23.02.14

23. veebruar 2014

 
 
Minu vend sai täna 30-aastaseks. Minu vend. Keda ma pole juba üle aasta näinud. Ja kes on teadmata kadunud. There, I've said it. Me ei räägi sellest pereringis, vähemalt mitte iga päev. Kokku saades küsime jutu käigus üksteiselt, et „Noh, kas rändurist oled ka midagi kuulnud,” ja kuna vastus on alati „Ei”, siis kehitame õlgu ja liigume jutuga sujuvalt edasi, justkui polekski sellest midagi. Justkui oleks see kõik normaalne. Tegelikult ei ole ja me ei tunnegi end normaalselt, aga kui lubaksime endal iga päev sellele mõelda, lubaksime endal tunda, siis oleks meist õige pea ainult inimvared alles. Sest millise inimese süda ei murduks iga päev üha uuesti ja uuesti, kui ta oma lähedasest inimesest midagi ei teaks? Meie poolest võib ta olla kuskil totaalses augus, räbalad seljas, hullunud pilk silmis, ja kerjab süüa. Kas ta üldse on olemas? Või on ta kalalaeval tööl või, veel parem, alustanud uut elu ning oma perest lahti öelnud? Ükski variant pole hea ja nii me blokeerimegi kõik mõtted temast. Ning kui keegi seltskonnas küsib, et „Oota millega su see vend tegeleski,” siis ütleme jätkuvalt, et töötab Norras. Sest seda ta meie andmeil viimati tegi ja see ei tundugi väga suure valena. Aga peamiselt ütleme nii sellepärast, et me ju kõik teame, mis järgneks lausele „Pole õrna aimugi” või et „Mu vend on juba aasta otsa teadmata kadunud” – jahmunud näod, lõputud küsimused ja kogu tore õhtu oleks rikutud. Nii et selleks, et vähegi kainet mõistust säilitada ja hullumist vältida, me pigem naeratame, ütleme pisivale, blokeerime kõik halvad mõtted ning elame edasi. Kuni näeme Keiot unes. Olen juba paar korda sama unenägu näinud, kõik on sama, lausa imelik hakkab ja mõtled, et huvitav, mida see võiks tähendada. Unenäo Keio tuleb koju ja käitub, justkui poleks midagi olnud, seesama vana Keio, keda me teame, tema ise. Räägime juttu ja kõik on normaalne. Ja siis ärkan ma üles ning nutan, hääletult, vaikselt, omaette, lasen pisaratel voolata ja luban endal korraks mõelda, et tegelikult pole ju kõik hästi. Tegelikult ma igatsen oma venda meeletult ja soovin üle kõige maailmas, et ta oleks terve ja lihtsalt ... olemas.
 
Täna võib seda endale lubada, sest minu vennal on sünnipäev. Kallis Keio, kus iganes sa ka praegu poleks – palju õnne sulle. Kogu südamest.
Sinu õde.
 
(20.06.2008 – minu gümnaasiumi lõpetamine. Kertul on siin Bettan kõhus.J)
 
Jõul 2006. Mulle meeldib see pilt. Kõik on noored ja kõigil on justkui elu alles ees. Vanaema on ka kõbus ja lõbus ning ema-isagi näevad välja, nagu oleks 20 aastat nende õlult tõstetud. Kuigi tegelikult on ainult kaheksa. Ma kardan, et Keio trikid lisasid meile kõigile (lisaks kaheksale tegelikule) veel 12 aastat otsa.
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar