22.05.14

Elu keerdkäikudest ja kalligraafiast

 
Mul on kaks juttu. Alustame halvast.
 
Täna on üks paha päev. One of these days. Tulin küll alles mõne päeva eest Inglismaalt, nädalapikkuselt töö- ja puhkusreisilt, mis oli inspireeriv, innustav ja tõi mulle palju rõõmu ning enesekindlust, kuid täna olen hoopis teistsuguses meeleolus. Meie peres on midagi juhtunud ja ootame juba neljandat nädalat üht uudist. Suure tõenäosusega on see uudis halvim, mida kunagi saanud oleme, ning sel juhul ei saa mitte midagi korda ... väga pikaks ajaks. Ja ma ei saa väga-väga pikalt rõõmust rõkata, et küll see maailm on ikka üks ilus ja hea paik, nagu ma siin sageli rõkkan. Eks ta seda ole ka ja muud moodi ei saagi elada ega hingata, kui enamus ajast elu väikseid võlusid ei märkaks, aga mõnikord ... mõnikord on maailm üks külm ja kõle paik ning elu on ütlemata ebaõiglane.
 
Öeldakse, et elus on kõik tasakaalus ja küllap nii vist peabki olema, sest the sweet is never too sweet without the sour ... ehk kui taevas oleks kogu aeg helesinine ja päike paistaks nonstop, siis ei oskaks seda enam hinnata ja sellisest lihtsast asjast rõõmu tunda. Kui sageli saad tagasi vaadates aru, miks mõnda valusat õppetundi või ägedat äikesetormi vaja oli, siis praegu, etterutates, on valu liiga suur, et selle vajadust mõista. Ilmselt ei olegi kaotusvalu kunagi võimalik mõista, vaid õpid sellega aja jooksul elama ... ja lõpuks lahti laskma. Vähemalt nii mulle tundub ja nii näib olevat ka ühe noore naise jaoks, kelle blogi ma täna juhtusin lugema. Sellised juhused panevad mõtlema (ja ma loodan, et kõik, kes neid sõnu loevad, ei pea sellist valu ise kogema, vaid suudavad teiste valust õppida), KUI üürike elu ikkagi on. Noorena tundub see tühi sõnakõlks, sest meri on ju põlvini, kõik uksed valla ja kogu elu alles ees. Aga, kas ikka on? Olen selle üle viimased neli nädalat palju mõelnud ja kõrvalt nii iseend kui teisi jälginud, kuid kurbusega tõdenud, et enamik meist ei oska üksteist hinnata enne, kui juba hilja. Liiga tihti teeme teineteisele sõnadega haiget ja liiga tihti loobime mõtlematult tuulde mõtteid, mida poleks vaja välja öelda.
 
Kurb on näha, kuidas noor naine oma elukaaslast iga teise sõnaga tümitab, mõnitab ja alandab, ise sellest aru saamata. Kas tõesti on vaja nii kurjalt öelda, kas tõesti on vaja iga pisiasja kallal vinguda ja kas tõesti on vaja teist kõikvõimalikul moel maha teha? Kas kuidagi ilusamini ei saa? Teist poolt, seda sinu paremat poolt, the one who brings out the best in you (or the worst in this case), tuleks hoida ja austada ning olla tänulik selle eest, et ta sul olemas on. Kui üksteist ei austata, siis milleks üldse koos olla? Iga kord, kui seda paari koos näen, tekib mul tahtmine Madist kallistama minna ja talle veel parem kaaslane olla. Noh, nagu siis, kui näen Facebookis mõne kadunud koera pilti ja tekib vastupandamatu soov kohe koju oma suitsutoru mopsutama tõtata. :) Teinekord tahaks kõrvalt vaadates suu lahti teha ja öelda, et ärge tehke üksteisele haiget! Kas te siis ei tea, et headuse, austuse ja armastusega purjetab kaugemale kui kurjuse ja tigedusega?! Näen seda enda suhtes iga päev, juba viimased kuus aastat, ja tuleb tunnistada, et õpin ikka veel.
 
Minu õe külmkapil seisab kiisukujuline magnet, mille peal on hea ütlus: Ära püüagi mind mõista, ARMASTA vaid. Nii lihtne see ongi. Ja kui enam ei suuda armastada, siis astu eemale ning raja endale helgem ja ilusam homne, mitte ära raiska enda ja oma kaaslase elu negatiivsetele emotsioonidele. Elu on PÄRISELT KA liiga lühike selleks! Mõnda aega tagasi läksin ühe naabrinaisega nugade peale ja kui ta ütles jutu käigus, et ma saan aru, et sa heitid mind praegu sajaga, siis vastasin talle, et ei, ma ei vihka siin maailmas mitte kedagi, sest viha on liiga tugev tunne, mida minu jaoks ebameeldivate inimeste vastu tunda. Mõistan, et tundusin talle sel hetkel tohutult ülbe (sest eks ta ise heitis mind sel hetkel sajakahega), aga kui nüüd järele mõelda, siis pole selline suhtumine midagi muud kui ausus iseenda ja teiste vastu. Ma päriselt ka ei vihka inimesi. Mulle lihtsalt ei meeldi neist mõned, aga selle asemel, et raisata oma energiat kellelegi oma seisukohtade selgeks tegemisele, astun ma lihtsalt eemale. Miks peaksin laskma vihal ja muudel halbadel tunnetel end seestpoolt süüa ja muserdada? Või üritama kedagi muuta, kui see on nagunii juba eos luhtaläinud katse? Parem loobuda  ja lasta lahti inimestest, kes sinust tegelikult ei hooli. Life's just too short.
 
Ma ei ole seda lahtilaskmise kunsti alati osanud, aga viimase aasta sündmused on mind selles osas kõvasti õpetanud. Ent see tarkus tuleb  ja kahjuks ka läheb  lainetena. Alles eile õhtul läks ning mu mõõt sai taaskord täis ja halva maailma karikas ajas üle ääre, sest sain teada, et ühe minu jaoks üdini, lausa südamepõhjani halva inimese elus toimub midagi imelist. Lausa üheksa kuud imelist. Miks on elu nii seatud, et halvad asjad juhtuvad headega ja head asjad halbadega? Miks üks suurepärane, südamlik ja soe ema, kes on oma last üheksa kuud kõhus kandnud, saab enne sünnitust teada, et lapse süda enam ei löö? Aga miks see ema, kes oma olemasolevate lastega hakkama ei saa, jääb ilma ühegi probleemita rasedaks ja sünnitab terve lapse? Miks pahatahtlikel inimestel läheb elus hästi, aga head perekonnad elavad üle traagilisi kaotusi? Miks?! Ma küll ei soovi kellelegi halba ega taha, et keegi, ka mitte need minu jaoks ebameeldivad inimesed, peaksid meie peres toimunud sündmust kunagi läbi elama, aga ometi ... ometi soovin ma praegu, et see poleks juhtunud meiega. Et ma ei peaks praegu ootamatutel hetkedel toidupoe kassajärjekorras Madise õlale kokku varisema ja nuttu neelama või kontoris istudes aknast välja vaadates vesiseid silmi peitma. Jah, paha on öelda, aga praegu soovin ma küll, et see oleks juhtunud kellegi teisega. Noh, nii nagu ikka tavaliselt mõeldakse, et minuga seda küll ei juhtu. Mina mõtlesin ka and look where it got me.
 
Kui uudis tuleb, siis kirjutan. Praegu aga ärge palun küsige. Küll me ise räägime, kui aeg on käes.
 
*****
 
Minu teine jutt on rõõmsam ja pidi ilmuma siia juba kaks nädalat tagasi, kuid nagu tavaliselt, mul polnud lihtsalt mahti. Kalligraafiastuudio sai läbi 6. mail ning kuigi tegin lõputööst ja tunnistusest pildid juba ammuilma ära, ei jõudnud ma neid enne oma sünnipäeva üles riputada. Pidin seda tegema reedel, 9. mail, aga Madis, Mia, mu õe pere ning Riks, Verks ja Janel rikkusid mu tulen-koju-triigin-laekõrguse-pesuhunniku-ära-koristan-kodu-JA-teen-blogipostituse plaani ära. Sel ajal, kui mina kontoris enne puhkuseleminekut otsi kokku tõmbasin ja Kristiinesse jalutasin, sest Madisel läks väidetavalt tööl kauem, võttis tema hoopis linnast Mia ja Riksi peale, kimas Joale, koristas kogu laatsareti ära ja lõi toad (isegi vannitoa!) särama ning kimas siis linna tagasi, et mind nagu muuseas Prismast peale võtta. Minul oli muidugi tuju paha, sest mul jäi lõuna vahele ning lisaks näljanõrkusele ja väsimusest tingitud pahurusele hakkasin keset toidupoodi seletamatul põhjusel pisaraid valama. Viimased nädalad kestnud teadmatus ning nõrkus ja väsimus lõid lihtsalt üle pea kokku. Õnneks läksime koduteel Inga juurest läbi ja tema vahva perega kohtumine tegi mind natuke rõõmsamaks, nii et kui kella kaheksaks koju jõudsime ja elutuppa astudes õhupallid, lilled, suši ja veiniga kaetud laua ning oma vahva üllatustiimi avastasin, suutsin juba isegi naeratada ja õhtut nautida. Ja tunda, et kuigi elu on vahel sõnulseletamatult raske, tuleb rõõmustada nende üle, kes olemas on. Mul on hea meel, et minu ümber on tegelikult palju häid ja ilusaid inimesi. Ükskõik, kui suure või väikse kiiksuga keegi poleks, nad on siiski minu inimesed. Ja oma inimesi peab hoidma! Aitäh teile kõigile, et te olemas olete!!!
 
 Minu üllatustiim 9. mai õhtul Joal, Riksi kuldsete näppudega valminud sušit mugimas. :)
 
 Sain paar kinki ka! Ja ühe hea mõtte, millega uut eluaastat alustada. Aitäh! :)
 
Kertu firmaroog, suussulav mustika-toorjuustukook. :)
 
 *****
 
Ja siit tulevad Tallinna Rahvaülikooli Kalligraafiastuudio teise kursuse tunnistus ning lõputööde pildid. Tunnistus, muide, on Heino Kivihalli otsast lõpuni kujundatud ja kirjutatud. Iseend ma küll veel kalligraafiks ei pea, aga tema on seda küll, läbi ja lõhki professionaal. Väga sageli juhtus, et ta kõndis mu lauast mööda ning tuli ja tegi püsti seistes nagu muuseas mu harjutuslehele paar kritseldust, mis nägid välja nagu maailma kauneimad tähed. Ise seejuures muheles, et vaat kui lihtsalt see käib. :)
 
Mis siin ikka öelda. Kalligraafihakatis Gerda võtab tellimustöid vastu! :)

Lõputööks tegin oma tõlkebüroo töötajate sünnipäevadest akrüülpaberile kujunduse ja raamisin ära. Kõigi kursusel osalenute tööd pandi näitusele ja sestap tahtsingi selle postituse juba 6. mail üles panna, et õhutada kõiki tallinlasi Rahvaülikooli näitust külastama. Nüüdseks on näitus läbi, aga noh, kes ei teadnud minna või poleks nagunii läinud, siis siin mu näitusetööd on. :)
 



See Ave Alavainu luuletus lõppeb lausega Ma soovin kõikidele kodu, soovin rahu. Neid soove liites soovin kodurahu, mistõttu olen seda nii mõneski jõulukaardis kasutanud. Ent ilma viimase lauseta sobib hästi ka sünnipäevaluuletuseks. :) Nägin seda kunagi gümnaasiumis jõulude ajal, ilmselt oli meie kunstiõpetaja Eda selle jõulukaartide kõrvale riputanud. Mäletan hästi, kuidas seda seinalt lugesin ning kohe paberit ja pastakat otsima tõttasin. See on siiamaani mu lemmikluuletus. :)


Kinkisime Heino Kivihallile meie kursuse poolt kaardi ning üks naine oli teinud kaks imemaitsvat kõrvitsakooki (ma tean, kõlab öäkilt, aga maitse viis isegi mul keele alla!) ühe võttis härra Heino koju kaasa, et naise ja lapselastega maiustada, aga teise, väikestesse muffinipaberitesse jagatud koogi, pistsime koos kohviga viimases tunnis nahka. Ütleme nii, et kui ma algul kuulsin, et tehakse midagi kõrvitsast, suhtusin ma sellesse ikka väga suure eelarvamusega ja valisin kõige väiksema tüki, aga pidin oma eelarvamuse alla neelama, sest pärast viskasin prügikasti lausa viis muffinipaberit! :)
 


Kuna tegin pildid varem kodus valmis, polnud teised oma kauni käekirjaga veel jõudnud nimesid alla panna. Aga noh, eks minu nimi säras seal pärast kõige kaunimalt kah! :) :) :)
 
 
 
 *****
 
Ja veel paar tööd Rahvaülikooli näitusele, mis valmisid kalligraafiastuudio õppeaasta jooksul.
 

Selle kirjutasin vahetult pärast naabrinaisega nugadele minemist. Härra Heino tahtis õpitava kirjastiili kohta kodutööd saada ja no ei tulnud ühtki paremat lauset pähe! :)

Need kolm tähte on minu tähed ja nende järele kirjutasin nimed, mida ma teistele ei näita. Neid ei pannud ma isegi mitte näitusele. Naljakal (ja täiesti puhtjuhuslikul) kombel loen praegu esitähtedest kokku EMA. :)

 
Minu armas ema kinkis mulle sõbrapäevaks ühe parima raamatu, mida lugenud olen. Kirjutas sisse (sest ma ei luba endale kunagi kinkida ilma pühenduseta raamatut) ka ühe hea mõtte: Püüdle, otsi ja leiadki õnne, mis on peidus sinus endas ja sinu ümber. Sain sealt palju häid mõtteid ja näiteks ühte neist olen Miale ka õpetanud: kui keegi teeb su kleidi kohta komplimendi, siis ära lobise kohmetudes, kuidas sa selle viis aastat tagasi kaltsukast poolmuidu said ning siit- ja sealtpoolt kohendasid. Naerata ja ütle aitäh ... või veel parem (nagu Tiina Jõgeda kirjutab): Aitäh, mulle endale ka meeldib. Armani pealekauba!. :) :) Peakski selle jälle läbi lugema, et vahelduseks häid mõtteid mõelda.
 
 
 
*****
 
Ja kuna päev pärast minu 25ndat oli emadepäev (mis tähendab, muide, et järgmisel aastal langeb mu 26. sünnipäev just emadepäevale ... loodetavasti tuleb sellest üks ilus päev!), siis tegin oma armsale Kadrile tema päris esimese emadepäeva puhul ühe armastust tulvil kaardi. Käisin 7. mail teda ja nende imevahvat, 9. mail kuuekuuseks saanud Sebastianit vaatamas. Viimati olin Kadril külas novembri alguses ehk peaaegu täpselt kuus kuud tagasi (see võiski olla 6. november), kui Sebsu tal veel kõhus oli. Kutt on juba nii suur ja asjalik ning Madise vennatütre kõrval teine (minu) maailma rahulikum laps, kes lihtsalt ongi kogu aeg hästi rõõmus! Päevale pani punkti Kadrilt saadud sõnum, kui koju jõudsin – Sebs hakkas esimest korda roomama ... minu kingitud mänguasja suunas! Hoorray or what! :) Nii et siin see kaardike on. Oma emale ja õele olin küll Zelluloosist uusi ja huvitavaid pabereid varunud, aga neid kasutada ei jõudnudki. Oh well, ehk on uuel aastal rohkem aega ja rõõmsam meeleolu.
 
 


 
*****
 
 

Kruusi sisse peitsime kontserdipiletid sõitsime õhtul Tartusse, et Vanemuises Birgitit ja Otti kuulata. :) See on meil nüüd nagu väike traditsioon, mis algas eelmisel aastal (kirjutasin sellest siin).
 
Meie kallile emale. Armastame sind Kertuga kogu südamest!!!
 
Väike kingipakike ema Kertule õe ja mehe ja lapse poolt. :)
 
Panin pildistamise hetkeks tädi Sveta toodud lillepoti ka kingipakkide kõrvale ilutsema. :) Tumeda šokolaadi virna kinkisime isale. :)


2 kommentaari:

  1. Anonüümne22/5/14 22:35

    Lugesin puperdava südame ja pisarais silmil seda postitust (eriti just seda viidatud blogi), meenus kogu jubedus, mis aasta algul sai üle elatud, kui esmalt olin nii õnnelik, et saan lõpuks tädiks ja loetud tunnid hiljem tuli teade, et see pisike beebi sündis surnuna. Peas keerles lugematu arv MIKS´e ja ega neid vastuseid ei saagi teada, tuleb vaid leppida, et ju siis millekski oli seda vaja... Aitäh, et seda kõike uuesti meelde tuletasid (sest iga päev ju ei taha sellistele asjadele mõelda, kuid vahel lihtsalt peab seda tegema). Minu õppetund sellest kurvast loost oli oma elu jaoks see, et ma ei tohi hetkekski unustada, kui kallid mulle mu pisikesed G ja G on!
    PS Imelist uut eluaastat Sulle ja hallimatel päevadel püüa meenutada lihtsalt järgmist lauset: "Every day may not be good, but there’s something good in every day" :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh sulle ka, KK! :) Minu tuttavaga juhtus see lugu kümme aastat tagasi ja nüüdseks on tal kokku kolm tervet ja tugevat last. Aga mina sain sellest alles hiljuti teada ning mõtlen ikka, milleks see kõik. Eriti kui mõelda, et tahaks ka ise ühel ilusal päeval emaks saada ... et siis see päev ei pruugigi nii ilus olla! :(
      Eks ma leian neid väikseid rõõme nüüd veel rohkem kui varem ja hindan oma lähedasi ka rohkem, aga raske on selles positiivsust leida ja mõelda, et selleks pidi üks hea hing lahkuma... :(

      Kustuta