23.06.15

Raseduse rõõmud ja sünnitusjärgsed mured

Olen juba sünnitusmajast lahkumisest saati tahtnud oma mõtteid ja tundeid kirja panna, aga alates 26. märtsi hommikust pole ma selleks lihtsalt mahti saanud. Being a mom really is a full time job, nagu nad räägivad. Kui laps oli kolmepäevane, oleksin tahtnud kirjutada piimapaisust ja küsida lugevatelt emadelt nõu, mida selle leevenduseks teha. Kui ta oli nädalane ja kaal polnud grammigi tõusnud ega langenud, tahtsin siin oma muret kurta. Üheksandal päeval oleksin pajatanud sellest, kuidas imetamine on unbe-fucking-lievably hard ja mitte lihtsalt füüsiliselt (sest üks jahukotisuurune ja iminappa meenutava suuga näljane kaan ripub nende küljes kümme korda päevas), vaid ka vaimselt, kuna lapse jauramise põhjuseks on kõhuvalu, mida põhjustavad gaasid ja neid põhjustab omakorda ema söök, mistõttu tekib külmkapiust avades ahastus, sest ohutud toidud on põhimõtteliselt vaid tatar ja vesi ehk lihtsalt väljendudes – tere, nälg). Teisel elunädalal oleksin tahtnud küsida, miks ta, pagana pihta, enam pikalt ei maga ja teeb vaid 510 minutit kestvaid powernappe. Ning viimaks oleksin ilmselt teid kõiki lihtsalt süüdistanud, et miks keegi mulle ei öelnud, et see NII RASKE on. :)

Niisiis on mul tegelikult hea meel, et ma varem kirjutamiseks mahti ei saanud. Madise lemmiklause on vist Iga asi omal ajal” ja seekord pean temaga nõustuma  ongi hea, et ma alles praegu tagasi vaatan. Suudan ehk mõnda situatsiooni läbi huumoriprisma näha. :) Tean naist, kes ütleb, et sünnitada võiks ta iga kell, aga rase ta küll ei soovi enam kunagi olla. Ja no siis on need naised filmidest, nt Mida oodata last oodates, kus täispuhutud õhupalli meenutav ja mööda tänavat veerev maakera ei suuda oma higinäärmeid ega sulgurlihaseid taltsutada ning higistab, peeretab ja pissib kogemata püksi. :D Mul ei olnud üldse nii! Mina võiks vastupidi iga kell rase olla, aga sünnitada ma tõesti rohkem ei tahaks. Nüüd ma muidugi naudin jälle endist saledat elu, mis tähendab, et saan Madist vanaviisi ehk rind vastu rinda (mitte kõht vastu kõhtu) kallistada, lauale lähemale istuda (ega pea suppi süües lusikat iga ampsu jaoks meetripikkusele teekonnale viima), kõhuli magada, ei pea kodust väljudes marsruuti läbi mõtlema ja tee peale regulaarsete vahedega pissipeatusi plaanima ... ning näen jälle enda allkorrust sheivida ega pea enam koopanaine olema. :D Aga kuna ma teadsin, et see kõik on mööduv nähtus ja midagi hullu otseselt ju polnud, siis ei teinud ma nendest pisiasjadest suurt numbrit ja nautisin oma kasvavat pallikest. Kaalus võtsin juurde 12 kg ning haiglast koju minnes oli lisakilosid juures vaid kolm (ja kuu aega hiljem polnud enam neidki). Ühtki venitusarmi ma mälestuseks ei saanud. Ja seejuures ei piiranud ma oma söömist, vaid püüdsin rõhuda kvantiteedi asemel kvaliteedile ning süüa teadlikult mitmekesisemalt  rohkelt puu- ja juurvilja, kodukootud värskeid smuutisid ning veiseliha, mida ma muidu ei armasta ja vabatahtlikult seda oma taldrikule ei tõstaks (ega maksaks restoranis selle eest 15 eurot, kui seal on ju NII palju muud paremat that money can buy). 

Ühtki veidrat rasedaisu mul ei tekkinud. Sõbrapäeval lasin Madisel end hommikusöögiks Sõõrikukohvikusse viia ning pistsin teekruusi kõrvale kuus värsket sõõrikut pintslisse ja Chopsticksi vürtsikas riis oli samuti teema, aga need maitsevad mulle ka mitterasedana. Detsembris krõbistasin õhtuti piparkooke ja see kajastus kohe ka jaanuarikaalus  võtsin kuu ajaga juurde 2,6 kg (ämmaka igakuisel vastuvõtul pead käima kaalu peal ... iga kord valisin hommikul võimalikult kerged riided selga, ühtki kulinat külge ei riputanud ja hoidsin hinge kinni, et mis see number nüüd näitab :D). Ämmakas seadis soovitatavaks igakuiseks kaalutõusuks 1,5 kg ning sinnamaani olingi lubatud määral paisunud (ega kuulanud kõrvalt targutamist – sa pead nüüd kahe eest sööma, eat up! Muide, mis värk sellega on – igas infovoldikus ja raamatus on kirjas, et rasedusaegne kaalutõus jääb vahemikku 1015 kg, aga kui vanaemade, tädide-onude ja muude tarkpeade soovitusi jälgida, võtaks naine vist üheksa kuuga pool enda kehakaalu juurde.). Pärast seda järgisin ämmaka korraldust süüa magusat rohkem hommikuti ja pärast nelja enam küpsist ja šokolaadi mitte hävitada. See oli tõsiselt raske, aga mõjus  veebruaris oli mulle endalegi üllatuseks kaal tõusnud vaid 0,8 kg! Üllatuseks just seetõttu, et ma tegelikult üle päeva cheatisin ega suutnud õhtul paljast teed lürpida. :)

Seevastu üle söömist ja arutut õgimist ei tulnud mul kordagi ette. Ilmselt on asi ka selles, et alates 15. eluaastast ei oskagi ma üle süüa  olin kunagi haiglasse minemise äärel anorektik. Õnneks sai ema õigel ajal mu nälgimisele ja toidu sahtlisse peitmisele jälile ning aitas mul oma mõttemaailma korrastada. Ent kuigi ma söön taas regulaarselt, ei kaalu toitu ega jälgi paaniliselt selle rasvasisaldust, on see mu toidueelistusi kahtlemata mõjutanud  mulle reaalselt maitseb kõik, mis tervislik (täistera, Deliciously Ella smuutid, mille peale Madis ja Mia öögivad jne) ning ma teadlikult ei söö enam saia ehk tühje süsivesikuid, või asemel kasutan määrdejuustu (kuigi see on vist rohkem maitse-eelistus, mitte niivõrd tervislikum valik) ja vorst kui kaloripomm ning sea- ja veiseliha kui raskesti seeditav toit mulle lihtsalt ei maitse. Jõuludelgi söön rahumeeli paljast kartulit ja kapsast ega vesista sugugi pealt, kui teised, lihatükid suus, naudingust mõmisevad. Jätan rohkem ruumi magusa jaoks, sest selleta ei kujutaks ma elu ette. :) Anoreksia on siiski niivõrd tõsine ja kaugeleulatuv haigus, et ma alles hiljaaegu tabasin end Vapianos süües mõttelt, et näed, mul polegi enam süümepiinu, kui salatikausile pitsataldrikut eelistan. Raseduse ajal püüdsin hävitada võimalikult palju rohelist ja värsket kraami, et loode minu vere kaudu vajalikud toitained kätte saaks, kuid pärast lapse sündi ei julenud ma pikalt salati poole vaadatagi, sest kapsas, paprika ning muu hea ja parem võivad imikul gaase tekitada. Seega pizza Margherita on hetkel ohutum valik ... ning süümepiinu ei pea tundma, sest imetava ema keha põletab kõik lisakalorid liigagi kiiresti ära (aitäh, tissid! :D). 














Pildid tehtud 7. veebruaril ehk poolteist kuud enne tähtaega.

Viimane kodukootud kõhupilt enne Mia uneaega  23.03 õhtul ehk due date'il. Pole ikka veel seda nägugi, et hakkaks sünnitama. :) (Tegelikult on mul üks parem pilt, kus seisame samamoodi kõht vastu kõhtu ning minul on kleit ja Mial öösärk üles tõstetud ... aga something tells me, et pole hea mõte netis oma trussikuid välgutada. :D)

Gaasivalude juurde tulles võin nüüd, ligi kolm kuud hiljem öelda, et meil on tegelikult vedanud, sest neid päris õigeid gaasivalusid  koolikuid, mis panevad lapse igal õhtul kindlal kellaajal nutma (nt hakkab kell kaheksa jaurama, röögib nagu ratta peal ja kui kell saab üheksa, on nutt kui noaga lõigatud)  pole meil tegelikult olnudki. Ent viril ja vingats oli ta alguses küll. Ja mis te arvate, et ühenädalase konnapojaga kodus kükitav värske ema tahab kuulda kogenumate (omast arust lohutavat) targutamist, et kannatad esimesed kolm kuud ära ja läheb lihtsamaks? Ühenädalase emale tundub iga päev kui järjekordne ellujäämisvõitlus ning kolm kuud näib pigem kolme aastana. :D Esimese kõhuvalu ja lohutamatult nutva lapsega puutusime kokku poja esimesel ööl. Kuna ta sündis hommikul kell 9.20 ja perepalatisse pääsesime kella kahest, siis möödus meil kogu esimene päev voodis ühe silmaga teda imetledes ja teise silmaga õnnitlussõnumitele vastates ning me polnud kordagi päeva jooksul maganud. Kuskil õhtul kell kümme vestlesin isaga telefonis, soovisin head ööd ja ütlesin, et me vaatame Madisega arvutist ühe filmi ära ja jääme siis ka magama, sest väikemees just sõi ja paistab, et jäi juba ööunne. Kiitsin veel teda, et on kogu päeva ilusti söönud ja maganud ning ongi hea, et ta selline unimüts on, sest meil jäi ju üks öö vahele ja loodetavasti saame nüüd temaga koos puhata. Jeeeeeeeeeeeeee rait. Paar minutit pärast kõne lõpetamist üks ärkas ja pröökas ... ega lõpetanud enne kella viite hommikul. Võtsime teda kordamööda sülle, tammusime toa ühest otsast teise ja muudkui kussutasime, vahepeal lasi kumbki meist natukeseks silma looja, aga tema ei näidanud ikka veel ühtki väsimuse tundemärki. Tissi ei võtnud ja ükski asend ei toonud leevendust ning lõpuks ei saanudki enam aru, kas tal kõht valutab või on laps lihtsalt nälgas. (Tagantjärgi tean tänu arstidega vestlemisele, et ilmselt oli asi ka raskes sünnituses, mistõttu laps sai kerge sünnitrauma, nii et lisaks kõhuvalule ja minu suutmatusele laps sööma saada jooksid lihtsalt kõik asjad kokku.) Kell neli sai meil mõistus ja jaks otsa ning tegime südame kõvaks, sammusime otsustavalt koridori ja suundusime valveämmaka tuppa abi otsima. Loomulikult ta aitas, aga enne pidi ikka targutama. Selle asemel, et meiega kohe palatisse tulla, oli vaja kurnatud lapsevanemaid koridori peal mõnitada, et Loomulikult on raske ja loomulikult ta nutab, esimene öö ongi raske, mis te siis arvasite?!. No ma ei tea, mis ma arvasin, mitte midagi ei arvanud, tule lihtsalt aita for Pete's sake

Läksime palatisse, panin tissi lapse näo vastu, vaatasin ämmakale nõutult otsa, et Näe, ta ei võta ju, mis ma teen siis?!, ämmakas võttis nibu servast kinni ja pistis selle lapsele suhu. Ja laps imes. Ning rahunes automaatselt ja jäi suurest väsimusest kohe magama. No ja kust mina pidin teadma, et nii saab ka teha ja täiesti okei on imikule tiss näkku suruda ... who would've known! Järgmine öö haiglas läks vastupidi lausa imeliselt  laps magas kuus tundi jutti ja oleks kauemgi maganud, kuid varahommikul pidime temaga kaaluma minema ning paljaks koorimine ajas ta üles (kella viiest seitsmeni peab koridori peal valveämmaka toas kaalumas käima, selle järgi arvutatakse kaalulanguse protsenti  kuni 10% on lubatud, meil oli haiglast väljudes kaal langenud 5%). Ent kõik päevad ei ole vennad ja kolmas öö ehk esimene öö kodus sai taaskord nalja ... õigemini polnud eriti naljakas kolmepäevasega kella kolmest viieni üleval istuda, toast tuppa tammuda ja püüda lohutamatult nutvat last lohutada. Kui nüüd rahuneb ta kõige paremini minu süles, siis alguses oli Madis see, kes lapse lõpuks magama sai – võttis ta enda rinnale, minikõht vastu suurt ja karvast kõhtu, ning kiigutas teda üles-alla rütmis. Edaspidi läks öösiti pisut lihtsamaks ning raskeks osutus hoopis see, et pidin kaalumure tõttu poja öiseks söötmiseks üles äratama. Selleks panin endale terve esimese kuu jooksul äratuskella (kuskil kella kaheks-kolmeks), lülitasin maheda valgusega soolalambi põlema, võtsin sügavalt magava poja sülle, viisin vannituppa, panin tule põlema, asetasin ta mähkimisalusele, kiskusin pepu paljaks, pesin puhtaks, panime kuiva mähkme jalga (ning alles siis tegi ta vaikselt silmad lahti), läksime tagasi voodisse ja andsin talle süüa. Kogu protsess röövis igal ööl minult tunnike uneaega. Kui tõstsin ta lihtsalt võrevoodist enda kõrvale ja toppisin tissi talle näkku, magas ta õndsat und edasi. :D Nii et ilma selle tsirkuseta ei tulnud söömisest midagi välja. 

Magamise stiilinäide  püüdsime 12. aprillil ehk pühapäeva hommikul kell kuus oma und pikendada ja kahenädalast last unemaale kussutada...võite ise arvata, kumb neist ennem magama jäi. :) (Kvaliteet on kehv, sest iPhone teeb küll häid pilte, aga mitte hämaras, ning lisaks Madis liigutas oma suuri kämblaid üles-alla. :D)

Tulemuseks oli see, et kui ta muidu tahtis kogu öö ilusti magada, pidin teda kaalu tõstmiseks ja piima tekitamiseks öösel üles äratama (apparently aitab viimasele eriti hästi kaasa just öine söötmine ... võta siis kinni, kust need tissid taipavad, et parajasti öö on) ning õige pea ei pidanud ma enam endale äratuskella panemagi  ärkasin tema nihverdamise peale, sest ta oli kuu ajaga öise söötmisega ära harjunud ning hakkas ise märku andma, kui süüa vajas. Seega öisest lohutamatust nutust saime ruttu jagu ning Madis sai end edaspidi meie kõrval ilusti välja puhata ega pidanudki diivanile kolima. Tean perekonda, kus esimesed kolm kuud nii magatigi. Ausalt öeldes ei saa ma sellest eriti aru, miks naised isasid n-ö säästavad – last tahtsid ju mõlemad ja seega peavad mõlemad ka teda kasvatama ... nii heas kui halvas. Võib-olla tundun ma hoolimatu naisena, aga mina küll ei saanud seda last iseendale ega leia ka, et mina üksi peaksin temaga hakkama saama. Mehel on sama suur vastutus ja roll ning kui tema käib päeval ametlikult tööl, siis ei tähenda see, et mina kodus lapsega lebotan ja päevad läbi magan. Ka mina teen omamoodi tööd ning õhtul enda ja Madise energiataset võrreldes tundus nii mõnigi kord, et minul on raskem tööpäev selja taga kui temal, kes ta jaksab veel kolmetunnist rattatrenni teha ja siis jauravat last ning rampväsinud naist lohutada ja rõõmustada. Õnneks ei pidanud ma sel teemal Madisega vaidlema, vaid ta ütles ise, et tahab mulle toeks olla ja mind aidata ning pakkus välja, et paneb ise äratuse, vahetab pojal mähkme ära ning toob ta siis minu juurde sööma. Mõnel ööl tegimegi nii, kuid õige pea läksin isegi selle masohhismiga nimega emadus kaasa ja hakkasin Madist öösiti säästma, et ta end välja puhkaks. Madis oligi enamasti nii väsinud, et ei kuulnud üldse, kui me pojaga öiseid toimetusi tegime ja sai siis hommikul minu peale pahaseks, et miks ma teda ei äratanud ega lase tal end aidata. Kompromissiks leppisime kokku, et mina tõusen öösiti nädala sees ja Madisele jäävad nädalavahetused. 

Ent umbes ühekuuselt polnud enam äratuskella vaja ja pisut enne kahekuuseks saamist ei pidanud teda enam vannituppa äratama ka minema. Kui ta hakkas nihverdama, nuusutasin kõigepealt mähet ning kui ta polnud kakanud (oojaa, selle tunneb lõhnast kohe ära :D), koorisin lihtsalt tissi paljaks ja pistsin selle talle suhu. Sõi maksimaalselt viis minutit ja magas siis õndsat und edasi. Kuna esimesed kaks kuud ei suutnud ma öisele arvutis istumisele mõeldagi, vaid kustusin õhtul koos pojaga, siis olin liiga väsinud, et püsti tõusta ja ta oma voodist võrekasse tõsta. Pealegi äratas see teda mingi aeg üldse üles, seega jätsin ta enamasti meie vahele magama ja kui mõnel õhtul üritasingi teda tõsta, kirusin end kohe maapõhja, et oli mul vaja siin mängima hakata  pärast tammusin pool tundi mööda pimedat elutuba ringi ja kussutasin oma pisikest pampu, kes mind suurte teraste silmadega jälgis ning mulle vahepeal laialt naeratas, justkui oleks mõelnud, et Oled ikka rumal emme küll, mul pole enam üldse und ju. :) Seega magasime esimesed paar kuud kolmekesi 120 cm laiuses voodis ... ärge küsige, kuidas me sinna ära mahtusime. :D Üürikorterist oma majja kolides oli meie esimene suurem ost voodi ja see on siiani parim asi siin majas. :D Nüüd on meil 180 cm laiune ülikõrge jenkki-voodi (nii kõrge, et kui Saara meid hommikul tervitama tuleb, upitab ta end esikäppadega voodi najale püsti ja voodi servast paistab vaid tema pika koonu ots) ning kuna magamistoad on teisel korrusel ja vannituba, kuhu viib kitsas vana keerdtrepp, esimesel korrusel, siis pole öine pepupesu eriti mõeldavgi. Thank god for wet wipes – tänu neile ei pea öösel trepi peal saatust trotsima. :) 

Viimasel ajal pole enam enne hommikut olnud vaja mähet vahetadagi ja ma ei tea, kas asi on pimedamas toas, kuhu hommikupäike sisse ei paista, uues mugavas voodis või on mingid veesooned paigas või mida iganes muud, aga poja on super magaja. Ööunne jääme 23-24 ajal, esimest sööki nõuab kolme-nelja ajal, siis uuesti kuue-seitsme paiku, kella kaheksa-üheksa ajal nihverdab, aga jääb pärast paari piimasõõmu taas rahulikuks ja üles tõuseme alles 10-11 vahel. Ja kuna mu suur soov kirjutada on viimasel ajal väsimusest võitu saanud, nii et istun öösiti blogger.com lehel (või kui juhe kokku jookseb, kolan IKEA, Anttila ja MyDecor netipoodides ning tekitan maja jaoks ideid), siis olen ta kuskil tunnike pärast uinumist oma voodisse magama tõstnud. Viimased paar ööd on ta maganud lausa kuus tundi jutti ning laupäeva öösel maal olles tegi esimest korda üheksatunnise une ja sõi alles pool üheksa hommikul. Jebidijee! Seega tuleb tunnistada, et ei saa üldse kurta ja peab nende targutajatega nõustuma, et tõepoolest läheb ajapikku lihtsamaks. :) Ta küll ärkab veel sageli nutuga, aga kui tõstan ta püsti, nii et ta mind näeb ja hakkan temaga rääkima, kingib ta mulle maailma kõige laiema ja kullast kallima naeratuse ... ja nendel hetkedel tean, et see kõik on seda väärt. :)

Neljanädalane naljanina 25. aprillil kell üheksa õhtul. Nendest nägudest ma räägingi... lightens me up ka kõige suurema väsimuse korral. :)

Ja seitsmenädalane võrukael 17. mail kell kaheksa hommikul. :) 



Kui ma esimese kuu jooksul küsisin mitu korda oma õelt, kes nüüd teist last plaanib, et kas sa, Kertu, TÕESTI tahad seda kõike uuesti läbi elada ega mõistnud, mis tal küll arus on, siis nüüd mõtlen isegi, et tegelikult tahaks küll veel kord tagasi minna ja kõike otsast peale läbi teha (noh, kõike seda, mis tuli pärast sünnitust ofkoors :D), sest nüüd ma tean, et TÕEPOOLEST läheb lihtsamaks. See ei mõju, kui keegi teine, kellel kodus juba kolmeaastane, sulle seda ütleb. Seda peab ise kogema, et päriselt ka need kõhuvalud on mööduv nähtus ja imetamine läheb järjest kergemaks ning ühel hetkel harjuvad nibud selle koormusega ära ja rätikuga keha kuivatamine ei tundugi enam nagu liivapaberiga hõõrumine. Pärast esimesi öiseid üleval istumisi muutusid ööd tegelikult 24 tunni kõige lihtsamaks osaks ning raske hakkas hoopis siis, kui Madis kell seitse hommikul koduuksest välja astus ja lihtsamaks läks siis, kui ta kell kuus õhtul tagasi tuli. Mäletan hästi üht hommikut esimesest või teisest nädalast, kus Madis küll veel isapuhkusel oli, kuid pidi siiski hommikul linna minema, et Mia kooli viia, lehering ära teha, linnas tööasju ajada, jooksmas käia ja siis Mia pärast tema tantsutrenni peale võtta. Teisisõnu oli ta kogu pika päeva ära. Ärkasime hommikul pojaga üles, olime veel voodis ning hetkel, mil Madis koeraga jalutama läks, hakkas pisike konnapoeg lohutamatult nutma. Kui Madis tagasi tuli, olime endiselt voodis, mina istukil, poja minu süles, kiigutasin end rütmiliselt edasi-tagasi ... ning lihtsalt nutsime üksteise võidu  tema kõvasti ja kuivalt, mina vaikselt ja krokodillipisaratega. Ees ootav päev tundus lõputu kannatuste rada, mida pidin üksi läbima ja seejuures vastutama selle eest, et poja oleks elus ja terve ja söönud ... mission impossible! Madis võttis ta sülle ja kussutas teda, kuni Mia välisukse ees jope selga ja jalanõud jalga sai, andis ta siis mulle tagasi ning kuna poja oli täitsa lohutamatu, astus Madis pärast meie kallistamist uksest välja ja ütles, et Nii paha on sedasi kodust ära minna ... aga läks ikkagi. 

Kümnepäevasest isapuhkusest veetis Madis vaid kaks hommikust õhtuni minu ja beebiga ning nendelgi päevil võttis töökõnesid vastu ja ajas telefoni teel asju. Ent nii see tööelu käib ja kui tahad pärast puhkuselt naasmist palgapäeval palka saada, pole muud võimalust. Oleks siis Madise ülemus seda kuidagi märganud ja tunnustanud, vastupidi  teatud olukorra pärast olid nad hoopis sõjajalal ning pärast seda tegigi Madis otsuse, et tuleb töölt ära ja jääb ise vanemapuhkusele. Viimase pidi ta nagunii ise välja võtma, kuid esialgu plaanis ta oma tööd edasi teha ja lihtsalt väljendudes poleks tema jaoks muutunud suurt muud peale palganumbri. Ent nüüd tuleb ta reaalselt töölt ära ... ja kuigi see peaks nagu tähendama, et minu elu on edaspidi lust ja lillepidu, sest ta on kogu aeg kodus, hakkame teda ilmselt veel vähem nägema, kuna oma asja ajamine ja käima lükkamine võtab palju energiat. Aga ma üritan näha bigger picture'it ja usun, et ajutine vaesuskriis on mööduv nähtus, mitte ajutine, millest saab ajapikku igavene ... nagu neil ajutistel asjadel kombeks. :)

Esimest korda jäin pojaga üksinda koju pühapäeval, teisel haiglast koju saamise päeval, mil poja oli kolmepäevane. Madis pidi Mia linna sünnipäevale viima ja plaanis sel ajal jooksmas käia, kui Mia sõbrannadega mängutoas trallis. Mäletan, kuidas nad seisid välisukse juures, panid jopesid selga ning ma läksin ja kallistasin neid nii kõvasti, kui sain, tegin kutsikasilmad pähe ja küsisin oma kõige õnnetumal häälel, et Miks te meid üksi peate jätma?. :) Kuna poja oli üle päeva viril ja ma polnud varem temaga nii pikalt üksi olnud, siis kartsin pisut, kas saan ikka hakkama. Madisele tegi mu küsimus Mida ma temaga nüüd peale peaksin hakkama?! nalja ning kui nad olid mind kahekesi lohutanud, et See on ju ainult paar-kolm tundi ja me oleme juba varsti tagasi, astusid need kaks hoolimatut hinge uksest välja ja jätsid meid saatuse hooleks. No okei, päris nii hull see asi ei olnud, aga tol hetkel oli küll südames selline mahajäetud tunne. :) Kogu järgmise nädala tundsin üksi (õigemini nüüd juba kaksi) kodus olles südames meeletut igatsust Madise järgi ja ma ei saanudki aru, miks. Ma ikka mitu korda tammusin toast tuppa, konnapoeg süles magamas, ja valasin pisaraid, kuigi ise ka ei saanud päris täpselt aru, mille pärast. Ma polnud end pärast Itaalias õppimist kordagi nii üksinda tundnud, ometi olin kodus koos poja ja koeraga. Ilmselt lõid lihtsalt lained üle pea kokku, sest laps oli viril, ise olin väsinud ja söömata, imetamine ei sujunud ja mure lapse olematu kaalutõusu pärast aina kasvas. 

Ühel õhtul, kui poja magas, seisime kolmekesi Mia toas ja tegime sändvitši (st Mia pihvi või juustu või hapukurgina – kuidas parasjagu tuju on  keskel ning meie Madisega saiaviiludena tema ümber ... Mia nimetab seda meie pere kalliks). Minul pisarad jälle voolasid ja tihkusin nutta, sest olin poja pärast nii hirmsasti mures ja kuigi Madis oli väga toetav, tundsin siiski, et poja elu ja tervis on minu kätes ja mina üksi vastutan selle eest, et tal oleks kõht täis ja ta kosuks. Ma pole mitte kunagi nii suurt vastutust tundnud ning see tundus lihtsalt ... overwhelming. Madis ja Mia siis lohutasid mind nii kuidas oskasid ning selleks korraks hakkas jälle pisut kergem. Kuid see ei tähendanud, et järgmisel hommikul südamevalu tagasi polnud, eriti siis, kui veetsin hommikuid voodis, guugeldades märksõnu verised nibud, nibulõhed ning küsimusi Kuidas ma tean, kas laps saab kõhu täis? ja Kas mu rindades on piisavalt piima?. Madis oli küll hirmus toetav ning tuli õhtul koju, võttis mu ikka veel hommikumantlis keha ümbert kinni, suudles mu pesemata pead ja teatas mulle, et Sa oled maailma parim ema ning saad meie pojaga väga hästi hakkama. Loomulikult olin ma selle jutu peale kõrvust tõstetud, kuid minu suurt murekoormat see ei vähendanud. Ei aidanud ka see, kui terane ja tähelepanelik Mia mind diivanil istudes jälgis, ronis tugitooli mu sülle, kallistas mind kõvasti ja sosistas siis kõrva, et Sa oled vennale kõige parem ema maailmas, sest tal lihtsalt pole mitte ühtki teist ema ja seepärast oledki sina talle parim. :) Lapsed kohe oskavad ... ja kuigi see tegi südame tohutult soojaks, jäi raske telliskivi sinna ikkagi alles. Kogu selle toetuse juures tundsin endiselt, et mina üksi vastutan meie väikse konnakese eest. Ja ühtäkki ma mõistsin, et sünnitusjärgne depressioon polegi nõrkadele ja imelikele nagu ennist olin arvanud, sest kuigi pealtnäha oli minuga kõik korras  kodu oli soe ja külmkapis piisavalt süüa, tugi mehe, kümneaastase ja allkorrusel elava õe näol olemas, ise olin terve ja laps samuti , olin sügavast masendusest vaid ühe sammu kaugusel. Imetillukese inimese elus hoidmine oli minu õlgadele lihtsalt liiga suur koorem. Ja as if that wasn't enough, süvendasid masendust süümepiinad selle pärast, et üldse depressiivsetel mõtetel tulla lasin, kui endal on kodus midagi nii imelist ja täiuslikku. 

Mis siis aitas ja kuristikust päästis? Esialgu oli selleks kindlasti kool. Õigemini oleks see võinud olla mis tahes koht, kuhu pidin paariks tunniks ilma lapseta minema. Üks kohustuslik aine, mille plaanisin kevadsemestril ära teha, algas täpselt sel päeval, kui poja sündis. Kaks nädalat hiljem istusin juba loengus, sest pidime kursavennaga rühmatööd esitlema. Õigemini tema esitles ja mina vastutasin kirjaliku poole eest, nii nagu meil ikka kombeks. :) Seda kirjalikku osa tegin aga nädalase poja kõrvalt öösiti ja paar tundi ka päeval, kui ämm koos mu õega lapsega jalutama läks. :) Madise ema lendas Inglismaalt nädalaks kohale, kui poja oli 11-päevane, ning kui algul arvasin, et eelistaksin pojaga üksi olla, siis tegelikult oli Marest palju abi, kas või lihtsalt seltsi mõttes – sain kellegagi juttu rääkida ega tundnud end enam nii üksildasena. Nii sain ka rühmatöö valmis ja neljapäeval tuli Madis pisut varem koju, et saaksin linna loengusse kimada. Kui kolm tundi hiljem koju tulin, olin nagu teine inimene – uut energiat tulvil. Madis oli just pojale lutipudelist süüa andnud ja ootas mind, et jooksma minna. Pesin kiiruga käed ja võtsin lamamistoolis istuva poja sülle ega pannud teda ennem käest, kui Madis kahe tunni pärast trennist saabus. Istusin temaga diivanil, vaatasin saadet Laula mu laulu ja poja, keha kägaras nagu väiksel konnakesel, magas mu rinnal õndsat und. See oli üle pika aja esimene kord, kui südames suurt rahu tundsin. Edaspidi saabusid sellised hetked teisipäeviti, mil Madis meile auto jättis, kell neli poja turvahälli pistsin ja temaga linna Madise töö juurde sõitsin, et ta mind kella viieks kooli viskaks, ise pojaga koju tagasi sõitis ja mina pärast loengut bussiga koju tulin. Kuigi see võib kõrvalt vaadates hirmus tüütu ja suur ettevõtmine tunduda, olin tegelikult ülimalt rahul isegi siis, kui ühel korral kõrvaklapid koju ja telefoni Madise autosse unustasin ning pidin 45 minutit kestva bussireisi ajal lihtsalt aknast välja vaatama. :) 

Kui semester sai läbi ja 17. mail itaalia keele eksam tehtud oli, ei tekkinud mul kuu aega ühtki lapsevaba hetke, sest kolisime mai viimasel päeval oma majja ning Madis on igal õhtul pärast trennis käimist midagi teinud – seinu, lage, uksi ja kappe värvinud, kööki ehitanud ja muru niitnud. Seega, kui nägin Facebookis, et kursaõde läheb Artisesse Eesti Naise filmiõhtule, tšekkasin kohe järgi, kas pileteid veel on, kutsusin õe kaasa ja teatasin Madisele, et neljapäeva õhtul on remonditöödes paus, sest minul on üht vaba õhtut vaja. Ja nii me istusime 18. juunil Kertuga kinosaali kolmandas reas (sest selle aja peale, kui mina ärkasin, olid tagumised read juba välja müüdud :D) ning vaatasime Thomas Hardy kirjutatud armastuslugu aastast 1870  Far from the Madding Crowd ehk Eemal hullutavast ilmakärast. Film sarnanes 2011. aastal linastunud Jane Eyre'iga ning kui ma algul sellest suurt midagi ei arvanud, lahkusin kinosaalist kannatamatu sooviga koju joosta ning oma meest ja last kallistada ... ja neist mitte kunagi lahti lasta. Filmis oli koht, kus vaene noor naine komberdas keset ööd ühe talu poole, kuid suurest väsimusest ja näljast ei jõudnudki sinna, vaid sünnitas teepervel. Järgmisel hetkel näitas kirstus naise ja vastsündinu surnukehi ... ning mul tahtis süda lõhkeda. Kuna minu sünnitusel oleks võinud samamoodi minna, mõtlesin sellele, kuidas meil veab, et elame just nüüd ja praegu, kus meditsiin on niivõrd arenenud. Ja how lucky am I, et mul on kodus nüüdseks juba pea kolmekuune väike IME. Päris minu oma ime. Õnneks ei ole ma nii hull kanaema, et poleks suutnud pärast kino Kertu ja naabrinaisega sušit nautida, kuid sellegipoolest olin õnnest segane, kui ükskord koju jõudsin ning köögis kapiuksi valgeks võõpavat meest ja süüa nõudvat last nägin. :) Kõndisin pojaga mööda maja ringi, tõstsin teda õhku, musitasin ja kallistasin ta pooleks ning muudkui korrutasin nagu katkine plaat Kas sa tead ka, KUI kallis sa mulle oled ja Emme armastab sind maailma teise otsa ja tagasi

Kui alles eelmisel õhtul mõtlesin rahaasjadele ja kurtsin Madisele, et kuidas me küll hakkama saame ja varsti käib meie vaene väike poja palja pepuga ringi, sest meil kulub iga vaba sent maja peale ning me ei saa talle isegi mähkmeid enam osta, siis nüüd nägin tunneli lõpus taas valgust ning elu tundus jälle hea ja ilus. Madis on oma emalt pärinud positiivsuse geeni ning suudab ka kõige kehvemal ajal asja helgemat poolt näha ... erinevalt minust, kes ma vahel totaalsesse musta auku langen. Pärast seda, kui olin peatäie ära nutnud ja pisarad kuivatanud, läks Madis poodi (sest külmkapp oli nii tühi, et isegi hiired võisid end seal üles puua, nagu Madis ütleb) ning naases pitsa ja šokolaadiga ... ja tiris mu taaskord august välja. Sellepärast me kokku sobimegi, et he brings out the best (and not the worst) in me ehk muudab mind paremaks ja positiivsemaks. Seda ma muidugi ei tea, kas mina teda ka sama palju rõõmustan, but I sure do hope so. :) Nii et üks peatäis nuttu Madise õlal ja emotsionaalne kinoõhtu hiljem olin kui ära vahetatud. Vaatasin oma suure südamega meest, kes vaatamata mitte-nii-suurele-rahakotile-nagu-sooviks endiselt positiivne on, ning imearmast poega, kes ei vaja uhkeid riideid ja kallist villat, vaid sooja pesa, täis kõhtu ning tingimusteta armastust ... ja tundsin üle pika aja, et sellest mulle piisab. Küll kõik muu ka omal ajal tuleb. 

Sušit süües rääkis mu endine naabrinaine, kel kodus varsti kaheaastaseks saav tütar, et tema ei läinud ilma lapseta kuhugi enne, kui see juba ma-ei tea-mitmekuune oli. Ühesõnaga päris mitu esimest kuud oli ta 24/7 lapsega koos. Ma ei kujuta ette, mis minust praegu alles oleks, kui poleks olnud kooli, mis sundis mind leidma rinnapiimale alternatiivi ja võimaldas mul paariks tunniks end tuulutama minna. Laps on kullast kallim, aga olgem ausad  ühtlasi ka tohutult väsitav. Vahepeal lihtsalt peab end laadima, et siis uue energiaga tagasi tulla ning suuta lapsest rõõmu tunda. Sest seda oskab see väike inimene kõige paremini  oma emale ja isale rõõmu teha. Ent on ainult loomulik, et pidevalt sama näolapi vaatamine tüütab ära ... lapsel ju samuti. :) Seega on väike change of scenery  kas või kord nädalas või vähemalt kord kuus – lausa hädavajalik. Tuleb leida see, mis laeb  minule on näiteks alati mõjunud selliste filmide vaatamine, kus juhtub midagi traagilist, mis paneb oma elu ümber hindama ja uue nurga alt nägema. Kui pärast filmi The Impossible kinosaalist lahkusin, tundsin suurt rõõmu selle üle, et mul polnud tol hetkel kaugeks Aasia-reisiks raha (who am I kidding, mul pole seda siiani ning isegi kui oleks, siis selle filmielamuse tõttu käiksin ma ka praegu pigem kümme korda Inglismaal kui ühe korra Aasias). :D Nii et minu soovitus värskele emale oleks järgmine: get out of the house (and leave the baby behind)! Muidugimõista ei soovita ma ühelgi emal lapse eest põgeneda ja imikut üksi koju jätta, vaid kas või korraks poodi lipata või koeraga jalutada, kui mees tund-paar lapsega kvaliteetaega veedab. Ja PS – lapsest eemal olles tema peale mõtlemine ja süümepiinade tundmine DOES NOT HELP. :) 

Kuna mind laeb hetkel kirjutamine, siis järgmises postituses kaeban pisut veel ja seekord imetamise üle. Apparently on see omaette teadus, sest selleks koolitab UNICEF lausa imetamisnõustajaid välja ning seega on ainult appropriate imetamisele eraldi postitus pühendada. Ütlen etteruttavalt ainult üht – kui kogu keha krampi tõmbav valu on üle läinud, siis valus on endiselt ning mingit sellist määdžikal fiilingut, et oh jess, imeb, nii mõnus, mille pärast osad veel kaheaastaselegi rinda pakuvad, pole mul siiani tulnud ning kui mul just varem piim otsa ei saa, siis päeval, mil poja saab üheseks, lõpetan selle pulli ise ära. Aga kõigest lähemalt juba järgmiste magamata ööde järel. Guud nait! :) 


2 kommentaari:

  1. Kas Mia on sinu mehe laps ja elab ainult teiega? Tundub väga armas, südamlik ja arukas neiu olevat :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. On küll mehe oma ja elab tegelikult üpriski võrdselt nii ema kui isa juures. :) Mul on paljud tuttavad, kes blogi loevad, sama asja küsinud, ju siis on ta parajasti kodus olnud, kui midagi kirjutamist väärivat toimub. :) Aga südamlik piiga on ta küll ning paremat õde ei oskaks ma oma pojale tahtagi. :)

      Kustuta