20.10.15

Neli kilo ja 18 cm hiljem

Sain hiljuti fotograafilt Etsu kuuenda kuu sünnipäeval tehtud pildid kätte ja mõtlesin, et panen siia lisaks nendele paar pilti eelmistest kuudest ka. Aga kui fotoka lahti tegin ja fotosid arvutisse laadima hakkasin, avastasin, et ma pole selle pildimajandusega suvest saati tegelenud ning paarist klõpsust oli asi kaugel – vaatasin eile neid pilte poole ööni ja püüdsin paremaid välja valida. Kustutamiseni ma ei jõudnudki. Ma ausalt ka ei tea, kuidas on tänapäeval võimalik pilte ilmutada ja neist perealbumeid koostada. Olen juba viimased viis aastat püüdnud seda teha, aga pole suutnud Mia albumitki lõpetada. Probleem seisneb selles, et esiteks on ilmutamine päris kallis ja teiseks on pilte liiga palju. Või vastupidi. Muidu ilmutaks kõik tehtud klõpsud ära ja alles siis valiks, millised albumisse lähevad. Minu jaoks on tohutult ajamahukas ettevõtmine hakata pilte arvutis sirvima, kustutama ja kaustadesse paigutama. Mõtlesin, et beebiootus on ideaalne aeg n-ö eelmise elu kokkutõmbamiseks ning albumite koostamiseks, sest kui uus kodanik sünnib, tuleb neid pilte kindlasti nii palju, et nendegi väljavalimine ja ilmutamine on suur ettevõtmine. Idee jälle hea, aga teostuseni ei jõudnud, kuigi aega oli lausa üheksa kuud. :) Ma ei kujuta ette, kuidas fotograafid suudavad 1000 võtte seast 30 parimat välja valida. Võib-olla tuleb kasuks see, et pildil olijaga pole isiklikku sidet, sest no Etsu pilte vaadates on mul võimatu neist ühtki ära kustutada, kui just pilt üleni hägune pole. Ta on ju lihtsalt iga pildi peal eri nägu ja no kuidas ma kustutan selle armsa näolapi ära?! Nii täitubki mu arvuti üha uute ja uute piltidega, sest Madis pole mulle siiani välist kõvaketast toonud ... ja ega ma pole talle liiga tihti peale ka käinud, sest kui see on olemas, tuleks end once and for all kokku võtta ning külma südamega pilte kustutama hakata. :)