03.03.13

Plaanidest ja nende luhtaminekust

Plaanidega on selline veider lugu, et enamik teeb neid iga päev, kuid enamasti lähevad need luhta. Mõned on selle endale selgeks teinud ja elavad, päev korraga, ning vaatavad, mis tulevik toob, ega mõtle liiga kaugele ette. Iseenesest väga mõistlik käitumine, aga mina seda lihtsalt ei oska. Olen ehe näide õhulosside loojast ja neis elajast ning kuigi see mulle endale sobib, siis muudab minu plaane armastav loomus elu koos päev korraga elava kaaslasega teinekord kaunis keeruliseks. Meie näitel võib öelda, et vastandid tõepoolest tõmbuvad, kuigi mulle meeldib hoopis mõelda, et täiustame teineteist. Sest eks unistajat olegi aeg-ajalt vaja maa peale tuua ja õigel kursil hoida, realistil aga kulub kõrvalepõige roosamannavahulisele pilvepiirile every now and then väga ära ... sest elada tahaks ka, mõnus peab olema (Dagö). J
 
Ühe üdini eestlasliku arvamuse kohaselt kaks kõva kivi head jahu ei jahvata ning liiga erinevate iseloomude korral võib ühel hetkel avastada, et midagi ühist polegi. Ent piisavalt pika kooselu jooksul õpid täielikel vastanditel ja teineteist täiustavatel isiksustel vahet tegema. Saad aru, kui tähtsusetu on, et sulle meeldib karamellijäätis, talle aga piparmündi- ja šokolaadimaitseline. Või et tema armastab liha, ent sina võiksid kogu ülejäänud elu taimetoitlane olla. Või hoopis see, kuidas ta korvpallimängule kaasa elab, samal ajal kui sina igavuse kätte surema hakkad ning koostad peas toidupoe nimekirja või mõtled, mida järgmisel päeval selga panna. Sest seni, kuni teil on ühine arusaam perekonnast ja laste kasvatamisest ehk teisisõnu elu põhiväärtused on paigas, siis kõik muu selle kõrval kahvatub. Tühja kah, et sa korvpallist lugu ei oska pidada, kui te mõlemad naudite näiteks jooksmist. Ja mis siis sellest, et tema suusatab ühe tunni ja kahekümne minuti jooksul 23 kilomeetrit, aga sina kõigest 16. Oluline on see, et te tulete rajale ja lahkute sealt koos.

Kooselu on üks suurimaid ja vast ka olulisimaid aspekte, mille puhul olen pidanud tõdema, et seda pole võimalik ette plaanida. Koos elades võib-olla küll (ja ka siis ainult teatud määral), aga mitte enne selle the one and only kohtamist. Ma ei ütle siinkohal, et unistada ei tohi, võib küll ja peabki! Ent idealiseerida pole mõistlik, sest ideaalid eksisteerivad ainult unelmates ning see, mida tahab mõistus, ei pruugi südamele sugugi meeldida. You cannot choose who you fall in love with – tõsi ta on. Mäletan siiani (ning kuidas ma saakski seda unustada, kui ema mulle seda varmalt meelde tuletab), et nähes kõrvalt, kuidas mu vanema õe süda üha uuesti ja uuesti murdus ning milline draama sellega kaasnes, siis vandusin endale, et ei hakka kunagi kellegagi koos elama, vaid võtan endale viis taksi ja olen elupäevade lõpuni üdini õnnelik. J Pisut hiljem juba leebusin, sest kaua sa oma tõelist loomust ikka jaksad varjata, ning unistasin muuvistaari välimusega briti inglise keele kõnelejast. Mitte kummalgi eluhetkel poleks ma ei unes ega ilmsi osanud arvata, et viie pintselsaba või filmitähe asemel saab mul olema inglise keelt mittevaldav kaaslane, tema tütar ja üks taks. Ning against all odds – rahulolev süda. Tõsi küll, elu ei ole alati lust ja lillepidu, aga vähemalt on see kõike muud kui üksluiselt igav. Ning tänu Londonis elavale ämmale olen saanud juba kaks korda enda suurimat unistust täita ja britte külastada. Seega mõnikord on täitsa tore, et kõik plaanid täide ei lähe, sest elu võib teele tuua midagi sellist, mida poleks ise osanud plaanidagi.
 

See sõbrapäev möödus teisiti kui tavaliselt, sest kaartide meisterdamise asemel üllatas mu väike sõber mind ise ühe vahva käsitöökaardiga.J
 
 
Käekirja osas arenguruumi veel on, aga olgem ausad – seitsmeaastaselt joonistasin ma isegi paberile kreeka e-sid, praegu aga harjutan kalligraafiastuudios kirjakunsti. Nii et impossible is nothing. J
 
 
Aga üllatus ootas kodus kaardimeistrit ennastki.J
 
 
Ja üks pisut suurem üllatus, mis tõestas mulle taas, et spontaansed hetked on need, mis elule värvi lisavad. Nii et mingil määral on igaühel vaja seda täiustavat poolt, kes paneks mõtlema, kui igav oleks elada maailmas, kus kõik, mis tuleb, oleks ette teada ning juhtuks hetkel, mil seda plaaninud oled. Sest kuigi plaanid on kasulikud ning unistusi peab olema, võivad unistustest saada ühel hetkel plaanid ning neist omakorda etteplaanitud reaalsus. Võib-olla see ongi põhjus, miks vastandid tõmbuvad – et meie elusid pisut vürtsitada ja uues valguses näidata.

 
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar