18.04.14

Home is where the heart is

... ja minu süda on hetkel Keila-Joal. Kaks aastat tagasi oli see Katusepapil ja kolm aastat enne seda Akadeemia teel. Kuigi tõtt-öelda ei tundnud ma end Akadeemia teel veedetud aasta jooksul kunagi päris koduselt. Mul olid küll ägedad hõumid, aga ikkagi olin ma kogu aeg homesick. Ning kui ma algul igatsesin kodust Väike-Maarjat, siis mida rohkem ma Jüris ööbimas käisin, seda enam igatsesin hoopis sinna, kus viibis minu süda. Mäletan, kuidas ühel hommikul ärkasin Akadeemia teel oma toas üles ja tundsin rinnus NII suurt koduigatsust, et kogu mu süda lihtsalt valutas ja iga toiming tundus täiesti võimatu. Olete seda tunnet kunagi tundnud? Kui ei ole, siis palju õnne  see ei ole just see tunne, mida kunagi uuesti tunda tahaks. Praeguseks on mul selline kassiahastus peale tulnud kolmel korral. Tol hommikul suutsin end kuidagi riidesse saada, asjad kokku panna ja toast välja astuda ning trollipeatusse sammuda. Selleks ajaks, kui troll tuli, voolasid mu põskedelt juba kuumad pisarad alla (väljas oli külm talv) ning kui trolli sain, istusin maha (mida ma tavaliselt kunagi ei tee, sest need Tallinna trammid-trollid-bussid on ju nii mustad, et kui seal ühe peatusegi istud, haised pärast samamoodi nagu see kodutu, kes seal enne sind istus), vahtisin aknast välja ega näinud tuhkagi, sest silmad olid vett ja nina tatti täis. Saatsin õele sõnumi, et olen täna miskipärast tohutult õnnetu ja tahan koju. Kertu, kes samal ajal vankris magava Bettaniga Keila-Joal kärutas, saatis mulle paarikuusest Betust pildi ja kirjutas, et nad saadavad mulle ühe suure ja sooja kallistuse ning mõtlevad mu peale. No mis te arvate, kas see tegi midagi paremaks? Muidugi mitte! Selle asemel hakkasin üle trolli ulguma, nii et lisaks pisaratele oli mul peagi ka häbi silmis, sest ma olin 19 ja nutsin seal trollis nagu mingi kaheaastane. Lihtsalt kohutav. Seda hommikut ei unusta ma ilmselt kunagi.

Mitu aastat enne seda, kui veel põhikoolis käisin ja klarnetit mängisin, saadeti meid igal suvel kaheks nädalaks Põltsamaale puhkpillilaagrisse. Esimesel aastal oli kõik uus ja huvitav ja tore, aga järgmine ning ülejärgmine aasta asendus vaimustus nii suure ahastusega, et enne minekut kirjutasin endale netist bussiajad üles  noh, juhuks kui mul tuleb laagris nii suur koduigatsus, et lihtsalt pean esimese bussi peale hüppama. Ei aidanud ka fakt, et mu ema õde elas Põltsamaal meie ühika kõrval ning veetsin iga vaba hetke koos temaga, samal ajal kui teised ühikas seltsielu elasid. Mulle see ühikaelu ei sobinud ja nii sõitsime õhtuti tädi Urvega ratastega tema aiamaale marju korjama või onu Kallega grillima, käisime roosiaias või jalutasime roosisaarel ning sõime kolmekesi jäätist ... või istusin tädi Urve köögis ja vitsutasin värskelt keedetud vaarikamoosi koos saia ja piimaga. Need on mu parimad mälestused puhkpillilaagrist. Noh, see ka muidugi, kui ema viimasel päeval Põltsamaale lõpukontserdile tuli ja me siis temaga kahekesi üheks ööks tädi Urve juurde jäime. Siis oli kõik korras ja igatsus oli kui peoga pühitud. Ent kõik see ülejäänud aeg, mil erialatunnis, orkestriproovis, sõpradega sööklas või rannas viibisin, tahtsin kogu aeg koju. Jah, ma olen kõige kohutavam memmekas, keda ma tean. :)

Kolmas ehk viimane kassiahastus tuli mul peale Itaalias, aga sellest kirjutasin ma juba ühes varasemas postituses. Ma arvan, et see koduigatsus on mul seotud nii nende inimestega, kes seal nelja seina vahel on, aga ka selle nelja seina endaga. Itaalias elasin neljatoalises korteris ja jagasin tuba ühe rumeenlase Larisaga, kes öösiti sada korda vetsus käis, mu käekette puruks rebis ja riietesse auke tegi. Teisisõnu oli tegu totaalse psühhopaadiga. Ühel päeval sai mul tema hirmuvalitsusest kõrini (õigemini ei tundnud ma end turvaliselt, kui meie voodeid vaid tühi ruum eraldas) ning tegin seina vastas seisva suure päevinäinud puidust riidekapi asjadest tühjaks ja nihutasin selle samm sammu (pigem sentimeeter sentimeetri) haaval keset tuba, et meie vahele mingitki füüsilist piiri tekitada. Aga koduigatsus püsis sellest hoolimata. Käisin Firenzes elades mitu korda Ikeas ja mäletan, et sattusin ükskord Ikea kataloogi sirvides pildile, kus oli kujutatud üht helget, ilusat ja hubast kodu. Mõtlesin omaette, et kui ma saaksin endale Itaalias sellist elamist lubada, võiksin siin südamerahuga kauemgi elada. Minu puhul kehtib täielikult ütlus minu kodu on minu kindlus, sest minus on 0% rändajahinge. Paljas mõte seljakotiga mööda laia ilma seiklemisest tekitab minus judinaid. Backpacking through Europe  I mean, who does that?! Ma pean alati olema on top of things ja teadma, kuhu ma lähen ja mis mind seal ees ootab. Ma ei hüppaks kunagi kaljult tundmatusse vette ega ostaks viimase hetke pakkumist Indiasse (sest arvaksin, et see on raudselt mingi petuskeem ja pealegi on Indias must ja kahtlased toidud – ma jääksin seal ju nälga!). Nii et ükskõik, kui ajutine mu kodu ka poleks, panustan sellesse alati palju aega ja raha. Ka praegu elame üürikorteris ning kuigi suur osa mööblist oli siin juba olemas, siis laua- ja kapipealsed ning seinad olen täitnud asjadega, mida saab kasutada ka hiljem oma kodu sisustades. Neid asju polegi palju vaja, but if you get it right, they make all the difference. Nii et kui järgmisi pilte vaatate, siis kujutage ette, kui kappidel-laudadel-riiulitel poleks ühtki küünlajalga ega korvi  poleks ju üldse nii hubane, või mis? :)


 Meie medalisein, millest mina olen auga välja teeninud kolm medalit (2013. aasta maraton ja kaks Ööjooksu poolmaratoni). :)

See kott sisaldab mitut väikest läbipaistvat kilekotti, mis tuleb koeraga õue minnes tasku pista. Noh, teate küll, selle number kaks häda jaoks. :)










Magamistoast on pildid tehtud enne ja pärast voodipesu vahetamist. Arvake ise, kumb see must pesu on. :)










Selle pildiseina valmistasin Madisele enne Itaaliasse sõitmist, n-ö lahkumiskingiks, et ta mind (vaatamata igapäevastele Skype'i-kõnedele) ära ei unustaks. :)







 Selle laua meisterdas meile Kalev oma kuldsete kätega. Eks ole ilus. :)

Madise Ebavere Kange võidukarikas. :)



Need korvid peidavad kõike kalligraafiaks ja kaartide meisterdamiseks vajalikku. :)





Külmkapipealne. Maiasmokad nagu me oleme ... need purgid on sagedamini tühjad kui täis. :)

Külmkapil ripub isadepäevaks meisterdatud pilt: Minu isa on parim, sest ta on ... kaitsev, töökas, armastav, hooliv, aitab, talle meeldib olla perega koos, sportlik, sõbralik, armas. Nii ongi. 








Ja paar klõpsu rõdust ka. Minu vaprad kanarbikud pidasid kogu talve vastu. Nad on veel nii ilusad, et istutan vist alles suve hakul sinna uued lilled.






Võrdluseks pildid eelmise aasta suvest. Kui see pihlakas kord roheliseks läheb, siis võõrad pilgud tänavalt meie rõdule ei ulatu ja siin on mõnusalt privaatne. Ma ei hakka neid pilte siia üles riputama, kus Madis alukate väel pärast hommikujooksu müslit mugib. Aga noh, you get the point  lausa nii privaatne. :)





4 kommentaari:

  1. "A house is made of bricks and beams, a home is built with love and dreams"...järjekordne postistus, mis pakatab soojusest - selliseid võiks lugema jäädagi :)

    VastaKustuta
  2. Väga hea ütlus, Kaie, nii ju ongi. :) Ja aitäh sulle, et sa ikka mind toetad ja ütled, kui sulle meeldib. :) Neid sooje sõnu on rohkem vaja, kui me tegelikult arvame, ja need teevad rohkem head, kui me ette oskame kujutada. ;)

    VastaKustuta
  3. oh my... Su kodu on nii niii ilus!

    PS! Mine vaata mu blogisse, tägisin su meemis ära :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänud, Svea!
      Nägin juba üks päev seda meemi ja üllatusin meeldivalt, kui seal oma nime nägin. :) Sinu lehelt on minu lehele päris palju uusi vaatamisi tulnud, nii et thank you! :)

      Kustuta