03.11.13

Ilma kaardita sünnipäev

 
Umbes nädal enne Madise 29. sünnipäeva, kui talle netist kinki tellisin, tuli mul järsku meelde, et kaart on ju ka tegemata. Kui seda siis Madisele mainisin, ütles ta nagu muuseas, et „aga sa teed selle ju nagunii endale”. Mis on põhimõtteliselt tõsi. J Seega, kuna ma sel aastal kellakorjandust ei teinud, siis jäi ka ühiskaart ära. Kui ma nüüd enda vastu aus olen, siis ega see Madist küll grammigi õnnetumaks ei teinud. J
 
Ja teate, mis  pildid on sageli petlikud, sest pildistatakse ikka ainult neid häid hetki. Seega jääb jäädvustamata see, kui naised saavad meeste peale tigedaks, et miks me peame vaatama telekast mingit mõttetut valimisdebatti ja sünnipäeval ainult sellest jahuma, või kuidas meie maja Jürki ehk Jüri ja Erki omavahel (sõbralikult) õelutsevad (kuigi sõbralikust on vahepeal asi ikka väga kaugel ja kõik naabrid imestavad, miks need teineteist mittesallivad mehed üldse sõbrad on), või kuidas lapsed omavahel tülli lähevad või sa oma mehe peale solvud, et miks ta poest vale šokolaadi tõi. Või midagi muud. Ühesõnaga elu ei ole ainult must ja valge ning täpselt nii palju, kui on häid hetki, on ka halbu (the sweet is never too sweet without the sour  Vanilla Sky). Aga that's life värviline ja kirju ja segane ja ootamatu ja mitte kunagi plaanipärane. Sellepärast ongi hea endale aeg-ajalt piltide abil häid hetki meelde tuletada  et unustada muu müra, mis piltide ette ja taha jäi, ning mäletada seda, mis mäletamist väärt. J
 
 Reede õhtul kell neli Keila-Joal. Kuna kingid olid pakkimata, siis tuli kodune tööpäev teha, et üllatus ikka üllatuseks jääks.
 
Eelmisel aastal panime koos naabrite, sõprade ja kolleegidega paki sisse spordikella Garmin 910XT HR, aga kuna seekord ei lubanud Madis mul MITTE kedagi külla kutsuda, siis ei saanud ka korjandust teha. Ent kingituste tegemist mul ära ei keelatud, seega kuna „sõnn teostab kindla peale kõik, mis aga pähe lööb”, siis kell sellepärast poodi ei jäänud (Suumani Sassi luuletus lõppeb tegelikult sõnadega „Õnneks vähe lööb pähe”, aga noh, las ta olla. J) Igatahes fingers crossed, et kui Matu nüüd pärast tööd jooksma või suusatama läheb ning kella jope taskusse pistab, siis see ei kao sealt ära nagu eelmine Armani. Hence the enormous size  selle puudumist on raske mitte märgata. J
 
 All packed and pretty, Sara valvsa silma all.
 
 Ei tea, kas siin mingit vorsti või viinerit ka on? J
 
Selle pildi lugu peaks alustama juba eelmisest ehk reede õhtust. Kingitused olid pakitud ja peidus, aga kuna ma töötasin see päev kodust ja see kodu asub Keila-Joal (ehk pildil oleva Urmo sõnul Kolga-Aablas J), siis selline luksus nagu küünla- ja paelavalik jäi minust 30 km kaugusele (at least). Niisiis palusin Kakumäel viibival õel lähimat Prismat külastada, aga tema saatis poodi oma mehe, kes helistab mulle ja ütleb: „ma olen nüüd siin poes küünlariiuli ees, et mis värvi rohelist ja kui paksu ja pikka sa tahadki, üks on selline ilus heleroheline ja teine on selline pasavärvi, mina võtaks igatahes selle heledama, see on ikka täiega tegija värv, aga no ega mina ei tea ju kumba sina tahad”. Mul oli kohe kole aimdus, et ilmselt see „pasavärvi” roheline sobib meie tumerohelise seina ja mu ostetud õhupallidega paremini, aga see kaunis omadussõna ehmatas mind veidi ära, nii et palusin tal pilti teha ja mulle saata. Noh, ikkagi iPhone'ide ajastu ju. Aga otse loomulikult Viber jupsis ning meil tuli hirmus kaua kohale. Niisiis tegin südame kõvaks ja otsustasin koleda rohelise kasuks ning nagu pärast ostmist kohale jõudnud meilist nägin, siis läks täppi. J
 
Igatahes, pärast küünladraamat saabusid naabrid riburadapidi koju ja ma tegin nobedate näppude vooru ehk 30 minutiga viineripirukaid, et õigeks ajaks Keilasse jõuda. Tegime kogu kambaga Kiksile sünnipäeva puhul üllatusvisiidi, mis nägi sisuliselt välja järgmine: parkisime autod tema majast eemale, kobistasime koos liha- ja salatikausside ning koogi ja pirukatega Kiksi ukse taha, hakkasime „õnne soovime sul” laulma, avasime endale ukse ja läksime lauluga sisse, et näha, kuidas Kiks uniselt särgi ja alukate väel diivanilt püsti kargab ja tema kõrval tukkunud imik kisama pistab. J Kui esimene ehmatus selja taga oli, siis edasi läks palju lõbusamaks ning lausa nii lõbusaks, et kui järgmisel hommikul kell viis telefon mind äratas ning uuesti viineri-, salaami- ja kaneelipirukaid hakkasin vorpima, siis käis maailm ringi ja ütleme nii, et viinerid olid küll viimased asjad, mida ma sel hetkel näha tahtsin. J Aga pooleli ka jätta ei saanud, sest kell üheksa olid Urmo ja Mari nagu tellitult ukse taga. Küll kahjuks ilma minu numbrita, mistõttu pidid nad Madisele helistama, läbi telefoni sünnipäevalaulu laulma ja lõpuks küsima, et nali naljaks, aga mis su korterinumber on. J Ja kui järgmisel hetkel uksekell kõlas, siis Madis tuli kööki ja teatas, et kuule, Urmo ja Mari tulid vist. Mille peale ma vastasin: „ma tean, pididki tulema, mis sa arvasid, et ma enda lõbuks ärkasin kell viis, et tervele külale pirukaid küpsetada?”. J Ühesõnaga siin nad on, 19. oktoobri hommikul Kolga-Aablas, can you imagine. J
 



J

Urmo ei jõudnud ära oodata...
 
...sest tadaraa, tal on ju samasugune, ainult teist värvi! J
 
Teised kingid pidid pisut ootama, first things first. J
 
Mina: „kas ma võin sinust ühe pildi teha, palun, koos õhupallidega ja puha”. Madis: „oh hea küll, aga ainult selle pärast, et ma nii hea kingi sain”. Vaat siis, mida meie majas pildi saamiseks tegema peab. J
 
 Jaaaaa laupäeva pirukahommikust sai märkamatult sushiõhtu, milleks tuli appi meisterkokk Riks ise. Kertu õppis ametit. J Ülejäänud külalised ehk naabrid tulid ise, sest pärast eelmise aasta üllatuspidu ei lubatud mul rohkem külaliste kutsumisega tegeleda ning Madis arvas, et „koeri kutsutakse, sõbrad tulevad ise, minu uks on kõigile avatud”. (Aga kuna ma seda juttu väga ei uskunud, siis mainisin igaks juhuks eelmisel õhtul naabritele, et üks salamisi väga ootab neid. Ja kuna ma lihtsalt mainisin, mitte ei kutsunud, siis ei murdnud ma seejuures ühtki lubadust. Win-win! J)
 
 Põhimõtteliselt ei teinud need sushimeistrid suurt muud, kui jõid lihtsalt veini ja korraldasid mu köögis kaose, mida ma hommikul likvideerima pidin. Okei-okei, sushi oli väga maitsev, well done guys! J
 
Kuna 19. oktoober oli seekord ühtlasi valimiste eelõhtu, siis jätkus meestel juttu kauemaks.
 
 Ja kauemaks.
 
Ja kauemaks.
 
Aga lucky for us sai köögitoimkond (vaatamata nendele lõpututele veinikogustele) oma ülesandega hakkama ning lauake kattis end.
 
Siin see Jürki on, paistab, et heas tujus. J
 
 Hilisõhtul saabus Olavi viina ja sakuskaga ehk tükikesega oma tütre sünnipäevakoogist (Kaisa sai neli  25 aastat nooremaks kui Madis J).
 
 Naiste õnneks on üks naabrinaine Tallinki laeval baaridaam, nii et it was cosmo time again! J
 
 Ja kui valge šokolaadi toorjuustukoogi aeg kätte jõudis, siis olid sahtlipõhjas alles ainult kaks ja kolm ehk minu eelmise aasta sünnipäeva tordiküünlad. J

Naabrid on meil vahvad  kui laulmiseks läks, siis hakkas 1/3 seltskonnast hümni laulma (päriselt ka), teine kolmandik võttis üles viisi „sünnipäevalaps, sa võta veel üks naps” ning viimased järgisid traditsioone ja alustasid „õnne soovime sul” lauluga. Aga ära ta lauldi ning küünal sai puhutud. J
 
Erki elas hingega kaasa. J
 
Palju õnne! J


 
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar