11.03.13

Veregrupp on 0(le)-positiivne

Võib tunduda, et plaanimajandus ja vooluga kaasa minemine on väljendid, mis ühele paberile ei mahu – üks esindab konservatiivset kõik-käib-kella-järgi suhtumist, teine aktsiaseltsi Aega Küll ehk take your time, you can’t change anything anyway. Aga tegelikult on need omavahel seotud nagu sukk ja saabas ning sama kaljukindlalt laulatatud kui millegi ebaõnnestumine ja selle põhjendamine Murphy seadusega „Anything that can go wrong will go wrong”.
Nii on juhtunud ka selle ajaveebi puhul, sest alustasin seda ideega postitada ainult enda kaardi- ja teiste mõtteloomingut ehk tsitaate, kuid viimasel ajal taban end järgmise kaardikujunduse kavandamise asemel hoopis lauseid formuleerimast. Seega olen enda plaanimajandusele vilistanud, iseenda vooluga kaasa läinud ning lasknud sulepeal joosta (õigemini näppudel nobedalt käia). Sest kui miski kriibib hinge, siis on parim teraapia sellest kirjutamine.
Jooksmine aitab ka, sest kui vähegi võimalik, teen seda koos koeraga ning tähelepanu säilitamiseks iPodi metsarajale kaasa ei võta, seega kuulan linnulaulu, merekohinat ja enda mõtteid. Kuna 15 kilomeetrit on parajalt pikk maa, siis saab kohe mõnuga mõelda ning üllataval kombel olen täheldanud, et lisaks tavalisele treeningujärgsele heale enesetundele on ka mu mõtted helgemad. Sellepärast ma vist jooksmist armastangi, et peale tõhusa kogu teha treenimise annab see võimaluse poolteist tundi ilma segavate faktoriteta oma mõtetega üksi olla. Aga mõtlemine omakorda aitab 11. kilomeetril ees ootavat tõusu justkui möödaminnes läbida, sest peas probleeme lahates ja lahendades ei märkagi, kui üks hetk Türisalu pangal oled. Niisiis teraapia missugune, pealegi tasuta. Ent kuna talviti ma ei jookse ning eriline sõnasepp ja tunnetest lobiseja ma samuti pole, siis aitab kirjutamine mul kuni lume sulamiseni hinge sees hoida. J
Eesti ühiskonnas ringi vaadates näib, et jooksmis- või kirjutamisteraapia kuluks ära ka suurele osale eestimaalastest. Ma ei oskagi öelda, just can't put my finger on it, miks end sellest häirida lasen, aga see teeb mulle alati meeletult tuska, kui mõnda Eesti suhtes negatiivse sisuga kirjutist loen või vaatan, kuidas „Ringvaate” reporter tänaval jalutajatelt küsib, mis nende meelest Eestis head on. Õige vastus oleks, et„kõik on hea”! Miks ükski vastaja seda ei ütle? Kahjuks jääb kõlama ikka see, et Eesti elu nähakse enda eluna ja tervikpilti ei taheta või ei suudeta vaadata. Inimene peaks ju mõtlev olend olema, aga miskipärast ei oska ta seda välja nuputada, et kui temal isiklikult läheb kehvasti, raha on vähe või töö pole meelakkumine, siis ei ole riik selles süüdi, vaid tema ise. Olen alati arvanud ja jään ka edaspidi sellele seisukohale, et iga inimene on oma õnne sepp – kõik on võimalik, võta ainult kätte ja tee.
Kurb on lugeda päevalehtede arvamuslugusid ja neile järgnevaid sapiseid kommentaare või vaadata neid õnnetuid nägusid, kes reporterile pajatavad, kui hirmus, vaene ning muserdav nende elu on. Veel kurvem ja veidram on mul noore eestlasena tõdeda, et tegemist on täiskasvanutega, kelle vanemad ja vanavanemad pidid hakkama saama vaid piskuga ning elasid maailmas, kus igaüks seisis ainult iseenda eest ja mingisugust omariiklust, veel vähem toetusi, ei eksisteerinudki. Sellistes oludes üles kasvanud inimesed lõid järeltulevatele põlvedele riigi ja võitlesid selle iseseisvuse eest. Aga mida need järeltulijad enda esivanemate maal nüüd teevad? Virisevad nagu viimased (vabandust väljenduse eest) hädapätakad! Sest sisuliselt kurdetakse ju selle üle, et riik ei pea enda elanikke üleval ega kanna neile hõbekandikul võimalusi ette.
Eesti Päevalehes ilmus 13. veebruaril Tuuli Jõesaare artikkel „Õigus viriseda” (http://www.epl.ee/news/arvamus/tuuli-joesaar-oigus-viriseda.d?id=65670256). Pealkiri on juba selline, mille tõttu tavaliselt loo lugemata jätaksin, aga kuna selle juhatab sisse positiivne lause („Presidendiproua Evelin Ilves kirjutas Kodukirjas, et paari aasta tagune reis verivaesesse Kambodžasse avas virisemise suhtes tema silmad”), siis köitis see mu tähelepanu kuni lõpuni, kuigi mida edasi, seda mustemates toonides lugu jutustati. Kuna kommentaare näis lisanduvat nagu seeni pärast vihma (praeguseks on neid kokku 459), siis lugesin ka neid, kuigi nõustun Allan Roosilehe arvamusega, et veebikommentaarium on justkui „peldikusein” – ning sain sellele taaskord kinnitust. Ent üks arvamus ületas kõiki ootusi ega kiitnud takka, vaid laitis artiklit. Aga et mitte negatiivsusele negatiivsusega vastata, siis mina siinkohal laitma ei hakka, vaid leian, et see on lihtsalt üks järjekordne tabav näide sellest, kuidas iseenda saamatuse õigustamiseks vabandusi otsitakse.
Jõesaar tegi proua Ilvese Eesti ja Kambodža võrdluse maha ning kirjutas, et „Eesti eneseteadvus ei saa põhineda lohutusel, et teistel läheb kehvemini”. Et ainult parimatega võrdlemine viib edasi. Olgu peale, vaatame siis, kuidas nendel parematel läheb. Tüüpiline eestlane kurdab, et istub kell viis Tallinnas koju sõites meeletutes ummikutes. Ta ilmselt ei tea, mis moodi keskmine britt tema kurba saatust kadestab, sest inglane võib sõltuvalt liiklusest tavalise 45-minutilise töölesõidu asemel läbida sama vahemaad kolme tunniga. Ummikud Tallinnas? Give me a break. Veel kurdetakse sageli vanemahüvitise, sünnitoetuste ja lasterahade üle. Ent kas ükski kurtja sellele ei mõtle, kui vedanud tal on, et üldse mingisugust hüvitist saab? Epp Petrone kirjutab enda kogemuse põhjal (http://www.nupsu.ee/?menu=parenting&cat=2&item=2401), et erinevalt Eestist ei toeta Ameerika lapse saamist ühelgi moel. Ameeriklannal on pärast sünnitamist kõigest kuus nädalat (!) õigus lapsega kodus olla, pärast seda naaseb suurem osa tööle, kuuenädalane laps läheb aga pikaks päevaks imikute lastesõime või lapsehoidja hoolde (kusjuures mõlemad on üle mõistuse kallid). Tasub ehk kaks korda mõelda, enne kui enda lapsesõbralikku väikeriiki kritiseerima hakkame.
Teine argument, mis Jõesaar tõi, oli pealtnäha igati loogiline: kehvemates oludes elajad ei saa oma silmaga kaema minna, kuidas Kambodža kodanikud neist hullemaid näguripäevi näevad, ega suuda seetõttu end õnnelikemana tunda. Aga kui enda kõrvutamisest vaesematega ei tule seni midagi välja, kuni ise kohale ei sõida, siis tekib küsimus, mis moodi võime end rikastega võrrelda? Sellisel juhul ei tohiks justkui kumbki võimalik olla. Kuigi sageli võib jääda vastupidine mulje, on inimmõistus siiski üks tark süsteem ning selekteerivat mõtlemist kasutades näeb igaüks ikka seda, mida näha tahab. Kes märkab, et teistel läheb temast paremini, seisab silmitsi half-empty-klaasiga, kes mõistab, et on veel hullemaid olukordi, vaatab half-full-klaasi.
Mina ei usu, et enda hästi tundmiseks on vaja hiigelsuurt rahakotti ning reise kaugetele maadele. Tõsi küll, Londoni ummikud olen oma nahal ära kogenud, aga USA lastetoetustega, õigemini nende puudumisega, ei olnud ma enne Epu muljete lugemist kursis. Nüüd tean ja mõtlen, kui hea on eesti naine olla! Tänu sellele võrdlusmaterjalile, mis mulle ise koju kätte tuli ja mille saamiseks ei olnudki vaja välismaale sõita, võin ennast palju kindlamini tunda ning kunagi, kui aeg on küps, emaks saamise uudise rahuliku südamega vastu võtta. Vähemalt ei ela ma Ameerikas! J
Reisimine ei ole küll ainus, kuid siiski üks võimalikest heaolutunde saavutamise vahenditest. See aitab näha, kuidas mujal elatakse, et siis ühe kogemuse võrra rikkamana tagasi tulla ning kõike kodust uue ja värskema pilguga vaadata. Minule piisas kuuest kuust Itaalias, taipamaks, et „õnn ei asugi mägede taga ega kaugete merede randadel, vaid ta öösiti su padja all magab ja päeviti kõnnib su kandadel”. Seevastu enesearenguportaali www.sisekosmos.ee rajaja Kaido Pajumaa leidis juba pärast esimest Aasia külastust, et päikest ja soojust, mille järele ta Eestis olles õhkas, võib ka liiga palju olla (http://www.sisekosmos.ee/meelerahu/vau-ma-saan-hingata-jalle/).
Seega on seitsme maa ja mere taguse külastamist vaja silmaringi avardamiseks, sest kogu elu pisikese Eesti piiri taga veetes võib juhtuda, et maailma suudetakse vaadata ainult oma mätta otsast, kuid sealt näeb tõepoolest ainult Soome ja Rootsini, mitte arengumaa vaesteni. Ent kui rahakott hetkel reisimist ei võimalda, siis ei maksa sajatada neid, kes seda teha saavad, vaid tasub sääste koguda, et ühel hetkel väljateenitud puhkusele sõita ning ise järele vaadata, kas taevas on tõesti üle lahe sinisem. Ja kui tundub, et ongi, siis tasub sinna ka jääda, sest Eestil ühte järjekordset „pingviinide paraadi” üle nurisejat vaja pole – neid on meil siin juba piisavalt. Aga kui peaks selguma, et kodus pole häda midagi, siis tulla tagasi ning muuta seda, mis muutmist vajab ... ent kui ei oska, siis mitte hädaldada.
Enese hästi tundmine algab ikka inimesest endast ning kui olemine on kõike muud kui hea, siis tuleb ise midagi muuta. Ja alustama peab ennekõike suhtumise muutmisest. Ära heieta mõtteid stiilis „kui mul oleks see, siis ma saaks teha seda” – keskendu heale, mis juba olemas, mitte ära jää ootama, kuni midagi paremat teele tuleb, sest nii võid ühel hetkel avastada, et elu saab otsa ja armastust poleks nagu olnudki. Kui parajasti ei leidu kedagi, kes sind näiteks naistepäeva hommikul lillede ja magusaga üllataks ning meeskolleegide emad ei ole oma poegadele häid kombeid õpetanud, siis ära lase suunurkadel viltu kiskuda, sest keegi pole sulle „Head naistepäeva!” soovinud. Võta kätte ja osta endale üks vaasitäis tulpe ning jaga ise häid soove.

Alusta iseenda armastamisest. Sest alles siis, kui oma minaga rahujalal oled, suudad ka teistes head näha. Ja märkad, et parim paik maailmas on su oma armas kodumaa, kus pole looduskatastroofe, ummikud on pea olematud, aastaajad vahelduvad ning naistepäevahommikune „Terevisioon” teeb tuju kogu päevaks heaks ja helgeks. Sest ühel hetkel tabad end omaette muigamast ja mõtlemast, et kõik polegi veel kadunud – õnneks leidub meie Eestimaa viriseva elanikkonna seas ka piisavalt arukaid ja andekaid noori, positiivseid täiskasvanuid ning viisakaid mehi, kes kingivad naissaatejuhile otse-eetris lilli. Haukugu koerad palju tahavad, mina leian ikka, et siin on ilus elada!

 


 

 
 
 
 
 
 
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar