01.09.13

Helju Soosaar 85


Kas teie olete kunagi mõelnud, kust need maailma kihvtimad vanaemad, tädid, onud, täditütred, onupojad ja kõik need muud pudinad tulevad? Mul on teile vastus: MINUL ONGI MAAILMA KÕIGE LAHEDAM PERE! J Ja pange nüüd hoolega tähele, et ma ei rõhuta siinkohal sõnu ideaalne ega parim, sest imeinimesi pole lihtsalt olemas ning tõtt-öelda on elu väikse kiiksu ja isikupäraga tegelastega poole huvitavam. Eriti siis, kui näed kogu kremplit heal juhul kaks korda aastas: suve lõpus vanaema sünnipäeval ning jõuludel … taaskord vanaema juures – ei saagi ju ära tüüdata ega üle visata. J
Kirsiks tordil olen ilmselt mina ise oma complicated personalityga ja üks mu suurimaid kiikse on vast see, et kui mulle miski väga meeldib, siis ma ei jäta seda ainult enda teada. (Kahjuks on muidugi vastupidi ka ning see toob igas ringis ja igal rindel palju probleeme kaasa, aga that’s a whole different story.) Näiteks ei häbene ma oma täditütrele öelda, et ta näeb täna väga lahe välja, kiita onutütre põngerja vahvat lipsu, tädi pluusivalikut või teise tädi uusi kingi või öelda kolmandale, et ta on üks mu lemmiktädisid. J Või mõnel õnnehetkel tunda ja öelda, et mul on kõige ägedam mees, kodu, sugulased või pere. Isegi kui järgmisel võib olukord ja mu arvamus sootuks muutuda, siis vähemalt sel hetkel ma tõesti siiralt mõtlesin nii. Ning olgu selle taktitunde, vaoshoituse, keele hammaste taga hoidmise ja liigse arvamuse avaldamisega kuidas on, aga kahepalgelisus ja mina ei käi kokku ning the way I see it – see pole sugugi mitte halb iseloomuomadus. Could be SO much worse! J
 

 

 

 
 Kes nüüd välja luges, siis jah, minu vanaemal on 31 järeltulijat (kuigi päris otseseid on siiski 30, aga see polegi tähtis). J Nii et kuigi vanaemal papsi juba ammu enam kõrval pole, siis meie oleme, hoolime, külastame, kallistame ja armastame. Minu 85-aastane vanaema on üks õnnelik naine! Ma küll jumalat ei usu, aga muud moodi seda lauset alustada lihtsalt ei saa: annaks jumal, et ka minul oleks sellises vanuses ja kogu elus niivõrd palju armastust ümber. J

Et 85-aastasena võiksin ma mõelda nii nagu Maggie McGlone filmis The Guardian: „Ya' know what though, I don't mind. I mean if my muscles ache, it's because I've used 'em. It's hard for me to walk up them steps now, its 'cuz I walked up 'em every night to lay next to a man who loved me. I got a few wrinkles here and there, but I've layed under thousands of skies with sunny days. I look and feel this way, well cuz I drank and I smoked. I lived and I loved, danced, sang, sweat and screwed my way through a pretty damn good life if you ask me. Getting old ain't bad. Getting old, that's earned.”


 

 
Seekord ei toimunudki vanaema sünnipäevapidustused tema enda õuel, vaid Laululinnu külalistemajas – ikkagi 85 ju. Ja kuna jäädvustatud sai tohutult palju emotsioone ja armsaid hetki, siis ma lihtsalt pean mõne neist hetkedest siia ka lisama – head nautimist! J  
 
Minu armas vanaema, kel juba 85 pikka aastat selja taga, aga kes sellest hoolimata näeb imeilus välja.

 
Õnnesoovide ring: Veronika ja Sveta.

 
Janel ja vanaema. 

 
  Aigar koos oma pisipoja Kairoga.
 
 
Meie suguvõsa kõige noorem ja kõige vanem.

 
  „Kõks, mu lill” tädi Urvega.
 
 
 

 



  „Kõks, mu lill” onu Kallega.

 
  Kaks vahvat vanderselli. J
 
  Verks ja Terje. Ma tean, ma tean, et mul on ilusad sugulased! J
 
 
  Mu sista Kertu koos kohvitajast isaga. J

 
  Tädid piirasid väikemehe sisse. J
 
 
 



 
 
 Väike Gerda ehk mu õetütretirts Bettan koos onutütre poja Ukuga. J

 
 
 

Vanaema muutub alati härdaks ja kukub pisardama, kui midagi erilist toimub. Olgu selleks siis Väike-Maarja rahvamaja laval esineva lapselapse talle pühendatud klarnetipala, sünnipäevaõnnitluste saamine või lihtsalt see, kui pidu saab läbi ja külalised hakkavad koju minema. Pisarate valamise oskuse oleme vähemalt minu ema liini pidi me kõik pärinud: pisardab nii vanaema, minu ema kui ka meie õega. Aga sellel pildil ja hetkel olid vanaema silmis küll ainult õnnepisarad, sest tema 85 aastat on olnud täis nii õnne ja rõõmu kui ka kurbust ja kaotust ... teisisõnu elu. Vanaema on elanud, ja kuidas veel, ning mis peamine – elab veelgi.


  Kohvi- ja koogitanted: tädi Aino ja minu ilus ema.

 
  Kaido – meie suguvõsa kõige ... eesti keeles polegi õiget ja sobivat sõna. Mitte kaunis ega ilus ega stiilne nagu mingi ilueedi, vaid the most handsome guy in our family! Silm alati puhkab teda vaadates. Nii on lihtsalt! J
 
 
  Kadi oma väikevennaga. (Kuigi leidsime sugulastega, et ta sobiks juba päris hästi ise vähemalt välimuse poolest emaks. Petab ära küll! J)
 
 
Kogu kamp koos: Soosaared, Kingud, Kingsepad, Talid, Pallod, Noorlinnud, Randesed, Paistud, üks Taaksalu, üks Mägi, üks väike Kindel ja üks vahva Sell.
 
 

 
  Okei-okei, üks Rouhijainen oli ka kohal. J

 
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar