29.06.14

Here's to my brother, wherever he may be

Laupäeval, 28. juunil, toimus minu venna matus ja see oli üks ilusamaid ärasaatmisi, mis niivõrd noore inimese lahkumisel üldse olla saab. Peaaegu kõik sugulased olid kohal ... ja kuna meil on suur suguvõsa, siis see tähendab, et rahvast oli palju. Tunnen rõõmu ja uhkust nende üle! Ja kõigi Keio sõprade üle, kes leidsid aega ja tahtmist kohale tulla. Aga kõige uhkem olin ma iseenda üle, sest suutsin püsti tõusta ja lugeda ette neljapäeva õhtul valminud järelehüüde, mille ka siia lisan. Avalik kõnelemine on üks mu suurimaid hirme ja olin kuni püstitõusmise hetkeni kindel, et ei suuda seda teha – nii hirmu enda kui ka pisarate tõttu. Ent tundsin, et pean seda tegema. Keio pärast. Et see on minu võimalus hüvasti jätta.
Enne matust kuulsin kogenumatelt ütlust, et see on küll raske, kuid pärast matust läheb lihtsamaks. Et läheb kergemaks. Ja teate, mis? Kummalisel kombel läkski. Nii kohutav kui see ka polnud, oli meil kõigil seda hüvastijättu vaja.


Need inglid lähevad minu ja Kertu kodudesse, et raskel hetkel endale meelde tuletada – we're gonna be alright. Miks? Cause we've got our own guardian angel now.

 Enne Rakkesse suundumist viisime Keio viimast korda maja juurde.



 Rakkes Ao kabelis


 Tõestus sellest, et I did it ... on my own terms.












  




 Pere, sugulased, sõbrad, klassikaaslased.

 Kohale tulnud sõbrad.

 Ja jäigi meid kaks.


Keio kõrval puhkab juba 15. aastat vanaisa Kalju.

Kui peied olid peetud, vahetasime riided, sõitsime maja juurde ... ja otsustasime, et täna pole tööpäev. Nii et vahetasime uuesti riideid ja sõitsime Äntusse, et olla seal, kus Keio armastas üle kõige olla – looduses.


Südamevalu tuleb ja läheb ... ning kui korraks jälle läheb ja hinges kergem hakkab, ei tohi endale häid tundeid keelata. Seega avasime keset lõkkeplatsi veini ja pidasime piknikku ... ja rääkisime vahelduseks muust kui Keiost. Lubasime endil hetkeks tunda rõõmu koos olemisest. Ja olemas olemisest.

*****

Nüüd vaata seda slideshow'd ja seejärel loe mu kõnet. Pool sellest on negatiivne ja ülejäänud pool positiivne – nii nagu eluski on rõõmud ja mured pooleks. Kertu küll tahtis mind vahepeal juba peatada ja isagi andis pärast mõista, et kas oli nüüd seda ikka vaja ja mis see või too sellest arvata võib. Ent mina ei ela oma elu teiste inimeste järgi ... ning valetada pole ma kunagi osanud. Elu koosnebki tõusudest ja mõõnadest ning oleks võlts ja väär rääkida Keio teekonnast vaid ülivõrdes. Mitte kellegi elu ei ole ainult üks suur tõus ... ning kui mõõne ei mäleta, ei oska ka tõuse hinnata. Jah, ma peangi meeles head, kuid alles pärast seda, kui olen lasknud halval oma teed minna. See kõne oli minu viis seda teha.

*****

Ma olen olnud pikka aega tohutult tige. Nii Keio, iseenda kui ka kogu maailma peale. Tõtt-öelda olen ma olnud Keio peale väiksest saati tige. Meil on küll viis aastat vahet, ent ometi mäletan selgelt üht hommikut, kus suundusime mõlemad algkooli poole (võib-olla käisin siis veel lasteaiaealisena emaga koolis kaasas). Läksime ühel ajal kodust välja, ent kooli jalutasime eraldi – mina koos emaga kümme meetrit tagapool ja Keio uhkes üksinduses ees. Sest jumal hoidku ju selle eest, kui keegi oleks näinud, et ta koos ema ja väikse õega kooli tuleb! See on mu esimene mälestus sellest, kuidas ma Keio peale hinges tigedaks sain – mis mõttes ta tundis häbi oma pereliikmete pärast? Õpetajast ema ja vahva väike õde peaksid olema ikka need, mille üle uhkust tunda ... või ei?

Teinekord sain Keio peale tigedaks siis, kui ta mulle Lõuna tänaval koos paari sõbraga vastu tuli ja minust nagu võõrast mööda kõndis. Ei ühtki pilku, käevibutust ega hõiget „Tsau, õde”. Tundsin end tühja kohana, mitte pereliikmena. Jah, lapsed käituvad sageli õelalt ning ongi tavaline, et suuremad õed-vennad ei taha väiksematega tegemist teha, ent ometi ... ometi soovisin mina ikka, et mul oleks suur ja kaitsev vend, mitte oma väikest õde häbenev mühkam.

Suuremaks saades tuli tihtipeale ette olukordi, kus ema ja Keio vaidlema läksid ning mina ema poolele asusin. Mäletan, kuidas istusin välisukse ees toolil, pillikohver süles, ning hakkasin just erialatundi minema, kuid enne uksest välja astumist pidin ikka sõna sekka ütlema. Mistake, such a big mistake. Vastutasuks sain Keiolt vihase lause: „Mida sina ka elust tead, ise elad ainult oma ringides”. (Tol ajal jooksin pärast kooli rahvatantsutrennist kooriproovi, solfedžost erialatundi ja peotantsukursuselt orkestriproovi, nii et ma elasin tõepoolest vabal ajal „ringides”.) Kuigi Keio väga mööda ei pannud, tegi ta nende sõnadega mulle nii kõvasti haiget, et mäletan tema hukkamõistvat pilku siiani – mida sina, väike inimene, üldse eluolust tead, jookse parem oma järjekordsesse tantsutrenni või pilliproovi. Mina olin ja jäin alati selleks nooremaks õeks, kelle arvamust kuulda ei tahetud ... ja ammugi siis võetud.

Viimati sain Keio peale tõsiselt tigedaks 2012. aasta jõuludel, kui sättisime end perega Tamsallu vanaema juurde minema ja tema teatas, et läheb hoopis Martini juurde jõule veetma. See oli minu jaoks viimane piisk karikasse ning ütlesin talle, vihast vahutades, mis ma asjast arvasin. „Mis mõttes sa lähed mingi sõbra juurde jõule veetma, kui kogu su pere on Tamsalus?! Ja mis mõttes meie peame vanaemale, onudele ja tädidele selgitama, kus sa oled ja miks sa ei tulnud?! Jõulud on perega koos olemise aeg, nii et tuled küll ja jutul lõpp!„ Oleks ju võinud arvata, et sellise sõimu peale tormab ta kohe Martini poole, aga ei – tuli Tamsallu ja veetis meiega oma elu viimase jõuluõhtu.

Need on vaid üksikud eredamad mälestused – neid on veel ja paljusid neist ma enam ei mäleta ega tahagi mäletada. Olen olnud Keio peale tige, kui ta alkoholiga liiale läks, kui tal laenuvõlad olid ja ema-isa teda päästma pidid, kui ta meid kuu peale saatis ja Norras olles meile paar kuud endast elumärki ei andnud, kui pidin tema norrakatest töökaaslastega rääkima ja teda inimeste kaudu taga ajama. Kui ta meile helistas ja vabandust palus ning minu küsimuse peale – kas sa saad aru ka, mille pärast vabandust praegu palud –, selgus, et ega ikka ei saa küll. Kui ta pärast seda aastaks ajaks kadunuks jäi ning meile palju muret, õudusunenägusid ja südamevalu põhjustas. Ja kui me teada saime, et teda enam lihtsalt pole. Jah – ma olen olnud väga kaua tohutult tige ja kandnud endas suurt viha.

Ent viha ei vii elus edasi ja teades Keiot, istub ta praegu kuskil pilvepiiril, kõlgutab jalgu, teeb savu ja naerab meie üle laginal. „Pea meeles head, las halb läheb oma teed,” laulavad Birgit ja Ott ... ning neil on õigus. Täna on päev, mil lasen oma vihast lahti ja jään mäletama vaid head. Näiteks seda, kuidas väiksena mõne pahandusega hakkama sain ja isa meid kolmekesi seina äärde rivistas ning käskis üles tunnistada, kes tegi – ja kuna mina ei julgenud üles tunnistada, jäi Keio tanki ning võttis õdede eest süü enda peale. Või seda, kuidas enne sünnipäevi aitasime üksteisel ema toast kinke otsida – mina leidsin üles Keio punase puldiga juhitava auto ja tema aitas minu rohelised retuusid üles otsida. Või kui juba mõlemad suured olime ning Keio mu ükskord kalale kaasa võttis ... ja ma ei jõudnud ära imestada, KUI igav see tegevus on. Ent Keio armastas kalapüüki üle kõige. Ema on rääkinud, kuidas nelja-viiene Keio, kes ei seisnud pudeliski paigal, oli tal üks hetk rannas kadunud. Pärast väikest paanikat avastas ta Keio jõe äärest vaikselt istumas ja kala püüdmas – kohalik kalamees oli poisile õnge pihku andnud ning sealtmaalt olid kalastamine ja Keio lahutamatud sõbrad.

Keio elu jäi küll aastate poolest lühikeseks, aga see oli rikkam, kui enamikul temavanustel. Tänu hulljulgele iseloomule proovis ta ära palju sellist, mis minul õlad värisema paneb, ja koges, mida kogeda andis. Keio elas tõeliselt ereda leegiga. Aga selle hulljulge pealispinna all oli peidus Keio, kes oskas hinnata linnulaulu ja looduse ilu. Kes kasvatas toas apelsinipuud ning arbuusi ... ja noh, mis seal salata, ka kanep läks tal õitsema. :) Keio ehitas maja juurde päris ise suitsuahju, kogus purkidesse kasemahla ja katsetas ühe taruga ka mesinikuametit. Mett saime palju ja seda jäi ülegi, ent Keio ei müünud elus ühtki purki, vaid andis seda soovijatele tasuta. Keiole maitsesid pannil tehtud friikartulid rohke ketšupi ja majoneesiga ... ning praetud kukeseened. Ta võis kalast teha kõikvõimalikke imeasju, kuivatatud kalast kuni kalasüldini välja. Keio oli kõige suurem unekott, keda ma teadsin, ja võis magada kas või kella kolmeni päeval, ent kui ta võttis pähe hommikul kell neli vähki püüdma minna, sai ta alati üles. Keio lemmikosa lennureisist oli see rush of adrenaline, mis õhkutõusu ajal kõhust läbi käib ... ja mis minul alati külma higi laubale toob. Kui mina olen maailma suurim pabistaja, siis tema ei kartnud elus mitte midagi ega mitte kedagi. Keio ei kartnud elada.

See urn siin ei tähenda minu jaoks midagi. See ei ole see elurõõmust ja elujanust pakatav Keio, keda ma teadsin. Teda ei ole enam siin. Aga nagu Keio isegi, nii usun ka mina, et kui keha on ajutine, siis hing on igavene ja kestab edasi. Mulle meeldib mõelda, et Keio jälgib meid kuskilt pilvepiirilt ... ja ilmselt naerab praegu minu üle, et mille pagana pärast ma siin oma väriseval häälel kõnet pean, kui avalik esinemine on mu suurim hirm. :) Nii et kõigele sellele mõeldes on järgmine luuletus justkui Keio enda kirjutatud ... ja meenutan seda nüüd iga kord, kui talle siia Rakkesse külla tulen.

Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall.
Viljapõllul paistan päksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal eemal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma...

Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.

*****



Keiot mul enam ei ole, aga mina olen. Ja mu õde on. Ja Madis ja Miagi on. Ning ema-isa ja palju-palju sugulasi. Oleme õnnega koos, et üksteisel olemas oleme. How lucky I am to have something that makes saying goodbye so hard – olen õnnega koos, et mul oli vend, keda mäletada ja kellest puudust tunda. Keio läks ... ja pani mind kummalisel kombel elu armastama. Igat minutit sellest.







3 kommentaari:

  1. Väga armas postitus! Need tunded, mis mind lugedes valdasid, ei mahu sõnadesse äragi, aga märksõnad võiksid olla umbes sellised: nii puhas, kui looduse ilu, värske nagu hommikune kaste, aga samas ka jõuline ja igihaljas. Loodan, et teie südameis valitseb nüüd selline rahu nagu õhus on seda tunda pärast äikesetormi. Paid!

    VastaKustuta
  2. Anonüümne14/1/15 17:38

    Suurepärane hüvastijätukõne!
    Kui saladus ei ole, siis, mis Keioga juhtus, et elu nõnda lühikeseks jäi?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Paar postitust enne seda kirjutasin (postitus "Ask not for whom the bell tolls").

      Kustuta