16.02.14

Tõlkes kaduma läinud valentinipäev

Viimasel ajal olen oma mojo ära kaotanud. Tegelikult läks ta juba oi-kui-ammu uitama ja pole tagasi tulnud. Sestap istun hommikuti arvuti taga, vaatan ees ootavat töökuhja ja mõtlen endamisi: „I'm better than this”. Hiljuti sattusin enda kunagise Netospordi töökaaslase kaudu Creative Unioni kodulehele, kolasin seal ringi ja avastasin nende töötajate nimekirjast copywriteri ... ning peas lõi korraga tuluke põlema. That's what I should be doing — looma ise tekste, mitte tõlkima teiste loomingut! Keda huvitab, kas kirjutada 'klõpsama mida' või 'klikkima millel' (kusjuures enamik teist ilmselt ei tea, et õige on esimene), kui on olemas üks lihtne ja loogiline ingliskeelne sõna click? Kirjutad selle ja kõik saavad aru, mida tegema peab.

Ärge saage minust valesti aru — ma armastan oma emakeelt ja oskan seda 100% korrektselt kirjutada, for the love of God — lektor vabastas mu ainsana enda kursuselt ortograafia eksamist, sest loengu käigus toimunud testid olid mul alati A-le tehtud. Nii et sel ajal, kui teised eksamiruumis praadisid ning g-b-d ja k-p-t-ga oma ajusid ragistasid, istusin mina tagareas ja tegin naljaviluks selle töö ära ... ikka A-le. J Õppisin küll ülikoolis toimetamist ehk eesti keele õigekirjareeglite järgi tekstide sisulist ja grammatilist parandamist ning peaksin praegu kuldseid ja stiilipuhtaid lauseid siia kirjutama, aga ... ma nimme ei tee seda. Tean ju küll, et pole hea stiil teksti sisse ingliskeelseid fraase tippida (või sidesõnaga lauset alustada), ja polekski nagu vajadust, sest kõik sõnad ja väljendid on tõlgitavad. Especially kuna töötan ise tõlkijana — minu tööks ongi nendele ilusatele, lihtsatele ja loogilistele ingliskeelsetele sõnadele ilusad (ja keerulised) eestikeelsed vasted leida. Või kui neid veel olemas pole, siis ise leiutada. Tõlkebüroo tegeleb lokaliseerimisega ehk tekstide eestistamisega ja meie kultuuriruumi sobitamisega. Kahtlemata eesti keele säilimiseks ja säilitamiseks vajalik tegevus. Aga kuna ma seda pea iga päev teen, siis võtan siin vaba voli pisut rebel olla ja reegleid rikkuda. Sest sama palju, kui ma oma emakeelt armastan, jagub mul tundeid ka inglise (ja itaalia) keele vastu. Mulle kohe meeldib neid omavahel põimida. Sageli sobib mõni inglise väljend teatud lausesse nagu rusikas silmaauku ja mis seal salata — kui see juba kord mu pähe potsatab, siis ei viitsigi ma sobivat eestikeelset sõna otsida. Mine sa tea, võib-olla see ongi see „minu stiil”, mis mässab igapäevaelu tuimuse ja üksluise korrektsuse vastu. J (Ainuke jama selle stiili juures on see, et kui ma peaks ühel päeval pea ära lööma ja kirjanikuks hakkama, siis ei saaks mu jutte inglise keelde tõlkida (sest mis keelde need inglise väljendid siis veel tõlgitaks — eesti?! Give me a break.). Aga noh, tühja kah, loodetavasti ei löö ma pead lähiajal ära.)

Kogu selle jutuga tahan ma öelda seda, et minu jaoks on eesti ja inglise keel (ja itaalia ka, aga seda ei tunne ma veel nii hästi) ühtviisi ilusad ja kõlavad ning seega, kuigi ametilt tõlkija, jätan sageli osad väljendid tõlkimata. On asju, mis kõlavad paremini eesti keeles, aga on ka hulga teisi, mida on parem mitte puutuda. Kas või minu blogi moto: l'arte d'arrangiarsi (it. k), mis inglise keeles läheb pikaks: the art of creating something out of nothing ja eesti keeli öelduna kõlab veelgi kohmakamalt: mitte millestki millegi loomise kunst. No löö või maha, aga ei kõla nii ilusti! Pealegi on tänu eesti keele rikkusele sada üks sõnastusvõimalust, nii et kuskil leidub kindlasti keegi, kellele minu versioon ei sobi. Seega ma ei hakka üritamagi. Kes saab aru, see saab, ja kes keelt ei mõista, siis mul on kahju, aga ma ei hakka mitte kunagi puhtas eesti keeles kirjutama, vähemalt mitte oma vabal ajal. Mitte inglise keele fanattide pärast ma oma põhitööd teengi ja neile on loodud ka Tilde masintõlke tööriist (tilde.ee), mis teeb juba praegu, arendusjärgus, Google Translate'ile silmad ette.

Valentinipäeva vaimus kirjutan siia ühe tabava armastuse definitsiooni, mis tõlgitult tähendaks: „Me oleme kõik pisut veidrad. Ja elu on pisut veider. Ja kui me leiame kellegi, kes on sama veider kui me ise, siis loome koos temaga meid mõlemaid rahuldava veidruse ja nimetame selle armastuseks — tõeliseks armastuseks”. AGA kuna ma ju lubasin mitte tõlkida, siis ingliskeelne (ja tuhat korda parem) versioon on siin: „We’re all a little weird. And life is a little weird. And when we find someone whose weirdness is compatible with ours, we join up with them and fall into mutually satisfying weirdness — and call it love — true love”. (Robert Fulghum — True Love)

Kuna ma tegelikult tahtsin üldse sõbrapäevast kirjutada, siis jagan alustuseks teiega üht armsat valentinipäeva vaimustuse videot, mis on küll reklaam, aga nii osavalt tehtud, et seda vaadates unustad selle pisiasja ära. Mõte on hea ja vähemalt mina arvan, et selliseid mehi ja suhteid on olemas küll. Sest üks selline on mul kodus olemas — see oleks nii minu Madise moodi lasta mul maa ja ilm oodata ning arvata, et ta ei armastagi ... ja siis mind out of the blue sedasi jalust rabada. J Mine sa tea, ehk on minul ka ühel hommikul üles ärgates akna taga selline vaade? (Kuigi, teades Madist, siis rohenäppu temast ei saa — pigem meelitab ta mu, nagu eelmisel suvelgi, romantilisele piknikule, kuhu jõudmiseks pean koos temaga läbima üle kivide ja kändude lookleva matkaraja ... jalgratta seljas, sest ega siis romantika pärast ei saa trenni ära jätta.J)


 
 
♥ ♥ ♥

Kuna viimased kuus aastat on sõbrapäev minu jaoks olnud eelkõige valentinipäev ehk meie aastapäev, siis pole ma seda päeva koos paljude toredatega veetnud, vaid selle ühe ja õigega. Ja alates meie viiendast aastapäevast lõime uue traditsiooni selle päeva tähistamiseks — Madis täiendab mu Pandora kollektsiooni, mis sai eelmisel aastal alguse käeketi ja ühe helmega, ning mina viin ta mõnda uude kohta sööma ... sest tema armastus käib küll 100% kõhu kaudu. Nii et mina saan oma „midagi ilusat” ja tema saab maitseelamuse. Kooselu ongi ju üks suur kompromiss. Peaasi, et mõlemad rahul on. J

Sel aastal tegime Viimsi spaas sauna- ja sushiromantikat. Kuna õigel õhtul ei saanud, siis tähistasime ette ära.


Ent lisaks põgusale lõõgastusele ja maitsenaudingule ootas Madist hommikul laual ka väike kultuurielamus.

 
„Sa oskad olla väga halb, aga kui sa tahad, võid sa olla maailma parim,” ütleb Madis. Well, apparently that day I did good. J

 

Ja minu sõbrapäevahommikune üllatus. I guess he loves me to the moon and back, too. J

 
 
Unforgettable moments indeed — sellel FAMILY-helmel saab mu kollektsioonis ilmselt kõige meeldejäävam lugu olema.
 
 
Sõbrapäeva õhtul kell viis ehk pool tundi enne seda, kui Kertu ja Bettan Mia koju tõid, olid mul tema kingitused alles pakkimata.


Aga väike nobedate näppude voor ja voilaa — selleks ajaks, kui meie (mitte enam nii) väike sõber koju jõudis, vaatas talle tema toast vastu selline pilt.
 

Lisaks kass Oggyle tuli mul ära pakkida ka ema sõbrapäevakink, sest laupäeval tulid nad isaga linna (ja siis linnast maale, sest mis linn see Keila-Joa ikka onJ), et õhtul oma ühte ja ainsat lapselast hoida. Ema Kertu ja isa Krister läksid linna peale laiama (loe: sõpradega restorani) ning kuigi me elame samas majas ja laps oleks nii ehk naa hoitud saanud, siis ema-isa vajasid vaheldust ning tulid ikkagi. Aga oligi tore, sest saime üle pika aja maast ja ilmast rääkida, Martini Astit juua ning kinke avada. Ja kuna veebruaris ilmus poelettidele minu tõlgitud raamat, siis oli ema kingi osas üks mure jälle murtud. J
 

 
 
Seda M-i nimetatakse kadelliks (ingl. k cadel) — pealtnäha ületamatult keeruline, aga nagu mu Heino Kivihalli õppelehtedel kirjas, siis tegema hakates ei võtagi poolt päeva aega.

 
Kuna raamat oli rohkem nagu minu poolt boonuseks, siis õega kahepeale panime emale kokku lihtsamast lihtsama küünte lakkimise komplekti, mis muudab selle kunsti käkiteoks. Vaja läheb klaasküüneviili, küünenahakreemi, pulki, millega pehmed nahad tahasi lükata, (siis peaks panema küüneõli, aga seda siin pildil pole), seejärel üks kiht aluslakki, selle peale kaks kihti värvilist lakki ja kui kõik need on kiht kihi haaval kuivanud, siis kõige peale läheb kiiresti kuivatav pealislakk, mille tulemusel saad juba paar minutit pärast lakkimist laua tagant püsti tõusta ja asju puudutada, mitte ei pea pool päeva, käed õhus, maas lamama. Vaatasin ükskord maal, kuidas ema köögilaua taga kuivale küünele, ilma kreemitamata-õlitamata-aluslakki panemata värvilist lakki pani ja siis käsi õhus lehvitas, et need ära kuivaks – mul hakkas tast lihtsalt kahju, sest seda kõike annab palju mõnusamalt teha. Nii et see komplekt kulus talle igati ära ja mõtlesime, et kui, siis juba parimat — Sally Hanseni lakid on tõeline kvaliteetkraam. (Dependilt ostan mina ainult küünenahakreemi ja õli, lakid neil nii kvaliteetsed pole.)
 
 
Tadaraa — all packed and pretty! Loodetavasti oli teil kõigil meeldejääv sõbrapäev. J





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar