28.04.14

Jüri ja meem

 Meremees Jüri arvas, et kuna tema sünnipäev möödus laevas, siis sai ta sel aastal vähe lihtsamalt läbi ega pidanud naabritele suurt pidu ja pillerkaart korraldama. Noh, õige päev ju möödas ja kes ikka vana asja meelde tuletab. Ent naabrid ei saanud asja sinnapaika jätta ning võtsid nõuks end pühapäeval talle ise külla pressida, ja seda lausa tema enda teadmata. Kogunesime juba päeval Jüri juurde, riputasime õhupallid lakke ja katsime laua ning kui meremees hoovi sõitis, varjusime toa nurka ja panime ukse lukku, et tal ikka väike üllatusmoment ka oleks. Jüri tegi ukse lahti, astus tuppa ja üks endine naabrinaine hüppas koos oma 10-kuuse imikuga nurga tagant välja, et palju õnne Jüri, siin ma olen! :) Jüri hakkas laginal naerma ja hammustas pähkli katki, astus edasi ja nägi oma armsaid naabreid talle sünnipäevalaulu laulmas. Sellised vahvad üllatused toimuvad meie lossis. :)

(Hmm. Minu juubelini on ei rohkem ega vähem kui 12 päeva. Aga kuna ma olen Madisele mitu korda südamele pannud, et peo (st toidu ja joogi, st teiste söötmise ja jootmise) asemel kulutaksin ma meelsamini raha hoopis kahe- või kolmekesi kvaliteetaja veetmise peale, siis minult ilmselt pidu ei saa. Vähemalt mitte minu kulul. :) Iga kord, kui toidupoes maksan, mõtlen, et selle 20€ eest oleksin endale ühe uue kleidi saanud. Sa oled parandamatu, ütleb Madis selle peale. Well meibi sõu. Aga teiste pidudel käin see-eest suurima hea meelega ja kaarte meisterdan neile veel parema meelega!)

 M&M's gone wild. Maitses hää! Autor: Kertu.

Berries gone all chocolatey. Autor: Christine.

Samet ja tint. Sametint. Same ink.


Mida teha tüütute tindiplekkidega (lesson learned: triibulisele paberile ei maksa kalligraafiat teha)? Südameid, of course!




Panen siia lõppu ühe meemi ka. I know what you're thinking. Meem  whaaaaaaaaat? Sattusin kunagi puhtjuhuslikult Svea blogi lugema ja kuna mulle meeldis pea iga postitus ja mõte, siis möödus vist terve päev mul seda lehte järjest alla kerides. Meil paistab Sveaga vähemalt (kodu)piltide järgi sarnane maitse ka olevat, nii et kui ma Viimsi kodanik oleks, koputaksin vist talle uksele ja pakuksin end tõsimeeli sõbraks. Ta on küll cat person, aga noh, kui inimene pole kunagi elus koertega kokku puutunud, siis ta lihtsalt ei tea, what she's missing ... ja see on ju täitsa andestatav. :) Aga senikaua, kuni ma teiselpool Tallinna elan, siis jääme blogisõpradeks. Chi sa (who knows), mis tulevik toob! 

Igatahes siin on mu meem, mida kõik agarad blogijad järjest täidavad. Austusest Svea vastu panen oma lühivastused ka kirja.

1. Kui sul oleks võimalik võtta endale ükskõik milline loom, siis kelle sa võtaksid?
Minu jaoks ... it's always been about dachshounds. Ma sõna otseses mõttes armusin kunagi taksidesse ära ja mu armastus kestis viis aastat, enne kui emale augu pähe rääkisin ja suutsin talle oma vastutustundlikkust ning järjekindlust tõestada. Selle viie aasta jooksul veetsin lugematu hulk tunde arvuti taga Eesti Taksiklubi foorumis kõikvõimalikke teemasid lugedes, sealsete kasutajatega suheldes ja paari Eesti kenneliga ühendust pidades. Tegin endale foorumlaste abiga selgeks, mis vahe on paberiga ja paberiteta koertel ning otsustasin esimese kasuks. (Jah, paraku on nii, et kui tahad päris taksi, kes oleks terve ja näeks täiskasvanuna taksi moodi välja ka, siis on targem võtta kutsikas kennelist või mõnelt usaldusväärselt kasvatajalt ja maksta 4000 krooni (sain enda esimese taksi kaheksa aastat tagasi, krooniajal) terviseuuringute teostamise, sugupuu ja pärilike haiguste uurimise, kiibi ja vaktsiinide eest, kui maksta 2000 krooni taksi eest, kellel tõutunnistus puudub, aga kelle vanemad on päriselt ka puhtatõulised. No kuulge. Kas siiani leidub lambaid, kes sellist juttu usuvad? Loomulikult koer on koer ja omanikule ühtviisi armas ja kallis nii paberitega kui paberiteta, aga kui soov on saada kindlat tõugu ja veenduda, et kutsikal pole pärilikke haigusi ning ta kasvab suureks ja elab vähemalt 15 aastat täisväärtuslikku elu, siis paber annab selle kindlustunde. Pealegi  hea kennel kulutab aega ja raha lisaks terviseuuringutele ja kiibistamisele ka heade tõuomadustega isase leidmisele, paaritamisele, kutsikate tervisekontrollile ja esmasele koolitamisele ning neile uute ja heade omanike leidmisele. Need, kes praegu Kuldses Börsis ja Soov24.ee-s oma nn tõupuhtaid paberiteta takse 100-200€ eest müüvad, kulutavad maksimaalselt 20€ esimesele ussirohule ja vaktsiinile ning sedagi vaid heal juhul. Mille eest siis ülejäänud raha küsitakse? Soodsa pakkumise asemel saad hoopis ühe vaktsiiniga koera, kellest, for all you know, võib tulla nii taks kui ka bernhardiin. Noh, siis pole enam vahet ka, kumb tuleb. Peaasi, et terve on.)
Lisaks lugesin pea iga päev ühe California kenneli kodulehte, elasin kaasa nende kutsikate sünnile ja uutesse kodudesse mineku lugudele, vaatasin pilte ja muudkui unistasin. Leidsin ühe lõputu koerte nimede loendi ning valisin sealt välja enda lemmiknimed. Ühesõnaga ma olin põhjalikult valmistunud ning teadsin, mida ma tahan. Seetõttu polnud hommikused pissiringid minu jaoks tüütu kohustus, vaid suur õnn ja rõõm, sest olin seda väikest pintselsaba ju nii kaua oodanud. Sestap vaatan ja imestan, kui nüüd näen vanemaid, kes lapse esimese sooviavalduse peale koera tõttavad võtma ja imestavad siis, kui iga kahe tunni tagant õue jooksmine ja kutsika järelt koristamine lapsele meelt mööda pole. Selline laps võtabki koera eest hoolitsemist kohustusena. Mina aga nägin seda kui oma eluunistuse täitumist ning vaatasin oma pruunisilmsele taksipiigale otsa ega jõudnud ära imestada, et lõpuks ometi ongi mul päris oma taks. Et ta on päris, mitte järjekordne pehme mänguasi, millega vanemad mind püüdsid ära osta. Nii et see polnud kohustus ja ammugi mitte iseenesestmõistetav, vaid puhas õnn.
Praeguseks on mu esimene taks Nora kaheksa ja elab koos vanematega maal. Paaritasin oma tõupuhast ja näitustelt Juunior Serdi koju toonud taksipreilit neli aastat tagasi ning jätsin ühe kutsika endale. Saara elab koos minuga Keila-Joal ... ning tõenäoliselt on tal tulevikus vähemalt üks sõber (kui mitte kaks!).

2. Kelle blogi lugedes tekib sul tunne, et sa tahaksid minna ja temaga paar drinki teha?
No daa, Svea, obviously!

3. Mis oli su viimane heategu?
Eile näiteks tegin meremees Jürile tasuta kaardi naabrite poolt. See on naljakas, kuidas inimesed arvavad, et ah, mis see kaart siis ära ei ole, paberid on sul nagunii kodus olemas ja kirjutamine ka selge. Aga tegelikult on ühe käsitöökaardi väärtus 10€ (pluss/miinus 5€)  see on see summa, mida ma üldjuhul klientidelt võtan. Kui teksti on rohkem või kasutan kallimaid materjale, on summa suurem, aga kui pika salmi asemel on paar sõna ja kaardikujundus lihtsam, siis on ka summa väiksem. Inimesed ei teadvusta seda, et materjalid  eriti paber  maksab ning mitte vähe. Minu käsitööoskus ka maksab, sest investeerisin palju aega ja raha Tallinna Rahvaülikooli kalligraafiastuudiosse, et seda oskust lihvida. Kokkuvõttes on kaartide valmistamine ja kalligraafilises kirjas kirjutamine minu töö ning maksab raha samamoodi nagu kingituseks ostetud esemed. Ning jätkuvalt tuttavatele ja tuttava tuttavatele pro bono töötades ma kaugele ei jõua. Nagu mu kalligraafiastuudio juhendaja, Tallinna linnakalligraaf Heino Kivihall ütleb, siis on Eesti selles osas ülejäänud maailmast kõvasti maha jäänud ning viimane inimene, kes siin vabariigis seda kunsti hinnata oskas, oli Lennart Meri. Kuigi ma president Ilvest pooldan, siis kas keegi teist on temalt kaarti saanud? Need kaardid on trükitud, mitte kirjutatud. Kokkuhoiupoliitika.
Aga kui tasuta kaardid välja jätta, siis oma suurimaks heateoks pean vast seda, et tänu info jagamisele sai omanikust ilma jäänud noor iiri setter endale uue kodu minu hea tuttava Kadri juures, kelle pere oli just enda eelmised kaks iiri setterit vanaduse tõttu kaotanud. Lisaks aitasin abivajajat 2013. aasta Tallinna maratonil, nii umbes 27. kilomeetril, ja andsin talle enda magneesiumiampulli (sellest saab lähemalt lugeda siit). Ning heateoks võib pidada ka veredoonorlust  käin kord aastas verd andmas. Which reminds me, varsti on jälle aeg.

4. Mis asjad sind närvi ajavad?
Enamik inimesi kirjutaks siia ootamine, eriti teiste järgi ootamine, aga mina kirjutan hoopis: kiirustamine. Mulle ei meeldi küll kaua magada, aga mulle meeldib aeglaselt päeva alustada. Koeraga jalutama minna, pesemas käia, Terevisiooni vaadates hommikusööki nautida, riideid valida, rahulikult meikida ja soengut sättida, koerale head aega öelda ja siis mõnusa muusika saatel autoga tööle sõita. Selleks kõigeks kuluks pärast ärkamist umbes kaks tundi. Tegelikkus on selline, et tõusen kell kuus ja pean paar minutit pärast seitset juba kodust välja astuma, mis tähendab, et pean jõudma kõik eelpool nimetatud toimingud turbokiirusel ära teha. Teengi, aga alati ootab Madis mind paar minutit maja ees ning kui ma kiirustades koerale värske vee panen, endale mantli selga ajan, kingad jala otsa tõmban, kotid selga krahman ja koerale head-aega-pai teen, kolmandalt korruselt alla jooksen ja autosse istun, olen 50 protsendil juhtudest justkui vasaku jalaga voodist välja astunud. Kiirustamine ei aja mind lihtsalt närvi. Ma lausa VIHKAN seda!

5. Mis oli viimane uus asi, mida sa sõid ja mida enne mekkinud polnud?
Üldiselt ma uusi asju mekin väga vähe, sest olen toidu osas ülivaliv. Suurimaks toidualaseks saavutuseks võib pidada seda, et kui ma varem ei võtnud sušit suu sissegi, siis nüüd on mul aeg-ajalt lausa ISU selle järele. Aga ainult homemade-handmade suši järele, sest nii palju, kui ma seda väljas söönud olen, siis ei ole need üldse nii head, kui meie sugulasest sušimeistri Riho tehtud. Need on ikka üle prahi! Kunagi, kui ma sušiusku veel polnud, ütlesin Rihole, et luban sušit sööma hakata siis, kui ta oma suširesto avab. Läks aga nii, et Riho jõudis mu enne sušiusku pöörata kui resto avada. Ent ühel ilusal päeval, kui ta seda teeb, olen tema püsikunde. Ausalt!

6. Millal viimati nutsid? Miks?
CC Plaza kinosaalis, filmi Risttuules vaadates. Kohe, kui selle treilerit ja reklaami nägin, teadsin, et seda peab vaatama ja just suurelt kinoekraanilt. Juba saali jõudes oli mul kuidagi kõhe tunne ja kaasa võetud šokolaadki ei tahtnud alla minna. Pisarad voolasid literally algusest lõpuni. Tulin kinosaalist välja ja ühtäkki mõistsin, milline suur õnn on lihtsalt ... igal hommikul oma kodus ärgata. Ja hommikust süüa ning vabatahtlikult tööle minna. Isegi kui töö pole meeltmööda, siis lähed sinna ju ikka oma vabal tahtel, keegi (peale kuu alguses postkastis ootavate arvete) sind selleks ei sunni ja sa ei pea päevanormi täis tegema, et siis tasuks 200 g leiba saada (mis, muide, on sinu ja su laste ainus toit). Elame vabal maal ja võtame seda iseenesestmõistetavana ega mõtle kordagi, KUI lihtsalt võime sellest kõigest ilma jääda ... sest nagu öeldakse, siis history tends to repeat itself. Nii mõeldes hindad igat hetke pisut rohkem.
Küsisin oma kalligraafiastuudio juhendajalt, kes on juba üpris soliidses eas härra, mida tema sellest filmist arvab (härra Heino on tõsine kultuurinautleja ja jutustab meile igal teisipäeval mõnest uuest teatri- või filmielamusest) ning ütlesin, et ei tea, kas minu vanaema tahaks ka seda näha. Heinole film väga meeldis, aga ta arvas, et minu vanaema ei pruugi seda siiski näha tahta, sest some things are better left in the past. Võib-olla on see tõesti nii inimestele, kes selliseid sündmusi oma nahal kogesid, kuid mina arvan, et see film on nii minu kui ka noorematele põlvkondadele lausa vajalik. Sest nagu Hispaania filosoof George Santayana on öelnud, siis those, who cannot remember the past are condemned to repeat it. Kui kuskil saaks hääletada, siis ma hääletaks selle filmi koolide kohustuslikku nimekirja. Seda peab nägema ja sellest peab teadma. Iga eestlane.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar