Kruiisime!

Pisut teistmoodi sünnipäev ehk meie Tallinki töötajatest altnaabrid otsustasid seekord tööpostil pidu pidada. J

Naabrite õnneks muidugi, sest majarahva jaoks tähendas see kahte maitsvat õhtusööki (loe: söögiorgiat restoranis ja rootsi lauas), trimpamist ning jutuajamist sünnipäevalaste toas ehk Diplomaadi sviidis, ööbimist kahekohalises A-klassi kajutis, enda üleslöömist ja kaua üleval olemist, ilusaid inimesi ja hetki ning tantsimist ja šoppamist ehk teisisõnu toredaid õhtuid ja raskeid hommikuid. J

Ühel neist ilusatest hetkedest tabasin end mõttelt, et kui enamasti pole mul (ja tõenäoliselt ka paljudel teistel) õhkõrna aimugi, mida ja miks ma siin maamunal teen, siis mõnikord harva tean ning tunnen, et olen õigel ajal õiges kohas ja kõik on just nii nagu peab, et nii pidigi minema. Et me pidimegi Keila-Joale metsa ja mere äärde kolima ning endale nii ägedad naabrid saama. Näiteks. Igaüks küll oma kiiksuga, aga eks see vist lisabki ellu pisut vürtsi ning teeb selle pundi nii vahvaks. Pealegi tean ma palju suurema kiiksuga olendeid, keda on raske isegi inimeseks nimetada, sest homo sapiensist kui mõtlevast isikust on asi miljoni valgusaasta kaugusel. Nii et kui selle mätta otsast vaadata, on mu ümber kaunis ilusad ja toredad sellid. Ning kõik on täpselt nii nagu peab. J