20.10.15

Neli kilo ja 18 cm hiljem

Sain hiljuti fotograafilt Etsu kuuenda kuu sünnipäeval tehtud pildid kätte ja mõtlesin, et panen siia lisaks nendele paar pilti eelmistest kuudest ka. Aga kui fotoka lahti tegin ja fotosid arvutisse laadima hakkasin, avastasin, et ma pole selle pildimajandusega suvest saati tegelenud ning paarist klõpsust oli asi kaugel – vaatasin eile neid pilte poole ööni ja püüdsin paremaid välja valida. Kustutamiseni ma ei jõudnudki. Ma ausalt ka ei tea, kuidas on tänapäeval võimalik pilte ilmutada ja neist perealbumeid koostada. Olen juba viimased viis aastat püüdnud seda teha, aga pole suutnud Mia albumitki lõpetada. Probleem seisneb selles, et esiteks on ilmutamine päris kallis ja teiseks on pilte liiga palju. Või vastupidi. Muidu ilmutaks kõik tehtud klõpsud ära ja alles siis valiks, millised albumisse lähevad. Minu jaoks on tohutult ajamahukas ettevõtmine hakata pilte arvutis sirvima, kustutama ja kaustadesse paigutama. Mõtlesin, et beebiootus on ideaalne aeg n-ö eelmise elu kokkutõmbamiseks ning albumite koostamiseks, sest kui uus kodanik sünnib, tuleb neid pilte kindlasti nii palju, et nendegi väljavalimine ja ilmutamine on suur ettevõtmine. Idee jälle hea, aga teostuseni ei jõudnud, kuigi aega oli lausa üheksa kuud. :) Ma ei kujuta ette, kuidas fotograafid suudavad 1000 võtte seast 30 parimat välja valida. Võib-olla tuleb kasuks see, et pildil olijaga pole isiklikku sidet, sest no Etsu pilte vaadates on mul võimatu neist ühtki ära kustutada, kui just pilt üleni hägune pole. Ta on ju lihtsalt iga pildi peal eri nägu ja no kuidas ma kustutan selle armsa näolapi ära?! Nii täitubki mu arvuti üha uute ja uute piltidega, sest Madis pole mulle siiani välist kõvaketast toonud ... ja ega ma pole talle liiga tihti peale ka käinud, sest kui see on olemas, tuleks end once and for all kokku võtta ning külma südamega pilte kustutama hakata. :)

Kuna ma seda veel teinud pole, siis siin on tuhat ja üks pilti nelja-, viie- ja kuuekuusest Etsist. Alustan passipildi saagaga, kus me läksime augusti keskel Soome Ikeast mööblit ostma ning ma esialgu plaanisin poja kaasa võtta ja talle siis nädal aega varem alles passi hakkasin tellima. Tegin kodus valge lina peal poisist mustmiljon pilti ja olin poole ööni üleval ning täitsin ankeeti ja püüdsin seda ühte ja ainust välja valida. Õnneks pilt sobis ja ID-kaart tehti kuu asemel kolme päevaga valmis, aga kuna mu ema ja õde otsustasid lapsehoidmises kätt proovida, siis ei saanudki Ets neljakuuselt oma elu esimesele Soome reisile minna. Mulle muidugi sobis see hästi, sest vaheldust oli vaja ning hommikul kell 9 tehtud avastus, et täna võib pärast üheksat ja nelja kuud esimest korda alkoholi tarvitada, tähendas seda, et laeva poest ostetud Bacardi Breezer tegi tuju lausa pooleks päevaks üliheaks. :D Tagasi koju jõudsime alles öösel ning kuigi meil oli tuju hea, siis kodus ei olnud meeleolu sama rõõmus  Kertu keelas mul edaspidi õhtuti väljas käimise seniks, kuni poiss saab rinda. :D Nad olid temaga kurja vaeva näinud, sest kuigi ta oli hommikust õhtuni heas tujus olnud, siis magama oli ta juba neli kuud harjunud jääma minuga (ja minu rindadega) ning siis ei aidanud ka kuueaastane Bettan, kes muidu oma tantsude ja laulude ja lihtsalt otsa vaatamisega poisi alati naerma ajab. Ent meie reis läks asja ette ja ma ei kahetse sugugi, et lapse koju jätsime  tal oli oma kodus kümme korda parem mängida ja magada kui meiega kaasa loksuda ning mõnusa ja pehme voodi asemel uinakuid ebamugavas kõhukotis teha. Saime Ikeast väikebussi jagu mööblit, mis kokku pandult tähendas toatäit asju, aga sellest kõigest järgmises postituses, kus räägin meie majaostu ja -ehituse saagast ning näitan esimesi before and after pilte. :)

6. august 2015 – teeme passipilti. Võta üks ja viska teist, kuigi minu meelest kõik sobiksid. :D


















9. august 2015 – onu Tõnnuga kossu vaatamas.


Hiljem koduaias muruga tutvumas.

Minu suvine vorm  bikiinid ja kummikud, sest päikesevõtu ja poja söötmise vahepeal tuli tomateid ja kurke kasta. :)

Õhukamees õe süles peaaegu valmis tuttuues vannitoas, 14. augustil.

Lemmiklaps Bettan tuli külla.

16. augustil ehk pühapäeval hakkasid Madis ja Tõnis eelmisel päeval Ikeast toodud mööblit kokku panema ja meie sõime samal ajal elu esimest arbuusi. Maitses hästi ja on siiani ainus asi, mida ta on nõus läbi võrgu sööma. :)




19. augustil  lapsed kiidavad vist uued toolid heaks. :)



Õhtused kaisutused uuel diivanil.




Eesti taasiseseisvumispäeval sõitsime Saaremaale, et veeta koos Madise emapoolse perega üks vahva nädalalõpp. Eelmised kaks aastat puhkasime sedasi Otepääl, seekord Saaremaal ja loodetavasti järgmisel suvel Hiiumaal või mõnes muus huvitavas kohas. :)
Kaali kraatri ääres.


Angla tuulikuid see mees ei näinudki. :)


Karujärve ääres! Vesi oli minu ja laste jaoks natuke liiga külm. :)




Grilliõhtu ööbimispaigas.




Hommikul avastasime, et issi oli öösel paljajalu baaris käinud... :D

Hommikul sugulasi-mugulasi ootamas, et järgmisse sihtkohta sõita. 

Sõrve sääre kohvikus.







Täitsa sääre tipus – üks mees magas jälle kõik maha. :D

Pühapäeval käisime enne kojusõitu Roomassaare jahisadamas.








Poolel teel üle Väikse väina.


Esimene proovisõit Kuivastus praami oodates ... õnneks tuli oodata vaid pisut üle tunni aja, mitte kuus tundi nagu raadios hoiatati. :)




Tagasi kodus – samal ajal, kui emme tube kraamis, pidi poja nagu kubujuss õues kükitama ja vaatama, kuidas issi lauda lihvib. Näost on näha, kui põnev see oli. :) 24. august 2015.


25. augustil juhtusid mõlemad mammad korraga Keila-Joal olema, sest üks käis Tallinnas õpetajate koolitusel ja teine lendas järgmisel päeval Londonisse tagasi. Ja kuna meie väikemees sai järgmisel päeval viiekuuseks, siis tuli ju pidu pidada!



No mis pidu see selline on, kui oma sünnipäeval ei saa varbaid kringlisse vajutada!


Kohal olid vanaemad, üks tädi, üks onu ja üks vanaonu. :)

Õigel päeval tulid mitmesuguste püreepakikestega külla tädi Kertu, Christine ja Sofie. Lisatoit  let's go!

Siis, kui issi tuli töölt ja veetis sünnipäevalapsega kvaliteetaega. :)



28. augustil taaskord maja ees issit, värvipintslit ja lauda vaatamas. :)







Vanniskäik möödub meil siiani parte õgides  tuleb lausa teine käsi appi võtta, et võimalikult suur tükk suhu saada. :)

29. augustil käisime kolmel sünnipäeval!
Hommikul kodus enne tädi Kertu ja Bettaniga maale sõitmist.


Vanaema juures Rakvere haiglas. (1 down, 2 to go!)


Onu Aigari õue peal, kes on neljakordne isa ja teab, mida teeb  pani meie viiekuuse õhus seisma! :)

Teisel ehk Miina esimesel sünnipäeval pilte ei teinudki, seega pidi issit onu Kalevi juurde sünnipäevasauna saates topelt tegema! :)



Järgmisel päeval ehk 30. augustil kodus.




31. augustil algas igapäevane lisatoidu söömine  alustasime suvikõrvitsast. Homemade, organic, öko ja muud jutud. Poja näost on näha, kuhu kohta ta tahtis mind selle püreega saata. :D

1. septembril kodus õhukat tegemas ja koera retsimas. Saara, hoia alt. Karvad hakkavad lendama. :D


Pätu!

Tegime mamma Helve kingitud dressiga pilti.


Harjutused sabale 5. septembril, samal ajal kui issi õe toa ust värvis.




12. septembril uusi maitseid avastamas. Nii see läheb alati  näoilme ütleb esimese suutäie järel: anna siia – jäkk, mis sa mulle andsid  iuuuuuu  oh, tegelt päris hea ju! :D




Kui mees sai pooleaastaseks, võtsin välja raseduse ajal Solarise Tigerist ostetud karbid ja topsid ja kõrred, mida plaanisin kasutada, kui ükskord suured katsikud maha peame. Katsikute pidamise aeg on vist nüüdseks möödas, aga need sobisid suurepäraselt sünnipäevalauale ka. :) 


29. septembril otsustas poja issi rõõmuks ja minu õnnetuseks kell seitse tõusta. Õnneks oli see siiski vaid erand ja edaspidi olen olnud öösel magama minnes kaval ning pannud oma hommikumantli akna ette. Töötab nagu pimendav kardin ning uni vähemalt kella üheksani on garanteeritud. :D


2. oktoobril oli meil lillkapsa-brokolinädal. Enamiku laste jaoks vist jäkk-ptüi-iuu, aga kohe näha, et minu poja – lillkapsas läheb alla igal kujul ja igasuguste lisanditega. :)



Pärast tegin oma man in tightsist pilti ka. :)
















11. oktoobril mamma opsis papat jälgimas, kuidas ta meie koledatest punastest tellistest ahju ilusaks valgeks võõpas. Mamma ja papa meelest sai küll ilusast kole, aga õnneks nemad ei pea siin elama. :D 

Õhtul issiga Kahte ja poolt meest vaatamas. Kui teinekord vajub ta juba pool kaheksa ööunne, siis tol õhtul ei tahtnud uni ka veel kell kümme tulla. No kuidas sa magad siis, kui on vaja meesteasju ajada!



Ning tadarattadaraaa ... postituse lõppu lisan kirsiks tordile Teesi pildid, mis said tehtud 26. septembril ehk täpselt poja sünnipäeval. Ma ise ka ei tea, miks ma sellise mõtte endale pähe võtsin, et kui kõhu- ja beebipildid said tehtud, siis peaks selles albumis olema ikka pooleaastase ja aastase pildid ka. Selles mõttes oli Suumani Sassil õigus  Sõnn teostab kindla peale kõik, mis aga pähe lööb. Õnneks vähe lööb pähe. :D Nii on. Ja no kui mul see mõte kunagi pähe lõi, ei näinud ma paraku ette, KUI kulukaks see minu pähelöömine kujuneb. Kuna hetkel on mu ostunimekirja eesotsas elutoa vaip, Delonghi köögitehnika ja muud sisustuselemendid, hakkasin juba korraks kahtlema, kas ikka lähme pildistama. Ent pool kuud varem tellisin poolkogemata Anna Lutterilt kikilipsu ja peapaelad ning leidsin juhuslikult poisile H&M-ist täpselt sobivad teksapüksid ja -särgi ka. No ja siis polnud ju enam taganemisteed. :D Aga kui ma neid pilte nägin, ei kahetsenud ma enam midagi, vaid tegin ülekande ära ja seda raha polnud minu jaoks kunagi olnudki ... sest ainuüksi viies pilt oli seda ettevõtmist väärt. Kodukootud klõpsud on küll toredad lisandid perealbumisse (mida sa kunagi kauges tulevikus koostad :D), aga enamikku neist seinale ei riputa. Ent need pildid riputad küll, näitad uhkusega külalistele ja imetled isegi, eriti hetkedel, mil kodu on nagu seapesa, lapsel on suu, nina, silmad ja kõrvad putru täis ning endal on eilsed riided seljas. Siis mõtled, et tegelikult on ju kõik hästi, lähed pesed lapse näo puhtaks, hüppad duši alt läbi ja võtad tolmuimeja välja ... ning ongi kõik hästi. :)





 Väike võrukael!





















Ma päris täpselt ei tea, kuidas, aga kuue kuuga sai minu pisikesest 3,7-kilosest ja 52 cm pikkusest beebist 7,7-kilone ning 70-sentimeetrine asjalik, rõõmus ja õnnelik laps. Elu on nüüdseks paika loksunud ning päevad mööduvad meil koos lennates – kuus kuud on läinud nagu silmapilk. Seda enam tulen teinekord n-ö rongilt maha ja vaatan tema väikseid käsi, kui ta rahulikult magab, või hästi terasel ja suure inimese ilmel midagi jälgib, ise tegelikult mitte mingit biiti jagamata. :) Siis tõepoolest vaatad ja mõtled, et üliäge tunne on ikka ema olla. Kuigi üks päev alles jalutasin ülikoolist bussipeatuse suunas ning Foorumi ette jõudes tekkis tunne, et keeraks siit nüüd paremale ja teeks ühe kiire pitsa Vapianos ning vaataks pärast seda Plazas ühe filmi ära ... aga ma ei saa, sest üks pisike pamp ootab mind kodus pikisilmi ning selliseid spontaanseid üritusi ei toimu enam ... like never ever.  Siis hakkas küll natuke kurb. :) Aga eks see käib asjaga kaasas. Praegu on kesklinn kauge ja kättesaamatu ning mu pisike, soe ja maailmatuma armas väikemees siinsamas, minu külje vastas ... and no movie can ever beat that feeling. :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar