Pisut teistmoodi sünnipäev ehk meie Tallinki töötajatest
altnaabrid otsustasid seekord tööpostil pidu pidada. J
Naabrite õnneks muidugi, sest majarahva jaoks tähendas see
kahte maitsvat õhtusööki (loe: söögiorgiat restoranis ja rootsi lauas),
trimpamist ning jutuajamist sünnipäevalaste toas ehk Diplomaadi sviidis,
ööbimist kahekohalises A-klassi kajutis, enda üleslöömist ja kaua üleval
olemist, ilusaid inimesi ja hetki ning tantsimist ja šoppamist ehk teisisõnu
toredaid õhtuid ja raskeid hommikuid. J
Ühel neist ilusatest hetkedest tabasin end mõttelt, et kui
enamasti pole mul (ja tõenäoliselt ka paljudel teistel) õhkõrna aimugi, mida ja
miks ma siin maamunal teen, siis mõnikord harva tean ning tunnen, et olen õigel
ajal õiges kohas ja kõik on just nii nagu peab, et nii pidigi minema. Et me
pidimegi Keila-Joale metsa ja mere äärde kolima ning endale nii ägedad naabrid
saama. Näiteks. Igaüks küll oma kiiksuga, aga eks see vist lisabki ellu pisut
vürtsi ning teeb selle pundi nii vahvaks. Pealegi tean ma palju suurema
kiiksuga olendeid, keda on raske isegi inimeseks nimetada, sest homo sapiensist kui mõtlevast isikust on
asi miljoni valgusaasta kaugusel. Nii et kui selle mätta otsast vaadata, on mu
ümber kaunis ilusad ja toredad sellid. Ning kõik on täpselt nii nagu peab. J
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar