23.06.15

Raseduse rõõmud ja sünnitusjärgsed mured

Olen juba sünnitusmajast lahkumisest saati tahtnud oma mõtteid ja tundeid kirja panna, aga alates 26. märtsi hommikust pole ma selleks lihtsalt mahti saanud. Being a mom really is a full time job, nagu nad räägivad. Kui laps oli kolmepäevane, oleksin tahtnud kirjutada piimapaisust ja küsida lugevatelt emadelt nõu, mida selle leevenduseks teha. Kui ta oli nädalane ja kaal polnud grammigi tõusnud ega langenud, tahtsin siin oma muret kurta. Üheksandal päeval oleksin pajatanud sellest, kuidas imetamine on unbe-fucking-lievably hard ja mitte lihtsalt füüsiliselt (sest üks jahukotisuurune ja iminappa meenutava suuga näljane kaan ripub nende küljes kümme korda päevas), vaid ka vaimselt, kuna lapse jauramise põhjuseks on kõhuvalu, mida põhjustavad gaasid ja neid põhjustab omakorda ema söök, mistõttu tekib külmkapiust avades ahastus, sest ohutud toidud on põhimõtteliselt vaid tatar ja vesi ehk lihtsalt väljendudes – tere, nälg). Teisel elunädalal oleksin tahtnud küsida, miks ta, pagana pihta, enam pikalt ei maga ja teeb vaid 510 minutit kestvaid powernappe. Ning viimaks oleksin ilmselt teid kõiki lihtsalt süüdistanud, et miks keegi mulle ei öelnud, et see NII RASKE on. :)

12.06.15

Üks kohutavalt imeline hommik


Kas üks päev võib olla korraga kohutav ja imeline, valus ja mõnus, kole ja ilus? Võib küll ja kuidas veel. Täpselt selliseks minu poja sündimise päev kujuneski. Ja ükskõik, kui palju ja kuidas naine oma esimeseks sünnituseks ka ei valmistu, ei kujuta ta tegelikult kunagi ette, milline see olema saab. Olin kuulnud jutte 23 tundi kestnud piinarikkast sünnitusest (mida koges mu oma õde) kui ka vaevu-vaevu haiglasse jõudnud ja kümme minutit hiljem oma last kätel hoidnud naisest, kes valu õieti ei tundnudki. Olin lugenud sünnitanud naiste blogidest ja mitmesugustest foorumitest erinevaid kogemusi. Olin oma ämmaemandat kõikvõimalike küsimustega tüüdanud. Ja käisin pea kõik Perekooli loengud läbi. Seega ma justkui omast arust teadsin, mis saama hakkab. Aga kui see hetk käes oli, polnud mul ühestki kuuldud kogemusest sooja ega külma, sest selleks, mis tegelikult saama hakkas, poleks mind suutnud ette valmistada ükski loeng ega naabrinaise soovitus. Ja ausalt öeldes oligi parem, et ma ei teadnud, mis tuleb. Ega nad ilmaasjata ei ütle, et küll sa taipad, kui sünnitustegevus algab  you really can't miss it. :)

10.06.15

Muutumine on võimalik

Tahaks hõisata Hallooooo rahvas, siin ma olen! või midagi taolist, sest tegin pärast kolme pikka – ja samas nii lühikest  kuud esimest korda oma blogi lahti ja avastasin, et siin on käidud ligi 30 000 korda.