20.03.14

„Täpselt 9 aastat veel ...

 
... ja saabki 18,” ütles Madis eile mõtlikult, kui üheksa-aastaseks saanud Miale lastešampust valas. „Alles ta oli ju pisike ja käis lasteaias. Alles see oli, kui me elasime Jüris ja ma tegin talle õhtul krunnid pähe ning hommikul võtsime need lahti, et ta saaks lokkidega lasteaeda minna. Ja alles ta mängis mul söögilaua all autodega. Ning nüüd kannab number 37 kingi. Ja järgmise üheksa aasta pärast valan oma tütrele juba päris šampust.” 
 
Aeg lendab tõesti lausa kuratlikult kiiresti. Võtad ühe sõõmu värsket õhku ja ongi üheksa aastat möödas. No päris nii vast ei ole ja eks sinna üheksa aasta sisse on mahtunud rohkelt rõõmu ja õnnelikke hetki, aga ka kurbust, valu ja nutetud nuttusid. Nii see elu käib, et oodates tunduvad hetked aastatena, ent meenutades tunduvad aastad hetkedena (Victor Hugo). Mäletan, kui Madis sai neli ja pool aastat tagasi 25-aastaseks – kutsusime mõned sõbrad külla, istuti, söödi ja joodi ... ning Madis oli kogu õhtu näost ära. Ta oli täiesti löödud oma vanusest ning toona ma ei mõistnud, mis traagika selles numbris 25 nii väga ikka on. Mulle tundus see täpselt paras – piisav, et olla arukas ja iseseisev, aga mitte veel nii palju, et end vana ja väsinuna või sootuks õnnetuna tunda, et pole veel midagi saavutanud. Ent nüüd, täna, mõistan paremini, kui ma tahaks. Saan täpselt kuu ja 21 päeva pärast 25-aastaseks ning kui mulle muidu sünnipäevad meeldivad ja ma ootan enda oma juba mitu kuud varem, siis nüüd – no kohe kuidagi ei tahaks 25 saada veel.
 
Paratamatult meenub, kuidas pidime gümnaasiumis emakeeletunnis fantaseerima ja kirja panema, kus me end 25-aastaselt näeme. Mina kirjutasin, et olen selleks ajaks tõenäoliselt magistrikraadi omandanud – loomulikult Inglismaal – ning elan ja töötan mõnes mainekas firmas – muidugimõista ikka Inglismaal. Et kodus on mul kolm taksi, maja ees seisab Mini Cooper ning ühtki meest ega last ega muud närvi- ja muiduleivasööjat mul kodus pole. Ent mis on reaalsus – magistrisse pole ma veel astunudki, sest ei suuda eriala välja valida, elan ja töötan Eestis ning kodus on mul kolme taksi asemel üks taks, mees ja tema üheksa-aastane tütar. Ma poleks seda ka oma kõige süngemas õudusunenäos osanud ette kujutada! :) Mehe ja lapse ja taksi üle ma ei kurda, vastupidi, leian, et olen tegelikult õnnega koos. Isegi tööandja on mul üks Eesti parimaid tõlkebüroosid (kui mitte see kõige parem). Kas ma ka oma erialavalikuga rahul olen, see on omaette küsimus. Ja Inglismaale ihkan ma ikka veel, kuigi olen seal nüüdseks juba neli korda käinud ja maikuus lähen vist nädalaks uuesti. Kui ainult mees ja laps kaasa tuleks, pakiksin vist juba täna kohvrid. Aga nad ei tule ja nii ei lähe ka mina ... ning ilmselt ongi sedasi parem. Sest tegelikult on Eestis hea elada ja kuna mu uskumatult hea ämm* elab Londonis, on meil põhjust sinna üha uuesti ja uuesti tagasi minna. Ning see teeb mind palju rõõmsamaks kui mis tahes soojamaareis. (Pealegi, kas keegi teist filmi „Ilmvõimatu”/The Impossible on näinud? Pärast selle vaatamist olen ma oma Tallinn-London marsruudiga äärmiselt rahul!) Ja küllap ma selle magistri ka ikka kunagi ära teen ning selle päris oma raja leian. After all, ma saan alles 25. Veerandsada on läbitud – seega tervelt kolmveerandsada on ALLES EES!
 
*Uskumatult hea seepärast, et enamasti ükski minia oma ämma ei armasta ja vastupidi. Mina aga armastan küll, sest tal on erakordselt hea huumorimeel (nagu ka ta pojal ja kogu nende vahval perel). Ja ma loodan, et tema armastab õige pisut mind ka. ♥
 
Üks väike kullatükk meie kodus ei võta seda vananemist sugugi mitte nii traagiliselt, vaid lausa ootas oma üheksanda eluaasta täitumist. Veetsin kogu päeva Keila-Joal ning tööle minemise asemel tegin pärast ärkamist hoopis küpsisetordi valmis. Seejärel asusin M-i tuba ümber kujundama, sest eelmisel õhtul tõime ByHandi kauplusest koju eritellimusel valminud valge riputuspuu (tervitused ja tänusõnad siinkohal Annikale – olen ühe korvitäie muffineid sulle sees!). Riputuspuu paigas, hakkasin kingitusi pakkima ja neid mööda korterit laiali peitma. Kui detsembris Inglismaale läksime, korraldasin M-ile samuti aardejahi ning peitsin elutuppa kuus ristsõna, mille vastustest tuli kokku üllatus – „me lähme viie päeva pärast Romfordi”. M-ile meeldis see väga ja nii ta sooviski, et ta saaks ka oma sünnipäevakinke otsida. Ristsõnu ei jõudnud ma küll ajapuuduse tõttu teha, kuid tal andis seda kaheksat kingipakki niisamagi otsida. Üheksas kingitus ootas M-i tema toas, kuid sinna minemiseks tuli kõigepealt kaheksa pakki üles leida. Piltidelt näete, mis teda seal siis ootas.
 
M sai meilt kaks suurt kinki – tähtsaim oli tema jaoks lubadus, et viime ta suvel uuesti Lätti, Jurmalasse Livu veeparki. Käisime seal sügisel, kui mu õemehe krossile kaasa elama läksime (Kindel&Karing said hõbeda, muide!), ning M vaatas igatsevalt suletud ust, mis õuealale viis, ja ütles, et tahaks suvel tagasi tulla. Ja kuna lapse enda soov oli saada sünnipäevaks asjade asemel elamust, siis teadsin kohe, mida kaardile kirjutada. Ent üheksa ja elamustehunt või mitte, tahab iga laps oma sünnipäeval ka midagi käegakatsutavat saada, olgu selleks kas või pakk kommi. Võib ju tunduda, et iga tüdruk, kes selle ühe kommipaki asemel kaheksa kommipakki, neli paari jalatseid, kuus paari sokke, kolm uut salli, käekoti, peavõrud, käevõrud, märkmikud ja kirjutusvahendid ning uued riided saab, kargaks rõõmust ja õnnest läbi kümne lae ... aga mitte meie M. Tema jaoks on vaja toppida nelja jalatsipaari sisse kaheksa pakki kommi ja teha kingituste avamisest aardejaht, et need asjad talle veidikenegi rõõmu pakuksid.
 
Soovime meie kullast kallima kullatüki üheksandaks eluaastaks KAHESAJAGA õnne ja rõõmu ja armastust. Ning ilusat täna algavat kevadet kõigile headele ja ilusatele inimestele, kes minu mõttemaailma aeg-ajalt ära eksivad ja seda blogi loevad. ♥
 
 
Tegin paar klõpsu meie kevadisest kodust ka. Head vaatamist. :)
 




1. kingipakk: peavõrud

2. kingipakk: kirjutusvahendid ja märkmik
 
3. kingipakk: Londoni-vanaema saadetis
 
Vanaema Mare käis Shakespeare's Globe'is. :)
 
Veel üks kingitus, mis M-i tuppa sai.
  
1. paar jalanõusid ja H&M-i kotike
 
 
2. paar jalanõusid
 
3. paar jalanõusid
 
4. paar jalanõusid
 
Saaaaramaaaara aitas pakkida ja oli kurb, et ei tohtinud jalatsite seest komme nahka pista. :)
 

See kaart läks M-i toa uksele ja juhatas sisse tema viimase ehk üheksanda kingituse.
 
Selle kinkekaardi leidis M külmkapist palmisaare koogi kõrvalt. :)
 

 Pakitud!

Üks osa M-i tuppa läinud kingist.
 



 
 
Ja nüüd tulevad M-i toa before and after pildid. Enne muutmist oli ka täitsa kena, aga nii poleks riputuspuu ära mahtunud. :) 

 
 
  
 
   
 
 
 
Ja pärast pikka mõtlemist, ümberpaigutamist, asjade toast välja ja tagasi sisse tarimist, kohvitassiga mööda tuba ringi kõndimist ja päevavalgele tulnud tolmurullide koristamist on tulemus selline.
 
 
 
 
 
Kook sai selline. Mandariinid peaksid kujutama liiva, banaanid palmi tüve ja kiivid lehti.
  
Kella poole üheksa ajal koputati uksele, sünnipäevalaps läks avama ja lauldes tulid tuppa minu ema ja õe pere. Kingitusi tuli kohe uksest ja aknast. :)
 
 Kallistuste voor. :)
 
 
 Sünnipäevalised. :)
 
 ... unistuste täitumist sulle, suhkrusai! :)
 
 

 

2 kommentaari:

  1. Oh, kui ilus kodu! Ja oh, kui ilus on Mia tuba! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, armas Svea! :) Meil paistab sarnane maitse olevat. :)

      Kustuta