29.05.14

Ask not for whom the bell tolls, it tolls for thee


Ükski inimene ei ole saar, täiesti omaette,
iga inimene on tükk mandrist, osa maismaast;
kui meri mullakamara minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks,
samuti ka siis, kui ta maanina upitab,
kui ta sinu sõprade või sinu enda lossi purustab;
iga inimese surm kahandab mind,
sest mina kuulun inimkonda
ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella:
seda lüüakse sinule.

Hemingway suurteos Kellele lüüakse hingekella? algab epigraafiga  17. sajandi Briti luuletaja John Donne'i sõnadega. Piinlik küll, aga ma pole kunagi seda teost läbi lugenud. Ent kui teade tuli, mõtlesin miskipärast automaatselt Donne'i sõnadele ja epigraafi tähendusele. Keegi meist pole üksi (nagu üksik saar), sest me kuulume kommuuni, ja iga surm mõjutab inimkonda, kuna oleme kõik üksteisega seotud. Seepärast ei maksa kirikukelli kuuldes kunagi pärida, kes on surnud ... sest neid lüüakse meile kõigile. Ask not for whom the bell tolls ... for it tolls for everyone in the human race. Iga kord, kui keegi sureb, sureb ka tükike igast elavast hingest. Ja iga kord, kui kuuleme kirikukelli, oleme lähemal omaenda surmale.
Kuna see epigraaf juhatab Hemingway teose sisse, loob meeleolu ja esitleb teemat, siis leian, et ka seda kirjutist on igati paslik Donne'i sõnadega alustada.

Viis nädalat tagasi, 25. aprilli pärastlõunal, koputas kohalik politseinik ja ühtlasi meie hea peretuttav Jaanus ema-isa Lõuna tänava korteri uksele, ja tõi halva uudise. Norrast oli leitud surnukeha, mille kõrval lebas rahakott Keio dokumentidega. Emalt võeti DNA-proov ning testi tegemiseks kulus täpselt neli nädalat. Jaanus sai vastuse juba 23. mai õhtul, kuid kogus end ja tuli reede asemel hoopis pühapäeva õhtul seda edastama. Sõitis meie oma maja hoovi ja kui ema politseiautot nägi, aimas ta kohe halba. Jaanus oli teda ehmatanud juba varem, kui tuli tööpäeval algkooli ühe teise õpetajaga rääkima. Ilmselt sai nii mõnigi ema kolleeg ning minu ja Kertu sõber aru, et midagi on lahti, kuid kuna ootasime siiamaani imet, ei tihanud me sellest kellelegi rääkida. Kuni Jaanus 25. mai õhtul viimsegi lootuse kustutas. Rääkisin emaga sel pühapäeval kella nelja-viie ajal, ta oli veel üpris rõõmsas tujus ja jutustas mulle, mis lilled aias parajasti õitsevad ja mis töid nad seal isaga plaanivad teha. Seejärel sõitsime Madisega Laulasmaa uude kohvikusse sööma ja siis läksime linna tööasju ajama. Jõudsime kella kaheksa ajal tagasi koju, haarasime külmkapist kaasa ühe siidri, ühe õlu ja paki Brie juustu ning jalutasime koos Saaraga koduranda minipiknikku pidama. Ilm oli fantastiline ja merel oli palju luiki  idülliline õhtu. Rääkisime tulevikuplaanidest ja nautisime üürikest õnnehetke ... kuni telefon helises. Kertu nuttis ja ütles, et istuksin  teadsin kohe, mis sealt tuleb, ja nutsin juba enne, kui ta need sõnad välja ütles. Meie Keiot ei ole enam.

Järgmised kolm päeva möödusid tõusude ja mõõnadega, kord vapper olles, kord vannitoa põrandal kokku kukkudes või pärast pikka päeva voodis hääletult pisaraid valades, kui Madis mu pead nagu väiksel lapsel paitas. Olin nii füüsiliselt kui vaimselt tohutult väsinud, söögiisu puudus täielikult, toidu maitset ei tundnud ning emotsioonid tulid ja läksid  kord tahtis süda rinnus lõhkeda, kord olin lihtsalt täiesti tuim, emotsioonitu, tundetu, elurõõmutu. Kolmapäeva õhtul võtsin jõu kokku ja läksin koeraga väiksele jooksule, ise ketrasin samal ajal peas seda postitust ... kuni korraga jäin randa jõudes seisma, unustasin isegi pulsikellal stoppi vajutada, ja lihtsalt nutsin kõva häälega. Karjusin kogu südamest ega vaevunud isegi ringi vaatama, kas ümbruses mõnda hingelist pole  Saara igatahes küll kohkus ja astus paar sammu eemale. Öeldakse, et kui nutad peatäie ära, läheb kergemaks  bullshit! Südamevalu tuleb ja läheb nagu jumal juhatab ning tabab alati kõige ootamatumal ajal.

Olen väga tänulik Hanna-Mariale, meie pere tõlgile, kelle kaudu saime Norra politseiülemalt lühikese aja jooksul palju vajalikku infot kätte. Ilma Hannata oleksime siiani teadmatuses. Esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev möödusid mul Välisministeeriumi, Eesti saatkonnaga Oslos ning Norra politseiga telefonitsi ja meili teel suheldes. Praegu olen tõeliselt tänulik, et saan soovi korral kodust tööd teha ja oma tööaega ise jaotada – ei kujutaks ettegi, et oleksin pidanud sel nädalal kontoris istuma, mitu korda päevas privaatsesse ruumi eralduma ja oma pisarais silmi peitma. Iga päevaga lisandus infot juurde ja pusle hakkas tasapisi vormi võtma. Juba teise päeva lõpuks teadsime, mis oli juhtunud, ja kolmandal päeval lahenes ka tuhastamise ja transpordi mure. Kasutasin neil päevil mitu korda ühes lauses sõnu minu vend, surnukeha, säilmed, tuhastamine, matus ... ja mul ei leidu sõnu kirjeldamaks, millist õudu see minus tekitab. Aga mis kõige hullem  kui vabalt need sõnad üle mu huuli tulid. Sest mulle ei jõua ikka veel kohale, et teda päriselt ka enam ei ole.

Mida me siis nüüdseks teame? Norra kohaliku politseiülema sõnul leidis juhuslik matkaja Keio 16. aprillil 2014 Ålesundi mägedest järsu kalju alt. Ta lebas selili, üla- ja alakeha olid riietega kaetud, kuid nende all olid vaid kondid. Lahkamisel leiti luumurrud kaelas ja rinnus, mis arvatakse olevat põhjustatud kukkumisest. Oletatakse, et surma põhjustasid ribimurrud ja muljumisvigastused rinnus. Lahkamistulemuste põhjal leiti, et surm võis saabuda juba aasta varem, ent kuna kohalik matkamiskoha (kus Keio elas) omanik nägi Keiot viimati juuli lõpus/augusti alguses, juhtus õnnetus tõenäoliselt pärast seda. Mis tähendab, et kui me siiamaani arvasime, lootsime ja uskusime, et Keio on kuskil ikkagi olemas, siis pole teda tegelikult juba üheksa kuud olemas olnud. Rääkisime viimati Keioga 2013. aasta maikuus, kus ta meile kõigile pärast aasta alguses alanud ja mitu kuud kestnud vaikust helistas. Oli tema ise, seesama Keio, keda me teadsime. Tunnistas, et on teinud vigu, ja üritab nüüd iseenda kaevatud august välja ronida. Küsisime, kas ta vajab abi ja soovib, et läheksime tema juurde, kuid ta ütles, et peab ise hakkama saama. Nii et andsime talle ruumi ja lootsime, et küllap ta tuleb ise, kui on selleks valmis, ja räägib, mis temaga toimub. Kui me oleks teadnud, et vaid paar kuud pärast viimast telefonikõne midagi sellist juhtub, oleksime kohe kõik hingamisruumi mõtted peast heitnud ja teda otsima tõtanud! Pärast mai lõppu ei saanud me temaga enam ühendust ja sügisel tegi ema politseis avalduse ning kuulutas ta kadunuks. Kuid kõik see aeg – sügis, talv ja kevad –, mil meie muudkui lootsime, oli tema juba läinud... Ja küsimused  miks me kohe ei reageerinud, miks me kohe teda otsima ei läinud, miks me mitte midagi ei teinud  jäävad alatiseks hinge uuristama.

Kui nüüd aus olla, olen ma mingil määral juba harjunud mõttega, et mul pole venda. Juba viimased poolteist aastat. Sellest aasta on ta meie jaoks teadmata kadunud olnud ... ning umbes 9 kuud päriselt kadunud. Nii et ma ei mäletagi enam, milline Keio vennana oli, ja mulle teeb praegu haiget, et mul on meeles vaid viimase kahe aasta halvad sündmused. 2012. aasta detsembrist kuni 2013. aasta maini ei tahtnudki ma omale venda, vähemalt mitte sellist, nagu Keio siis oli. Justkui oleks keegi teine tema keha ja mõistuse hõivanud ning meiega kohutavalt käitunud. Aga kui ta oma perele 2013. aasta maikuus Norrast helistas, oli meie Keio tagasi, justnagu poleks vahepealset halba aega olnudki. Täpselt nii, nagu mu unenäos, millest Keio 30. sünnipäeval kirjutasin. Aga mis kõige veidram sedasama unenägu, kus Keio astub maal korteriuksest sisse, tuleb lõpuks ometi KOJU, naeratab ja käitub, nagu temaga oleks kõik korras –, seda unenägu nägime me kõik. Ja meil kõigil oli esimene unenägu halb – Keioga oli midagi halba juhtunud. See võiski olla juba suve lõpus/sügise algul, pärast mida ema politseis avalduse tegi. Ent teine unenägu, mida nägime talve hakul, oli hea ... ja täpselt samasugune! Igaüks meist nägi, kuidas Keio koduuksest sisse astus, justkui oleks ta meile unenäo kaudu teatama tulnud, et temaga on nüüd kõik korras. Ja pärast seda viimast unenägu pole keegi meist Keiot rohkem unes näinud. Kui Kertu mulle oma unenäost rääkis, tuli mul kananahk ihule  kas võib olla, et selline asi on võimalik? Tõesti? Tundub uskumatu ... ja ega ma ei arvagi, et keegi teine peale meie peaks seda uskuma, aga kuna Keio on eluaeg kõiksugu paranähtusi uurinud (ja mind oma YouTube'i videotega kringliks hirmutanud) ning uskunud, et teine maailm, teispoolsus, UFO-d, poltergeistid ja kõik sinna juurde kuuluv on olemas, siis nüüd, pärast kõike seda, hakkad paratamatult ise ka uskuma. Et ta tuligi meiega unenäo kaudu hüvasti jätma ja meile ütlema, et kõik on korras. Et ta leidis rahu, mida ta nii pikalt otsis, ja tal on nüüd hästi. 

Nii et ma ei taha täna rääkida sellest, kui palju probleeme on meil Keioga olnud. Või kui palju on ta emale muret ja südamevalu põhjustanud. Kui palju haiget on ta meile oma käitumise ja sõnadega teinud. Või kuidas isa tema jamade tõttu köögilaua taga kergeloomulise infarkti sai. Ma räägin täna hoopis sellest, kuidas ma oma venda igatsen ... sest kõigele vaatamata on, oli ja jääb ta alatiseks minu vennaks. Ja kuidas ma soovin, et ta lihtsalt astuks uksest sisse, justnagu selles heas unenäos, ja kõik oleks jälle korras. Et me saaks teda kallistada, kas või üksainus kord. Miks ei saa aega tagasi kerida? Miks?

Kui aega ei sa tagasi kerida, siis Facebookis saadetud sõnumeid küll. Ma ei pea sotsiaalmeediat ja suhtlusvõrgustikku enda elus tähtsaks, vastupidi  kuna ma ei suuda sageli keelt hammaste taga hoida, siis olen mitu korda laskunud mõttetusse vaidlusse ja hiljem mõistnud, kui paksu pahandust kirjutamine võib kaasa tuua, sest inimesed on erinevad ja tõlgendavad kirjapandud mõtteidki erinevalt. Pealegi on päriselu miljon korda huvitavam ja ilusam ning liiga lühike, et seda arvuti- või telefoniekraani taga raisata. Ja mõned hetked  enamik hetki  on liiga erilised, et neid kogu maailmaga jagada. Eriti nüüd, mil püüan elada rohkem hetkes, ja külastan Facebooki heal juhul üle päeva, et sõnumeid või teateid vaadata. Või selleks, et oma uuest blogipostitusest teada anda. Ent kui pärast pühapäevast šokki Facebookist Keio vanad kirjad avastasin, olin tänulik, et ma oma kontot kustutanud pole. Seal on alles kõik meie jutud alates 31. märtsist 2011. Olin ära unustanud, kui palju tuge, armastust ja hoolivust ta mulle kunagi pakkus! Need meie vestlused, millest ma pooli ei mäletanudki, aitasid mul meelde tuletada, KUI hea vennas ta tegelikult oli. (Ja mis kõige toredam  kui ma muidu arvasin, et oleme Keioga kardinaalselt erinevad, siis märkasin nüüd, et tema kirjastiil  eesti keel mixed up with English  on väga minulik.) Mõtlesin juba, et kuna see vestlus on praegu minu jaoks nii väärtuslik, siis ma ei jagagi seda kellegi teisega. Suurema osa jätangi enda ja nüüdseks minu südames elava Keio vahele, kuid leian, et mõne mõtte avaldamine ei tee paha. Ehk aitab see ka teistel Keiot kui suure südamega inimest mäletada.

28.05.2011 kell 01:05 kirjutas Keio seoses minu läheneva bakatöö kaitsmisega, mida kartsin nagu tuld, järgmist (lisasin komasid ja kustutasin üleliigsed tühikud, ülejäänu on sõna-sõnalt Keio tekst).

Ma lugesin su komme/mõtteid sinu kooli värgist ja tajusin siin mingit ebakindlust sinus antud teema osas. Ja siis mõtlen siin veic nõu anda (sa ei pea absoluutselt mind kuulama/antud olukorras lugema I guess), aga noh, kui huvitab, siis ma ütleks: kui see kõik metsa läheb, siis meie - sinu pere, oleme alati olemas ja unusta kõik kritiseerivad lohvid ära, aga meie (tingimusteta armastus) oleme sama palju ikkagi sinuga, isegi kui sa läbid v kukud! Ja veel see suur, et raha ei ole elus üldse tähtis! (Meie kodused on selle bladi materiaalse ühiskonna poolt ära kodeeritud, aga raha on kõige viimasem siin elus!) You'll see with years if you allready don't.

02.10.2011 kell 02:51, kui olin Erasmuse programmiga Itaalias Firenzes ja olin ilmselt äsja emale koduigatsust kurtnud, kirjutas Keio järgmist.

Hey sis. Kuulsin, et sul 'nõx rasked ajad'. Well.. if you want to be tough, you must taste the pain of getting there. Muidu ei olekski sellel kõigel mõtet. Tean seda üksi ja eri rahvuste ja kultuuridega segunemisüritust! Enivei.. tea, et olen sinuga, kui finants- või moraalset tuge vaja, siis - ma olen olemas. Be tough sis. Like you always are.

07.10.2011 kell 18:13, pärast seda, kui saatsin Keiole ülipika kirja, milles pajatasin sellest, kuidas mul Itaalias läheb ja mida ma eemal olles meie kodumaa kohta olin õppinud, kirjutas Keio, mida tema Eesti juures armastab.

Eesti kohta olen ma ka siin ühtteist avastanud. Mitte just päris samu asju, aga kõige rohkem siin olles igatsen ma Eesti loodust! Meie järvi ja jõgesid, kus kalal käia, ja metsasid ja põllumaid ja niitusid. Paljust oleks veel rääkida, aga siin arvuti ees nii laksult ei tule kohe meeldegi, mis ma siin kõik ajapikku kokku olen mõelnud. Igaljuhul tõstame teema üles jälle ükspäev! Seniks ole tubli! Jõudu sulle ja püüa rahulikuks jääda, siis läheb alati hästi. Tsau Bella.

22.10.2011 kell 21:09, kui olin Keiole kurtnud, et mul on kreisi rumeenlasest ruummeit Larisa, kes varastas mult kalli raha eest ostetud Orbiti nätsu, andis Keio mulle nõu, kuidas end kehtestada.

No kui sellele ütlema lähed, siis tõsta pisut hääletooni ja räägi asi ära. Tee nagu selgeks, et nii ei tehta ja nii on vale, aga tõsta pisut hääletooni, veic selliseks noomivaks, aga tasakaalukalt. Iga olend saab sellisel juhul universumis aru, et ta on valesti teinud.

10.02.2012 kell 22:41, kui mul oli Erasmuse programmi lõpuni jäänud veel kuu aega ja sisustasin vabu hetki bakatöö kirjutamisega, rääkisin Keiole sellest, kuidas mind see töö üldse ei huvita ja teen seda vaid ülikooli lõpetamiseks, ning kuidas ma tahan elus üles leida selle, mis mind päriselt innustab, ma tahan midagi ära teha ja korda saata, aga ma ei tea veel, mis see on (kusjuures ma siiamaani ei tea seda), ütles Keio mulle paar head mõtet, mida koos mälestusega temast nüüd alati oma südames kannan. Keiot huvitas inimpsühholoogia ja see, kuidas me iseennast oma mõttejõuga aidata saame ... või siis endale kahju teeme, kui oma mõtteid kontrollima ei õpi. Ta lasi mul kuulata üht videot ning jagas oma kogemusi läbi selle ja mitme teise video, pluss läbitud psühhoanalüüsi seansside.

Selleks ma seda siin sinuga jagangi. Sa oled hästi tundlik inimene. Ma soovitaks, et peale kooli jms proovi ennast ära puhastada vanemate ja ühiskonna survest (like a la nende süvendatud uskumustest, et mida peab tegema, et saada see ja too jne) ... las see jääb nagu backupix... (ehk saad aru). 
Ja kui soovid elus õnnelik olla, siis FOLLOW YOUR HIGHEST EXITEMENT ja mine sellega kaasa. Siin on liiga raske mul seda trükkida, kuigi see on hästi lihtne.. Ma teen sulle kursuse, kui kokku saame! You'll love it, trust me.

See on umbes nii, et su käes on meeletu võim, kui õpid seda kontrollima, aga kui mitte, siis sa kannatad selle all.

Kui sa oled õnnelik, siis rohkem kui tavalised inimesed, kui vihane, siis võid kedagi ära hävitada, kui vaatad, siis näed rohkem kui teised jne... Tuleb lihtsalt õppida kontrollima seda annet, muidu oled nagu tuule käes lehviv lipp. A la lehvid nii, kuidas tuul puhub...kui sa must aru saad.


Ühel õhtul, kui Kertu minu juures oli, istusime kahekesi voodis ning kui olin emaga telefonikõne lõpetanud, hakkasime rääkima sellest, milline inimene Keio üldse oli. Tõsi küll, ta oli meist kahest mingis mõttes täiesti erinev ja elas alati justkui teises maailmas. Kertu ütles välja ühe mõtte, mis mind kummitama jäi  Keio sündis valesse perekonda. Kuigi teatud hetkedel võis tõesti nii tunduda, siis nüüd, tagasi vaadates, arvan, et ta oli täpselt seal, kus ta olema pidi. Mulle meeldib mõelda, et everything happens for a reason. Keio sündis meie perre põhjusega ... ja kuigi seda on praegu võimatu mõista, siis ka suri põhjusega. Kogu see kurb sündmus on mind oma õega lähedasemaks muutnud ja hoiame kogu perega kokku rohkem kui eales varem. Ka minu suhe on kindlam ning kui ma varem kartsin emaks saada, siis nüüd tean, et saan ka sellega hakkama ... sest mul on ju oma isiklik kaitseingel. Kuigi minu lastel ei saa kunagi olema sellist onu, kes neid kalale viiks või õpetaks neid kodus apelsinipuud kasvatama, on neil palju erilisem onu, kes elab edasi meie südames ja mõtetes. Nii et mina leian, et Keio oli täpselt seal, kus ta olema pidi. Ning loodan ja usun, et tema elu ja surm ei olnud asjata. Et ta tuli ja õpetas meile midagi. Õpetas vaatama elu teise pilguga. Õpetas meid üksteist hoidma. 

Ma ei usu, et on olemas jumal, taevas ja põrgu. Ma usun sellesse, et Keio hing on nüüd kuskil paremas kohas, kus ta leiab lõpuks ometi oma kauaotsitud rahu. Ma loodan, et vanaisa Kalju on kuskil tema lähedal ja ta pole üksi. Ja ma tean, et Keio on tegelikult alati meiega  igal niidul, igal viljapõllul, igas metsas, igal jõel ja igal järvel ... sest ta armastas Eestimaa loodust üle kõige. Keio ei ole kuhugi kadunud, vaid elab edasi meie kõigi südames. Ning mingil kummalisel moel valvab meid, täpselt nii, nagu mu üheksanda klassi lõpupeol  Keio tuli oma seltskonnaga meie Peipsi-äärsele peole kontvõõraks ning luges kõigepealt mu klassivendadele sõnad peale, et nad tema väikest õde purju ei joodaks. :) 

Kallis venna – minu südames sa elad, kenas päiksepoolses toas...


2011. aasta jõululaupäev Tamsalus (olin just jõuludeks Itaaliast koju tulnud).

2012. aasta emadepäev Tamsalus.

 2012. aasta emadepäevakink Kertult, Keiolt ja Gerdalt meie kallile emale.
Foto: Mati Metsjõe.

*****

Miks ma sellest kõigest kirjutasin? Sest tegemist on minu pere jaoks traagilise sündmusega, mille kõiki asjaolusid ei saagi me kunagi teada ja mõned küsimused jäävadki alatiseks vastuseta. Ent Väike-Maarja on täpselt sama väike, kui selle nimi ütleb, ning jutud liiguvad. Ma ei taha, et minu venda halva sõnaga meenutataks. Aga mis peamine  ma ei taha, et inimesed astuksid tänaval mu emale juurde ja hakkaksid raskeid küsimusi esitama. Panin meie versiooni juhtunust kirja, et me ei peaks iga kord otsast peale selgitama hakkama ... ja seda kõike üha uuesti ja uuesti läbi elama. Meil on päriselt ka raske, ükskõik, mis kõrvaltvaatajatele ei tunduks, ja valu on päriselt ka vahel nii suur, et hingatagi ei saa. Nii et palun ärge tehke oma uudishimuga olukorda veel raskemaks. Mõistan, et võõras inimene ongi kohmetu ega oska öelda muud, kui tunnen kaasa, aga ausalt öeldes ei ole need sõnad minu jaoks kunagi tühjemad olnud kui praegu. Need ei tähenda mitte midagi ega too minu venda tagasi. Ka sõnad sina oled ju alles noor ja sul on kogu elu alles ees tekitavad tahtmise ütlejale virutada. Seega  kui sul pole midagi head öelda, siis palun ära ütlegi midagi. Parem tule ja ole toeks ning kallista. Pikalt, tugevalt ja vaikides. Ole lihtsalt meie jaoks olemas. Rohkem polegi vaja. Suur tänu kõigile neile, kes on osanud toeks olla!!!


(Keio tuha saame kätte jaanipäevaks ning pärast seda korraldame ärasaatmise.)


7 kommentaari:

  1. Anonüümne29/5/14 23:22

    Tean, et see ei paku lohutust, kuid mul oli pisikese õetütre surma korral kuidagi kergem tunne, kui meenutasin endale üht luuletust:
    "Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
    mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
    Ma lendan koos tuultega taeva all,
    ma olen talvehommiku hall,
    Viljapõllul paistan päiksena suvel,
    sügisel su juurde vihmana tulen.
    Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
    neid vaadates olla võid päris kindel,
    et laulan seal eemal koos nendega,
    kuid öösel muutun täheks ma.
    Ära seisa mu haual ja ole kurb,
    mind pole seal, see polnud mu surm."

    Kallistan Sind!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh sulle. Olen seda luuletust varem näinud, kuid siis ei omanud see minu jaoks nii suurt tähendust kui praegu. Täpselt nii ongi. Ainult et millal ma ükskord neid sõnu ilma hinge pitsitava valuta suudan meenutada või kuldset viljapõldu vaadates pisaraid ei poeta ... selleks kulub palju aega.

      Kustuta
  2. Anonüümne29/5/14 23:41

    ......sellest,kelle aeg su kõrvalt viis,on Taevas saanud Sinu kaitseingel,ta on Su kõrval alati............ka siis,kui headus silitab.........kui õelus salvab.........Ta ikka valvab./Osila/ Suur valu on ka meie hinges!Kallistame Teie peret!

    VastaKustuta
  3. Tead, mina matsin oma emme ca 7 aastat tagasi ja igatsus ja äng on siiani. Kui ma kuulan Liisi Koiksoni laulu "Sinu hääl"http://www.youtube.com/watch?v=-tyfzvXXko4, tundub nagu ma räägiksin emmega. See paneb mu pisarakanalid tööle. Alati.

    Alati on ja jääb mõte, et kui palju oleks öelda ja kui palju veel koos teha. See jääb väga tükiks ajaks hinge kriipima.

    Avandite lugu lugedes oma 5-aastase poja kaotusest, jäi kummitama mõte, kuidas ka nemad mõtlesid tagasitõmmata avalikust elust., ei tahtnud rääkida oma poja surmast ,sest see tegi ju ometi haiget. Aga siis nad mõistsid, et nendel oli poeg, kes elas nendega 5 imeilusat aastat!

    Teil oli vend!!!

    Sul on õigus, väljend "tunnen kaasa" on sel hetkel tühi väljend. Ma ei tundnud selle väljendi peale mitte mingit tunnet, kui mulle seda matustel öeldi, Märksa kõnekam aga on ikka tugev kallistus või kasvõi õlalepatsutus.

    Seega, tugeva kallistuse saadan juba praegu teele. Ja kui kunagi reaalis näen sind või Kertut, saate ka selle kätte. Kasvõi aasta pärast!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kaire, see on sinust väga ilus ja armas, et kirjutasid. Aitäh.

      Kustuta
  4. Meie teed Keioga läksid küll peale gümnaasiumi lõpetamist erinevaid radu kõndima, kuid hoolimata sellest on mul südamest kahju. See kurb lugu jõudis eile minuni ja mõtlesin, et olen küll võõras, kuid pean Teie perele soovima hingerahu. Ärge kartke oma tundeid näidata. Nende sees hoidmine hakkab Teie hinge närima. Te kaotasite tükikese endast, aga seda südamekildu saate näha taevast. Väiksest saati on mulle õpetatud, et iga otsa saanud hing läheb taevasse ning mida kallim oli see inimene, seda suurem on see täht. Ma olen pea 30 ning tean, et tegelikult pole see tõsi, kuid sellest hoolimata räägin ma oma vennaga aeg-ajalt pimedail õhtuil Põhjatähte vaadates.
    Olge tugevad, hoidke üksteist!

    VastaKustuta