06.08.15

Imetamisest ja välgutamisest ja avatud meelega ellusuhtumisest


What's the first thing that comes to your mind when you think about breastfeeding? Nice rack? Seda kohe kindlasti. :) Armas imik? Võimalik. Kaunis vaatepilt? Vanaemade ja vanatädide jaoks võib-olla tõesti. Aga ma olen enam kui kindel, et alates ajast, mil naine hakkab kasutama beebipille, plaastreid (või mis iganes muud paljunemisvastast vahendit), seostuvad rinnad talle seksuaalsusega ning keegi teine peale mehe neid imemas ja mudimas tundub ... just wrong on so many levels. Vähemalt nii mõtlesin ma veel neli kuud tagasi ja kõik need üheksa kuud enne seda ka.

Ent nagu ma ühes varasemas postituses kirjutasin, siis muutumine on tõepoolest võimalik ja nii on muutunud ka mu arusaam imetamisest. Kuigi minu sünnitus ei kulgenud tavapäraselt, ma ei saanud last kohe pärast sündi oma rinnale ja kui ta lõpuks minu juurde toodi, ei hakanud ma teki sisse mähitud pampu nähes automaatselt õnnepisaraid valama, ei tulnud mul siiski kordagi mõttesse talle rinnapiima mitte pakkuda. All that worrying was for nothing, sest kui Madis meie punetava, kortsulise ja ketendava nahaga tillukese räbala minu kõrvale tõstis ning ta vaikselt ja tasaselt oma suurte silmadega mu nägu uuris, kadus igasugune imelik tunne ajusopi kõige kaugemasse nurka. Pärast üürikest üksteisega tutvumist oli omanditunne õige pea platsis ... ja ma arvan, et sel hetkel saigi minust ema. Ma ei mõelnud enam oma rindade väljavenimise, kahanemise, ebamugavuse ega isegi valu peale. Kõigest sellest muutus tähtamaks lapse heaolu ja tervis ning ilmselt ka kõige kogenematum ema mõistab, et tema enda keha toodetav piim on iga kell parem ja puhtam kui mingi segu seitse. Poja teisel elunädalal tekkis meil kardetust hoopis vastupidine olukord – kui mul suure stressi ja murekoorma tõttu piima vähemaks jäi, olime sunnitud imetamisnõustaja soovitatud pudelist talle Aptamili rinnapiimaasendajat (RPA-d) andma. Ja no mis te siis arvate, kas ma lahistasin köögis nutta, kui Madis teises toas lapsele pudelist süüa andis, ja ulgusin selle üle, kui halb ema ma olen, et mul pole lapsele piisavalt piima pakkuda ja ta, vaeseke, nüüd mingit keemiat sisse peab sööma? Loomulikult. Ma poleks ju muidu Gerda. :)

Õnneks oli piima vähesus ajutine nähtus, sest hakkasin teadlikult vett ja apteegitilliteed kaanima ning püüdsin vähem muretseda, sest stress viib söögiisu ja piima samuti. Aga no katsu sa mitte muretseda, kui laps ei kosu and it's all your fault, sest järelikult su tissid ei funka nii nagu peaksid. Esimene kuu oli nii füüsiliselt kui vaimselt kurnav, sest piimapais vaheldus piima vähesusega, pisikesest nibulõhest sai verine haav ning väsitasin end ise sellega, et märkisin kõik söögiajad (algus ja lõpp ning kummast tissist sõi) minuti täpsusega telefoni märkmetesse üles. Ent ühel päeval viskas mu iPhone villast ja kõik märkmed kustusid ise ära ... ning kuigi olin sel hetkel Steve Jobsi peale ülimalt pissed off, aitas see mul edaspidi imetamist vabalt võtta. Ma ei jälginud enam paaniliselt kella, et 15 või 20 minuti möödumisel laps teise tissi otsa panna (esimesel kuul soovitavad ämmakad just nii teha, sest muidu imeb ta ülejäänud ajast tühja rinda – imemisvajadus saab küll rahuldatud, kuid kaalus juurde ei võta) ega jätnud meelde, kummaga ta lõpetas, et siis järgmisel korral sellest jälle alustada. Kõiki neid soovitusi järgides tundus mulle, et imetamine on nagu raketiteadus ... ja alles kuu aja möödumisel avastasin, et tegelikult pole asi üldse nii hull. 

Läks veel kaks ja pool kuud ning ühel hetkel kadus ka valu, mis võimaldas mul näha rinnaga toitmise võlusid – söök on kogu aeg käepärast, paraja temperatuuriga ja selleks pole vaja vett keeta, pudeli ning pulbriga möllata ja siis keemiakokteili jahutada. Kuigi ma ei hakka ilmselt imetamist kunagi füüsiliselt nautima ja mingist imelisest imetamiskogemusest pajatama, pidin neljanda kuu täitumisel endalegi üllatuseks tunnistama, et see on tegelikult päris eriline kvaliteetaeg oma lapsega. Eriti hetkel, kui tal hakkab kõht täis saama, laseb tissist lahti, uurib oma suurte silmadega mu nägu, naeratab siis laialt ja kavalalt ning sukeldub uuesti oma joogikannu äärde mõnulema, et siis jälle lahti lasta ja mulle kelmikalt otsa vaadata. Nendel hetkedel mopsutan ja paitan tema pisikest pead ning tunnen end siiralt õnnelikuna, nagu maailmas poleks midagi tähtsamat peale meie kahe. :) Aga see on alles hiljutine nähtus – imetamine ei ole alati nii lõbus olnud ja eelneva kolme kuu jooksul olen lapsele süüa andes tundnud sellist piina, et mõtlesin nii mõnigi kord, kas see pole mitte hullem kui sünnitamine ise. Tookord valutasin kümme tundi, kuid imetamine tähendas minu jaoks põrguvalu kümme korda päevas IGA PÄEV, seega oli see nagu üks endless horror movie.

Algus läks meil libedalt. Esimesed kaks päeva laps sõi ja magas, välja arvatud öö haiglas, millest kirjutasin siin. Ent kolmandal päeval koju saades tundsin, et parem rind ei ole enam nii pehme kui varem ning uneajaks see juba tulitas ja oli valulik, nii et magamine näis võimatu. Selili olla ei saanud, sest siis valgus tiss küljele ja tegi valu. Vasakul küljel oli samuti paha, sest gravitatsioon tõmbas piimapommi allapoole ning jälle oli valus. Ja paremal küljel lebamine oli lausa võimatu, sest ühel hetkel oli mul öösärgi all tissi asemel telliskivi, mis tegi vastu voodit puutudes sellist valu, et kui ma oleksin mees, oleks mu munad raudselt märjaks läinud. :D Kell neli sai mul mõistus ja kannatus otsa ning tõusin püsti, otsisin haiglast kaasa antud imetamisvoldiku üles ja läksin vannituppa. Võtsin lahti piimapaisust rääkiva koha ning sain teada, et seda leevendab kõige paremini laps, kes üleliigse piima ära imeb, või siis rinnapump või selle puudumisel omaenda kaks kätt. Laps aga magas nii armsasti, et tema üles ajamine tundus lauslollus, eriti seetõttu, et kivikõva rinda imikud üldjuhul imeda ei taha. Mis tähendab, et oleksin pärast pidanud kell neli öösel nutva imikuga mööda tuba jalutama, endal tiss lõhkemas. Ja pumpa mul polnud, sest Perekooli loengus ei soovitatud seda varakult valmis varuda, vaid soetada alles siis, kui seda päriselt ka vaja läheb, muidu jääb lihtsalt seisma (why thank you lovely lady, kust ma selle sinu meelest öösel välja võlun?!). Nii et alles jäid kaks kätt ja sõõrutamine ehk kuuma duši all rinna soojaks mudimine ja seejärel iseenda lüpsmine. :) Ütleme nii, et sinna kraanikaussi voolas rohkem pisaraid kui piima, sest mul oli lihtsalt niivõrd valus.

Järgmisel hommikul, kui olin lõputuna näiva öö mingi ime läbi üle elanud, otsisin netist rinnapumpade kohta infot ja sain teada, et need on üsna kallis lõbu – korralikud elektrilised pumbad jäävad vahemikku 100–400 eurot. Ent pärast väikest researchi leidsin soodsama ja lihtsama lahenduse – Medela rinnapumba laenutus (http://www.nutibeebi.ee/beebitarvete-laenutus/rinnapumba-laenutus-medela). Võtsime esialgu kolmeks päevaks, kuid pikendasin rendiaega õige pea terveks kuuks. Madis tormas linna sellele järgi ja meile anti kasutada täiesti uus pump. Kui ma paar nädalat hiljem ei saanud sellega enam pea tilkagi kätte, siis esimesel korral pumpasin terve pudelitäie piima välja. Kaks päeva hiljem oli pais teises rinnas ja ka siis sain pudeli jagu kraami kätte. Pistsime spetsiaalsed hoiutopsid sügavkülma ja kui alates lapse kahenädalaseks saamisest uuesti ülikoolis hakkasin käima, soendas Madis topsid vesivannil üles ja andis poisile pudelist süüa. Mõtlesime ka pumba väljaostmise peale, ent kuna mul ei õnnestunud hiljem enam sellega piima kätte saada, ei näinud ma pumba just in case kapi otsas hoidmisel mõtet. Pealegi tekitas pidev proovimine stressi ja küsimust, et kui pumbaga midagi ei tule, siis kas laps ikka saab kõhu täis, aga imetamisnõustaja kinnitas, et päris nii see asi ei käi ja seni, kuni imik regulaarselt pissib ning on muidu rõõmus ja rahul, pole muretsemiseks põhjust. Lisaks pidavat piimakanalid valla päästma lapse soojus, lähedus ning tema ja imetamise peale mõtlemine, aga pump on külm võõrkeha ja paistab, et minu tissidele sellest ei piisanud. :)

Nii et tõelist piimapaisu, mis võib üle minna koledaks ja valusaks ja antibiootikumidega ravitavaks rinnapõletikuks, esines mul vaid kahel korral. Voldikutes kirjutatu järgi ongi see normaalne, et rinnad hakkavad kuskil kolmandal päeval pärast lapse sündi rohkem piima tootma. Alguses on lapse magu hernetera suurune ja seepärast pole ka põhjust raseduse lõpus muretseda, kas rindades on ikka lapsele kohe piisavalt toitu – tema pisikesse kõhtu mahub vaid teelusikatäis vedelikku. Ent iga söögikorraga magu suureneb ja imemine paneb rinnad n-ö tööle ... aga kuna lapse magu nii kiiresti nüüd ka ei veni, siis tekib ületootmine ja laps ei jõua nii palju ära süüa, kui ema piima toodab. Kui vanasti aitasid emadel liigsetest liitritest vabaneda naabrinaised, kellel oli kodus vastupidine olukord – näljane imik ja olematud piimamäed –, siis tänapäeval on õnneks olemas korralikud elektrilised pumbad, that do the trick. Samas on pumpamine piima ülekülluse puhul kahe otsaga asi, sest keha toodab piima vastavalt nõudlusele, st iga imetamiskord (või siis pumpamine) küll tühjendab rinda, kuid ühtlasi tekitab seda kohe ka juurde. Ja kui mul nädala pärast piimavarud sootuks otsa hakkasid lõppema, ei julenud ma enam pumbata, sest tundus, et pärast pean lapsele tühja rinda pakkuma ... mis siis, et rinda ei ole võimalik tühjaks süüa ega pumbata ning imetamisnõustaja soovitas mul tegelikult toitmiskordade vahel piimatekke stimuleerimiseks ise pumbata. Noore ja kogenematu emana olin nagu lõhkise küna ees – pumpan liiga täis rinda, tekib juurde, pumpan tühja rinda, võtan lapselt viimasedki tilgad ära.

Ent kogemused tulevad ajaga ja aja möödudes näed, et rinnad tõepoolest saavad ühel hetkel ise aru, kui palju piima su laps vajab, ning ta ei jää nälga ja sina ei pea isepurskuvate rindade pärast muretsema ega iga kord välja minnes oma niigi suurt partiid imavate rinnapatjadega suurendama. Või hommikul avastama, et magad piimaloigus ja uus kattemadrats on läbimärg. Kuid ilusaid rinnahoidjaid pole ma siiani raatsinud selga panna, sest rinnapiim jätab neile koledad plekid, mis pesus välja ei tule. Kuigi, if you really think about it, siis tegelikult pole vist mõtet neid hoida, sest üldjuhul on naise partii pärast imetamist numbri (kui mitte paari) võrra väiksem. :) Selles mõttes on mul vist vedanud – ma pole raseduse ega imetamise ajaks pidanud uusi rinnahoidjaid ostma, sest üheksa kuu jooksul ei paisunud mu kõht nii suureks, et tavaliste rinnahoidjate traat oleks häirima hakanud, ja hiljem jäid piima täis rinnad parajatesse proportsioonidesse, nii et kõik mahtus kenasti ära. :)

Aga millega mul pole vedanud, on mu vasak rind – see on lame nagu Kesk-Eesti. Ämmakad vangutasid kohe pärast sünnitust pead ja arvasid, et sellega võib probleeme tulla. Ja neil oli õigus – imetamine muutus ühel hetkel maapealseks põrguks. Öeldakse küll, et imetada on võimalik ka sissepoole vajunud nibuga ning nibu lamedus ei mängi piima kättesaamisel üldse rolli, sest see pidavat olema lapse pisikese suu jaoks pelgalt orientiir. Nii ma siis imetasin heausklikult oma last haiglas ämmakate silme all ja kuus päeva hiljem Pelgulinna imetamisnõustaja juures, kes vaatas mu vasaku rinna imetamisvõtte üle (söötsin last tema juures pool tundi) ning kiitis heaks – tehniliselt paistis kõik korras olevat ja imemisvõte õige (beebi alahuul väljapoole rullis ja võimalikult palju nibu tumedat ala suus). Aga ometi olin mõne päeva pärast kodus hullumas ja helistasin taaskord Pelgu imetamisnõustamisse, et küsida, should I be freaked out, et mul on kodus vampiiribeebi – hommikuse söötmise ajal avastasin, et lapsel oli suu verd täis ... ning ofkoors ma olin freaked out. Tema muidugi rahustas mu maha ega kiitnud minu maoloputuse ideed heaks (:D), vaid soovitas määrida nibu Bepantheni rasvase kreemi asemel Garmastani õhukese kreemiga ja muretseda endale nibukaitse seniks, kuni lõhe paraneb. Olin selle variandi enda jaoks välistanud, sest ämmakate sõnul võib imik kaitsmega nii ära harjuda, et enam paljast rinda ei tahagi. Ent kuna olin lapse verise suu nägemisest šokis ja imetamine tekitas põrguvalu, siis olin juba valmis kõike proovima. 

Kuigi nibukaitse valu päris ära ei võtnud, muutis see imetamise vähemalt sedavõrd talutavaks, et mu keha ei tõmbunud enam krampi, kui lapse suu rinnale lähenes. Ja kuigi teine imetamisnõustaja (kelle leidsin kolmandal nädalal Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühingu kodulehelt (yes, that's actually a thing  www.siet.ee) ja kes kõigest kolme euro eest koduvisiidi tegi) soovitas mul nibukaitse prügikasti visata ning ma paar korda pärast tema lahkumist püüdsingi lapsele ilma kaitsmeta süüa anda, võtsin selle juba järgmisel päeval taas kasutusele ja kasutan seda siiamaani. Nõustaja oli see-eest tore ja abivalmis ning esimene, kes mind reaalselt füüsiliselt aitas – vaatas, kuidas ma lapse omast arust enda vastu ja tema meelest meetri kaugusele asetasin, ja lükkas ta siis mulle nii lähedale, et lapse nägu põhimõtteliselt uppus tissi sisse, nii et ma hakkasin juba kartma, et ta saab tissist üledoosi. Temalt sain ka teada, et kahe-kolmetunnist söögiaegade vahet peaksin arvestama mitte viimase söögiaja lõpust järgmise alguseni, vaid algusest alguseni. Seega kui esimestel nädalatel võis üks imetamiskord kesta 20 minutist ühe tunnini, tähendas see, et mõnel päeval ma justkui elasingi oma imikuga voodis, sest kui ta kell üks alustas ja kaks lõpetas, sain tund aega hinge tõmmata, et siis kell kolm jälle otsast pihta hakata. Kõigi muude murede ja südamevalu kõrval oligi tegevusetusega kõige raskem harjuda. Et ma lamangi mitu tundi päevas voodis või istun, laps rinnal magamas, diivanil ja lihtsalt olen, kuigi köögis ulatub mustade nõude virn juba laeni ja põrandad on nii tolmused, et ei kannata kriitikat ning kogu korter näeb välja, nagu sada matsi oleks sealt läbi käinud ja oma asju suvaliselt igale poole laiali pildunud. Teisisõnu et ma elan ja hingan 24/7 ainult lapse jaoks ning mu päeva suurim saavutus on nõudepesu ja duši all käimine on juba next level

Aga inimene harjub kõigega ning ühel hetkel harjub ka laps lamamistoolis olemisega ja iseenda pesemine muutub taas võimalikuks. Kuigi mitte küll päris nii nagu enne emaks saamist, et sisened vannituppa, paned ukse enda järel kinni, astud voolava vee alla, suled mitmeks heaks minutiks silmad ning mõtled häid mõtteid või ümised end seebitades mõnda viisijuppi. Edaspidi on suletud uks ajalugu ja ema privaatsest peapesust saab avalik esinemine. Publikuks on õnneks vaid oma laps ja tema rõõmustamiseks pole vaja pikka kõnet pidada, vaid valju häälega laulda, imelike liigutustega tantsida ja muidu klouni mängida. :) Duši all kolmeaastase moodi rääkimine nüüd võtan šampooni, panen šampooni pähe, hõõrun juuksed vahule, šallallaa, loputan juuksed ära, trallallaa on üks esimesi märke sellest, et oled astunud uude sadomasoklubisse nimega Emadus, mille motoks on putting your child's needs first. Klubi täieõigusliku liikmena oled lapse nimel kõigeks valmis  nii klouni mängimiseks kui ka füüsiliselt haiget saamiseks. Mina näiteks lasin enda nibu sõna otseses mõttes verele imeda  endal olid pisarad silmis, hambad ristis ja varbad ka, aga hinges oli rahu, sest laps sai kõhu täis. Like I said  sadomaso. :)

Sadomaso teine tundemärk on oma toidusedeli lühendamine nii lühikeseks, et alles jääb vaid tatar ja vesi ... ikka selleks, et lapsel oleks hea. Paljud ema söödud toidud tekitavad lapse väljaarenemata soolestikus gaase ning kuna tal pole enne kolmandat elukuud nende väljutamiseks vajalikke kõhulihaseid, siis ta lihtsalt nutab lohutamatult, sest tema väike kõhuke valutab. I sure do wish someone had told me that, enne kui ma pärast sünnitust ämmaka toodud kama isukalt alla kugistasin ja Madis meile õhtusöögiks Mäki eined tõi ning ma pool liitrit kokat ära jõin. Või teisel päeval haiglatoidu asemel Chopsticksi vürtsikat riisi mugisin või haiglast koju saades Kertu tehtud Caesari salatit ja sidrunivett nautisin. Piimatooted, vürtsid, tsitruselised, kapsas ja muu värske kraam – tere, gaasid! Jõudsin enda toidu ja lapse nutu seosele jälile alles viiendal päeval – mäletan, kuidas istusin jõuetult diivanil, kolme ja poole kilone konnapoeg süles magamas, ning Madis helistas ja küsis, mis ta poest toob. Kuna kell hakkas parajasti kaks saama ja ma olin hommikust saati virila vastsündinuga mööda tube jalutanud, märksõna imiku gaasivalu guugeldanud ja umbes kümmet artiklit ning lugematul hulgal vasturääkivaid soovitusi lugenud, kuulis Madis läbi mu nuuksatuste vaid mitte midagi ja banaani. Sain netiavarustest teada, et gaase võib tekitada kõik, mida seni tarbinud olin – jogurt, leib, salat, šokolaad, kohuke ja oh-kui-palju-muud-head-paremat. Lisaks olin juba Facebookis kogenumate emadega ühendust võtnud ja kuulnud soovitusi stiilis kurki võid süüa, aga ilma kooreta ja leiba võid ka toidu kõrvale võtta, kuid ainult pool viilu. Niisiis jõudsin järeldusele, et ohutud toidud on vaid tatar, banaan ja vesi ning kuna mul polnud peale vee kodus ei tatart ega banaani, olingi hommiku otsa nälgas. 

Öeldakse, et gaasivalu kestab esimesed kolm kuud – täpselt nii kaua läheb aega, et lapse soolestik ja kõhulihased välja areneksid. Tean ema, kelle poeg oli kolmanda kuu sünnipäeval kui ära vahetatud – kõik gaasid olid kadunud ning virilast imikust sai rahulik ja rõõmus beebi. Ent vähem kui nädalavanuse vastsündinu ema ei lohuta teadmine, et kauges ja tumedas tulevikus läheb kergemaks. Tema vajab instant fixi, mitte katteta lubadusi. :) Õnneks ei ole kõik päevad vennad ja kui ühel päeval pojal kõht valutas, ta sõi ja magas halvasti, siis järgmisel oli mul kodus justkui uus laps, kes päikse pilve tagant jälle välja tõi. Selline hea-paha päeva rütm kestis meil umbes kuu aega ning kuigi kapsast, hernest, õuna ja piima ei julenud ma neli kuud tarbida, jätsin juba esimese kuu möödumisel gluteenivaba leiva ja laktoosivaba jogurti poodi ning läksin vaikselt tavatoidu peale tagasi. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis usun tõsimeeli seda, et igale inimesele antakse kanda täpselt nõnda palju, nagu ta jõuab kanda ... ja kui ma oleksin pidanud kolm kuud tatradieeti pidama, oleks minust praegu ilmselt vaid inimvare alles. Ma ei suutnud isegi kuu aega ilma magusata elada – püüdsin küll piima- ja tumedat šokolaadi, kommi ja Domino küpsiseid kakaosisalduse tõttu vältida, kuid see-eest hävitasin selle aja jooksul koos apteegiltilliteega rohkem kaeraküpsiseid, kui ma tahaks tunnistada. :) Hilisõhtusele kohukesemugimisele vaatamata olen siiani kaotanud kilo kuus ja kaalun nüüdseks neli kilo vähem kui enne rasedust. Nuta või naera, aga samal ajal, kui teised naised võitlevad üleliigsete beebikilodega, püüan mina mitte kokku kuivada. 

Call it luck or bad luck, aga imetamine on viinud mu lisagrammid ja rohkemgi veel. Selles mõttes on pigem good luck, et kõik mu totrad hirmud on jäänud vaid idee tasandile – rinnaga toitmine pole imelik, mu rinnad pole (yet!) välja veninud, kõht on täpselt sama lame nagu enne (kuigi naba läbistav pikk tume triip pole endiselt ära kadunud, aga as they say – it will) ning mu allkorrusel polegi minijalgpalli suurust ava, vastupidi – kõik on kitsam kui varem, nii et mina küll ei usu, et teine (kui ta kunagi tulema peaks) selle võrra lihtsamalt väljub, et esimene tegi tee ette. Praegu on pigem selline tunne, et teine tuleb ja rebestab endale teed veel laiaulatuslikumalt kui eelmine. :D 

Kokkuvõttes olen jõudnud järeldusele, et kuigi emad on üks paras kamp eneseohverdajaid, on see siiski maailma parim amet. Võib-olla on asi ka selles, et ma pole veel leidnud endale meelepärast ametit, mis mulle rõõmu ja piisavat elatist pakuks, aga ma olen siiski üpris kindel, et ükski tööalane saavutus, jõulupreemia või ametikõrgendus pole võrreldav teadmisega, et sa oled ühe väikse inimese maailma naba. Mul ei leidu sõnu kirjeldamaks, kui uhke ja eriline tunne mind valdab, kui see väike inimene üles ärgates nutma hakkab, sest avastab, et on üksi ... and how his face lights up, kui ma vaatevälja ilmun. Ta on hakanud pisut võõrastama ning ma isegi ei püüa varjata, kui palju ma seda naudin, et tal mõnikord teistele otsa vaadates suunurgad alla vajuvad ja siis mind nähes automaatselt kerkivad. :) Need a confidence boost, have a baby – ükski Madise tehtud kompliment ei pane mind end kunagi nii hästi tundma nagu nuttev imik, keda ainult mina suudan rahustada. :)

Möödunud pühapäeval sõitsime Otepäält tagasi koju ja ühes järjekordses bensukapeatuses, kus äsja TriSmile'i triatloni lõpetanud näljane Madis ja Tõnis (who's pretty much always hungry) burkse tellisid, rääkisin Miaga autos istudes talle sellest, kuidas ma 15-aastasena oma elu hoopis teisiti ette kujutasin. Arvasin, et elan koos viie taksiga Inglismaal, maja ees seisab Mini Cooper, teen karjääri ja ühtki lontrusest meest mul olema ei saa ... no kui, siis ainult väga hästi inglise keelt oskav haritud džentelmen. Aga mis on reaalsus – viie taksi asemel on mul üks taks ning briti aktsendiga miljonäri asemel sain küll intelligentse, kuid inglise keelt kõvasti ja valesti purssiva mehe, kick-ass Londoni korteri asemel vana maamaja ja Mini Cooperi asemel Škoda Superbi. Ja nagu Mia hiljem Madisele ja Tõnisele mu mõttekäiku ümber jutustas, siis pole mul ka karjääri. :D Aga see-eest on mul kodus kaks maailma armsaimat last, kellest üks on mu ellu juhuse tahtel tulnud ja teise olen ise loonud. Ning kuigi being single and fabulous in London oleks ka päris äge olnud, ei kahetse ma sugugi, et elu on oma korrektuure teinud ja viinud mind suurlinna asemel suvilarajooni ning kõrgete kontsade ja pliiatsseeliku asemel liigun nüüd ringi suvekleitides ja Ted Bakeri plätudes. Nagu ütles William Parrish filmis Meet Joe BlackStay open. Who knows? Lightning could strike, siis ma arvan, et mul strike'iski ... ja viis mind täpselt sinna, kuhu ma kuulun. 








 Isa tõstab õhku mind, olen tema naerulind ... :)


Käisime Ameerikast kohale lennanud tädi Dšeiniga Komeedi kohvikus, aga pildile jäid vaid nutitelefoni uurijad. Kids these days. :)


Mamma Helve tuli külla.

 Mia lõbustab venda.


 Kuna vannitoas käis kogu juulikuu jooksul remont, kolisime vanni kööki. :)

 Rambo Mia ja seitsmekilone jahukott. :)








Kui onu Tõnis ja vanaema Mare Eestisse suvitama tulid (ja haledalt tünga said, sest Inglismaal oli suurem suvi kui Eestis), tegime aias grilli. :)



 Üks õppis just puristamise ära ning tatistas kõik täis, kes teda sülle võtsid. :)

26.07.2015  neljakuune sünnipäevapoiss. Kuna päevaplaan nägi ette elutoa tapeetimist ja vannitoaremondi lõpetamist, alustasime tordi ja laulu asemel hommikut vanniga ning piduliku osani jõudsime alles kell pool 12 õhtul. :)




 Ühel ilusal juulikuu päeval jõudis suvi ka meie õuele. :)

 02.08.2015 TriSmile'i triatlonil issit finišis tervitamas.



 Medal maitseb hästi. :)





Jalutasime võistluspaigast Jaanuse majja ja poolel teel avastasime, et Mia on medali ära kaotanud (pildi tegemise hetkel küsiski Madis, et oot, kus medal on). :D Juhtub ikka. Pisut ajakulu ja jalavaeva ning medal leiti kenasti üles  helkis uhkelt posti otsas, kuhu Mia selle endalegi üllatuseks riputanud oli. :D

No just look at that face and tell me I haven't lived my life right. :)










4 kommentaari:

  1. Lihtsalt imearmas on see väike poisiklutt teil ehk Ellijutt nagu Geiti ütles :-D

    VastaKustuta
  2. BEEBI!!! :)

    Also:
    http://i2.wp.com/pyjamaschool.co.uk/wp-content/uploads/2013/11/sanity-kids-clean-house.jpg

    VastaKustuta
    Vastused
    1. So ... I pick sanity. And my kids. Ja paar korda nädalas käärin öösel käised üles ja pesen nõusid kah. :D

      Kustuta