03.07.15

Kolm kuud emana ... wait, I'm a mom?!

Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Noh, siin on siis saja pildi näol üle miljoni sõna  meie kolm viimast kuud piltides, millele mahub nii rõõmu kui kurbust, südamevalu ja suurt õnne. Kui ma praegu meie asjalikku ja imearmast kolmekuust väikemeest vaatan, olen sõnulseletamatult uhke. Isegi kui endiselt mohjitot juua ei saa, kodus on põrandad juba pikemat aega pesemata ning lusikaasendis magamisest võin vaid und näha, sest Madise asemel on mul viimased kolm kuud kaisus olnud kas Ets või arvuti, ei kujutaks ma enam elu ilma konnapojata ette. Aga nende kolme kuu jooksul on olnud ka hetki, mil mõtlesin  jumal tänatud, et ma varem emaks ei saanud. Ma oleks püstihull olnud. Või oleksin Madise hulluks ajanud ja oleksime lõpuks kumbki oma teed läinud. Ja samas leidub teismelisi emasid, kes against all odds sellega hakkama saavad. Küllap on tõsi see, et igale inimesele antakse kanda vaid nii suur koorem, kui ta jõuab kanda ... ning kõik juhtub siis, kui juhtuma peab. Kuigi hetkel, mil poja ilmavalgust nägi ja ma hetkeks kartsin, et ta tegelikult seda valgust ei näegi, mõtlesin küll, et I knew it, et midagi läheb valesti ja sellist suurt õnne pole mulle ette nähtud (talk about thinking positively, right), siis nüüd ma arvan, et midagi kohutavat ei saanud juhtuda, sest ma poleks seda lihtsalt üle elanud. Või noh, see oleks mind ilmselt kõvasti muutnud.

Viimasel ajal peame pikema autoreisi ajal piimapeatusi tegema ning Madis jaurab, et miks me aega raiskame ja ma lapsele sõidu ajal ei või süüa anda. Mina siis selgitan, et kas sa saad aru ka, et õnnetus ei hüüa tulles ning mõtteviis minuga seda kunagi ei juhtu ei hoia põtru ega roolijoodikuid teelt ning ma ei andestaks endale iial, kui sellise matsu tõttu poja mu käte vahelt läbi esiklaasi lendaks. Olen enam kui kindel, et südames haigutava tühjuse tõttu pakiksin kohe pärast esimesest šokist toibumist asjad ning alustaksin üksi võõral maal uut elu. Kõige mustema stsenaariumi korral ei liidaks selline kaotus mind ja Madist perena, sest mina pole selleks piisavalt tugev. Ma ei tahaks enam kunagi ühtki last saada, sest kasvataksin uut last ilmselt vati sees ja väriseksin iga kord, kui ta uksest välja astub, sest kes ütleb, et ma ka teda ei kaota. Seega olen ma päris kindel, et minu õlgadele ei antud kanda lapse kaotust või puudega last, sest terve ja tugeva imiku elus hoidmine oli minu jaoks juba piisavalt suur challenge. :) 

Ja kuigi esimestel päevadel ning nädalatel tundus võlusõna kolm kuud” kauge ja kättesaamatu tulevikuna, tuleb tunnistada, et me saime sellega hakkama  nädal aega tagasi sai pisikesest konnajalgadega 3,5-kilosest räbalast asjalik 6,5-kilone kolmekuune väikemees. Ja ta on tõepoolest elus ja terve ... ning meie samuti. :) Kuigi hetkel, mil on raske, tundub, et aeg venib nagu näts või koguni seisab, siis tegelikult lendab see ülehelikiirusel – lisaks Etsi kolmanda kuu sünnipäevakoogile asetasime eelmisel nädalal küünla ka Keiole, sest pühapäeval möödus aasta minu venna matusest. Olen alles nüüd mõistnud, mida mu ema võis tunda ... ja tunneb ilmselt siiamaani. Füüsiline valu, mida sünnitusel talusin, oli küll meeletu, aga kui see sai otsa, algas uus, teistmoodi valu ... selline, mida tunneb vaid ema süda. Ja trust me – südamevalu on midagi hoopis hirmsamat kui füüsiline valu. Kuigi Keio peale mõtlemine ei too mulle enam pisaraid silma ja saan Kertuga temast rahulikult rääkida, tunnen mõnikord, et lihtsalt nii kahju on. Kuna me polnud just teab mis lähedased ja viimased paar aastat suhtlesime minimaalselt, ei saa ma öelda, et teda meeletult igatseksin. Pigem vaatan ema-isa valmivat maja ning oma mühinal kasvavat poega ja mõtlen, et nii tohutult kahju on, et Keio sellest kõigest osa ei saa. Või teen käruga joa äärde viivas pargis porilompide vahel slaalomit, aeg-ajalt peatudes, et ninaga õhku tõmmata ja vihmajärgse looduse lõhna nautida. Või söön värskelt korjatud piparmündist tehtud tee kõrvale tüki ise küpsetatud rabarberikooki. Või panen saate Lastega kodus alguses kõlava laulu valjemaks, haaran poja sülle, keerutan temaga mööda elutuba ringi ja üürgan kaasa laulda like no one's listening or watching. :) Või väljun kinosaalist hea emotsiooniga. Või vaatan oma kallist meest ja tunnen ka seitse aastat hiljem südames suurt armastust. Nii mõnigi kord olen taolistel hetkedel mõelnud, et elu on ju tegelikult nii ilus ja elamist väärt ... ning lihtsalt nii paganama kahju on, et Keio seda kõike ei näe. 

Olen mitu korda unes näinud, et ta on tegelikult elus ja ma näen teda kuskil talus tööd tegemas või ta tuleb koju ja käitub, nagu midagi poleks olnudki ning ma taon teda vihaselt (ja samas suurt kergendust tundes) vastu õlga, et miks ta emale ja isale nii palju südamevalu põhjustas. Ja iga kord olen mõelnud, et I knew it – ma teadsin, et selles urnis pole tema tuhk ning ta on tegelikult elus. Kui ma poleks näinud Norra politsei saadetud pilte, millel on näha kalju, kust ta alla kukkus ning Keiole omaste mustade kiledresside alt ja punaste Salomoni tossude seest paistavad vaid luud ja kondid, siis ma ei usukski, et teda päriselt ka enam pole. Ent sellegipoolest ei tekita see urn minus mingit emotsiooni ja ma ei tunne vajadust ega kohustust Keio haual käia. Ma lihtsalt ei tunneta ühegi keharakuga, et Keio oleks seal, Rakke surnuaeda maetud vanaisa kõrval. Minu jaoks elab ta edasi mu südames ja mõtetes ja ma ei tunne tegelikult, et ta oleks üldse kusagile kadunud. Mine sa tea, mis värk nende hingedega tegelikult on  pärast kõlgutabki kusagil läheduses jalga, sööb kuivatatud kala ja joob õlut ning hoiab meie tegemistel silma peal. 

Inimesed, kes Keiot teadsid, on mulle kolmel korral öelnud, et poja on natuke Keio nägu. Või et ta meenutab teda mingi külje alt, eriti naeratades. Meile Madisega tundub, et ta pole meie kummagi nägu, vaid täitsa oma nägu laps ... ning mingit sarnasust Keioga pole ma isegi julenud otsima hakata. Vastupidi  ma loodan kogu südamest, et ta on kõike muud kui Keio moodi. Mitte paha pärast, vaid ma lihtsalt ei soovi oma lapsele nii rahutut ja rasket elu. Kui olin neljandat kuud rase, vedas isa Kertu sensitiivi juurde. Mina olin küll kodus, aga keeldusin kaasa minemast, sest püüdsin negatiivseid emotsioone vältida ja võõra inimese juures äsja maetud venna meenutamine ei tundunud eriti kõhubeebile good vibes'ide saatmisena. Lisaks muule uskumatuna kõlavale sai Kertu teada, et Keio hing olevat veel noor ja rahutu ning hinged sünnivad teatud aja järel uuesti. Korraks valdas mind paanika  mis siis, kui ta valib selleks minu sees kasvava beebi keha. Ent see pidavat juhtuma iga saja aasta tagant ehk üle põlve, seega ma püüan mõelda, et E on ikka E, mitte väike Keio. Ega ole pärinud oma onu iseloomu nii, nagu mu õetütar on oma tujutsemistega mini-Gerda. :) Küll aga loodan ma, et onu Keio jälgib teda kuskilt pilvepiirilt ning tunneb õepoja üle sama suurt rõõmu nagu meie siin maa peal. Keiole oleks ta kindlasti meeldinud.


***

26. märtsil kell kuus õhtul Pelgulinna sünnitusmajas.




 ***

Esimene täispikk päev kodus – 29. märtsi lõunal papa süles.


***

 Viiepäevane – 31. märtsi õhtul maailma parima tädi opsis.


***

2. aprilli lõunal hiilis Saara uut pereliiget uudistama ...

 ... ent kohtumine ei lõppenud kuigi edukalt. :D


***

 Sama päeva õhtul kell kuus  esimene minisünnipäev.

 Sada nägu sekundis ehk nutt vaheldub naeruga.




 Nädal pärast sünnitust olin endiselt nagu lubjapintsel – ime pole, miks sel nädalal külastatud lastearst ja imetamisnõustaja minult küsisid, kuidas ma ennast tunnen. Kuna läksin alati last näitama, ei saanud ma algul aru, miks nad sellise küsimuse peale üldse aega raiskavad. :) Nüüd aga näen piltidelt, et olin näost valge nagu kriit ... või siis nägin lihtsalt välja nii, nagu üks vähe söönud ja maganud äsja sünnitanud noor ema tavaliselt välja näeb. :) 


***

Onu Ants tuli 3. aprillil koos perega kaheksapäevasele konnapojale külla.








***

04.04 lõunal mässisime üheksapäevase magava pambu kolme kombe ja kahe teki sisse ning läksime kodumetsa esimesele vihmasele jalutuskäigule.




***


6. aprilli lõunal maandus Tallinnas Madise ema lennuk ning tund aega hiljem lasi Eesti parim beebifotograaf Teesi mulle kella ja kalpsas sajaühe kotiga üles. Samal ajal, kui Teesi asju lahti pakkis, astusid uksest sisse Madis, Mia ja Mare. Mina olin ofkoors alles alukate ja särgi väel, ripsmetušš ühes ning põsepuna teises käes, ja lõpetasin enda korda tegemist. Kuna olin poja vaid pool tundi enne Teesi tulekut magama saanud ja duši all elukiireid liigutusi teinud, siis olin tegelikult õnnelik, et ma üleüldse pesema jõudsin ega tervitanud külalisi soenguga, millel võinuks vabalt muna praadida. :) Tolmuimeja olin küll välja võtnud, aga tube puhtaks kraamida ei jõudnudki, sest poja oli sel hommikul eriliselt vingats ja olin ausalt öeldes fotosessiooni osas kaunis skeptiline, et kas sellest üldse midagi välja tuleb. Aga Teesi kiituseks pean ütlema, et ta on tõeline babywhisperer, kes lihtsalt tuleb ja hoiab kolm tundi su beebit ning teeb seejuures temast imearmsaid pilte ka ... mis sa, väsinud ja mureliku ema hing, veel oskad tahta. :) 

Kui Teesi oli oma n-ö ratastel fotostuudio lahti pakkinud ja poja tund aega pärast tema saabumist üles suvatses ärgata, vahetasime riideid ja tegime magamistoas esimesed klõpsud ära. Seejärel koorisin lapse paljaks, andsin süüa ning ta vajus õndsasse piimakooma ... mis muidugi lõppes siis, kui mähkmed ära võtsin ja ta elutuppa Teesile viisin. :) Ent kui mina arvasin, et Teesi võib nüüd kotid kokku pakkida, sest üks otsustas hoopis üleval olla, ei andnud Teesi nii lihtsalt alla. Ta pani elutoas puhuri tööle, nii et meil oli seal lõpuks nagu saunas, aga külmakartliku vastsündinu jaoks mõnusalt soe, ning paljas porgand ei hakanudki protestima. Ja kõik need kaunid pildid sündisid nii, et Teesi sättis imiku käed-jalad eri asenditesse, hoidis enda käsi lapse omade peal, kussutas teda kannatlikult, kuni soovitud poos saavutatud ning haaras siis kiiresti kaamera, et klõps enne nihverdama hakkamist kätte saada. Ja nii uskumatu kui see ka pole, aga poja magas kõik need kolm tundi, mil Teesi temaga tegeles. Vahepeal küll maksis talle korvi täis kakamise näol palka ja lõpupildi jaoks ärkas üles ning hakkas süüa nõudma, kuid tänu Teesi iisibriisi olekule ja imikuga osavalt ümber käimisele sai lõpptulemus täpselt nii äge ja paremgi veel, kui soovisin. Teesi tegi ka mu kõhupildid ja tuleb meid jäädvustama veel 26. septembril, kui poja saab kuuekuuseks, ning uuesti aastaselt. Nii saab kokku üks päris eriline esimese eluaasta album. :)












Korvitäis armastust. :)

















***

Väsinud 12-päevane mees 7. aprillil pärast õhtust jalutuskäiku.


***

 Teine minisünnipäev 9. aprillil kell pool üheksa hommikul.








***

16. aprillil tähistasime kell pool kaheksa hommikul seda, et olime juba kolm nädalat suutnud oma konnapoega elus hoida. Arvestades selle aja sisse mahtunud söömis- ja kaalumuresid ning nutetud nuttusid oli see saavutus omaette. :)

Kodune fotosessioon pool tundi hiljem (põhjus: emmel oli igav ja pojal ei tulnud und). :)





***

Mõtlik mees 17. aprillil


***

 Kolmenädalane konnapoeg 19. aprillil kell kuus õhtul.

 Pool tundi hiljem seadsime sammud õue ... mitte, et temal oleks vahet olnud, kus või mis riietes ta magas. :)


***

Viimane muffinineljapäev – 23. aprillil kell pool üksteist õhtul. Fotograaf: öömajale jäänud onu Riks. :) Mäletan, kuidas umbes pool aastat varem selle sama laua taga istusime, Riho valas pasta kõrvale veini ja küsis, kas ma soovin ka ... ning pidin kurvastusega nentima, et tahaks küll, aga ei saa, ja siis talle Madisega põhjuse teatasime ja nad kahekesi tähistamiseks kolm pudelit veini pintslisse pistsid. See oli nagu alles eile. :)




***

26. aprilli õhtul esimest päris sünnipäeva ehk ühekuuseks saamist tähistamas




 (Emme, kes need võõrad tegelased on?! :D) 

(Kaunis igavat juttu ajavad nad. :D)





***

Esimesel mail viisime poja laia ilma uudistama ning sõitsime Suurupisse, et mööda ilusat rannajoont jalutada. Poja muidugi pani toas silmad kinni ja avas need uuesti alles tagasi kodus olles, as if he'd never left the house. :) Teise mai hommikul aga otsustas poja kell kaheksa hommikul, et aitab magamisest ... kuid issiga voodis mõnulemise ja kaisutamise vastu polnud tal midagi. :)




***

4. mai lõunal õuest tulles.


***

Elu esimesel emadepäeval, mis oli ühtlasi minu 26. sünnipäev, otsustasin pisut teistele tagasi anda ehk et üllatasin oma kõige kallimaid hea ja paremaga. :) Kuuajase kõrvalt polnud peensule haaramiseks mahti, nii et regular handwriting had to do. :)






Emadepäeva puhul käisime 9. mail esimest korda vanavanaemal külas ... aga kahjuks mitte tema Tamsalu õue peal, vaid Rakvere haiglas. Tuleb välja, et poolteist kuud ja kaheksakümmend kuus on sarnasemad, kui oskaks arvata.

Kingisadu 10. mai hommikul – uus kruus, pakk kommi ja rõõmus laps ... ning õnneks polegi rohkem vaja. :)

Emadepäeva hommikul sõitsime Madisega Otepääle jooksuvõistlusele ning pärast käisime emadepäeva, minu sünnipäeva ja selle puhul, et Madis nii tubli oli, Pühajärve kaldal söömas.


***

Hilisõhtused isa ja poja jutuajamised 13.mail. Madis istub kell üksteist õhtul diivanil jooksuriietes seepärast, et sai just oma uue Ronhilli varustuse kätte ja oli üliõnnelik ... ausalt öeldes ma imestan, et ta sellega magama ei läinud ja nädal aega jutti samu riideid ei kandnud. :D


***

14. mai ja nagu riietusest näha, oli õues kevade asemel alles talv. :)



***

Pooleteisekuune naljanina 18. mail kell neli õhtul.


***

 24. mail kell kümme õhtul kraanikausi kohal kehavedelike väljumist ootamas. :) Poistega on selline naljakas värk, et nende teatud kehaosa töötab pissiindikaatorina  näed kohe ära, kui tal häda peale tuleb. Nii me püüame iga päev mitu korda kraanikaussi või topsi pissida ... aga üpris tihti juhtub, et see satub hoopis põrandale, kapiuksele, minu sokile, tugitoolile või rätikusse. Oh well, õnneks see ei haise ja on läbipaistev. :D



***

Kahekuune väikemees 26. mail kell pool kaheksa hommikul. Ühtlasi oli see viimane sünnipäev üürikorteris ja esimene kook päris oma aia rabarberitest. :)



***

Kuna uues kodus käisid ehitustööd, põgenesime endise kodu lähedusse ehk tädi Kertu juurde. :) 12. juunil kell 12 päeval.



***

14. juunil kell pool üheksa õhtul tegime oma segasummasuvila kõige valgemas nurgas moodu mehest pilti, sest tädi Kertu kinkis E-le tema esimesed traksid. :) Tädiga on meil ikka vedanud – kuigi ma olen talle pärast suuremaid ja väiksemaid kingitusi beebiasjade šoppamiskeelu pannud, on ta kolme kuuga mitmesugustesse poodidesse märkimisväärse summa jätnud, alates Mothercare'i vannilinadest lõpetades Tommy Hilfigeri sokkidega. Parandamatu. Aga no anname talle andeks, sest ta sai elus esimest korda tädiks. Küll ta mingil hetkel taipab isegi, et see tädiks olemine rahakotile hästi ei mõju. :D Minul on õnneks vedanud ning olen saanud tema tütrele kleite ja seelikuid ja "I love England" kirjaga särke osta Londonist, kus lasteriided on umbes kümme korda soodsamad. Aga ega ma ise parem pole  kuna asjad on nii soodsad, tuleb neid ju topelt võtta. Ja kokku teeb kotitäis riideid ikka sama summa, mis Eestis kaks asja ostes. :) Nii et eks me oleme mõlemad parandamatud. :)

Mõtlesite nüüd, et oh, mis ilus nurk  järelikult on ilus tuba ka, eks. Well, think again. Tegelikult asub see nurgake alumisel pildil Mia pea kohal ja ülejäänud tuba on ... noh, selline nagu ta on. Madis värvis pärast klõpsutamist ust edasi. :)



***

15. juuni  üheteistnädalane happy feet läheb uute sokkidega linna peale laiama.


***

Minu onutütar sai 13 päeva pärast mind emaks, aga me polnud esimesed kaks kuud üksteist näinud  kogu aeg mõtlesin, et liiga vara veel, kuni üks päev avastasin, et mõlemad kutid on juba kahekuused. Tagumine aeg oli end kätte võtta ja kokku saada. Aga kuna meil on hetkel majas vannitoa asemel suur must auk ning elutoas on istumiseks vaid kaks aiatooli ja üks kiiktool, siis tundus mõistlikum ise külla minna. Ja kuna Kertul oli parajasti puhkus, pakkisime 17. juunil Betu ja E autosse, sõitsime Viru keskusest läbi, võtsime Kaubamaja lasteosakonnast kingituseks paar riidehilpu ja toidumaailmast paar koogitükki ning läksime Liivalaia tänavale külla. Roderik on natuke rammusama piima peal kui E, aga muus osas paistavad nad üpris sarnased mehed. :)


***

Järgmisel päeval sai E 12-nädalaseks ning panime selle puhul Kadri ja Ave kingitud bodi selga. Õigemini selle bodi tõid nad mulle juba raseduse ajal, mis tähendab, et tagumine aeg oleks neil nüüd jalad selga võtta ja kingitust kandvat poissi vaatama tulla. ;) 


***

19. juunil ehk reede õhtul läksime maale, aga nagu meil juba tavaks saanud, tegime jälle Jänedal väikse piimapeatuse. Pärast oli tuju hea ning võis rahumeeli mamma ja papa juurde sõita. :)




***

Laupäeva õhtul ehk 20. juunil panid mamma ja papa peoriided selga ning kuigi poja võlus neid oma maailma armsaima naeratusega, tegid nad siiski südame kõvaks ega võtnud seda rõõmurulli tädi Eve ja onu Peetri sünnipäevale kaasa. :)


***

23. juuni õhtul panid mehed katsikuks kingitud särgid selga ja väikemehe elu esimene jaan võis alata.





Anna ma katsun, kui pehme su nina on! :)






***

25. juunil testisime esimest korda BabyBjörni kõhukotti, mille mu osav naabrinaine meile kõigest viie euroga skooris. Näeb välja as good as new ja 90 euri jälle säästetud. :)







***

26. juuni hommikul kell seitse äratasime sünnipäevalapse üles, et enne issi tööleminekut koogi peal küünal süüdata, paar klõpsu teha ja nagu esimese nelja nädala ning seejärel kuude tähistamisega tavaks saanud, laulda Madisega duetti "Õnne soovime sul, õnne soovime sul, palju õnne, kallis pooo-jaaa, õnne soovime sul". Seejärel puhusime koos küünla ära ning mina panin silmad kinni ja soovisin, et poja kosuks ja oleks terve. Kuna esimestel nädalatel oli meil selle kosumisega probleeme, siis praegu tundub, et my prayers have been answered ning pisikesest linnupojast on kolme kuuga saanud väike mehehakatis. Ent kuna poja on meil unekott, polnud ta esialgu selle varase äratuse üle eriti õnnelik. Esimestel fotokaga tehtud piltidel ta justkui mõtleks, et "Mis sa ütlesid, mul on sünnipäev või? Issand kui äge värk ju!" Aga kui fotoka maha panin ja telefoni haarasin, siis ta justkui oleks enda ümber ringi vaadanud ja avastanud, et "mis mõttes ma pidin ainult mingi koogi pärast üles ärkama, nagu kingitusi polegi või?!". :D Ja "misasja, jälle rabarberikook, ma ju ütlesin, et ma tahan seekord šokolaadikooki!!!". :D Aga siis justkui leebuks, mõeldes, et "No okei siis, sinu rõõmuks võin ju seda rabarberi oma ka proovida". :D




Hehe, minul ja sünnipäev - vägev värk! :)
Oot... aga siis on ju oodata suuremat kingisadu või mis?
 Misasja, kingitusi polegi või?!
 Ja jälle see rabarberikook!
 Ma tahtsin ju seekord šokolaadi oma... :/
 Ah et see on uut moodi rabarberikook või? No fain, kärab kah siis. :D





***

Kolmanda kuu alguseks avastasin, et meil on tekkinud juba esimesed mälestusesemed  esimene MAM-i minilutt, haiglas poja jala ümber pandud sildike, Pille ja Antsu kingitud käsitööpapud, Kadri ja Ave kingitud Mothercare'i papud ning ühed salapärased villased sokid, mis aprilli alguses meie naabrinaise postkasti potsatasid. Keegi hea inimene tegi meile armsa üllatuse ja kui ta peaks praegu neid ridu lugema, teeme talle selle vahva taksimustriga sokipaari eest kraapsu ja kniksu ning täname kogu südamest. :)




***

Pärast kolme pikka kuud võib vist öelda, et olen sõnapaariga minu poja lõpuks ometi ära harjunud. Et mul on poeg ja mina olen tema ema – no tegelikult on siiamaani veider sedasi mõelda. Kuigi vahel, kui ta parajasti sööb ja kõht hakkab juba täis saama, laseb ta tissist lahti, vaatab mulle suurte siniste silmadega otsa ning naeratab kavalalt ja laialt ning mina teen talle veel suuremad silmad vastu ja ütlen imestunult, aga suure uhkusnoodiga mu hääles, et Kuule sell, kas mina olen tõesti sinu ema ja sina oled minu poja ... how on Earth did I get so lucky.” :) Nendel hetkedel tahaks ma selle naeratuse purki pista, igavesest ajast igavesti mälestusteriiulisse pista ja ühtlasi kogu maailmale hõisata, et see väike armas, ilus ja lihtsalt täiuslik tegelane siin on päris minu oma. :) Ma ju räägin, et see on see tunne, mille pärast oma võsukese piltidega sõprade newsfeedi täidetakse, teiste ees lapse saavutustega kiideldakse ja blogis uhkustatakse. Lapsevanemate värk. :)



4 kommentaari:

  1. Anonüümne6/7/15 00:13

    Taaskord üks mõnus postitus, kohe näha, et otse südamest! Ja aastaid hiljem sa kindlasti tänad end, et oled viitsinud kõik nii põhjalikult kirja panna. Lapse kasvamist ja arenemist on hiljem niii mõnus lugeda jälle :)

    VastaKustuta
  2. Hehe, see naabrinaise postkast oli sellepärast, et sinu korterinumbrit ju tuvastada ei suutnud kusagilt, aga Instast avastasin, et sa suhtled Christinega, temale ma kunagi müüsin paar pluusi (ja nimi jäi kuidagi meelde), tänu sellele oli mul tema aadress olemas ning ühtlasi nägin, et teil majanumber ka oli sama...nii oligi lootus, et küll see kiri kohale jõuab :D

    VastaKustuta
  3. Anonüümne8/7/15 10:42

    Võiksid kirjutafa sinu ja Madise tutvumisloost:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda loeksin minagi huviga ;)

      Kustuta