31.12.15

Kuidas mitte lahku minna

Ma olen alati mõelnud, et kui me peaksime Madisega kunagi abielluma, ütleksin ma abieluvande lausumise ajal järgmist.


My-one-and-only is an old-fashioned phrase that people used to use in old songs and movies. But it perfectly describes the treasure that dropped into my life the day I met you. Since then, our love has grown deeper and stronger, into a trusting bond. Sure, we have challenges like any couple, but we work through them together. And although life may not be perfect, the love I feel for you is. I say with all my heart that you've made me unspeakably happy. And although it might sound old-fashioned to say  you are and always will be my-one-and-only.

Aga no kuna Madis ei mõikaks mitte midagi, mida ma talle kokku luban, peaksin ütlema midagi sellist.

Minu üks ja ainus on väljend, mida kohtab vanades filmides ja armastuslauludes. Klišee küll, aga kirjeldab hästi minu tundeid sinu vastu. Seitsme aastaga on saanud korterikaaslastest perekond ning konarlikuna alanud suhtest tuult ja tormi trotsiv liit. Tõsi, käidud tee pole olnud alati sirge ja sile, aga oleme kõik suuremad ja väiksemad mäed koos ületanud. Lubame täna kogu meie ülejäänud elu seista üksteise kõrval nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses ... ja kuna me oleme seda juba teinud, siis tean, et suudame seda teha ka edaspidi. Sest kuigi elus ei ole midagi kindlat, on minu tunded sinu vastu päris kindlasti siirad. Sa teed mind sõnulseletamatult õnnelikuks, kallis. Nii et kõlagu see pealegi vanamoeliselt, aga sa oled ja jääd alati minu üheks ja ainsaks

Madis ilmselt mühataks selle peale Mina armastan sind ka, kallis või mõne muu lühilause, sest nii see meil käib. Mina ütlen Armastan sind kuuni ja tagasi, tema Mina sind ka ... poolele teele ja tagasi. Tema täiendab minu suhtlusoskust ja huumorimeelt, mina tema tundelist poolt. Ning kuigi ma võin siin tögada, et ta ei oska inglise keelt, pole suurem asi eneseväljendaja ja maja renoveerime me ka sedasi, et sada sõpra käib abis, sest mina ei oska naela seina lüüa ja noh, Madis pretty much vaid seda oskabki, siis tegelikult ei tea ma ühtki suurema ja õiglasema südamega meest. He brings out the best in me ja nii see peakski minu meelest olema. Teadsin juba viis aastat tagasi, et kui ükskord laste saamiseks valmis olen, tahan neid just temaga saada, sest nägin, milline suure algustähega Isa on ta Miale. Ja kuigi minu pool aastat emana pole kulgenud päris ilma tülide ja draamadeta, vaatan praegu oma suurt ja väikest meest teineteise kaisus nohisemas ning ei teki sellist küsimustki, kas tegin ikka õige valiku.

Madis ei ole the man of my dreams, minu prints valgel hobusel, vaid üks lihtne, genuine guy, kellele kuulub mu süda ja kellele ma ühel päeval loovutan oma neiupõlvenime. Isegi siis, kui ta mind üle päeva marru ajab ja tekitab minus vähemalt kord nädalas soovi uks enda selja järel kinni lüüa, laps kaenlasse haarata ja seitsme tuule poole joosta. Ka kõige kehvemate hetkede ja mustemate mõtete korral tean, et ei taha tegelikult lahku minna. Ja mitte lihtsalt sellepärast, et ühine laps on minu jaoks abieluvandest kordades tähtsam, vaid ma tõepoolest soovin koos temaga vanaks saada ning tuult ja tormi trotsida. Isegi siis, kui närv on nii must, et tahaks lihtsalt löömise pärast kedagi lüüa või köögis oma uued nõud puruks visata. (Okei, sellest nõude loopimisest pole ma tegelikult kunagi aru saanud, sest üldjuhul majandab naine nende nõudega, mis on tema valitud ja kinni makstud, nii et neid puruks visates peab olema kas lausloll või pururikas.) Ühesõnaga isegi siis, kui soovin, et ta käituks teisiti või oleks kuidagi teistmoodi, pole ma kunagi meie ühist elu kahetsenud. Sest suhtes on alati kõik kahepoolne ning mustvalgeid olukordi pole. Mis tähendab, et kui ma näen tema silmas pindu, peaksin otsima puudujääke ka endas.

Muidugimõista on oma eksimise tunnistamise asemel lihtsam teist süüdistada. Miks sa oma trenniriided jälle masinasse loopisid ega pannud seda tööle?Miks sa mulle hommikuks kergkäru kokku ei pannud, ma ju olen sulle rääkinud, et mul läheb siis kiireks, kui seda ise pean tegema?Miks sa poest SEDA jogurtit tõid?Miks me kunagi kuskil ei käi?Miks sa minuga millestki ei räägi, sõpradega jätkub sul küll juttu kauemaks?Miks sa mind kunagi nii ei üllata nagu see mees seal Isa ja beebi raamatus oma naisele tegi, et kui ta kaks kuud pärast lapse saamist sõbrannaga paar tundi kohvikus istus ja tagasi koju tuli, siis laps magas, toad olid korras, küünlad põlesid ja õhtusöök oli laual?Miks sa nii hoolimatu oled? ... I could go on for hours. :D Selle asemel, et peeglisse vaadata, pesumasin ilma kobisemiseta tööle panna, (torisedes) käru kokku panna, poes käia, teatripiletid välja valida, jututeema üles võtta, oma hard-working mehele õhtusöök valmistada ning tal ise ümbert kinni võtta, silma vaadata ja talle meelde tuletada, kui kallis ta mulle on. Well, the thing is – ma olen seda kõike juba teinud. Ning see on toiminud. Aga vahel tahaks ikka, et initsiatiiv tuleks temalt. Et tema tuleks ja kallistaks, planeeriks meile kinoõhtut ning mäletaks, millisesse vahesse pesuaine käib ja mis programmiga spordiriideid pesta. :) Et ta ei teeks seda kõike pärast seda, kui olen sel teemal mõne tüli üles võtnud. Et ta saaks aru, mida Brooke mõtles, kui ütles Garyle filmis The Breakup”  I want you to want to do the dishes. Ma tahan, et ta tahaks ise neid asju minu jaoks teha, mitte et ma peaks temalt seda paluma ja meelde tuletama. I bet every woman can relate to that.

Vahel tuleb siiski see initsiatiiv ühise õnne nimel enda seest üles leida, oma mina alla suruda ning oodata ja loota, et tekib bumerangiefekt ja headus tuleb sulle kuhjaga tagasi. Madise puhul olen ma küll seda täheldanud, et heaga jõuab alati kaugemale kui manipuleerides, näägutades, vingudes ja ultimaatumeid esitades. Kõlab loogiliselt, aga seda on kergem öelda kui teha, sest ma olen naine. Ja mõnikord ma lihtsalt keen üle ja põlen maha. Täiesti tühja koha pealt. Ja siis on vaja, et mees kuulaks mu ära, ei hauguks vastu ja lihtsalt oleks minu jaoks olemas, mitte ei paneks pille kotti ega astuks uksest välja ega mõtleks, et talle pole seda draamat vaja. Nii et kuigi ma püüan enamus ajast teadlikult ilusti öelda ja hästi käituda, flipib ka mul vahel ära. Sinna ei saa vist midagi parata, tuleb lihtsalt endale tunnistada, et reageerisin jah mõttetult üle, ning loota, et saad andeks. Viimati pidin ära flippima paar kuud tagasi, mil Madis kutsus oma sõbra pärast tööpäeva meile, et koos viimased puud ära saagida ja siis sušit teha. Puid muidugi ei saetud, sest vihma kallas, nii et sellest kujunes lihtsalt üks suši- ja veiniõhtu. Üsna tavaline neljapäev meie majas, kuigi mitte viimasel ajal, sest oleme Madisega raha teemal suuri sõdu maha pidanud. Või noh, mis sõdu, ma lihtsalt kuulen iga asja peale, et raha ei ole. Tean teisigi peresid, kus asi nii käib  mees ajab oma asja ja on õnnelik, et saab iseenda peremees olla ja majandada, aga kuna see oma asi nii palju sisse ei too, et üle ääre ajaks, siis on lihtsam naisele selgeks teha, et raha lihtsalt pole. Noh, et tal ei tekiks mingeid mõtteidki kingitusi oodata või superkinod.ee lehelt uute filmide tutvustusi lugeda.

Mõnikord on küll tunne, et mehed sedasi mõtlevad ja sellepärast kardavadki vahel naisele öelda, et tegelikult on praegu kõik üsna hästi ja võime kergemalt hingata. Nagu naine oleks väike laps, kes ei saa aru, et elu käib tõusude ja mõõnadega ning mõõna ajal ei saa endale Guessi kingi osta. Tegelikult saab ta sellest väga hästi aru, mõistmisprobleem tekib hoopis siis, kui selle Meil pole raha jutu taustal istub naine kodus ja lükkab oma juuksuriaega järgmisse kuusse, samal ajal kui mees aeg-ajalt sõpradega baaris käib, ujumistrenni kuukaarti maksab, võistlustel osaleb, uued jooksutossud ostab ... ja korraldab spontaanse sušiõhtu. Nii ma ütlesingi Madisele septembri alguses, kui arutasime, kas kutsuda lapse pooleaastaseks saamise puhul sõbrad külla või mitte, et kui me ei suuda koogilauda katta, siis ei saa me ka mingit sušit ja veini endale lubada. Mina tahtsin kogu pere ja sõbrad külla kutsuda, aga Madis ei oska väikest snäkilauda katta, vaid kui juba, siis juba ... and food doesn't come cheap these days. Ühest küljest saan ma sellest aru, sest endalgi on toredam käia külas sedasi, et ei pea pärast Mäkist läbi hüppama ja paar burksi naha vahele pistma, aga teisalt ajas see mind nii marru ja tekitas tahtmise Madisele nähvata, et kui on vaja sõpradega spontaanselt kokku saada, siis leiad sa selle võimaluse alati, aga lapse jaoks meil reserve pole. Suutsin keele hammaste taga hoida ning sõlmisime vaikiva kokkuleppe, et kui pidu ei tule, siis ei tule keegi meile sušit tegema ka. Nii oligi Riks paar kuud Madist pahaaimamatult sušijutuga tüüdanud, teadmata, mis peredraama sellest vallanduda võib. :D

Ent draamat ei tulnud, sest kui Madis mulle päev varem teatas, et nad plaanivad homme puid saagida ja sušit teha, tegin vist esimest korda elus teadliku valiku mitte tülli minna. Tundsin, et mul on nüüd kaks võimalust  kas rõõmustada selle üle, et on põhjust kodu koristada, pesemas käia, lapsele puhtad riided selga panna, vahelduseks midagi tõeliselt maitsvat süüa ning küünlad süüdata ... või teha teravaid märkusi teemal, kuidas me saame seda endale lubada, kui meil ei pidanud ju raha olema. Ma arvan, et suhtes nagu eluski on kõik valikute küsimus. Kas teed kompromissi ja surud oma ego alla või ei. Tülid tekivad siis, kui üks pool ei suuda rohkem painduda, lööb pea püsti ning seab enda soovid ja vajadused teise omadest kõrgemale. Olen seitsme aastaga õppinud rohkem painduma kui üks pajupuu oma eluea jooksul kokku, aga alati ei suuda ma end alla suruda ja mõtlen, et kurat, miks mina pean jälle alla andma. Tol hommikul tundus, et tuleb üks neist päevist, kus ma ei paindu. Kuid kui ma pärastlõunal käruga metsa vahelt välja jalutasin ja hakkasin tavapärast teed mööda kodu poole kõndima, tuli päike korraks pilve tagant välja ning ma keerasin otsa ringi ja tegin enne koju suundumist Keila-Joa vahel ühe tiiru. Vaatasin enda ümber ringi ja tundsin siirast rõõmu sellest, et mul on kärutamiseks privaatne metsarada, kus koer saab vankri kõrval lahtiselt joosta, aga samas on siin ka parajalt tsivilisatsiooni  pood, loss, kohvik, tänavavalgustus ja endised Lossi tänava naabrid, nii et ma ei tunne end ka päris erakuna. Mulle tõesti meeldib Keila-Joal elada. Nii et ma heldisin ning mõtlesin  milleks vaielda ja võtta tühjalt kohalt tüli üles, kui ma võiksin ju sama hästi rõõmu tunda sellest, et saame veeta ühe mõnusa õhtu koos kallite inimestega (I mean, Riks on küll tore, aga Kertu, Krister ja Bettan olid ka meil. Just sayin. :D) People are better than no people. Seega ma täiesti teadlikult ei teinud draamat ja loodan, et oskan ka tulevikus oma uut mõttejõudu kasutada.

Kui kompromisside tegemine on kooseluvalemi esimene komponent, siis teine, aga sugugi mitte vähem tähtis, on suhtlusoskus. Minul on see muidugi null ja sellepärast pole mul ilmselt ka ühtki tõelist sõbrannat, sest ma ei vaja pidevat kontakti ega tunne puudust tühjast-tähjast lobisemisest. Mulle piisab täiesti sellest, et Madis helistab tööpäeviti umbes kell 10 hommikul, kui oleme just Etsuga tõusnud, küsib, kuidas meil läheb, mida teeme ja mis plaanis. Ning et Kertuga räägime Viberis ja käime üksteisel nii kord nädalas külas, tema üksi on juba kümne jutuka sõbranna eest (ära nüüd pahanda, kallis õde, armastan sind sellisena nagu sa oled!). :D Kuigi mulle meeldib aeg-ajalt külas käia, naistekaid teha, kokku saada ja sõpru-tuttavaid näha, naudin palju ka üksi olemist ning omapäi tegutsemist. Madis on selles osas minu täielik vastand ning ta mäletab siiani, kuidas tema jaoks oli kõige raskem osa 20-aastaselt isaks saamise juures see, et pidi reede õhtul kodus istuma, kui kõik sõbrad kuskil väljas kogunesid ja midagi tegid. Ta saab üldjuhul kõigiga hästi läbi ja ma pole pidanud siiani üheski seltskonnas piinlikku vaikust tundma, sest tal on alati millestki rääkida. Isegi siis, kui oleme linnast taksoga koju tulnud, istub ta ette ja kuigi ma pole üksi tagaistmel tšillimise üle eriti õnnelik, pean tunnistama, et taksojuhiga terve tee lobisemine ja tema elu kohta pärimine on meid alati soodsalt koju viinud. :) 

Madise jutukas olek on ka minu suhtlusoskust parandanud ja muutnud mind kõvasti sotsiaalsemaks. Aga eelkõige on aja jooksul paranenud meie omavaheline suhtlusoskus. Olen õppinud temaga rääkima rasketest ja tähtsatest asjadest. Oleme rääkinud surmast ja pulmadest, koduse kasvatuse mõjust ning sellest, kuidas me oma lapsi kasvataksime. Oleme üksteisele öelnud, mitme lapsega ja kus me elada sooviksime ning jõudnud tõdemusele, millised vanainimesed me kunagi olla võiksime  nooruslikud ja sportlikud, kellel on palju vaba aega ja võimalusi nii trenni tegemiseks, teatris käimiseks, kahekesi mööda Eestimaad sõitmiseks, reisimiseks kui ka lastelastega tegelemiseks. Oleme aru saanud, et soovime mõlemad stabiilset ja rahulikku suhet, mis viiks abieluni ja kestaks lõpuni välja. Ja me mõlemad mõistame, et selle nimel tuleb vaeva näha  armastust peab toitma ja leegil ei tohi lasta kustuda. Tegelikult mõistsin seda ühel hetkel mina, kui üks järjekordne suhe meie ümber purunes. Ja kui ma nägin oma lähedaste pealt, kuidas kahe inimese vaheline kommunikatsioonihäire jätab ühe poole ootama ja lootma midagi, millest teisel on sootuks erinev arusaam, võtsin ükskord Madisega Tartusse sõites teema üles.

Tõin talle näiteks meie tuttavate suhte, kus on ühine laps ja kodu ning naine ootab juba mitmendat aastat sõrmust. Minu teooria kohaselt polnud mees sinnamaani ettepanekut teinud, sest kardab, et kihlasõrmus tähendab automaatselt pulmade planeerimist ning see omakorda suurt väljaminekut, sest milline naine ei unistaks disainerkleidist, sajast külalisest, viiekordsest tordist ja Tomvari pulmavideost... Wrong. Mina ei unista. (Kui, siis ainult sellest videost.) Madis kostis selle peale, et Nojah, aga kas ei tähenda siis või?. Which proved my point  mehed pelgavad kihlumist ja abielu, kuna eeldavad, et see nõuab palju raha ... nende raha. Selgitasin siis, et naise jaoks on uhkest peost tähtsam hoopis mehe žest ja see, kust peo pidamiseks raha leida, on ikka mõlema ühine mure, mitte mehe vastutus. Naine tahab lihtsalt kuulda neid sõnu, et ta on maailma ilusaim ja mehele kõige tähtsam. Et mees armastab teda maailma lõppu ja tagasi ning tahab ainult teda. Et silt kirjaga Grow old along with me, the best is yet to be, mille naine nende voodi kohale riputas, tähendab ka mehe jaoks midagi. Et ta üldse selle mõttest aru sai. :) Pole vahet, kas mees palub naise kätt põlvili või püsti, taevasse joonistatud loosungi, lillepeenrasse istutatud lilledest moodustunud sõnumi või šampuseklaasi uputatud sõrmuse teel. Või üllatab naist oma küsimusega mõnes lambis kohas ega kuluta Jah sõna saamiseks pennigi. :) Oluline on, et ta seda teeb. Sest naine vajab kindlustunnet ning seda kihlumine talle pakubki  teadmist, et tema on mehe elus Naine Number Üks. 

Madis jäi mu jutu peale hirmus mõtlikuks ja kostis siis mõne aja pärast, et Ma poleks arvanudki, et sa seda asja niiviisi näed. Järgmiseks arutasime juba, kuidas mõistliku eelarvega lahedad pulmad maha pidada ning kas toidud peaks tegema ise või laskma ämmadel vaaritada või oleks ikkagi mõistlik cateringi raha koguma hakata. :D Sinnamaani oli Madis alati pulmade teemat vältinud ja pööras kõik mu katsed sellest rääkida naljaks. Nüüd aga kuulsin tema mõtteid selle kohta, mis meil seljas võiks olla ning leppisime kokku, et erinevalt tavapärasest trendist on meie pulmas lapsed lubatud ja lausa oodatud, sest nad saavad sellest laheda elamuse ja mälestuse kogu eluks. Ja kui ma olin Madisele kirjeldanud oma nägemust sellest, kust mina kokku hoiaksin (lilleseaded ja dekoratsioonid – oleks lausa patt kellelegi nende eest raha maksta, kui ma neid ise teen; rõivad ja peopaik – ma ei kujuta ette midagi romantilisemat kui tantsida sumedal suveõhtul tuledes ja küünlasäras küünis jalad villi ning rüübata Smilersi saatel mojitot) ja millele kulutaksin (hea foto- ja videograaf ning õige bänd). Tuli välja, et Madisel on samad eelistused ning tal poleks midagi selle vastu, et minuga Smilersi Mojito või Dagö Pulmad saatel tantsupõrandat vallutada. 

Kaks kuud pärast seda Tartus käiku palus Madis mind naiseks. Ei mingit suurt žesti ega väljaminekut, vastupidi, ma ilmselt maksin ise selle ürituse kinni. :) Kinkisin talle sünnipäevaks teatripiletid ja ööbimise ühes Pärnu hotellis, where he popped the question. Oleksin seda oodanud mis tahes muul ajal, aga mitte enne lapse sündi ja kindlasti mitte pärast spaakülastust, teatrietendust ja Pärnu vanalinnas jalutamist hotellitoa voodis lamades, väsinud rasedajalad tekikuhja otsa tõstetud, Steffani pitsa ühes ja mandariinid teises käes. Vaatasime telekat, kui Madis kuidagi kohmakalt end minu juurde nihverdas, voodi ees põlvitades ääriveeri mingit suvalist teemat lahkama hakkas ja siis, ilmselt otsustavalt julgust kokku võttes ütles, et Aga tegelikult olen ma siin mõelnud, et me oleme nii kaua koos olnud ja saame varsti koos lapse ja ... no ma ikka mõtlesin, et meil võiks ühine perekonnanimi olla ... või mis sa ise arvad. Ise keerutas samal ajal sõrmusekarpi pihus ja lauset lõpetades andis selle mulle. Esialgu arvasin, et ta teeb nalja ja oleksingi ta peaaegu välja naernud, sest ma ei osanud seda kuidagi oodata. Igal pool mujal küll, aga sedasi, pisut kitsavõitu teatrikleidis voodis lebades, jalad nagu pakud all ja suu juustupitsat täis  no way. Küsisin vist viis korda, et kas sa mõtled seda ikka tõsiselt ja ega see mingi nali pole. :D Tänaseks oleme aasta aega kihlatud olnud ning viskame sõprade ja sugulastega nalja, kas neil on ikka kalendris kirjas, et 07.07.2017 on pidu. Tegelikult pole meil õrna aimugi, kas selleks ajaks majaehitusega nii kaugele oleme jõudnud, et saame vaba raha pulmafondi paigutada, või lähme lihtsalt Õnnepaleesse registreerima, kõlistame kodus klaase ning vaatame Itaaliasse reisimise asemel telksist romantilist komöödiat. :D Aga see polegi tähtis. Tähtis on see, et ma tean, et ta tahab koos minuga elada, kodu rajada, lapsi kasvatada ja vanaks saada. Nii et kuigi uhket pulmapidu ei pruugi kunagi tulla, olen leidnud enda kõrvale inimese, kelle kaissu õhtuti pugeda ja kellega koos olles usun tõsimeeli, et the best is yet to be. And that's all that matters.

Kooseluvalemi kolmas ja vast kõige tähtsam komponent põhineb Paul-Erik Rummo tsitaadil – Kerge on hukka mõista, tarvis on mõista. Võiks ju arvata, et kui inimesed on seitse aastat koos olnud ja sellest kuus ühe katuse all elanud, siis tuntakse teineteist läbi ja lõhki ning mõistetakse poole sõna pealt. Yeah, I wish. Ka seitse aastat hiljem suudame Madisega tülli minna pseudoteemal, kas ma ikka tema tütart armastan. Ja ilmselt me ei läheks, kui mõlemad seda mõttetera meeles peaksime. Sest loomulikult pole kunagi olnud küsimus selles, KAS armastan. Küsimus on pigem selles, KUIDAS ma armastan. Mia ei ole minu tütar ja olgem ausad  Madis teeb seda mulle iga tüli käigus puust ja punaseks ka selgeks. Tal on oma ema ja isa olemas ning ma ei pretendeerigi lapsevanema kohale. Minu jaoks on ta pereliige, mis ei tähenda, et armastan teda grammi võrra vähem kui Etsi, vaid see armastus on lihtsalt teist tüüpi. Ja sel põhjusel näeme me Madisega olukordi eri mätta otsast. Tema vaatab südamega, mina mõistusega ja seepärast on meil raske üksteise seisukohti mõista. Mina ütlen, et ära anna lapsele valida, kas ta tahab makaronide ja pihvide kõrvale kurki ka, sest loomulikult ta seda ise ei valiks, aga kust muidu ta oma vitamiinid kätte saab – Madis aga tahab, et laps oleks õnnelik ja rahul ega suru talle ühtki asja peale. Või näiteks Mia teatab kell kümme õhtul, et tal on kõht tühi ja Madis pistab talle kaks kohukest ja banaani pihku, et Söö-söö kõht täis. Aga mina näen, et ta tekitab sedasi lapsele ebatervisliku söömisharjumuse, sest õige pea ei põleta ta keha enam kaloreid nii intensiivselt ja ta peab hakkama valima, mida suhu pistab  ja kui oled harjunud õhtul magusat sisse vohmerdama, on porgandi peale kaunis raske üle minna. Madis ei oska nii kaugele ette mõelda ja tahab, et lapsel kohe hästi oleks ning ta vaeseke nälga ei peaks kannatama  seega vaatab südame, mitte peaga.

Eriti suur mõistmisprobleem tekib aga siis, kui ütlen, et põhimõtteliselt riideid vihkavale lapsele pole mõtet osta kalleid firmaasju, sest ta ei oska Dieseli teksaseid hinnata. No see ju ilmselgelt tähendab, et olen lapse peale kade ja minu poolest võiks ta käia ringi nagu viimane kadjakas. Ja kui meile tulevad Madise sugulased külla ning Mial lõppeb samal ajal linnas sõbranna sünnipäev, julgen mainida, et ehk ta saab ise marsaga koju tuldud, sest ma ei taha külalisi üksi võõrustama jääda, kui Madis linna lapsele järgi sõidab. No siis olen ma ju raudselt lapsevihkaja, sest milline normaalne inimene jätaks oma peaaegu üheteistaastase kell kuus õhtul üksi linna, kus on ta teine kodu ja mida ta tunneb varsti nagu oma viit sõrme, ja laseb tal oodata pimedas marsat, millega ta on varem mitu korda sõitnud ning teab täpselt, kus peale minna ja millal maha küsida. Nii et there you go  elu kärgperes on kõike muud kui ideaalne ning isegi kahe käe sõrmedest ei piisa, et üles lugeda kordi, mil olen tahtnud minema joosta, sest tundub, et I'll never be good enough. Aga kui olen ükskord maha rahunenud ja suutnud once again hetkeemotsiooni pealt mitte tegutseda, meenutan seda kohta, kus tuli mõista, mitte hukka mõista. Ja siis ma saan aru, et Madise jaoks jääb Mia alati tema väikseks suhkrusaiaks, kellele tuleb võid leivale määrida ja piim krõbinatele peale kallata, sest ta on veel liiga väike, et seda ise teha. Ilmselt ka 30-aastaselt. Ja teate, mis? Ma ei saa seda talle pahaks panna. Sest tegelikult on Mial oma isaga tohutult vedanud ja ta saab tema peale alati loota ... ning seda on hulga rohkem, kui saab öelda paljude teiste isade kohta. 

Niisiis kui ma eelmisel aastal soovisin kõigile lugejatele tervist, siis seekord soovin rohkem teineteise mõistmist ja üksteisega arvestamist. Kaaslase hindamist. Vähem lahkuminekuid ja rohkem suhte nimel pingutamist. Et perekond oleks tähtis ning selle koos püsimise nimel nähtaks vaeva. Aga eelkõige armastust  et lapsed meenutaksid suurtena, kuidas nende kodu oli armastust täis ning seda jagus nii vanemate vahele kui lastele. Ja et kui armastust enam pole, oleks piisavalt julgust ja taipu lahku minna, sest ükski laps ei peaks elama kodus, kus vanemad alatasa tülitsevad, ega arvama, et selline üks perekond peabki olema. Ja et eluga edasi liikudes jääksid esikohale ikka lapsed, mitte isiklikud probleemid, sest ükski laps ei näe selle sammu vajalikkust enne suureks saamist ning harvad on juhused, kus see katkise kodu laste hinge haava ei jäta. 

Ahjaa, ma pole selleni veel jõudnudki, mida paar lugejat mult palusid ja millele mõeldes tegelikult see postitus sündis. Et kuidas me Madisega tuttavaks saime. Funny story (või siis not so much) – kohtusime nii, et pärast esimest koosveedetud ööd jalutasin talvehommikul tööle, endal silmad maas ja oi-kui-suurt häbi täis, sest pidasin end üheks moraalituks kodulõhkujaks. Nimelt käisin pärast suvel kohvikus töötamist abituriendina seal aeg-ajalt nädalavahetustel abis. Tagantjärgi mõeldes oli see väga hea võimalus, sest sain laupäeva ja pühapäeva eest kokku 1000 krooni, mis oli tol ajal minu jaoks väga suur summa. Ühesõnaga ühel sellisel laupäeval olin taaskord Akadeemia teel, oma hea sõbranna Kadri juures, ning sättisime end peole. Here's a fun fact: Kadri on mu mehe eksnaise õde ehk teisisõnu mu mehe lapse tädi. Ja pärast oma eksnaisest lahkuminekut jäi Madis Kadriga suhtlema ning nad käisid aeg-ajalt koos linnas peol. Aga seda väikest tõsisasja, et kaks inimest on lahku läinud ja seda juba tükk aega tagasi, unustati mulle mainida. Nii ma siis olin seal peol koos sõbranna ja (minu teada) tema õemehega ning püüdsin mitte mõelda sellele, et jalad on nõrgad ja süda puperdab ja liblikad lendavad kõhus. Ent kuidagimoodi avastasin end ikka hommikul mitte Kadri kõrvalt laiast voodist, vaid põrandalt väga kitsalt madratsilt Madise kaisust. Ja tunne oli selline nagu abielurikkujal. Hiilisin vaikselt minema ja kuigi leppisime eelmisel õhtul kokku, et äratan Madise üles ja ta viib mu autoga tööle, suutsin üleni riietes sügavalt magavat Madist vaadates mõelda vaid üht  What have I done, what have I done, WHAT THE FUCK HAVE I DONE?!?. :D Õnneks tulid Kadri ja Madis lõuna ajal kohvikusse pannkooke sööma ning Kadri sai kõhutäie naerda, kui talle vaikselt nurga taga oma muret kurtsin. :D Nii et meie esmakohtumine oli kõike muud kui perfect love story, mida kunagi lastelastele rääkida. Miagi teab sellest seigast vaid ühte läbimõeldud lauset, mida ei saa kuidagi kaksipidi mõista  sinu isa ja Gerda kohtusid peol. Period. Ja kui nad veel lahku pole läinud, elavad nad siiani õnnelikult edasi. :)

Kaunist kahe tuhande kuueteistkümnendat!


Täpselt kolm aastat tagasi Tallinnas, 31.12.2012.




8 kommentaari:

  1. Anonüümne4/1/16 23:50

    Ma tõsiselt ootan juba su raamatut! No nii tõsieluline ja õpetlik lugu. Mul on täpselt samad tunded, aga pole osanud neid sõnadesse panna. Aitäh, et kirjutasid sellest keerulisest teemast ehk suhteteemast!:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh sulle ka kommentaari eest! Eks ma vahel ikka mõtlen, et kas keegi otsast lõpuni jaksab läbi ka lugeda või kirjutan ma siin lihtsalt teraapia korras enda jaoks asju lahti. :) Olen saanud tagasisidet hoopis teemal, et miks nii pikad kirjutised - põhjendan seda järgmises postituses. Stay tuned. :)

      Kustuta
    2. Anonüümne7/1/16 21:01

      Uhhhh,sain ka lõppu välja,Kaido juba kobises,et häkin telefonis kogu aeg.Väga lahe lugeda ja liitun su klubiga,tuli kuidagi tuttav ette.

      Kustuta
    3. Anonüümne7/1/16 21:02

      Uhhhh,sain ka lõppu välja,Kaido juba kobises,et häkin telefonis kogu aeg.Väga lahe lugeda ja liitun su klubiga,tuli kuidagi tuttav ette.

      Kustuta
    4. Väga hea, kui äratundmishetki oli. :)

      Kustuta
  2. Sul on tõeliselt nauditavad ja liigutavad kirjatükid! Kiidusõnad ka siiruse eest! :)

    VastaKustuta
  3. Appii kui naljakas on lugeda täpselt nii nagu mina tunnen :D täiega imelik. Aitäh, väga vahva lugemine!

    VastaKustuta