31.05.13

Aardejaht


Sel aastal saatsime õega vanemad sünnipäeva puhul merele, täpsemalt paariks tunniks Kajsamoorile merelugusid kuulama ja toitu nautima. Aga selle asemel, et kingitust lihtsalt üle anda, mõtlesime õe ja lastega reede õhtul maale sõites, kuidas asja huvitavamaks ja meeldejäävamaks teha – kuna mereteema oli juba õhus, siis otsustasime vanematele väikse aardejahi korraldada. Sõit maale pole kunagi nii kiiresti möödunud: mõtlesime kogu tee peidukohti ja ülesandeid, mida nad seal tegema peavad ning enne kui aru saime, olimegi maal, Pärtli talu õuel.

Ema oli oma aaret leides esialgu kaunis jahmunud (mis isu saab vanal paadil loksudes olla, eks), aga kui päev kätte jõudis ja nad Lennusadamas nii palju uut ja huvitavat avastasid, oli vaim merele minekuks valmis ning tuli välja, et seiklus oli päris tore ja nad jäid oma kingiga rahule. Nagu ma emale kinkevautšerile kirjutasin, siis „õnn ei ole midagi suurt ja kättesaamatut, vaid koosneb paljudest väikestest hetkedest, mis elu eriliseks ja elamisväärseks muudavad”. See oli üks piisk nende õnnemeres. J


 
 


Nii me seda aaret jahtisime: laste istutatud püramiidhaabade juurest vana koera Timmi hauale, sealt isa lemmikpaigani õuel ehk tallini ja aias kasvava jõulupuuks ristitud elupuu juurest mereranda ehk ema suurde kiviktaimlasse. Igas ülesleitud paigas tuli oma lapsepõlve meeldejäävaimat kingitust või sünnipäeva meenutada, rääkida Timmist üks lõbus lugu või jõululaulu laulda, kuni aare üles leiti ning sünnipäevalastel mererannas kivile istuda paluti ja neile üks „Õnne soovime teil” lauldi. J


Kaunis päikeseloojang Pärtli talu õuel.


  Maasikabeseetort reede õhtul kell pool 12. Yum! J
 
 
 
 

21.05.13

Peensulekalligraafia ja KTM

 
Basically on kõik väga lihtne: vaja läheb ainult PPP-d ehk paberit, peensulge ja Parkeri tinti (või noh, mõnda analoogset). Ja Heino Kivihalli kirjatehnika lehed ei tee ka paha. Seems simple? Live and learn, people, live and learn. Not that easy at all.
 
 

 


 



 
 
 
 
Kui eelmine oli Kristeri tellimus ehk from him, siis järgmine on to him ehk ta enda sünna. Külgkorvimees vajas oma kraami trennide ja võistluste vahel vedamiseks hiiglaslikku kotti ja nii see talle muretsetigi ... ning I’ll tell you this, a bag can’t get much bigger than that. Sisustasime selle hea ja paremaga ära ning kogunesime naabritega esmaspäeva hommikul kell 7 sünnipäevalapse ukse taha, köhisime hääled puhtaks ja laulsime mehe maast üles, literally. Vat sellised naabrid on Lossi tänaval! J
 
 
 
 
Sjuprais! J

KTM = Krister The Man. J
 
All packed and pretty. Pärast mõningast kasutamist on valge kindlasti hall ja erkoranžist saanud pruun. Kindel see. Mees ju ise ka Kindel. J

 
 
 

13.05.13

Heade emade päev

 
Maikuu teine pühapäev on küll pühendatud igale naisele, kes kunagi järeltulijaid ilmale on toonud, aga mitte kõik neist ei saa seda päeva koos oma lastega tähistada. Ja sugugi mitte iga ema ei saa sel päeval oma lastelt kevadist lillekimpu, rääkimata siis muudest üllatustest. Sest järeltulijad lihtsalt ei võta vaevaks või ei pea tähtsaks ema külaskäiguga rõõmustada. Eks igas peres on lood isemoodi ning traditsioonidki erinevad, aga kui ema ja laste suhted on korras, siis jätavad viimased vähemalt ühel päeval aastas oma tööd ja tegemised pooleli ning sõidavad emale külla. (Vähemalt siis, kui ühes riigis asutakse. Eri mandrid on juba teine jutt.)
 
Sellest võib ühtlasi välja lugeda, kas lapsed on hästi kasvatatud, teisisõnu – kas ema on head tööd teinud. Sest eks ole see ju ikka ema enda teha, kas lapsed soovivad ja peavad vajalikuks teda tähtpäevadel meeles pidada või mitte. Ei maksa oodata, et poeg sulle täiskasvanuna lilli tooks, kui sa talle lapsepõlves eeskuju pole näidanud ning õpetanud teda naistele lilli kinkima ... või uksi avama ja toidukotte tassima. Seega lõikad seda, mida külvad. Teada-tuntud tõde ju, et kõik saab alguse kodust. Saabki.

Meie kodus on alati nii olnud, et jõuludel ollakse kogu suguvõsaga maal ning vanaema sünnipäeval minnakse talle külla. Punkt. Mitte sellepärast, et nii on viisakas ja peab, vaid seepärast, et vanaema on lihtsalt väga kallis. Nüüd, täiskasvanuna, käime õega samamoodi emal külas ja peame teda meeles. Seega võib öelda, et meie ema ja vanaema enne teda on oma ametit hästi pidanud ning lõikavad nüüd magusaid vilju, mida aastaid tagasi külvasid – naeratuste, kallistuste, heade soovide, lillede ja kingituste näol. Sest nagu Noorkuu liige Rein pühapäeval Vanemuise laval ütles: „Näidake mulle üht ema, kellele ei meeldiks Noorkuu?! Sellel peab siis küll kivist süda olema!”, siis pole vist olemas ema, kes ei sooviks oma lapselt tähtpäeval, eriti emadepäeval, lillekimpu saada. Ja kui ka selliseid inimesi leidubki, siis noh ... need pole lihtsalt minu masti inimesed. J

Meie igati normaalne ema naudib kõike head ja paremat väga ning sestap ei jätnud me teda sel emadepäevalgi sellest ilma, vaid haarasime ta õega kaasa ja sõitsime kolmekesi kõigepealt Tamsallu vanaemale lilli viima ning seejärel Tartusse kohvikusse ja Noorkuu kontserdile. Päev algas magusalt, isetehtud-hästitehtud šokolaadi kastetud maasikatega ning lõppes Café Truffe’is samuti magusalt, maasikamargaritaga emale ja maasika-/arbuusi-/basiilikusmuutiga teisele emale ehk mu õele. Ning I’m pretty sure, et ema ja isa tegid siis, kui lastekari kodust läinud, ühele punasele veinile ka päkad silma. Sest nii nad räägivad, et there are 3 things you need to be a mother: love, patience and a big glass of wine at the end of the day. J Ma sellest veel midagi ei tea, aga ühel päeval kindlasti. Ning suure õnne korral saan ka mina emadepäeval sületäie õisi ja palju kallistusi, just nii nagu minu ema ja tema ema enne mind.

 
 
 
 Peensulekalligraafia – aastatepikkuse harjutamisega omandatav kunst.
I've got a long-long way to go. J
 
 
 
 

 

 
 
 
 

07.05.13

It's official

... I really can write! Vähemalt põhi on all ning edasi tuleb ainult harjutada. Sest nii nende oskustega on – 1% talenti ja 99% tööd. Seda tarkust jagas meie kunagine Põltsamaa puhkpillilaagri dirigent, suure kõhu ja veel suurema andega norrakas Åge Korneliussen. Ilmselgelt mees teadis, mis mees räägib. Aga ennast teades veedan ma kõik vabad suveõhtud jooksurajal, rannas, kontsertidel või viskan lihtsalt jalad seinale ja tunnen elust mõnu, nii et sulg ja tint ununevad sootuks. Nii et kui hallipäine Heino ka järgmisel aastal kirjaoskamatuid harida jaksab, siis peaks laiskuse profülaktika mõttes edasijõudnute kursuse ka läbi tegema. We’ll see. Praegu aga tühja sest, käes on MAIKUU, paari päeva pärast on mu „õnnepäev, kingipäev, rosinates kringli päev,” pärast seda juba emadepäev ning ees ootab suur suvi. Life is good, I’m feeling you!
 

Paar tööd rahvaülikooli näitusele. Nagu tavaliselt oli mul paremaid ja suuremaid ideid, aga teostuseni jõudsin ikka alles üks õhtu enne tähtaega, nii et mis sa kell 21.00 enam meisterdad. Teed iisilt. Better luck next time.
 

 Autor on ka ja selleks on Hemingway, aga ta ei mahtunud lihtsalt paberile. Better luck next time noh! J