juhtuks hetkel, mil seda plaaninud oled. Sest kuigi plaanid on kasulikud ning unistusi peab olema, võivad unistustest saada ühel hetkel plaanid ning neist omakorda etteplaanitud reaalsus. Võib-olla see ongi põhjus, miks vastandid tõmbuvad – et meie elusid pisut vürtsitada ja uues valguses näidata.