19.07.15

You ain't getting any younger

Ühel novembrikuu õhtupoolikul, kui minu nüüdseks pea neljakuune beebi oli alles viiekuune kõhubeebi, istusin Tallinna ülikooli raamatukogus, ootasin õhtust loengut ... ja kuigi pidin parajasti tööd tegema ehk VPN-ühenduse kaudu tööarvutis tõlkima, vaatasin uneleval pilgul aknast paistvat vihmast Narva maanteed ning tõlke asemel valmis hoopis järgnev tekst.

03.07.15

Kolm kuud emana ... wait, I'm a mom?!

Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Noh, siin on siis saja pildi näol üle miljoni sõna  meie kolm viimast kuud piltides, millele mahub nii rõõmu kui kurbust, südamevalu ja suurt õnne. Kui ma praegu meie asjalikku ja imearmast kolmekuust väikemeest vaatan, olen sõnulseletamatult uhke. Isegi kui endiselt mohjitot juua ei saa, kodus on põrandad juba pikemat aega pesemata ning lusikaasendis magamisest võin vaid und näha, sest Madise asemel on mul viimased kolm kuud kaisus olnud kas Ets või arvuti, ei kujutaks ma enam elu ilma konnapojata ette. Aga nende kolme kuu jooksul on olnud ka hetki, mil mõtlesin  jumal tänatud, et ma varem emaks ei saanud. Ma oleks püstihull olnud. Või oleksin Madise hulluks ajanud ja oleksime lõpuks kumbki oma teed läinud. Ja samas leidub teismelisi emasid, kes against all odds sellega hakkama saavad. Küllap on tõsi see, et igale inimesele antakse kanda vaid nii suur koorem, kui ta jõuab kanda ... ning kõik juhtub siis, kui juhtuma peab. Kuigi hetkel, mil poja ilmavalgust nägi ja ma hetkeks kartsin, et ta tegelikult seda valgust ei näegi, mõtlesin küll, et I knew it, et midagi läheb valesti ja sellist suurt õnne pole mulle ette nähtud (talk about thinking positively, right), siis nüüd ma arvan, et midagi kohutavat ei saanud juhtuda, sest ma poleks seda lihtsalt üle elanud. Või noh, see oleks mind ilmselt kõvasti muutnud.