12.06.15

Üks kohutavalt imeline hommik


Kas üks päev võib olla korraga kohutav ja imeline, valus ja mõnus, kole ja ilus? Võib küll ja kuidas veel. Täpselt selliseks minu poja sündimise päev kujuneski. Ja ükskõik, kui palju ja kuidas naine oma esimeseks sünnituseks ka ei valmistu, ei kujuta ta tegelikult kunagi ette, milline see olema saab. Olin kuulnud jutte 23 tundi kestnud piinarikkast sünnitusest (mida koges mu oma õde) kui ka vaevu-vaevu haiglasse jõudnud ja kümme minutit hiljem oma last kätel hoidnud naisest, kes valu õieti ei tundnudki. Olin lugenud sünnitanud naiste blogidest ja mitmesugustest foorumitest erinevaid kogemusi. Olin oma ämmaemandat kõikvõimalike küsimustega tüüdanud. Ja käisin pea kõik Perekooli loengud läbi. Seega ma justkui omast arust teadsin, mis saama hakkab. Aga kui see hetk käes oli, polnud mul ühestki kuuldud kogemusest sooja ega külma, sest selleks, mis tegelikult saama hakkas, poleks mind suutnud ette valmistada ükski loeng ega naabrinaise soovitus. Ja ausalt öeldes oligi parem, et ma ei teadnud, mis tuleb. Ega nad ilmaasjata ei ütle, et küll sa taipad, kui sünnitustegevus algab  you really can't miss it. :)


Juba mitu nädalat enne tähtaega kuulsin sageli küsimust, et kas ma kardan ka. Ma ei kartnud mitte üks teps, sest olin end häälestanud sellele lainele, et võib minna nii või naa – kas on pikk ja piinarikas või käib kõik kähku ja ilma suurema draamata. Või läheb harju keskmiselt ning saan 46 tunniga hakkama. Päris nii naiivne ma ei olnud, et oleksin lootnud imet ja täiesti valutut kogemust, aga ma poleks kunagi arvanud, et see päriselt ka NII valus on. Kui ma oleks seda teadnud, oleksin kabuhirmul olnud ... ja kui ma peaksin kunagi veel ühe lapse saama, siis hakkan vist juba raseduse alguses selle lõppu kartma. :) Tuhude vahepeal pragasin Madisega, et miks inimesed üldse lapsi teevad  esmasünnitajatest saan ma veel aru, sest nad lihtsalt ei tea, mis õudus neid ees ootab, aga korduvsünnitajad  mis neil viga on?! Lubasin ämmakale, et ma ei sünnita enam mitte kunagi mitte ühtki last ... ja tema siis vastas, et see on teie valik ja teie õigus, aga vot SELLE lapse peate te küll ära sünnitama. :)

Kuigi mu tähtaeg läks kolm päeva üle, ei olnud ma 25. märtsi õhtul veel sünnitusmajja minekuks valmis (erinevalt mu tüütutest ja hoolivatest pereliikmetest, kes pidevalt helistasid ja küsisid, et kas olen veel ühes tükis). :) Teise semestri teine pool algas just 23. märtsil ning kuna mul jäi sellesse aega kaks kohustuslikku loengut ja itaalia keel, plaanisin teisipäeval ja neljapäeval esimestes loengutes ära käia ning alles siis sünnitamisele mõtlema hakata. Seega ei võtnud ma ämmaka soovitust Linnahalli treppe tallama minna ja vaadata telerit käpuliasendis, kannikad taeva poole, eriti tõsiselt. Kui muidu tuleb raseduse jooksul ämmaka vastuvõtul käia kord kuus, siis alates 37. nädalast, mil rasedus loetakse lõpuni kantuks, on visiidid igal nädalal. Nii pani ämmaemand mulle aja ka 23. märtsiks ehk mu tähtajaks ning mäletan, kuidas iga kord mõtlesin, et kas nüüd on viimane kord, mil siin kabinetis istun. Aga ei, istusin seal veel ka 23-nda hommikul, minu armsa ämmaemanda Pille sünnipäeval, andsin talle pärast KTG-d suure Mesikäpa šokolaadi, tänasin teda, et ta mind üheksa kuud välja kannatas ja lubasin siis sünnitust esile kutsuvaid tegevusi tegema minna. :) Tegelikult kalpsasin hoopis mööda Kristiine keskust ringi, ostsin apteegist ja Prismast viimaseid vajalikke asju ja läksin siis kella kolmeks tagasi Pelgusse Perekooli sünnitusloengusse. Ühest küljest oli sellest nii palju kasu, et ma ei läinud pärast vete tulekut paanikasse nagu Madis, kes hakkas ruttu suvalisi asju korteri pealt kokku korjama ja kotti toppima (mis sest, et mul oli enda, lapse ja tema haiglakott juba viimased kolm kuud koos :D), aga teisalt tulid mul kohe regulaarsed ja väga väikeste vahedega tuhud, nii et soovitatud 68 tunni asemel kannatasin valusid kodus vaid pool tundi, enne kui lubasin Madisel kotid autosse tassida ja maja ette sõita.

23.03 hommikul pärast itaalia keele loengut TLÜ-s. :)

Ja hiljem Pelgulinnas Perekooli sünnitusloengus.

Lamasin kolmapäeva, 25. märtsi õhtul voodis, kell hakkas kolmveerand üksteist saama ja mõtlesin endamisi, et praegu küll ei viitsiks sünnitama minna  keha oli kuidagi nii väsinud ja kõht hakkas ka tühjaks minema, sest sõin viimati kell viis õhtul, aga võitlesin iseendaga, et mitte vastu ööd külmkapi kallale minna. Piirasin õhtust söömist juba viimased kolm nädalat, sest ämmaka sõnul oli laps sünnikaalu saavutanud ja edasi kogub ta lihtsalt rasva ja seega on mul raskem teda välja pressida. Niisiis keerasin külge (õigemini libistasin end ühelt küljelt teisele  kasutasin raseduse lõpus vaid ühte pikka siidist öösärki, sest sellega oli kõige mugavam öösel asendit vahetada ... raseda rõõmud, right), kui korraga tundsin, et jalge vahelt midagi voolab. :) Esialgu arvasin, et see on voolus, mida raseduse ajal ikka tekib, ja hüüdsin teises toas telekat vaadanud Madisele, et ta tooks vetsupaberit. Läks kaks sekundit mööda, Madis jõudis WC-sse kõndida, kui hüüdsin: TOO RÄTIK, TOO RUTTU SUUR RÄTIK, VEED TULID!!!. Mingi ime läbi suutsin voodi kuivaks jätta, sain saunalina jalge vahele, libistasin end voodi kõrvale käpukile ja tundsin, kuidas sooja vett voolab rätikusse. Madis tõi kaks rätikut juurde ja mina lihtsalt käputasin seal, ise muudkui itsitasin, et appi, kui lahe tunne, vett lihtsalt tuleb ja mitte midagi teha ei saa. :) Madis kamandas mu vannituppa, et mis ma neist rätikuist ikka märgan, sihin siis parem potti. :D Nii et järgmisel hetkel istusin WC-s, vett ikka voolas ja mina endiselt itsitasin  ilmselt selle veidra tunde, südames tärkava ärevuse ja Madise paanikaosakonna üle. Ütlesin talle rahustuseks, et ma just käisin sünnitusloengus, kus räägiti, et valud võivad hakata alles 68 tundi pärast vete tulekut ning esialgu on valude ehk tuhude vahe 15 minutit või rohkem ja haiglasse tuleb minna alles siis, kui valude vahe on viimased 12 tundi olnud 56 minutit, mis tähendab, et me lähme praegu magama ning hommikul käime enne su tööleminekut haiglas kontrollis ja ilmselt saan ma pärast seda itaalia keele loengus ka veel ära käia. Mõeldud-tehtud? I wish. :)

Kõigest pool tundi hiljem kükitasin elutoa vaibal, hoidsin valuhoo tulekul lauast kinni, ja panin telefoni märkmetesse tuhude vahesid kirja. Mingist 15 minutist polnud juttugi, mul olid kohe regulaarsed 24-minutiliste vahedega ja 30 sekundit kestvad valud. Kui esialgu arvasin, et kannatan ära, siis pool tundi hiljem lubasin Madisel end linna kontrolli viia. Mehed peaks muidu kriisisituatsioonides vanad rahud ise olema, aga sel hetkel oli Madis nagu peata kana  otsis mulle kähku kapist riided, tahtis neid mulle ise selga panna (mida ma muidugi ei lasknud tal teha, sest selles staadiumis olin ma veel päris kõbus ja lõbus), käis edasi-tagasi toas ringi ja pobises midagi selle kohta, et ei tea, kas ikka jõuame ta töö juurest läbi sõita ja autode vahetuse teha. Ja et Sa ju ütlesid, et ei hakka täna sünnitama, sellepärast ma tööbussiga koju tulingi, muidu olen ju igal õhtul igaks juhuks autoga tulnud, aga just täna siis.... :D Linnasõit oli vist meie mõlema jaoks elu kiireim ning kui palusin Madisel Olerexi sisse keerata ja mulle vett osta, tegi ta poes elukiireid liigutusi ning muidu asjadega osavalt ümber käivast mehest sai korraga pesuehtne koba  ühe pudeli asemel tõi ta kolm ning autosse istudes lendasid pudelid istmele, armatuurile ja maha  ühesõnaga kõik oli sassis. :) Sõitsime Madise töö juurde, istusime bussist autosse ja viis minutit hiljem olime Pelgulinna sünnitusmajas. 

Olin siiani pärast sünnitusmajja sisenemist liikunud vasakule, ämmaemandate-arstide poolele. Seekord võtsime suuna paremale, kus avanes sootuks teine maailm. Muidu ma arstivisiite ei karda, aga erakorralise vastuvõtu ruumid, suur silt SÜNNIEELNE OSAKOND” ja sealt sünnitusmajja viiv koridor tekitasid minus küll külmavärinaid. Ilmselt oli asi ka öises kellaajas, väsimuses ja pilti silme eest viivates valuhoogudes. Meid võttis vastu noor valveõde, kes käskis mehel eesruumi ootama jääda, kamandas mu n-ö pukile (tohutult ebameeldiv on muide end võhivõõra ees paljaks koorida, maha istuda, jalad üles tõsta ja harki ka veel ajada ... kui keegi mõtleks välja inimlikuma meetodi, annaks ma talle medali) ja otse loomulikult tegi mu niigi valusa olemise veel valusamaks, surudes oma näpud sinna, kus sa neid hella alakeha korral tunda ei soovi. Mulle omaselt ei suutnud ma vait olla, vaid kriiskasin ja kisendasin, kui ta oma sõrmi mu sees pööras. Selle peale põrnitses ta mind altkulmu, ütles, et avatust on 1 cm ja lisas siis sarkastiliselt, et einoh, kui teil juba praegu nii valus on, mida te siis pärast teete. (No tõesti, suur tänu confidence boosti eest, kust kurat mina tean, kui valusaks siin veel minna võib!) Ütles, et nii väikse avatusega sünnitustuppa ei lasta, hetkel on valida tagasi koju mineku vahel, et siis paari tunni pärast uuesti kontrolli tulla, või üksinda ilma meheta sünnieelses osakonnas oodata. Kumbki variant ei tundunud roosiline, aga kuna mul oli nii valus, ei tahtnud ma koju tagasi minna, ent üksinda mingis võõras ruumis valutada tundus ka hirmus. Läksin siis Madisele rääkima, mis valikud meil on ning ta lubas, et ei lähe koju, vaid ootab kas või autos, kuni ma palatisse saan ja tema ka haiglasse lubatakse. Hakkasin juba end viimase mõttega harjutama, kui õde tuli ja teatas, et ta konsulteeris sünnitusosakonna arstiga, kes lubas meid sisse kirjutada, sest sünnitustegevus on väga kiiresti alanud.  Juhhuu!

See uudis tõi tõelise kergendustunde, aga ilmselt aitas kaasa ka see, et hakkasime liikuma ning liikumine on valude ajal iga kell parem kui ootamine. :) Meid pandi kuuendasse sünnitustuppa, mis oli ilus, puhas ja tänapäevane, aga esialgne kergendustunne oli kui peoga pühitud, kui ämmaemand oma sebimised ära sebis ja meid üksi palatisse valutama jättis. Kell oli selleks ajaks kuskil 1 või 2 öösel ning aeg venis nagu näts. Natukese aja pärast tuli ämmaemand tagasi, et KTG-d teha – selleks pidi liikumatult voodis lamama, lapse südametööd jälgivad rihmad ja andurid ümber kõhu. Midagi piinarikkamat ei kujutanud ma sel hetkel ette, sest KTG kestis pool tundi ning regulaarsete silmi märjaks võtvate ja kogu keha krampi kiskuvate valude tõttu tundus see pigem nagu kolm pikka tundi. Kuna kõik oli korras, lubati mind vanni – ämmakas lasi vanni sooja vett täis, Madis võttis läpaka lahti, pani ühe kaasavõetud kolmest romantilisest komöödiast mängima (valituks osutus Killerid), aga mina mäletan sellest vaid seda kohta, kus Jen end Spenceriga kohtingul olles isa eest laua alla peidab. :) Istusin kella kolmest neljani vannis, vahelduva eduga tukkudes ja asendeid vahetades  no ei tundnud mina seda lubatud leevendust, millest imelisi vettesünnitusi kogenud naised räägivad. Selle asemel otsustasin epiduraali kasuks ning ämmaemand tõi meile paberid epiduraali hirmsate ohtude kohta. Ma ei hakanud neid isegi lugema, sest valu tundus nii väljakannatamatu, ja käskisin Madisel allkirja alla panna. Hiljem ta teatas, et seal polnud midagi meeletult hullu ja tagantjärgi tean, et epiduraal oli sel hetkel õige otsus. Vannist välja tulles oli avatus 2,5 cm, aga üldjuhul tehakse esimene süst siis, kui avatust on juba 34 cm. Ent mina ei lasknud arstidel kaks korda mõelda ja palusin seda kohe. 

Süsti tegemine on omaette ooper ning kui mul poleks nii meeletuid valusid olnud, poleks ma ilmselt sellelt lehelt neid ohte lugedes ja protseduuri veidrusi teades julenud seda teha. Kui ämmaemand oli avatust kontrollinud ning epiduraali jaoks loa andnud arst lahkus, sisenesid kaks uut inimest – anestesioloog koos õega. Nad tutvustasid end ja hakkasid kaasa võetud suurest kohvrist vajalikke asju välja võtma. Süsti tegemiseks pandi mind lauale külili asendisse, puhastati mu selg, pandi suur plaaster, arst katsus mitu korda selgroolülisid (ilmselt otsis täpset kohta, kuhu kanüül torgata ... ja ilmselt siin peitubki oht valesti torgata ja väga-väga valet kohta tabada), samal ajal hoidis õde mu käsi ja jalgu kinni, et ma tuhu ajal rapsima ei hakkaks ning otse loomulikult tuli tuhu peale täpselt sel hetkel, mil arst kanüüli mu selgroosse lükkas. Hoidsin hinge kinni, et valu ära kannatada ja mitte rapsida ning end ise tahtmatult invaliidistada. Püüdsin lihtsalt mitte mõelda sellele, mis juhtub, kui arst valesti torkab. Õnneks läks kõik hästi ning natukese aja pärast saabus leevendus, mis tähendas, et sain kella poole viiest kuueni pisut magada (ärgates ainult mõnel korral kõrvalruumist kostuvate karjete peale...). Kell kuus tulid arst ja ämmaemand uuesti avatust kontrollima ning nad olid positiivselt üllatunud, et see oli juba 4 cm ning lihased olid allpool lõtvunud. Kardetud sünnitustegevust pärssiva toime asemel mõjus süst hästi. Sel hetkel tundsin end veel hästi, kuigi õrn valu oli tagasi. Pool tundi hiljem äratasin mu voodi kõrval kott-toolis maganud Madise üles ja käskisin tal arsti kutsuda, sest valud olid kiiresti tugevnenud ja hullemad kui varem. Arst tuli ja hurjutas mind, et kuna avatust on veel nii vähe, võib siin veel kaua minna ja võib-olla on mul hiljem seda süsti rohkem vaja (kokku tehaksegi ainult kaks süsti). Nõustusin ootama ...  ja kannatasin ainult pool tundi veel  kell seitse käskisin Madisel uuesti arst kutsuda. Arst tuli torisedes, kontrollis avatust ja minu loodetud epiduraali asemel teatas, et avatus on juba 8 cm (tunni ajaga tuli juurde 4 cm  ime pole, et ma põrguvalu tõttu epiduraali nõudsin) ning enam ei saa mingit süsti  nüüd hakkate sünnitama. 

Järgnesid kaks kõige valusamat tundi mu elus. Seda valu on raske kirjeldada, seda tõesti peab ise kogema, kuigi nii meeletut piina ei sooviks ma ka kõige hullemale vaenasele mitte. Minu õnneks toimus just siis ämmaemandate vahetus  ühtede tööpäev lõppes ja teistel, minu neljal päästeinglil, alles algas. Tuppa voorisid uued inimesed  üks oli esimest päeva praktikal, teine esimest päeva ämmaemandana tööl, kolmas vastutav ämmaemand ja neljas arst-resident. Ma poleks paremat tugimeeskonda osanud soovida  viimased kaks olid lihtsalt superasjalikud ja teadsid, mida teevad, ning esimesed südamlikud ja hoolivad ning käisid ka pärast sünnitust meie juures küsimas, kuidas läheb, vastasid mu kõikvõimalikele küsimustele ja kuna üks neist oli läbinud ka imetamisnõustaja koolituse, andis ta mulle kasulikke soovitusi ja näpunäiteid ning juhendas mind esimesel imetamisel. Tänasin neid kõiki pärast sünnitust kogu südamest ja kiitsin neid ka lastearstile, kui meid teisel haiglas olemise päeval üle vaadati ja välja kirjutati. Tundus, et nad pole harjunud kiitusega, sest kui sünnitusel viibinud vastutavale ämmaemandale koju minema hakates tänutäheks väikse šokolaadi lauale panin, oli ta kaunis kohmetu. :) 

Ilmselt on kõik näinud filmidest, kuidas naised sünnituslaual kaks-kolm korda pressivad (Push, PUSH!) ning karjuv imik vupsab emaüsast välja. Well, that's not what happened at all. Päriselus pidin ma reaalselt üle kahe tunni neid pressimisvalusid kannatama. Ja see käis nii, et olin sünnituslaual eri asendites (kord käpukil, kord selili, kord külili), iga natukese aja tagant tuli peale MEELETU kakahäda ja ilma ise midagi tegemata tõmbus keha krampi ja tahtis midagi välja pressida. Minu õnneks läks mul palatisse jõudes kõht lahti ja seega sünnituse ajal polnud enam midagi välja tulla, aga iga pressi ajal oli küll selline tunne, et nüüd tuleb ja mitte vähe. :D Lugesin Marimelli blogist, kuidas tema saatis sel ajal mehe palatist välja, sest ei suutnud tema ees keha lõdvaks lasta, et pärast ta näeb midagi eriti rõvedat. Noh, ma ütlen ausalt, et mul oli selleks hetkeks kõigest ja kõigist nii suva, et see oli viimane asi, millele mõelda. Iga pressi vahel ulatas Madis mulle veepudeli, võtsin lonksu, andsin talle tagasi ja valutasin edasi. See oli nii kohutav, et sellest on kohutav praegu, ligi kolm kuud hiljem, kirjutadagi. Ma ei teagi, mis oli hullem  kas tohutu valu või see, et mul oli pea 10 tundi süda paha ja iga pressi ajal see võimendus. Tunne oli selline, et varsti tuleb midagi eest või tagant välja, aga kuna nii magu kui ka sool olid tühjad, siis ei tulnud midagi. 

Olin füüsiliselt omadega nii läbi, et panin presside vahepeal silmad kinni ja kustusin korraks ära, kuni järgmine press peale tuli ja ämmakad mulle käsklusi jagama hakkasid. Aga see kustumine käis tõesti vaid korraks, sest mul ei olnud nii, et kui press üle läheb, saab järgmise tulekuni hinge tõmmata ja puhata  ämmaemandad ütlesid kogu aeg, et nüüd puhka kuni järgmiseni, aga mul ei tekkinud kordagi valuvaba hetke  pressi ajal oli põrguvalus, aga ka niisama oli valus. Mäletan selgelt, kuidas mulle kõige lähemal seisnud arst-resident küsis Madiselt, mis tema naise nimi on, ja siis ütles: Nonii, Gerda, vaata mulle otsa – nüüd järgmise pressi ajal võtad kogu jõu kokku, hingad sisse, surud lõua vastu rinda ja mitte ei nuta ega röögi, vaid hingad madala häälega välja ja pressid täiest jõust. Täpselt nii peabki pressima ja sellepärast kostubki sünnitusmajast huntide ulumise häält  õige ongi pressides sedasi häälega välja hingata ning just madala häälega, sest siis kasutad oma kõhulihaseid ja aitad sünnitustegevusele kaasa, mitte ei tööta sellele vastu. Mina aga reaalselt tihkusin nutta ning madala hingamise asemel kriiskasin nagu segane, sest mul oli süda nii paha ja igasugune hingamine võis käia kus see ja teine. Tahtsin neile karjuda, et hingake ise nii nagu tahate, mina ei taha praegu hingata! :D Lisaks oleksin tahtnud ühele ämmaemandale öelda, et palun ära hinga mu peale, sest su hingeõhk haiseb! Aga nad olid nii toredad, et ma ei julenud ebaviisakas olla.

Kuskil kella kaheksa ajal kuulsin ühte ämmaemandat teisele ütlemas, et kella kümneks olen kindlasti sünnitanud ja see teadmine andis tohutult palju jõudu juurde. Kõige hullem ongi sünnituse puhul see, et sa ei tea kunagi, millal see õudus lõppeb. Sellepärast on maratoni tuhat korda lihtsam joosta, juba ainuüksi vaimses mõttes – distantsil on algus ja lõpp. Mingil hetkel hakati peast rääkima  mina ei tundnud veel mingit suurt muudatust, aga nemad nägid juba juukseid. Ja siis hakkas see jalgpallisuurune pea lukuaugust läbi tulema ... ning valu muutus kipitavaks, sest kõik rebenes. Aga kui praegu ette kujutada, kuidas sealt alt kõik rebeneb, tundub see meeletult valus, ent selleks hetkeks oli see pigem hea valu ja leevendus  kui pea paistab, siis järelikult ka selle õuduse lõpp paistab. Pressid on keha loomulikud reaktsioonid ning selleks, et kõige raskem osa ehk pea välja tuleks, käsivad ämmakad sul oma viimsed jõuraasud kokku võtta ja pressida siis, kui pressi tunne peale tuleb ... aga katsu sa mitte pressida, kui tunned oma jalge vahel jalgpalli. :) Ma olen päris kindel, et keisrilõige või veel hullem  tangsünnitus polnud kaugel, sest ma lihtsalt ei jaksanud enam. Ma ei tahtnud isegi seda peanuppu katsuda, kui nad mulle pakkusid, et see annab jõudu juurde. Ühel hetkel oli lihtsalt pea väljas ja see oli nii suur leevendus valule, et ülejäänud keha sünnitamine oli minu meelest köömes. Järgmisel hetkel libiseski laps lauale, minu kõht vajus hoobilt alla, nagu oleks keegi selle sees õhupalli katki torganud ... ja suurele füüsilisele valule järgnes veel suurem südamevalu.

Kuna mul polnud prille peas, nägin enda jalge vahel arstide käte vahel limast ja vaikset keha, kel oli nabanöör ümber kaela. Kõrvus kumises ja kuulsin nagu läbi udu hüüet Kutsuge ruttu valvearst. Sellel hetkel arvasin, et olin sünnitanud surnud lapse. Ma soovin, et mitte keegi ei peaks pärast nii ränka katsumust midagi sellist tundma. Hakkasin nutma ja suutsin suurest kurnatusest öelda ja mõelda vaid, et miks  miks meie, milleks see kõik. Arstid hakkasid kiiresti tegutsema, nabanöör lõigati läbi (pärast nutsin veel sellepärast ka, et Madis ei saanudki seda ise teha), laps viidi teise tuppa ja Madis jooksis temaga kaasa. Mind rahustati maha, et kõik on korras, laps hingab ja on elus ning mõne hetke pärast tuli ka Madis minu kõrvale tagasi, paitas mu pead ja nuttis koos minuga, korrutades muudkui, et ta on elus, temaga on kõik korras, ta on elus, temaga on kõik korras. Ja kui suurem šokk oli üle läinud, sain arstidelt teada, mis toimus  õlgade peetus ehk düstookia, mis tähendab seda, et õlad olid sünnitee jaoks liiga laiad ega mahtunud läbi, seetõttu laps ei keeranud end pärast pea väljumist õigesse asendisse ja arstid pidid keha sünnile kaasa aitama ning ta välja sikutama. Üleeile guugeldasin õlgade düstookiat ja sain teada, et see on üpris harv  46 juhtu 3000-st ning lapse ellujäämine ja tervis sõltuvad arstide kiirest reageerimisest, üks võte on isegi lapse õlaluu murdmine, et ta läbi mahuks. Nii et meil läks isegi hästi. Pea sündis kell 9.18 ja ülejäänud keha 9.20 (sünniajaks läks kirja ikka viimane). Pojale anti algul hapnikku ning ta viidi viiendale korrusele lambi alla päevitama  esialgu pidi minema kaheks tunniks, aga juba tunni aja pärast tuli Madis temaga alla minu juurde. Samal ajal, kui väikemees päikest nautis ning Madis väljas perele ja sõpradele helistas ja sõnumeid saatis, õmmeldi ning puhastati mind pea poolteist tundi. Õmbluste jaoks ei tehtud tuimestust, aga seda polnud vajagi – kõik oli nagunii nii ära retsitud, et enam hullemaks minna ei saanud. :) 

Ahjaa, kui laps on ära sündinud, oodatakse platsenta sündi  minul läks aega 20 minutit. Platsenta on tõsiselt suur ja lihaseline ja ... grõuss! Mingis kultuuris on komme platsenta maha matta pärast lapse sündi, sest sellesse suhtutakse kui lapse nn kaaslasesse. No mina seda küll endale ei tahtnud ja lubasin selle heaga minema visata. :) Enne, kui ämmakas mu kõhule pressima hakkas, et platsenta väljuks, palusin luba pissile minna – olin ju viimased 10 tundi meeletult vett sisse kaaninud. Õnneks olid sel hetkel kõik neli ämmakat ja Madis veel palatis, sest kui ma potile jõudsin istuda, küsis üks neist minult, kas ta toob nuuskpiirituse ... ja viimane mõte, mida mäletan, on see, et mida ma siin vetsus selle nuuskpiiritusega veel peale peaksin hakkama. :D Järgmisel hetkel nägin juba und ja kui ärkasin, vaatasid viis murelikku nägu mulle otsa. :) Seejärel pandi mulle tilguti ja tühjendati põit mitu korda kateetriga, enne kui mul ratastooli lubati istuda ja mind perepalatisse sõidutati. Viimasega meil vedas  saime viiendal korrusel tuttuue palati, kus oli uus jenkki-voodi, kaunis sisustus, tualett nagu hotellis ning suur kotitäis Dermosili kreeme ja muid potsikuid, mille kõik endale saime. 

11 nädalat tagasi oli Pelgulinna sünnitusmajas veel karantiin juba ammu möödunud gripilaine tõttu. Kui algul olin selle peale tige, eriti siis, kui mu õde püüdis koos oma tütrega sisse hiilida, aga nad ukse pealt ikkagi tagasi saadeti ja kurjale valvetädile ei mõjunud ka lapse nutt, et Ma tahtsin ju seda beebit näha. :) Aga tagasi vaadates leian, et need kaks esimest üksteisega kohanemise ja teineteise tundmaõppimise päeva olid ideaalsed. Olin nii kurnatud, et kaks pikka päeva voodis vedelemist olid täpselt need, mida sel hetkel vajasin  ei pidanud süüa vaaritama, asju ära panema, koristama, end korda tegema ja külalisi vastu võtma. Mingi ime läbi lubati Mial tulla ja minna, nii et ta käis esimesel õhtul ja kolmandal päeval, kui koju saime. Kertu ja Bettan ootasid meid pikisilmi koju ning otse loomulikult sõitsid ema ja isa ka samal päeval meid vaatama. Koju saamise päeva õhtul, kui meie juures istumine oli, tundsin end aga meeletult väsinuna ja igatsesin haigla mugavat voodit ning rahu ja vaikust. Ma ei saa eriti aru inimestest, kes haiglast samal päeval koju kibelevad ... algus on ju meeletult raske ning esimesed päevad tahaks lihtsalt koos oma tibuga maha magada. Nii et minule sobis hästi, et ITK-s selleks ajaks tühistatud karantiin Pelgus veel kehtis. :) 

Ma tahaks selle loo lõppu kirjutada, et suurele valule järgnes suur armastus ning edasi läks kõik nagu lepase reega, aga päris nii idülliline see siiski polnud. Jah, ma ilmselt hindan ja hoian oma pisikest ilmaime selle ränga kogemuse ja saadud šoki tõttu rohkem, aga küllap ma oleks teda sama palju armastanud ka siis, kui kõik oleks läinud plaanipäraselt  kui ma oleksin ta saanud kohe pärast sündi paariks tunniks enda rinnale ja Madis oleks nabanööri läbi lõiganud. Kui ma olin uuesti kokku lapitud ja Madis koos pojaga palatisse tuli ning ma teda esimest korda nägin, küsisin Madiselt tõsiselt, kas ta on ikka täiesti kindel, et see meie poeg on ja mingit switched at birth lugu siit ei teki. :) Ei olnud nii nagu filmis, et näed oma last ja silmist purskab sädemeid ja side tekib automaatselt. Kuna ta on täitsa oma nägu ja ma ei näe ei ennast ega Madist temas (ainult silmavärv on tal Madiselt), siis ma ikka uurisin ja puurisin teda pikalt, enne kui omaks tunnistasin. :) Nüüd on ta muidugi nii oma kui üldse olla saab ning süda täitub suure uhkusega, kui näen, kuidas ta pead hoiab, laialt naeratab, temaga rääkides sulle suu sisse vaatab ning püüab oma suuga samasuguseid liigutusi teha ja äuuu” ütleb või kui ta lihtsalt mu kaisus nohiseb ja beebi järgi lõhnab. :) Aga me oleme selle 11 nädalaga käinud maha pika ja konarliku tee ning kui ma enne emaks saamist ei mõistnud, kuidas saab terve ja täiusliku lapse ema pärast sünnitust depressiooni tunda või mis moodi üldse raputatud laste sündroom saab olemas olla, siis nüüd ma tean, et õnne tipust on kuristikku vaid üks samm. Ent sellest, kuidas ma pool sammu selle suunas tegin, juba järgmine kord. :)

Esimese elupäeva emotsioonid



 Märgistatud – minu oma. :)

 Ühepäevane unimüts

 Kahepäevane – 28.03.2015

Kojuminek!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar