25.01.14

Happy girls are the prettiest

 
Alles kaks nädalat tagasi oli mu elutuba täidetud rõkkava naeru, Eesti 90-ndate muusika ja jalga keerutavate tantsijatega. Rääkimata hea ja paremaga kaetud lauast, lillevaasidest ja õhupallidest. Lauldi ja tralliti minu armsa õe Kertu 32. eluaasta alguse puhul. Aga veel sama päeva õhtul kell kuus polnud tal õrna aimugi, et pidu minu elutoas toimub, ning ootas korrus allpool külalisi, mõeldes ja imestades, kuidas küll koridoris nii vaikne on ja miks keegi juba ta uksele ei koputa.

 Samal ajal käisid meie vahvad naabrid katuseid mööda, mis nägi logistiliselt välja järgmine: esimese koridori esimesel korrusel elavad Juku ja Maali (nimed muudetud) läksid koos lastega kolmandal korrusel elava Chrissu ja Tomi poole, nende vastas elavad Katu ja Erki läksid üle ukse samuti Chrissu ja Tomi juurde ning kogu kambaga liitusid veel Keilast kohale sõitnud Kiks ja Piret. Kuna Chrissu ja Tomi rõdu on ühendatud teises koridoris (ehk meie vastas) elava Liisi ja Kaido korteriga, siis mindigi rõdu kaudu sinna ja üle ukse juba meile. J Meie all ehk Kertu vastas elavad Mariin ja Jüri tulid lihtsalt vaikselt üles ning Kaidol ja Kristil, samuti Deivil ja Arabellal, õnnestus ka koridoris suuremat lärmi tegemata Kertu korterist mööduda ja meiega liituda.

 Vahepeal saatis Kertu oma elukaaslase Kristeri kaks korda üles, noh, toole ja vaipa ja patju alla tassima, et külalistel oleks, kus istuda. J Aga kui me siis lõpuks kamba kokku saime, helistasin Kertule ja kutsusin ta appi asju tassima ... ning suur oli tema üllatus, kui ta avastas need kauaoodatud külalised minu õhupallide, lillede ja küünlasäraga kaunistatud elutoast. J Kui esimene laul ja suurem ehmatus oli möödas, läks õhtu edasi kingitusi avades, süües ja juues ning Eesti 90-ndate muusika järgi tantsides, nii et poole õhtu pealt koju magama läinud Mariinil ja Jüril väga magamisest midagi välja ei tulnud. J Aga mis kõige parem – ruumi oli, istekohti jagus ja Kertu ei pidanud musti nõusid pesema. J Lisaks võis ta oma peolt enne viimase külalise väsimist lahkuda, sest võõrustamisega tegelesime meie Madisega...ning saime magama kella viie ajal hommikul. J

 
Kui lõuna paiku üles ärkasime, küpsetas Kertu juba allkorrusel pannkooke, seega hommiku- ja lõunasöögi mure oli meie jaoks lahendatud. J Kui paar tundi hiljem täis kõhtudega trepist üles vantsisime, ütles Madis, et võiks teinekordki selliseid ühiseid pere-/pannkoogihommikuid teha. Muidugi võiks, ja mis peamine – selleks ei peaks ootama järgmist sünnipäeva või muud suursündmust. Elu peab nautima nüüd ja praegu. J
 

Kingituseks organiseerisime Kertule midagi ilusat – Pandora käeketi koos kolme helmega. Ja siis veel kleidi ja lõhna ja kehakreemid. Et ta meil ikka säraks. J
 
Kaardikujundus on inspireeritud kinkekottidest ja Audrey Hepburnist.
 


 
 

 
Hetk enne seda, kui Kertu üles kutsusime.

Õnnelik noorpaar. J

Pole vahet, kas saad kaks või kolmkümmend kaks, õhku visatakse sind ikka ... vot nii ägedad naabrid on meil siin Lossi tänaval!!! J
 
Naised.
 
Ja Kiks oma haaremiga. J

Siis, kui (fotograafil) häguseks ära kiskus.
 
 
 
 
 JJJ
 
Lilleneiu Saara pannkoogihommikul.


 

1 kommentaar: