Kuidas mitte lahku minna

Ma olen alati mõelnud, et kui me peaksime Madisega kunagi abielluma, ütleksin ma abieluvande lausumise ajal järgmist.

Neli kilo ja 18 cm hiljem

Sain hiljuti fotograafilt Etsu kuuenda kuu sünnipäeval tehtud pildid kätte ja mõtlesin, et panen siia lisaks nendele paar pilti eelmistest kuudest ka. Aga kui fotoka lahti tegin ja fotosid arvutisse laadima hakkasin, avastasin, et ma pole selle pildimajandusega suvest saati tegelenud ning paarist klõpsust oli asi kaugel – vaatasin eile neid pilte poole ööni ja püüdsin paremaid välja valida. Kustutamiseni ma ei jõudnudki. Ma ausalt ka ei tea, kuidas on tänapäeval võimalik pilte ilmutada ja neist perealbumeid koostada. Olen juba viimased viis aastat püüdnud seda teha, aga pole suutnud Mia albumitki lõpetada. Probleem seisneb selles, et esiteks on ilmutamine päris kallis ja teiseks on pilte liiga palju. Või vastupidi. Muidu ilmutaks kõik tehtud klõpsud ära ja alles siis valiks, millised albumisse lähevad. Minu jaoks on tohutult ajamahukas ettevõtmine hakata pilte arvutis sirvima, kustutama ja kaustadesse paigutama. Mõtlesin, et beebiootus on ideaalne aeg n-ö eelmise elu kokkutõmbamiseks ning albumite koostamiseks, sest kui uus kodanik sünnib, tuleb neid pilte kindlasti nii palju, et nendegi väljavalimine ja ilmutamine on suur ettevõtmine. Idee jälle hea, aga teostuseni ei jõudnud, kuigi aega oli lausa üheksa kuud. :) Ma ei kujuta ette, kuidas fotograafid suudavad 1000 võtte seast 30 parimat välja valida. Võib-olla tuleb kasuks see, et pildil olijaga pole isiklikku sidet, sest no Etsu pilte vaadates on mul võimatu neist ühtki ära kustutada, kui just pilt üleni hägune pole. Ta on ju lihtsalt iga pildi peal eri nägu ja no kuidas ma kustutan selle armsa näolapi ära?! Nii täitubki mu arvuti üha uute ja uute piltidega, sest Madis pole mulle siiani välist kõvaketast toonud ... ja ega ma pole talle liiga tihti peale ka käinud, sest kui see on olemas, tuleks end once and for all kokku võtta ning külma südamega pilte kustutama hakata. :)

The new and improved me

Veel aasta aega tagasi olin veerandsada vana ja tegelesin umbes veerandsaja tööga – tõlkisin tõlkebüroos turundustekste ja kirjastusele raamatuid, tegelesin käsitöö ja kalligraafiaga, kaunistasin pulmi ning haldasin jooksuriiete e-poodi. Päris oma asja leidmise asemel leidsin järjest enam neid, millega ma tegeleda ei taha. Kuniks sain magistrantuuri esimesel aastal emaks ja olin sunnitud vahetama oma veerandsada tegevust ühe väikse inimese elus hoidmise vastu välja. Ja õppisin tänu sellele once and for all oma aega väärtustama. Poja kahel esimesel elukuul elasin ja hingasin nii päeval kui öösel tema rütmis ja olin liiga väsinud, et millegi muuga tegeleda. Ent kui keha oli väsinud, siis vaim mitte – mõte liikus kiiremini kui varem ja pea vaaritas muudkui ideid, millest blogis kirjutada, kui mul ükskord peaks selleks aega olema. Nii leidsingi end ühel suveööl voodist, läpakas põlvedel ja pisike pamp mu külje vastas nohisemas, ning mitu kuud peas haudunud mõtted voolasid justkui iseenesest ekraanile. Ja korraga mulle koitis, mis see MISKI on, mida ma pikalt otsinud olen ja milleni jõudmiseks pidin läbima kõik need veerandsada muud rada.

Imetamisest ja välgutamisest ja avatud meelega ellusuhtumisest

What's the first thing that comes to your mind when you think about breastfeeding? Nice rack? Seda kohe kindlasti. :) Armas imik? Võimalik. Kaunis vaatepilt? Vanaemade ja vanatädide jaoks võib-olla tõesti. Aga ma olen enam kui kindel, et alates ajast, mil naine hakkab kasutama beebipille, plaastreid (või mis iganes muud paljunemisvastast vahendit), seostuvad rinnad talle seksuaalsusega ning keegi teine peale mehe neid imemas ja mudimas tundub ... just wrong on so many levels. Vähemalt nii mõtlesin ma veel neli kuud tagasi ja kõik need üheksa kuud enne seda ka.

You ain't getting any younger

Ühel novembrikuu õhtupoolikul, kui minu nüüdseks pea neljakuune beebi oli alles viiekuune kõhubeebi, istusin Tallinna ülikooli raamatukogus, ootasin õhtust loengut ... ja kuigi pidin parajasti tööd tegema ehk VPN-ühenduse kaudu tööarvutis tõlkima, vaatasin uneleval pilgul aknast paistvat vihmast Narva maanteed ning tõlke asemel valmis hoopis järgnev tekst.

Kolm kuud emana ... wait, I'm a mom?!

Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Noh, siin on siis saja pildi näol üle miljoni sõna – meie kolm viimast kuud piltides, millele mahub nii rõõmu kui kurbust, südamevalu ja suurt õnne. Kui ma praegu meie asjalikku ja imearmast kolmekuust väikemeest vaatan, olen sõnulseletamatult uhke. Isegi kui endiselt mohjitot juua ei saa, kodus on põrandad juba pikemat aega pesemata ning lusikaasendis magamisest võin vaid und näha, sest Madise asemel on mul viimased kolm kuud kaisus olnud kas Ets või arvuti, ei kujutaks ma enam elu ilma konnapojata ette. Aga nende kolme kuu jooksul on olnud ka hetki, mil mõtlesin – jumal tänatud, et ma varem emaks ei saanud. Ma oleks püstihull olnud. Või oleksin Madise hulluks ajanud ja oleksime lõpuks kumbki oma teed läinud. Ja samas leidub teismelisi emasid, kes against all odds sellega hakkama saavad. Küllap on tõsi see, et igale inimesele antakse kanda vaid nii suur koorem, kui ta jõuab kanda ... ning kõik juhtub siis, kui juhtuma peab. Kuigi hetkel, mil poja ilmavalgust nägi ja ma hetkeks kartsin, et ta tegelikult seda valgust ei näegi, mõtlesin küll, et I knew it, et midagi läheb valesti ja sellist suurt õnne pole mulle ette nähtud (talk about thinking positively, right), siis nüüd ma arvan, et midagi kohutavat ei saanud juhtuda, sest ma poleks seda lihtsalt üle elanud. Või noh, see oleks mind ilmselt kõvasti muutnud.

Raseduse rõõmud ja sünnitusjärgsed mured

Olen juba sünnitusmajast lahkumisest saati tahtnud oma mõtteid ja tundeid kirja panna, aga alates 26. märtsi hommikust pole ma selleks lihtsalt mahti saanud. Being a mom really is a full time job, nagu nad räägivad. Kui laps oli kolmepäevane, oleksin tahtnud kirjutada piimapaisust ja küsida lugevatelt emadelt nõu, mida selle leevenduseks teha. Kui ta oli nädalane ja kaal polnud grammigi tõusnud ega langenud, tahtsin siin oma muret kurta. Üheksandal päeval oleksin pajatanud sellest, kuidas imetamine on unbe-fucking-lievably hard ja mitte lihtsalt füüsiliselt (sest üks jahukotisuurune ja iminappa meenutava suuga näljane kaan ripub nende küljes kümme korda päevas), vaid ka vaimselt, kuna lapse jauramise põhjuseks on kõhuvalu, mida põhjustavad gaasid ja neid põhjustab omakorda ema söök, mistõttu tekib külmkapiust avades ahastus, sest ohutud toidud on põhimõtteliselt vaid tatar ja vesi ehk lihtsalt väljendudes – tere, nälg). Teisel elunädalal oleksin tahtnud küsida, miks ta, pagana pihta, enam pikalt ei maga ja teeb vaid 5–10 minutit kestvaid powernappe. Ning viimaks oleksin ilmselt teid kõiki lihtsalt süüdistanud, et miks keegi mulle ei öelnud, et see NII RASKE on. :)

Üks kohutavalt imeline hommik

Kas üks päev võib olla korraga kohutav ja imeline, valus ja mõnus, kole ja ilus? Võib küll ja kuidas veel. Täpselt selliseks minu poja sündimise päev kujuneski. Ja ükskõik, kui palju ja kuidas naine oma esimeseks sünnituseks ka ei valmistu, ei kujuta ta tegelikult kunagi ette, milline see olema saab. Olin kuulnud jutte 23 tundi kestnud piinarikkast sünnitusest (mida koges mu oma õde) kui ka vaevu-vaevu haiglasse jõudnud ja kümme minutit hiljem oma last kätel hoidnud naisest, kes valu õieti ei tundnudki. Olin lugenud sünnitanud naiste blogidest ja mitmesugustest foorumitest erinevaid kogemusi. Olin oma ämmaemandat kõikvõimalike küsimustega tüüdanud. Ja käisin pea kõik Perekooli loengud läbi. Seega ma justkui omast arust teadsin, mis saama hakkab. Aga kui see hetk käes oli, polnud mul ühestki kuuldud kogemusest sooja ega külma, sest selleks, mis tegelikult saama hakkas, poleks mind suutnud ette valmistada ükski loeng ega naabrinaise soovitus. Ja ausalt öeldes oligi parem, et ma ei teadnud, mis tuleb. Ega nad ilmaasjata ei ütle, et „küll sa taipad, kui sünnitustegevus algab” – you really can't miss it. :)

Muutumine on võimalik

Tahaks hõisata „Hallooooo rahvas, siin ma olen!” või midagi taolist, sest tegin pärast kolme pikka – ja samas nii lühikest – kuud esimest korda oma blogi lahti ja avastasin, et siin on käidud ligi 30 000 korda.