25.03.14

Tund aega tasuta teraapiat ...

... ja nii iga esmaspäev, 12 nädalat järjest. Millest ma räägin? Loomulikult ühest viimase aja (kui mitte öelda kõigi aegade) parimast kodumaisest saatesarjast „Kartulid ja apelsinid”. See on lausa naljakas, kuidas inimesed selle tulekul kaheks jagunesid – need, kes saadet armastasid, ja teised, kes seda põlastasid. Aga mis veel naljakam – kuidas mina ise selle saate jooksul muutusin ja oma tõekspidamisi muutsin. Varem oleksin seltskonnas ägedalt oma seisukoha eest seisnud ja pidanud maha tulise vaidluse teemal, miks „Kartulite ja apelsinide” peale tasub oma esmaspäeva õhtust tunnike kulutada, aga „Pilvede all” on puhas ajaraisk. Ent kui saade oli paar-kolm nädalat eetris olnud, tabasin end ühel õhtul külas istudes mõttelt, et milleks ... milleks kulutada oma närve kellelegi teisele enda arusaamade ja mõtete selgeks tegemisele? Inimesed ongi ju erinevad ning minu hea ja õige ei pea tingimata tema väärtushinnangutega kokku minema. Eriarvamusel olemine ei tähenda, et minul on õigus ja teisel mitte või mina olen hea ja tema halb. Üldjuhul näebki igaüks maailma ainult oma mätta otsast ja sageli asuvad need mättad teineteisest väga kaugel. Ja tegelikult polegi ju vahet, kui sarnane või erinev sinu maailmavaade on või mida keegi sellest arvab. Peaasi, et sa ise endaga rahul oled ja ise oma tõde usud. Sest kui sinu mätas asub Lõuna- ja tema oma Põhja-Koreas, siis võib ta küll sinu keelt rääkida, kuid ei hakka sind mitte kunagi mõistma. Nii et sageli polegi mõtet oma tõde ja õigust valjult kuulutada, vaid Viviani moel rahulikuks jääda, tassike pätikohvi teha ja sel ajal, kui teised vaidlevad, aknast välja vaadata ning, naeratus näol, oma helgeid ja häid mõtteid mõelda. Õppisin Vivianilt nii mõndagi, kas pole!
 
Mulle väga meeldisid kõik need 12 blogijuttu, mis igal esmaspäeval enne uue osa eetrisse jõudmist üles pandi (http://www.vivian.ee/blog). Kirjutaks kahe käega kõigele alla ja kui ma teaks, kes on see psühholoog, kellest saade tehti ja kelle mõtteid nii saates kui ka blogis kajastatakse, jookseksin tormi ning hakkaksin tema püsikliendiks. Minu rahakoti õnneks ma seda ei tea ja senikaua, kuni ma tõlkimisega tegelen, on parem, kui ma ei saa seda teadma ka. Esimese blogiartikli pealkiri küsib, kes kardab psühholoogi, ja ma vastaks, et 99% eestlastest. Mina ei karda, vastupidi, kui ma teaks mõnda Viviani, kraabiksin kohe oma pennid kokku ja läheksin, tagasi vaatamata, tema vastuvõtule. Minu meelest ei näita tervet mõistust mitte üksinda kannatamine ja muremõtete mõtlemine, vaid julgus abi küsida ja seda otsida ... ja justnimelt professionaalilt.
 
Võtame näiteks minu – saan küll pooleteise kuu pärast 25 ja olen justkui arukas ja mõistlik inimene, ent kui ma viis aastat tagasi enda elukaaslase ja tema tol hetkel nelja-aastase tütrega kokku kolisin, oleksin pidanud lisaks üürilepingule alla kirjutama ka perenõustamise püsilepingule. Mitte miski (ka kõik need kirjutaMATA raamatud teemal „Kuidas kasvatada teise naise last?”) ei valmista sind noore ja äsja elluastunud inimesena ette psühholoogiliseks pingeks, mis kärgperega kaasneb. Kahekümneselt ei osanud ma psühholoogidest ja nende tööst midagi arvata, ent viimase viie aasta jooksul on olnud lugematu arv kordi, kus oleksin hädasti üht Viviani oma ellu vajanud. Aga kuna ma teda ei kohanud, siis kasvasin ja arenesin ise koos oma kärgperega. Võib-olla näib see veider, aga mulle tundub nagu poleks möödunud viis, vaid kümme (või rohkemgi) aastat – justkui oleks minu aastates teiste omadest poole rohkem rõõmu ja poole rohkem kurbust. Ja mõnikord, mõnel raskel hetkel, ohkan ja tunnen end suisa vana ja väsinud 80-aastasena, kelle õlul on suur hulk elutarkust. Aga õnneks on need hetked mööduvad ja igale topeltraskusele järgneb alati topeltrõõm. Sest mis see perekond muud ikka on, kui üks suur ring – armastuse ja tugevuse ring. Iga jagatud rõõm lisab armastust ja iga koos ületatud takistus muudab ringi tugevamaks.
 
 
Ma arvan, et olen üks vähestest, kes leiab, et pereelu head ja vead ei ole õige teema, mida sõbrannade, naabrinaiste või pereliikmetega arutada. See on ilmselt ka üks põhjus, miks meie kärgpere siiamaani koos on – lahendame probleemid omavahel ära, mitte ei kaasa teemasse kõrvalisi isikuid. Nemad ei pea teadma, mis suletud uste taga toimub, sest erinevalt psühholoogist ei oska nad jääda erapooletuks, vaid mõistavad teise osapoole juba eos hukka. Miks? Sest nad on sinu sõbrad ja sinu pere ning ongi alati sinu poolt. Aga igal probleemil on alati kaks osapoolt ning kui üks neist muudkui kolmandatele enda versiooni ette kannab, siis hakkavadki nad ühel hetkel teises inimeses neid sinu väljatoodud halbu külgi tähele panema. Ma ei lahka kunagi ema või õega enda ja oma elukaaslase vahelisi tülisid, sest ma tean, et sellest ei tuleks midagi head. Tekitaksin hoopis neile eelarvamused ja looksin teisest inimesest väära ja moonutatud pildi. Mina lähen ju koju tagasi ning varem või hiljem lepin ära, räägin asjad selgeks ning mõistan, et olime mõlemad süüdi. Aga minu pereliikmed või sõbrad ju seda ei tee ega tea, et ka minul oli oma süü kanda. Seda probleemide isekeskis lahendamise taktikat õppisin küll elukaaslase pealt, aga kuna olen loomult pigem kinnine, polnud mul sellise suhtumise omaksvõtmisega raskusi. Vastupidi, olen selle eest mitu korda tänulik olnud – noh, näiteks siis, kui oleksin tahtnud õele oma elukaaslast maapõhja kiruda, aga järgmisel hetkel saan aru, et tegin sääsest elevandi ja tänan õnne, et suu kinni hoidsin, või näiteks siis, kui ämm külla tuleb ja ma võin südamerahuga talle otsa vaadata, sest ta poeg ei ole talle meie viimast sõnasõda ette kandnud. Neid ju tuleb ikka ette. Aga kui sa ise nädala või kuu pärast tüli põhjust ei mäleta, kas on siis üldse mõistlik sellesse kedagi kolmandat pühendada?
 
Nii et ma olen viimase viie aasta jooksul ilma ühegi Vivianita ellu jäänud ning omal käel kasvanud ja arenenud. Ma ei tea, kas psühholoog oleks mu elus midagi muutnud, aga võib-olla oleks tänu temale see elutarkuse kogumine mul veidike vähem valulikult läinud. Mul võttis kaua aega, et jõuda lihtsa tõdemuseni – teist inimest ei saa muuta ... ja mis veel tähtsam – polegi vaja. Viviani blogi artikkel (http://www.vivian.ee/oota-inimesest-ikka-seda-mida-temast-iial-oodanud-ei-oleks-ehk-kuidas-abielus-ellu-jaada) ütleb tabavalt – „oota inimesest ikka ja alati seda, mida sa temast mitte iial oodanud ei oleks”. Ära eelda, et inimene käitub üht- või teistviisi ning ära püüa teda ümber kujundada. Aktsepteeri tema häid ja halbu külgi, sest sinu hea-halva ning õige-vale kontseptsioon ei ole püha tõde. Üks parimaid mõtteid, mis ma kogu saatest ja sellest blogitekstist sain, on see – kooselu eesmärk pole see, et kaks inimest jagavad sama maailmavaadet ning on alati kõiges ühel nõul. Meie polegi kunagi olnud, ent varem pidasin seda tähtsaks. Nüüd tean, et loeb hoopis see, kas põhiväärtused on paigas ... sest kõik ülejäänu on tühine. Ning kuigi meil võttis pikalt aega, et siia jõuda, siis leppisime hiljaaegu kokku, et kui me milleski ühel nõul pole, siis ei tähenda see, et ühel on õigus ja teisel mitte, vaid kummalgi on lihtsalt oma arvamus ja nii ongi. Ning kuigi sellel 12 emaspäevaõhtusel teraapiaseansil osalesin ma (enda teada) teleka ees üksi, olen juba mitu korda kuulnud Viviani ema Viki lauset: „Kallis, ma võin küll olla sinuga eri arvamusel, kuid ma olen alati sinu poolt”. :)
 
Kooselu ja perekond, rääkimata kärgperest, pole sugugi mitte nii lihtne nagu pealt paistab. Ma arvan, et püsima jäävad need, kes viitsivad, jaksavad ja tahavad koospüsimise nimel tööd teha. Teate küll seda valesti tsiteeritud Tammsaare lauset, mille tähendus kontekstist väljavõetuna hoopis teiseks muutub ja näitab, justkui tuleks ainult armastuse leidmiseks tööd teha. (Tegelikult toimub „Tõe ja õiguse” I osa lõpus jutuajamine vana Andrese ja noore Andrese vahel, isa saadab poega kroonuteenistusse ja poeg ütleb, et ei taha enam Vargamäele tagasi tulla.
//„Aga miks just meie need peame olema, kes oma elu seia sohu matavad, kui mujal kergemalt leiba saab?” küsis poeg, ja kui isa ei vastanud, lisas ta mõeldes juurde: „Kui jüst oleks armastus, siis muidugi..”
 „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,” ütles isa.
„Sina oled seda teind ja minu ema tegi ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastust ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.”//)
Seega vastupidi – nagu ütles Viviani ema: „Enne on ikka armastus ja siis alles algab see õige töö pihta”.
 
Viki lisab: „Inimene, kes sellest aru ei saa, jääbki lendama õielt õiele, suhtest suhtesse, sest ta ei leia kunagi seda õiget. Inimene, kes arvab, et tema õnn sõltub teisest inimesest, ei saagi kunagi seda õiget leida. Lõpuks ta võib-olla jääb jõuga mingisse suhtesse püsima, aga see ei tee õnnelikuks ei teda ega seda teist inimest”. See oli teine maailma parim kooseluteemaline nõuanne, mida ma kuulnud olen – minu õnn sõltub minust endast ning suhtes või mitte, tuleb alati olla eelkõige isiksus, naine, ja alles siis elukaaslane, ema või mõni kolmas roll. Mina ei ole seda alati olnud ning seetõttu on minu maailm nii mõnigi kord kokku varisenud. Sestap meeldib mulle kohe eriti järgmine nõuanne: „Iga inimene on omaette maailm ja kui sa sellest aru saad, kes sina ise tegelikult siin ilmas oled, siis ei saa mitte keegi mitte iial sind jalust maha lüüa. Sinu maailm ei varise kokku teise inimese tegude või mõtete tõttu. Jah, sa saad haiget, aga sa jääd jalule, sest sa oled sina ise”.

Viki lõpetas oma sarja eelviimases osas öeldud kuldaväärt mõtted sõnadega: „Selle 42 aasta sisse, mis meie sinu isaga koos oleme elanud, on mahtunud väga palju head, aga seal on olnud ka halba. On olnud saladusi, on olnud petmist, on olnud reetmisi, solvumisi, pisaraid, vihkamisi ... aga see ei ole suutnud kordagi mind jalust lüüa. Sellepärast, et minu maailma keskpunkt asub ikka minus, mitte üheski teises inimeses, ka mitte sinu isas. Kallis laps –  julge elama hakata”.
 
Minu suur kummardus saate idee ja teostuse autoritele ning ühele väärt psühholoogile, kelle mõtted Viviani kaudu ka minuni jõudsid. :)
 
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar