15.12.13

Detsembrihullus


The madness is finally over! Müüki minevad jõulukaardid valmis, pildid ilmutatud ning albumisse ja raami paigutatud ja tuhat üks muud asjatoimetust tehtud. Lendasime eelmise reede hilisõhtul Londonisse ning kui lõpuks lennukis maha istusin, oli küll selline tunne, nagu kivi oleks südamelt langenud – mis on tehtud, see tehtud, ja mis tegemata, siis ... tühja sest. 'Cause I was going to London, beibi! :D Hell yeah.
 
Mõni nädal tagasi, kui taaskord nuhtluses nimega Facebook aega raiskasin, ohkasin omaette, et näed, teised käivad siin spaades ja restoranides ja meie istume kodus ... Ning kurtsin Madisele, et „kas sa mäletad üldse, millal me viimati teatris käisime? Kui ma maal elasin, unistasin sellest, et kui ükskord linnas elan, saan kas või iga nädal teatris käia, sest siis ma ei pea sinna kaks tundi bussiga sõitma. Ja nüüd on nii, et käisin kooliajal palju sagedamini teatris kui praegu, k-o-h-u-t-a-v.” Tõele au andes ei saa ma tõesti aru, kuidas vanasti saime pidevalt teatris käia, aga nüüd ... lihtsalt ei raatsi. Paari kuu asemel käid hoopis paar korda aastas, heal juhul. Õudne. Aga kogu selle õuduse juures leidis Madis, et „mis meil sellest, et teised spaades ja väljas söömas käivad, MEIE käime ju iga paari kuu tagant Londonis!”. :D See tõi ühe mõnusa muige mu näole ja Facebook lendas hoobilt kinni, sest, to be honest, siis nii see tõesti viimasel ajal on. :)
 
Aga tegelikult ei käi me Inglismaal sugugi mitte niisama või sellepärast, et ei suuda uut reisisihtkohta valida (kuigi mina üldse ei kurda, ma hea meelega läheks ja jääkski sinna). Oktoobris läksime weekend getaway'le ja tegime üllatusvisiidi Madise venna 18. sünnipäevaks. Ja seekord tema ema 50. juubeliks. That's right – Mare ei teadnud asjast midagi. Saabusime keskööl Stanstedi, Kieran tuli autoga järele, sõitsime (vahepeatusega Mäkis muidugi, sest kõigil oli hundinälg) Romfordi (Londoni 6. linnaosa), astusime nende korteri uksest sisse ja ... SJUPRAIS, MARE! :D
 
Mare õige sünnipäev oli muidugi alles nädala pärast (13 ja reede), siis kui kotid uuesti kokku pakkisime ja minema sõitsime. Aga sellegipoolest saime temaga kogu nädala koos olla ning reede hommikul teda kingituste ja lilledega üllatada. :) Kinkisime Marele lisaks enda kohalolule :) ka palju pilte. Koostasime ühisest suvepuhkusest 300 pildiga albumi ning raamisime ära parimad palad, mis Mare vend Mati meist ühel mõnusal augustikuu pühapäeval Rakvere linnuse juures tegi. Nüüd saab ta kõik kolm poega ja lapselapsed oma seinale riputada ning kui igatsus peale tuleb, vaatab neid ja tuju läheb kohe rõõmsamaks (in my imagination muidugi). :) 

Igatahes siin on mõned pildid Mare kingist, kättesaamise emotsioonidest ja lisaks enne Londonisse põgenemist valminud jõulukaartidest, mis nüüd Laulasmaa postkontoris müügil on. Ja veel – kuna ma olen rohkele rabamisele järgnenud põgusast puhkusest laisaks muutunud, siis ei hakka ma selleks eraldi postitust tegema, vaid lisan siia ka 30. oktoobri õhtul paari tunniga valminud albumi pildid. Viisin selle täpselt nädal hiljem kingituseks Kadrile, kes kõigest mõni päev hiljem tegi Janekile maailma parima isadepäevakingi ehk tõi väikse Sebastiani ilmale. Ja kuna see väikemees on imearmas, siis see album on koht, kus seda beebiea armsust talletada.
 
 
 Album (Sirli Sõrmuse disain)
 




 
 
 
Jõulukaardid (saadaval Laulasmaa postkontoris)
 



 

 
 





 
 
 
Mare kingitused
 
Kolm venda
 
 Kogu kamp koos
 
Lapselapsed Mia (8) ja Liisa (10 kuud)

 Suvepuhkuse album ja Mia album
 
 
 13.12.13 hommikul Romfordis.
 
 



1 kommentaar: