31.12.14

So long, 2014!

Kuidas teie aasta viimane päev algas?


Mina tegin kell 9 silmad lahti, ent kuna lebasin eelmisel õhtul poole kaheni unetult voodis ja kirjutasin telefoni märkmetesse mõtteid üles (parimad tulevad ikka vahetult enne uinumist ja on hommikuks ununenud), suutsin end alles poole tunni pärast püsti ajada. Kuna Madis pidi hommikul leheringile minema ja oli üheksa tundi maganud, krapsas ta rõõmsalt voodist välja, pani teleka mängima ja teevee keema ning läks vannituppa habet ajama. Mis ajas mind muidugi natuke marru, sest uni oli magus, aga telekas üürgas ja söögilaual hakkas Madise telefoni äratus tööle. Ent kui jalad hommikul ei võta, võtab pea  piilusin ühe silmaga põrandat, leidsin käega maas kobades üles enda telefoni ning tegin teises toas lärmavale telefonile vastamata kõne, et tüütu äratus vaigistada. Lükkasin magamistoa ukse kinni ning olin juba peaaegu uuesti magama jäänud, kui värske ja puhanud Madis duši alt tuli, toas tule põlema pani ja teatas sellisel rõõmsal häälel, mis mulle muidu nii armas on, aga mis unisel minul ihukarvad püsti ajas: Tere hommikust kallis, vana-aasta viimane päev on käes, ärka üles!”. Ja kuna selle peale ärkas hoopis meie kuuekuune kõhubeebi, kerkisid mu suunurgad paratamatult üles ning pahameel ja unisus olid kui peoga pühitud. Olen tähele pannud, et iga kord, kui ta liigutab ja mul on aega tema peale mõelda, hakkan omaette naeratama, kõik mured tunduvad tühised ning elu näib korraga helge ja hea. Nii ka täna hommikul  Madis pani riidesse, läks sööma ning mina lükkasin teki kõhu pealt ära ja kerisin öösärgi üles. Ja vaatasin, kuidas kõht lainetas, kui üks väikemees seal sees hommikuvõimlemist tegi ja oma olemasoluga mu õnnetunnet suurendas. Ning korraga tabasin end mõttelt, milline veider ja nii positiivses kui negatiivses võtmes meeldejääv aasta meil on olnud.

It was a year full of life ... sest elu algab sünniga ja lõppeb surmaga ning sel aastal leidus meie peres mõlemat. Minu 25 aasta jooksul polegi varem ühtki nii ... elu täis aastat olnud. See oli aasta, mil matsin oma venna – ning see kaotus jääb paratamatult 2014. aastat varjutama. Aga see oli ühtlasi aasta, mil minu sees hakkas kasvama uus elu. Kuigi pean rasedust tõeliseks imeks (noh nii alates hetkest, mil teadsin, et olen emaks saamiseks valmis ... minul käis see klikk umbes kaks aastat tagasi), olen oma lapsele mõeldes lisaks suurele õnnetundele kogenud ka kurbust ja valu. Miks? Sest tal ei saa kunagi olema onu Keiot. Ilmselt on see osa leinast ning kurbus tuleb ja läheb  kuigi enamasti tundub, et suurem valu on üle elatud ning nüüd tuleb lihtsalt uue olukorraga harjuda, võivad mu silmad suvalisel hetkel pisaraisse mattuda ... nagu näiteks täna hommikul duši alt tulles. Muidugi need võivad olla ka mu hormones gone wild, sest mõnikord tabab mind lihtsalt sõnulseletamatu kurbus ja ma võin kogu õhtu ilma ühegi põhjuseta täiesti õnnetu olla. Ja samas suudan jääda rahulikuks, kui mu kuueaastane õetütar keset autosõitu out of the blue lapsele omase taktitundetusega teatab, et temal on nüüd ainult üks onu, sest teine onu suri lihtsalt ära. 

Ent tõsi ta on, et iga lõpp ei ole muud kui algus uus ... ja sel aastal järgnes ühe ukse sulgumisele õige mitu algust. Umbes kuu aega pärast matuseid sain teada, et ootan last. Aga kuna see rasedus on üks suur ja salajane ootus  kõigepealt ootad 10. nädala ultraheli, järgmiseks 12. nädala UH-d ja testide tulemusi ning seejärel 20. nädala UH-d ja soo teadasaamist ... siis ühel hetkel avastad endalegi üllatuseks, et oled juba kuus kuud üht väikest imet endas kandnud ja polegi veel sellest kellelegi hõisata jõudnud. Mitte et me Madisega erilised hõiskajad oleks, aga kui talle Miaga uudist teatasime ja esimene üllatus oli mööda läinud, ütles ta, et tahaks kohe kellelegi helistada ja rõõmusõnumit levitada (mida me muidugi ei teinud, vaid läksime pastat ja pitsat sööma ning olime lihtsalt ... salamisi õnnelikud). :) Nii et lisaks ühe lõpu pärast kurvastamisele oli meil põhjust ka uute alguste üle rõõmustada. Ja kohe kuhjaga: suve lõpus sündis Madise vennatütar Miina, sügisel astusin magistrantuuri ja alustasin uut kooliteed ... ning poolteist kuud tagasi kihlusin. Seega võib öelda, et oli tõeliselt sündmusterohke aasta ja paistab, et järgmine tuleb veelgi sisukam. Loodame siis, et ka parem. Ning filled with new beginnings and zero endings.

Üks lõpp saab siiski olema – nimelt kavatsen ma imiku kõrvalt esimese magistrantuuriaasta edukalt lõpetada ... don't ask me how. :) Ja midagi teen totaalselt teisiti kui möödunud aastal – maikuus ootasime minu juubelipeo pidamise asemel Keio surma kinnitust ning emadepäevakontserdilt tulime õe ja emaga pisaraissilmil ära, ent 2015. aasta 10. mai langeb seekord pühapäevale, mis tähendab, et tähistan lisaks oma 26. sünnipäevale ka enda elu esimest emadepäeva. Suure tõenäosusega me sel aastal pulmitama siiski ei hakka (vaid kogume iseend ja rahakotti kuni 07.07.2017 ... kuigi mine sa tea, nime võin ju juba varem vahetada), kuid mul on usk, et one way or another – kas kolides või praeguse korteri omanikeks saades – leiame selle päris oma kodu. Seega on, mida 2014. aastast mäletada, endaga uude aastasse kaasa võtta ja millest lahti lasta ... ning mida pikisilmi 2015-ndal oodata. 

Uusaastalubadustega on, nagu on. Seega ma ei luba mitte midagi, küll aga soovin. Soovin kõigile oma lähedastele tervist. Sest nagu Merle Palmiste viimases Arterile antud intervjuus Vene uusrikaste toosti tsiteeris – Tervist, kõik muu me ostame!, on terve inimene võimeline kõigeks. Usun jätkuvalt sellesse, et igaüks on oma õnne sepp, ning kuni kaks kätt ja jalga toimivad, on kõik võimalik – võta ainult kätte ja tee ära.

Mina kavatsen näiteks oma tervise hoidmiseks kevadhommikutel enne Madise tööleminekut koos koeraga sörkimas käia juba paljas mõte kevadistest metsalõhnadest, jooksujärgsest dušist ja heast enesetundest paneb mu kuus kuud Asicseid igatsenud jalad sügelema. Aga ma ei luba mitte midagi ... sest kes teab, millised unetud ööd ja magusa unega hommikud mind tegelikult ees ootavad. :) 


Soovin kõigile uueks aastaks tugevat tervist ja teotahet!

27.12.2014


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar