10.06.15

Muutumine on võimalik

Tahaks hõisata Hallooooo rahvas, siin ma olen! või midagi taolist, sest tegin pärast kolme pikka – ja samas nii lühikest  kuud esimest korda oma blogi lahti ja avastasin, et siin on käidud ligi 30 000 korda.
Minu meelest on see päris awesome, sest mul pole õrna aimugi, kes siin käib (peale mu oma pere ja sõprade ... ning noh, olgem ausad, it's a pretty small circle) või miks üldse keegi siin käib, kui ma postitan nii harva. Aga vahet pole. Ma kirjutan ja tunne on hea. Näpud on juba kolm kuud sügelenud ja pea vaaritab muudkui ideid, mida olen aeg-ajalt telefoni märkmetesse kirja pannud. Tegin need just lahti, sirvisin läbi ... ja alustan ikka täitsa teisiti, kui plaanisin. Aga see polegi oluline.  Tähtis on see, et ma kirjutan ning tunne on hea ja õige. It feels good to be back!

Püüdsin siiamaani välja nuputada, mida oma ideepagasiga pihta hakata  kas müüa end mõnele väljaandele ja regulaarselt postitusi välja pressida (umbes nii nagu blogi A mida Henry teeb? omanik), hakata raamatut kirjutama (selle ma teen kunagi kindlasti ära, mul on juba kaks pealkirja soolas) või jätkata samas vaimus ehk kirjutada edasi siis, kui aega ja tahtmist on. Ilma ühegi siduva lepinguta ja noh, täitsa tasuta. Lapsega kodus olles on ju iga kopikas arvel ja eesmärk olekski leida selline tuluallikas, mis võimaldaks kodune olla ka pooleteise aasta pärast, kui emapalk lõppeb. Õigemini mul see ei algagi, sest Madis jääb ise vanemapuhkusele ja skoorib riigilt raha ning mina imen lihtsalt koos lapsega kodus näppu. :) No hea küll, päris nii hull see asi ei ole, aga mulle oleks majanduslikult kasulikum kindlasti ise vanemapuhkusele jääda. Ent Madise jaoks on see võimalus aeg maha võtta, oma äridesse süveneda ja need edukaks kasvatada ... ning kuna ettevõtte omanik on minu kui maailma halvima alluva silmis iga kell parem töökoht kui kaupluse juhataja, siis ma toetan teda 100%. Ja kannatan need näguripäevad ära. :D Ikka lootuses, et kunagi on elu selle võrra helgem. :)

Seega, kuna ma pole siiamaani suutnud oma kirjaoskust raha teenima panna, aga kirjutamise soov on nii suur, et istun öösel kell pool üks üleval, kahekuune imik mu kaisus nohisemas, siis jätkan vanaviisi. Vähemalt seni, kuni mõni tulusam idee tuleb (või saan raamatujagu jutte kokku). :) Nii et siin ma siis jälle olen ja kirjutan. Ning minule omaselt ikka elust enesest ja kuna viimased kaks ja pool kuud on mu elu keerelnud ümber ühe pisikese ilmaime, siis ma hoiatan, et edaspidi hakkavad ka mu jutud ümber tema keerlema. Niisiis beebiallergikud – hoidke heaga eemale. :) Hoiatan sellepärast, et veel paar aastat tagasi, enne 24. eluaastat, olin ka ise beebimaailmas võhik. Kritiseerisin lapsevanemaid ja nende arutuna näivat käitumist sotsiaalmeedias  lapse ootust, sündi ja edaspidiseid sünnipäevi on ju vaja kohe kogu maailmale teatada. Kuni minus tekkis soov saada emaks ... ja kui ma siis kaks aastat hiljem selleks sain, mõistsin korraga, miks nad seda teevad. 

Ühel päiksepaistelisel ja külmal ning ühtlasi minu elu kõige kohutavamal ja imelisemal kevadhommikul, mil füüsiline valu sai otsa, algas uus, teistmoodi valu, segatuna mure, õnne ja rõõmuga  selline, mida tunneb vaid ema süda. Ja korraga ma mõistsin, miks vanemad Internetti oma lastest pilte topivad ja lastetu inimese jaoks veidralt käituvad. Enam ei tundunud fotoreportaažid otse sünnitusmajast kohatud  kui ma varem arvasin, et beebid näevad esimestel päevadel välja nagu krimpsus vanainimesed ja armsad ainult oma vanemate jaoks, siis pärast kohutavat, aga edukat sünnituskogemust mõtlesin, et iga naine, kes on jalgpalli läbi lukuaugu pressinud ehk lapse läbi meeletute valude ilmale toonud, on medalit väärt. Ja iga väike ilmaime on jäädvustamist väärt. See hetk, mil sa seda PÄRIS OMA ilmaime esimest korda näed, on seda kõike väärt. Ja sel hetkel täitub ilmselt iga ema süda sõnulseletamatult suure uhkustundega, nii et tahaks kogu maailmale hõisata: I made this! :) See ongi see tunne, mis paneb lapsevanemaid tuttavate newsfeedi oma pisikese vanainimese piltidega täitma. :D Ja see on see tunne, mille pärast ma siin oma lapse pilte avalikult ja ausalt ja ilma ühegi süümepiinata jagan (kuigi vandusin, et ei riputa kunagi ühtki imiku pilti teistele kritiseerimiseks ja arvustamiseks üles). Sest mul on täiesti kama kaks, mida keegi kolmas arvab – mina ise ju tean, et mul on maailma täiuslikuim laps. Nii nagu iga ema teab. :) 





Need kolm pilti, mis on minu jaoks hindamatu väärtusega, tegi meist abivalmis ja sõbralik ämmaemand, kes oli esimest päeva Pelgulinna sünnitusmajas tööl. Kuigi sünnitus oli raske, ebameeldiv ja ebainimlik, ei saa ma sama öelda mind ümbritsenud nelja ämmaka kohta - nad olid kui tõeline tugimeeskond, ilma kelleta poleks ma sellega hakkama saanud. Ent kõigest sellest, mis 26. märtsi hommikul toimus, kirjutan juba järgmises postituses. Stay tuned! :)


4 kommentaari:

  1. Anonüümne10/6/15 11:43

    Ootan põnevusega su lugu sünnituskogemusest. Minule kui ilma lasteta noorele naisele tundub see huvitav lugemine, kuid samas ka üsna hirmutav:)

    VastaKustuta
  2. ma veits räägin enda poolt ka

    enamus postitusi, mida ma kirjutan, ei ole välja pressitud, vaid ma tahaks mõelda, et lugejatele pakub huvi, mida ma kirjutan ning korra nädalas postitades ei ole väga keeruline leida, mida kirjutada, sest laps kasvab, pere areneb.

    Ka pole mul mingit siduvat lepingut delfiga, vaid ise nad mu leidsid ja pakkusid, et miks mitte kirjutada nende seina peale ja mis mul saabki selle vastu olla :). Saan selle eest kommiraha. Tõenäoliselt saaks ma isegi rohkem, kui paneksin enda lehele reklaambännerid, kuid ma ei oska seda teha ja sinna on see ka jäänud.

    Teile aga toredat kasvamist!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Henry, ma mõtlesin seda välja pressimist rohkem ikka enda kohta - kui peaksin kord nädalas kindlal päeval midagi välja andma, siis ma kardan, et inspiratsioon ei strike'i mind õigel ajal ja selle asemel, et teksti endast välja kirjutada, nii et sõnad ise n-ö paberile voolavad, pean need hoopis endast välja pressima, sest tähtaeg kukub. Nii et sellepärast ma neid siduvaid lepinguid pisut pelgan. :) Ja ajakirjanik ega reporter ei tahaks ma ka just sel põhjusel olla. Pigem ikka kirjanik, kes kirjutab sellest, mis inspireerib ... ja millal inspireerib. :) Sinul (ja teistel blogijatel ka) näib aga kõikse lõdva randmega tulevat, nii et ma ikka loen ja imestan, kuidas te küll suudate, eriti kõik pereinimesed. :)

      Kustuta
    2. muide, mitte mingit siduvat lepingut, vaid nad palusid korra nädalas kirjutada ja ma olen seda teinud.

      Vihje korras, naine24.postimees.ee otsib põnevat blogijat ;)

      Kustuta