29.09.15

The new and improved me

Veel aasta aega tagasi olin veerandsada vana ja tegelesin umbes veerandsaja tööga  tõlkisin tõlkebüroos turundustekste ja kirjastusele raamatuid, tegelesin käsitöö ja kalligraafiaga, kaunistasin pulmi ning haldasin jooksuriiete e-poodi. Päris oma asja leidmise asemel leidsin järjest enam neid, millega ma tegeleda ei taha. Kuniks sain magistrantuuri esimesel aastal emaks ja olin sunnitud vahetama oma veerandsada tegevust ühe väikse inimese elus hoidmise vastu välja. Ja õppisin tänu sellele once and for all oma aega väärtustama. Poja kahel esimesel elukuul elasin ja hingasin nii päeval kui öösel tema rütmis ja olin liiga väsinud, et millegi muuga tegeleda. Ent kui keha oli väsinud, siis vaim mitte  mõte liikus kiiremini kui varem ja pea vaaritas muudkui ideid, millest blogis kirjutada, kui mul ükskord peaks selleks aega olema. Nii leidsingi end ühel suveööl voodist, läpakas põlvedel ja pisike pamp mu külje vastas nohisemas, ning mitu kuud peas haudunud mõtted voolasid justkui iseenesest ekraanile. Ja korraga mulle koitis, mis see MISKI on, mida ma pikalt otsinud olen ja milleni jõudmiseks pidin läbima kõik need veerandsada muud rada.

Nii et siin ma siis olen ja kirjutan  ning püüan seda teha hästi ja ilusti ehk nii sisukalt kui ka kalligraafiliselt. Peale blogi pidamise pakun kirjutamisteenust ettevõtetele nagu KSA, Rohi&Sasi OÜ, Kindel Teenus OÜ, Fresenius Medical Care jt ning kui vähegi võimalik, võtan vastu ka kõik käsitöökaardi- ja kalligraafiatellimused. Lisaks omandan oma pisikese poja kõrvalt magistrikraadi ja as if that wasn't enough, kõpitseme koos mehega üht vana maamaja, millest sai 2015. aasta 1. juunil meie kodu. Kuigi tundub, et my hands are more than full*, siis tegelikult olen rohkem rahul kui eales varem, sest võin lõpuks ometi õnnest hõisata, et I love my job. Kirjutamisest on saanud minu kirg. Ja kui mul õnnestub edaspidi sellega leiva lauale ja kleidid selga saada, siis tean, et ei pea elus ühtki päeva töötama. „Choose a job you love and you will never have to work a day in your life.” Confuciuse tsitaat. Mees teadis, mis rääkis.

Nagu ühele õigele blogile kombeks on ka see siin üsna enesekeskne, sest esiteks sünnivad kõige paremad lood elust enesest ja teiseks on kirjutamine mulle omamoodi teraapia. Alates 2015. aasta märtsist olen ma ema, kes elab koos beebi, endast viis aastat vanema mehe, tema kümneaastase tütre ja viieaastase koeraga Tallinnast 30 km kaugusel ... ning kirjutamine aitab mul selles kaoses ellu jääda. :) Loodetavasti on minu tähelepanekuid lõbus lugeda neil, kes kärgperest undki ei oska näha, aga more than anything loodan ma, et siit leiab äratundmishetki mõni minu kingadesse astunud naine. Sest kui mina seitse aastat tagasi äsja kooli lõpetanud ning iseennast ja maailma avastava noorena pereelu elama hakkasin, polnud raamatut „Kuidas kasvatada teise naise last?” veel kirjutatud. Ja ma ei olnud selleks valmis  ilmselt pole seda ükski 19-aastane. Aga mingi ime läbi oleme me suutnud kokku jääda ... ning esialgsest kodumängust sai tõeline kodu koos tõeliste pereliikmetega. Ja seitse aastat hiljem sai minust ka tõeline ema. Seega tuli kõike õppida käigu pealt ja katse-eksitus meetodil.

Nii nagu ühest väiksest sirtsust on selle aja jooksul saanud arukas ja kaunis neiu, olen ka mina viimaste aastate jooksul väga palju kasvanud ja arenenud ... ning mis seal salata, teinud ka üksjagu vigu. Aga that's what life is all about  you live and learn. Ja hea õnne korral on sinu kõrval inimesed, kes annavad sulle su eksimused andeks, sest that's what good families do. Minul läks õnneks ning seepärast ma siin olengi, et kirjutada ühe kärgpere olevikust, minevikust ja tulevikust ... ning sellest, kuidas love conquers all. It really does. Ja siin peitubki vastus küsimusele, kuidas kasvatada teise naise last  armastades. Tingimusteta ja kogu südamest. 



 
* Kuigi I've got a lot on my plate, olen valmis kõik uued ja huvitavad pakkumised ära kuulama. Seega, kui otsid juhtumisi inimest, kes kirjutaks sinu eest e-kirju, korrigeeriks su tähtsaid tekste, koostaks blogipostitusi või teeks mõnda muud kirjutamisega seotud tegevust, siis I'm your person. Aga kui tulid siia lihtsalt aega veetma, lugusid elust enesest lugema ja käsitööd imetlema, oled samuti more than welcome. :)




2 kommentaari:

  1. Anonüümne6/10/15 21:55

    Sinu jutt on inspireeriv ja on näha, et Sul on kirjutamise annet! :)

    Kuna olen ise mõelnud sama eriala õppima minna, siis äkki räägid paari sõnaga oma magistriõppest - kas oled rahul, mis on head/halvad küljed ja kui mahukas on õpe? Kas pead magistrisse astumist enda jaoks õigeks valikuks?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! :)
      Olen rahul küll, sest mis siin ikka kahetseda ja mööda külge maha ei jookse midagi. Eks neid aineid, mille puhul mõtled, et "milleks mulle seda jura vaja on", leidub ka magistris, aga küllaltki palju antakse vabad käed ainete valikul ning kui saad sisse soovitud suunale, siis pole nurisemiseks põhjust. Minul juhtus nii, et tahtsin saada reklaami suunale, aga sain ajakirjandusse ning kuigi see kirjutamine jms mulle sobib, siis pean tegema selle suuna kohustuslikke aineid, mis kattuvad sageli reklaami ainetega, mille pärast ma üleüldse magistrisse läksin ja mida ma väga võtta tahtsin. Ilmselt kui mul poleks kodus üht pisikest pampu ootamas ja sundi magistrantuur nominaalajaga lõpetada, võtaksin vabamalt ja jääksin lisa-aastale, et võtta ka neid aineid, mis mind tõeliselt huvitavad.
      Kooli minna tasub alati, aga mitte mitu korda. Kui ma selle magistritöö tehtud saan, siis on ülikool minu jaoks läbitud etapp. :) Täiskohaga töö kõrvalt on seda päris keeruline teha ja väikse lapse kõrvalt veel eriti. Meil paljud mõtlevad loobumismõtteid (mina eesotsas), aga no kui see teekond sai kord ette võetud, siis tuleb võiduka lõpuni minna. Ja mitte nii väga põdeda, sest õpid ju ikka enda jaoks, mitte hinnete pärast, ja magistritöö on pikas perspektiivis vaid üks väga väike mägi eluteel. ;)

      Kustuta