19.07.15

You ain't getting any younger

Ühel novembrikuu õhtupoolikul, kui minu nüüdseks pea neljakuune beebi oli alles viiekuune kõhubeebi, istusin Tallinna ülikooli raamatukogus, ootasin õhtust loengut ... ja kuigi pidin parajasti tööd tegema ehk VPN-ühenduse kaudu tööarvutis tõlkima, vaatasin uneleval pilgul aknast paistvat vihmast Narva maanteed ning tõlke asemel valmis hoopis järgnev tekst.
Ent avaldamise asemel salvestasin selle mustandina, sest pedant nagu ma olen, loen alati teksti otsast lõpuni üle, parandan komavigu ning sätin jutumärgid ja mõttekriipsud õigeks. Aga tol õhtul polnud mul selleks aega, sest kiirustasin loengusse ning järgmistel päevadel võtsin teksti küll uuesti ette, kuid kehtiva töölepingu tõttu ei söandanud ma seda avaldada – kuigi mulle tundub, et olen siin blogis nagu Muhv, kes kirjutab iseendale, on see siiski public space. Kuna teadsin juba siis, et dekreedi lõpus esitan ülemusele vanemapuhkuse avalduse asemel hoopis töölepingu lõpetamise avalduse, meenutasin vanasõna don't bite the hand that feeds you ning panin teksti tallele.

Alates möödunud esmaspäevast on Madis vanemapuhkusel, mina ... noh, põhimõtteliselt töötu ... ning julgen ausalt ja avalikult öelda, mida ma oma kolmest nooremtõlkijana veedetud aastast arvan. Tagasiteed ei ole ja ega ma seda tegelikult tahagi. Kuigi mulle pakuti pärast töölepingu lõpetamist võimalust freelancerina jätkata ning värske ema ja majaomanikuna on ka kõige väiksem summa abiks, tegin südame kõvaks ja ütlesin kordki elus EI ... ning tundsin suurt kergendust. EI lapse kõrvalt aja näpistamisele ja öösel üleval istumisele selleks, et teha midagi, mida ma ei armasta. Niisiis on mul nüüd aasta otsa aega, et mõelda välja, MIDA ma teha armastan. Aga kui tõlkimiseks peaksin enda üleval hoidmiseks ja motivatsiooni leidmiseks šokolaaditahvli kõrvale kannutäie kohvi keetma, kuid suudan ilma igasuguse dopinguta kell kolm öösel arvutiekraani jõllitada ja uue postituse kallal pusida, siis I have a hunch, mis see olla võiks. :)



November 2014, Tallinn:

Mõtlen viimasel ajal pidevalt Steve Jobsile ja tema sõnadele:

I have looked in the mirror every morning and asked myself: If today were the last day of my life, would I want to do what I am about to do today?”.

Mul on juba vähemalt aasta otsa nii olnud ja ma tahaks iga sekund midagi muuta. Ainus probleem on, et ma ei tea, MIDA. Nii et endiselt mõtlen igal hommikul kodust väljudes miks ma pean ja päev otsa arvutiekraani vaadates ma ei taha

And whenever the answer has been No  for too many days in a row, I know I need to change something.

Oleks see siis nii lihtne, et vaatad peeglisse, taipad, et pead midagi muutma, ning siis lähed ja muudad. No pagan, ega ikka ei ole küll! Olen igal senisel töökohal vaadanud imestusega kõrvalt oma kolleege, kes viitsivad, tahavad ja suudavad. Ma pole kunagi viitsinud, tahtnud ja suutnud, vaid teinud kõike kohusetundest. Sportlandis ei säranud mu silm sugugi, kui pidin hommikul kell 9 poeriiulitelt tolmu pühkima ning ei tohtinud kassa taga kordagi istuda ja kolleegidega juttu rääkida. Ning tõlkimine muutub järjest odavamaks alaks, nii et imestan, kuidas meil kontoris kaader samamoodi ei voola nagu spordipoes. Kuidas küll suudavad inimesed endast muudkui anda, kui neile midagi vastu ei anta? Üks agar keeletoimetaja istub sageli reede õhtul kella kümneni kontoris ja koostab värskete näpunäidete ja soovituste kohta üldmeili ... ning iga kord, kui seda loen, mõtlen endamisi, miks ta seda teeb. Või pigem  kust võtab töötaja selle motivatsiooni ja tahtejõu lakkamatult panustada, kui tööandja tema panust vääriliselt ei hinda? Võib-olla olen ma üks kasuahne ja mugav inimene, aga mina tõesti ei anna endast rohkem, kui ma vastu saan ... sest miks ma peaksingi? 

Olgem ausad – palk on suur osa töötaja motiveeritusest ja need, kes sellele vastu vaidlevad, kas lihtsalt valetavad või on tüüpilised alalheitlikud vait olla ja edasi teenida põhimõtte järgijad. Või siis õnnelikud oma asja ajajad, kelle jaoks on töö kui hobi ja kes tõsimeeli tunnevad oma tegevusest rõõmu ... või on lihtsalt üdini õnnelikud oma asja ajamisest ja mitte allumisest. Nagu näha, siis mina olen kohutav alluv ja seepärast teengi ma mitut asja korraga. Kui kogu gümnaasiumi ja bakalaureuseõppe olin ma kohusetundlik ja eeskujulik õpilane, siis magistrantuuris olen õppinud end säästma. Tegin endale kohe alguses selgeks, et eksamitulemused pole eesmärk, mille pärast ma selle kolgata tee ette võtsin. Bakalaureuses oli mu keskmine hinne 4,2, mis tähendab, et lõputunnistuselt vaatas vastu A-de meri, mille sekka oli eksinud mõni üksik B, paar väga üksildast C-d ja üks bakalaureuseõppe kõige hirmsama aine  keeleteaduse alused  eest saadud D, mis, ausalt öeldes, kõlas minu kõrvus tol hetkel nagu A, sest pelgalt selle aine läbimine oli nagu issanda õnnistus. Aga mida see A-de meri mulle kokkuvõttes andis? 

Hea enesetunde, uhkuse, teadmise, et saan hakkama  seda küll. Võib-olla isegi koha magistrantuuris, sest hea õppeedukuse eest sain Jakob Prantsu stipendiumi, mida mulle sisseastumisvestlusel mainiti ja mis paistis mu tulevastele õppejõududele muljet avaldavat. Aga faktiteadmistest enam sain kinnitust oma suurepärase tuupimisoskuse kohta. Bakalaureuses, nagu ka gümnaasiumis, ei õpetata omandatud teadmiste vahel seoseid looma, vaid võimalikult palju teavet pähe tuupima. Tulemuseks on see, et tunnistuselt võivad küll viied ja A-d vastu vaadata, kuid teadmised, mille eest neid saadi, ununevad hetkel, mil õpilane eksamiruumist välja astub. Pole siis imestada, et paljud maailma rikkaimad inimesed pole ülikoolis käinudki, rääkimata selle lõpetamisest  Bill Gateski jättis Harvardi pooleli, et oma äriga algust teha. Ent väga paljud intelligentsed inimesed elavad vaesuses või keskklassi tasemel ega saavuta kunagi majanduslikku õitsengut. 

Nii et mida küll mõtlevad gümnaasiumiõpetajad, kes noortele varajast elukutsevalikut peale suruvad ja sisendavad neile, et hinded näitavad edukust? Mida teavad edukusest need, kes ise palgapäevast palgapäevani elavad? Ja kas edukad on tõepoolest need, kes end A pärast lõhki rebivad ja püüavad kõigest väest igal alal edukad olla, või õpetajate mõistes kolmemehed, kes lubavad endal kolmesid saada ainetes, mis neid ei huvita, ning oskavad enda jaoks olulisel ja ebaolulisel vahet teha? Nii mõnigi mu tuttav, kes lasi klassiõdedel enda eest kirjandeid kirjutada ja matemaatikas küllaltki kõva peaga oli, on nüüdseks ettevõtteomanik, ja nii mõnigi oivik, kel kõik nii kergelt näis tulevat ja keda õpetajad teistele eeskujuks tõid, elab praegu oluliselt kehvemini kui tema kolmemeestest klassivennad. 

Ma tahaks loota, et olen hetkel kahe äärmuse vahepeal. Ei, minu eesmärk pole saada rikkaks selle sõna otseses tähenduses, küll aga hästi elada. Sest tõsi ta on, et raha eest ei saa õnne osta, küll aga vahukomme, mis teeb sisuliselt sama välja. :)



Jah, vahukommid  või küünelakid, kehakreemid, teatripiletid, spaakülastused või disainerkleidid  pole küll õnn, aga need on igapäevaelu väiksed rõõmud, mis, vähemalt minu jaoks, annavadki kokku õnnetunde. Sest milles õnn siis veel seisneb kui mitte selles, et rahaasjad on korras, tervis hea, pereelu rahulik ning töö motiveeriv? Mina olen hetkel rahul vaid kahega  tervise üle kurta ei saa ning võin ausalt öelda, et olen leidnud enda kõrvale inimese, keda kogu südamest armastan, ja mis veelgi tähtsam – olen ka ise hoitud ja armastatud. Ent majanduslikust õitsengust olen ma üsna kaugel ja motiveerivat tööd pole veel leidnud. Nii et siin ma siis olen, 25-aastane, kihlatud, viiendat kuud rase, elan koos koera, mehe ja teise naise lapsega ning veedan oma päevi tõlkides ja õhtuid magistrantuuri loengutes. Ja kirjutan, et selles kaoses mingit korrapära leida. :).



1 kommentaar:

  1. Niiii tuttavad mõtted. Ja see Steve Jobsi tsitaat on nii õige, aga samas ka nii hirmutav.

    VastaKustuta