30.04.14

Minu Keila-Joa

Poolteist kuud tagasi leidis mind naabrinaise kaudu üles Keila Lehe toimetaja Heiki Hõimoja, kes palus mul lehte oma kodukohast lugu kirjutada. Hoiatasin teda ette, et teen proovi, aga ma ei luba midagi, sest tõenäoliselt tuleb sellest midagi muud kui nende tavapärased külade lood, mis pajatavad ajaloost ja laiendavad lugejate silmaringi. Selliseid lugusid ma ei kirjuta. Saaksin hakkama küll, aga milleks? Ajakirjanikutööd oskab ju ... iga ajakirjanik. Mulle meeldib kirjutada raamist välja ja kõige paremad tekstid sünnivad alati isiklikest kogemustest. Niisiis Heiki teadis, et ajaloo ümberjutustust ta minult ei saa, aga vastas sellegipoolest, et nad ei tahagi mõnda järjekordset igavat külaelu lugu. Noh, ma ütleks, et mission accomplished. Kuigi lehte läks toimetajahariduseta toimetaja muudetud lugu, milles on paaris kärbitud kohas (sest ma kirjutan alati pigem rohkem kui vähem) kirjavead sisse tehtud, siis ma lohutan end sellega, et lehe lugejaskond on väike ja honorar null. Nii et tühja sest. Mu pilt on lehes! Ja siia kopeerin ma oma esialgse, toimetajaharidusega Gerda kirjutatud loo, millest pole asjatundmatu pilk üle käinud. :) Sellele kirjutan julgelt alla. Ükskord kirjutan raamatu ka, ausalt. Aga ilmselt anonüümse, sest see oleks ju läbi ja lõhki isiklik. :)



„Maakas. Ma olen jälle maakas,” mõtlesin autoaknast välja vaadates, kui viimase koormatäiega Keila-Joale lähenesime. Kolisime siia poolteist aastat tagasi, pärast seda, kui olin eelnevalt neli aastat Tallinnas elanud. Kogu oma lapsepõlve veetsin Väike-Maarjas, mis on nii „maa” kui üldse olla saab. Vald küll ning kuigi seal on olemas kõik vajalik (koolist ja kiirabist pubi ning pangakontorini välja), on ümberringi siiski metsad ja põllud ning lähim n-ö suurlinn Rakvere asub 27 km kaugusel, rääkimata Tallinnast, kuhu peab Rakverest veel 100 km edasi sõitma.

Erinevalt oma vanemast õest pole ma kunagi linna igatsenud, vaid nautisin metsas koertega müttamist ja oma aias askeldamist, aga sellegipoolest harjusin üliõpilasena linnaelu mugavustega ruttu ära. Nii mõnus ju, kui kõik on käe-jala juures ning õhtul ei pea järgmise päeva menüüd välja mõtlema, vaid saab hommikul jope selga tõmmata ning juba kell kaheksa poodi kohvi ja värskete saiakeste järele minna. Harjusin ära. Ja neli aastat hiljem vahetasin selle mugava elu veel suurema „maa” vastu kui kunagi varem. Miks?

Aga sellepärast, et kõikidest mugavustest hoolimata olen ma läbi ja lõhki maainimene. Ja ma leian, et Keila-Joa on ideaalne koht, kus seda linnamugavustega harjunud maainimese elu elada. Kõik need mugavused on ju vähem kui 30 km kaugusel ning kui teinekord elukaaslasega raksu lähed (mida ikka aeg-ajalt ette tuleb) ja uhkus ei luba sul tema autosse istuda, on alati olemas marsruuttakso või buss. Ja suvel jalgratas. Nii et ühendus tsivilisatsiooniga on täiesti olemas.

Linnast maale tõi meid tegelikult juhus – otsisime kolmetoalist korterit ning minu Keila-Joal elava õe naaber otsis samal ajal üürnikku. Kuna olime Tallinna üürikorterite hinna- ja kvaliteedisuhtega juba tutvunud, teadsime peaaegu kohe, kui seda korterit nägime, et siia me kolimegi. Nii kaunist korterit sedavõrd madala hinna juures oli Tallinnas võimatu saada. Tõsi küll, poole odavamale üürihinnale lisandus sama suur transpordikulu, nii et rahaliselt ei võitnud me midagi. Aga ega vist võimalusele igal hommikul mere äärde jalutada ei saagi hinnasilti külge riputada. Seega võib öelda küll, et kokkuvõttes oleme ikkagi võitnud – linnalähedase maaelu selle kõige paremas mõttes.

Ühel talvepäeval, kui taaskord oma taksipiigaga pargis jalutasin, tabasin end mõttelt, et ma kohe kuidagi ei tahaks siit metsa ja mere äärest ära kolida. Kuna elame üürikorteris ja planeerime perelisa, siis on see võimalus olemas. Ent pooleteise aastaga olen endalegi märkamatult Keila-Joad armastama õppinud ning kuigi ma teinekord kurdan, et linna on liiga pikk maa (mis sest, et läksin ülikooliajal Akadeemia teelt Narva maanteele ühistranspordiga sama kaua kui praegu autoga Keila-Joalt Tallinna), siis tegelikult ei tea ma elamiseks ja laste kasvatamiseks ühtki paremat paika.

Meie kolmekorruselisel 16 korteriga majal on oma aed, mille taga saavad täiskasvanud grillinurgas suveõhtutel koos süüa valmistada ning lapsed mänguväljakul lustida. Koergi saab vabalt ringi joosta, sest aed on kinni ja lapsed tema suurimad sõbrad. Miljonidollarivaatega 15 km pikkune jooksurada kulgeb mööda rannaäärt ja üle Türisalu panga. Paari sammu kaugusele jääb park ja juga ning loss, mis töömeeste käte all iga päevaga järjest ilusamaks läheb. Viimase üle on mul eriti hea meel, kuigi pean tunnistama, et natuke kahju ka, sest nädalavahetustel on nüüd parklad ja teeärsed autosid täis ning minu privaatne jooksurada pole enam sugugi nii privaatne. Aga samas ei saa kurta – vahepeal on täitsa tore metsas mõnda hingelist näha. Pealegi sel ajal, kui mina koeraga metsas linnulaulu saatel õhtust ringi teen, sõidavad nemad oma linnakodudesse tagasi. Nii et ei, ma ei kahetse sugugi, et Keila-Joal uuesti maakaks hakkasin. Vastupidi – olen õnnega koos.



Need pildid on tehtud meie Keila-Joa private beachil 2012. aasta suvel, kui siia kolisime. Kannan neil piltidel Ronhilli jooksuriideid, sest tegime sel õhtul rannas väikest photoshooti www.jooksuriided.ee jaoks. Muide, mul on suur rõõm teatada, et koduleht on saanud uue kuue ja sisu ning viimne kui üks tekst on minu kirjutatud/tõlgitud. See tähendab, et mitu kuud kestnud projekt on valmis ja mul on taas pisut vaba aega, et jooksuriietest kirjutamise asemel need endale selga tõmmata ja koeraga metsa jooksma minna. Wippididuu!
PS  see rada on meil päriselt ka miljonidollarivaatega, nagu ma lehes kirjutan. Kulgeb mööda rannaäärt (aga siiski tuulevarju pakkuvate puude vahel) ja üle hingematvalt ilusaid vaateid pakkuva Türisalu panga  kokku 15 km üles-alla kulgevat vaheldusrikast rada. Fartlekki polegi vaja eraldi teha, iga trenn on üks suur kiirenduste-aeglustuste ning tõusude-languste jada.




Seda vaadet võib kas või iga õhtu näha, kui vaid soovi on. Asub kodust kilomeetripikkuse jalutuskäigu kaugusel. :)


2 kommentaari:

  1. Kui ma olex Madis ja sinuga raxu läheksin,siis ootaxin senikaua autos kuni need väikse sõnni sarved jälle autoga sõita lubavad:-)Sellist naist ma sinna metsarajale küll üksi ei julgex jätta-võib kaotsi minna...:-)

    VastaKustuta
  2. Ehhee, Inga, siis ta jääks tööle hiljaks! Sõnni sarved ikka löövad teinekord välja. :) Madis luges alles nüüd lehest selle jutu läbi ja pidas peenikest naeru selle uhkuse koha peal. :D

    VastaKustuta