07.01.16

Why I write how I write

Minult on paar korda küsitud, miks ma nii pikki postitusi kirjutan. Viimasele postitusele sain tagasisidet stiilis „Lugesin pool ära ja rohkem ei jaksanud”, „Lugesin algust ja lõppu ja kuna lõpp oli nii huvitav, pidin vahepealse ka ära lugema või „Sinu pärast istusin pool ööd üleval / jäin tööle hiljaks. Tõsised probleemid inimestel, eks. :D Aga no kuna mulle on igasugune tagasiside oluline, sest see näitab, et inimesed actually ka loevad minu teraapiavormis kirja pandud mõtteid, siis selgitan pisut, miks ma tahan, et sa varuksid siia tulles aega.

First and foremost on blogisid väga palju. Inimesed kirjutavad kõikvõimalikel teemadel, aga ööpäevas on vaid 24 tundi, mille sisse tuleb mahutada töö ja kool ja lapsed ja mehed ja naised ja vaba aeg. Enamikust blogidest saab teada, mida keegi eile tegi või lõunaks sõi või mida kellegi lapsed jõuludeks said, halvemal juhul aga klõpsad blogiakna kinni ja mõtled, what the fuck did I just read ega mäleta üldse, millest jutt käis. Don't get me wrong – ma ei tee kedagi ega midagi maha. Vastupidi, olen isegi üks neist, kes eksleb Malluka lehele, kui ülikoolisööklas ühtki tuttavat ei näe ja üksi suppi söön. Või kui pean hakkama arvutis tööd tegema, aga inspiratsiooni ega motivatsiooni ei ole ning löön Delfi lahti ja loen, mida Henry, tema naine ja nende kolm last teevad. Ajaviiteks ja meelelahutuseks ideaalne. Aga kui need on loetud, on aeg tegutsema asuda ning kuigi ma tahaks veel teada, mida Britt Prantusmaal oma kahe lapse ja prantslasest mehega teeb või vaadata, kuidas Lisa Eldridge kirjanikule Sophie Dahl meiki teeb, pole mul selleks lihtsalt aega, sest elu tahab elamist. Mul on häbi tunnistada, aga ma pole viimase aasta jooksul ühtki raamatut kaanest kaaneni läbi lugenud. Baby books don't count. Hallid varjundid ka vist kvaliteetkirjanduse alla ei kuulu. Niisiis kui ma hakkaks siin teiega jagama igat väikest seika enda elust koos beebi, mehe, tema tütre ja taksikoeraga, kaoks õige pea see vähenegi lugejaskond, kes mul siin on. Te lihtsalt ei jõuaks järge pidada. 

Seetõttu kirjutan ma vaid siis, kui mul on päriselt ka midagi öelda. Minu tekstidel peab olema algus ja lõpp ning sisu, mis põhineb mu isiklikel tähelepanekutel ja elu õppetundidel. Need on justkui peatükid mõnest su lemmikraamatust, mis on paks ja raske nagu Harry Potteri seitsmes osa, mida ma põhikoolis tahtsin, aga ei jaksanud endaga kõikjal kaasas kanda. Ent sinul on need peatükid telefonist või arvutist igal pool ja ajal kohe käepärast võtta ning need ilmuvad piisavalt tihti, et mitte meelest minna, aga parajalt harva, et jõuaks enne uue tulekut vana läbi lugeda. Ja kui sa siis selle aja lõpuks leiad  istud hommikul töölaua taga, aurav kohvikruus nina ees, ning lööd blogi enne päeva alustamist lahti või sõidad bussiga või say, I don't know, imetad tund aega oma vastsündinud beebit ja püüad end lugemisega ärkvel hoida  tahaks ma väga loota, et mu tekst paneb sind kaasa mõtlema ning elu pisut teise pilguga vaatama. Minul oli nii igal esmaspäeva hommikul, mil turundusnipina lasti õhtul eetris oleva "Kartulite ja apelsinide" episoodi teemaline artikkel välja. Ma reaalselt võtsingi esmaspäeviti tõlkebüroos istudes need 15 minutit, et aju puhkerežiimile lülitada ja tekst suurima naudinguga läbi lugeda (http://www.vivian.ee/blog). Iga postitus kõnetas ja puudutas mind ning ma lahkusin sellelt lehelt alati rikkamana. Seda lugemismõnu,  äratundmishetki ja kaasamõtlemist soovin ka mina sulle pakkuda.

Ma olen üpris kindel, et on vaid aja küsimus, mil ma kõik need pikad peatükid kaante vahele saan, sest e-raamat on küll tore, uudne, odav ja mugav, aga pole ikka päris see. Kuid first things first ehk et see ei saa kindlasti juhtuma aasta esimeses pooles, sest järgmiste kuude jooksul püüan paberile saada oma magistritöö. Ja kuna ma kirjutan seda teemal, kuidas kirjandus- ja turundusmaailm põrkuvad, siis ma loodan, et see ainult ajendab mind päris isiklikku teost välja andma, mitte vastupidi. Mine sa tea, mis uurimuse tulemused mulle ütlevad  pärast selgub hoopis, et rahalises mõttes pole üldse Eestis mõtet kirjutada. Siin on kaks lõiku minu sissejuhatuse mustandist, mille üks Õhtulehe ajakirjanik (kelle tulevane magistritöö käsitleb muideks Savisaare kuvandit) tituleeris liiga kirjanduslikuks ja mida Pilvre soovitas mul akadeemilisemaks timmida. Läheb raskeks, sest ma ei oska lihtsalt tuimalt sõnu ritta seada. Ikka ju ilustad.

Turunduse küsimus põhjustab kirjandusringkondades vastakaid arvamusi, sest müümise kunst ja kirjakunst on kaks eri maailma. Nende piirjooned muutuvad küll järjest hägusemaks, kuid traditsioonilise arusaama kohaselt tegeleb kirjanik ikka kirja-, mitte müügimehe ülesannetega. Enese müümine kannab paljude kirjanike jaoks hoopis negatiivset konnotatsiooni, seda nähakse kirjastuse tööna, mis algab siis, kui kirjanik on teose viimasele lausele punkti pannud ehk oma osa täitnud. Paraku tänapäeval sellest üksi ei piisa.
   
Siit koorubki välja probleem, mida antud magistritöö käsitleb – iga kirjanik soovib, et tema loomingut ostetakse, kuid kas ei taha või ei oska selle nimel tegutseda. Nii tekib olukord, kus kirjanik teeb ära suure töö ja kirjutab teose valmis, kuid see jääb poelettidele seisma, sest kõige tähtsam töö ehk turundus on jäänud tegemata. Seega seisab tänapäeva kirjanik silmitsi dilemmaga – töö eest saadav palk on seda suurem, mida tuntum on autor või tema teos, kuid loomingu ja enda turundus on justkui moraalitu tegu, mis toob kaasa kolleegide hukkamõistu.

 Ühesõnaga aitäh teile, kes te tulete ja loete ning eriliselt suur aitäh neile, kes lõppu välja jõuavad. :) Ja kes võtavad vaevaks mulle kommentaari jätta  te ei kujuta ettegi, kuidas need väiksed positiivsed süstid mulle mõjuvad. Makes my day each and every time. Vastutasuks luban teil vaadata oma teist (õigemini peamist) positiivsuse allikat, kes on mind oma olemasoluga juba tervelt üheksa kuud rõõmustanud. Go ahead, take a look  küll ta teile ka naeratuse näole toob. ;) 
PS (neile, kes ootavad fotosid meie oma maja remondist)  see postitus on valmimisel. :) Vannituba on completed, elutuba ootab veel vaid suurt vaipa, köök on eeeeh-käib-kah-seniks-kuni-SMEG-külmkappi-ei-jaksa-osta, esik on all white and nothing but white ning Mia toast on veel puudu vaid tualettlaud, suur peegel ja riiulid, aga see näeb juba praegu välja selline, et koliksin sinna hea meelega ise sisse (ja ärge seda talle öelge, aga kui Mia on koolis või ema juures, siis käime me pojaga tema toas mängimas ja häid mõtteid mõlgutamas). :) Nii et varsti-varsti saan hakata after-pilte klõpsima!


Pildid tehtud oktoobri lõpust detsembri lõpuni ehk 7. kuu sünnipäevast 9. kuu täitumiseni.
Jumal tänatud, et Madis mu blogi ei loe. Muidu te ei näekski, kui armas ta oma 31. sünnipäeva hommikul välja nägi. :)


 Tere hommikust, meie seitsmekuune sünnipäevapoiss! 26.10.2015

 Issi kinkis pojale uue turvatooli. Kui nüüd vaid siit diivanilt kuidagi autosse saaks... :)





 Thumbs up!


 Seitsmekuuselt oskas Ets algeliselt roomata ja suurepäraselt tagurdada. Eriti diivani alla. :)






 Emme kink oma seitsmekuusele pojale  tutikas söögitool. Kui riided kõrvale jätta, siis oli see meil vist esimene päris uus ja mitte teise ringi asi.


Menüüd võib näost lugeda: kartuli-porgandipüree ja magustoiduks ploomipüreed peale. :D






Üks uhke ja õnnelik isa oma kullatükkidega. Madis lööks mu raudselt maha, kui näeks, mis pilte ma temast siia riputan, aga tema näoilmeid ja iseloomu tundes näen ma sellel pildil maailmatuma palju rõõmu, mida oleks lausa patt vaid endale hoida. :)

 Novembrikuu hommik maal!
Sest kapsas ongi ju rebimiseks, right?!

Tüdrukud kiusavad...

 Ja siis kallistavad. Saa siis nendest naistest aru... :D

 Suuremad ees...

 ...ja väiksem järgi. :)

Kui Ets kunagi joonistama hakkab, siis issi istub tema piltidel alati teleka ees. :D Okei, ei ole asi nii hull. Võib-olla mõnel pildil jookseb ka. :)


 Üks õhtu enne oma 8. kuu sünnipäeva haigestus Ets kõhuviirusesse. Hakkas lihtsalt kell kümme enne magamaminekut diivanil oksendama, vahetasime riideid ja diivanikatteid, püüdsin teda magama panna, oksendas voodi äsja joodud piima täis, ja nii me vahetasime neid riideid ja rätikuid ning linu enne südaööd oma viis korda. Sünnipäevaõhtuks oli väikemees juba kosunud, nii et otsustasime laatsaretist hoolimata muffinid ahju panna. Õnneks ma neist ühtki ei söönud, sest öösel kella kolmest hommikul kella üheksani oksendasin minagi. Järgmiseks jäi Madis haigeks ja kui arvasime, et oht on möödas ja kõik terved, tuli Mia koju ja järgmine päev oksendas temagi. Note to self: järgmisel sügisel lasen endale ja lastele gripivaktsiini teha. Ei ole seda jama meil rohkem vaja. :)
Teine note to self: kaheksas kuu oli arengu poolest kõige kihvtim jälgida, sest siis õppis ta ühe jutiga roomama ja kohe ka käputama ning hakkas end diivani, oma söögitooli, minu säärte jms najale püsti ajama. Pluss tulid esimesed kaks hammast (kui 8. kuu sünnipäevahommikul ärkasime, oli esimene lõikunud)! Üheksandaks elukuuks liikus ta juba käputades vut-vut-vut toast tuppa ning hakkas käsi õhku tõstma, kui sülle tahtis. (Emme suureks meeleheaks teeb ta seda siiani veel ainult minu puhul. :D) Mare mäletab, et Madis tegi esimesed sammud kümnekuuselt – tundub, et poja ei kavatse issist kehvem olla ja varsti me muudkui jookseme mööda tube ringi, poja ees ja mina järgi. :)







Õe toas issit aitamas ... või siis hoopis käkki kokku keeramas. :)

 Pai-pai.


 Vannimõnud 1. detsembril.




 Elu esimene piparkook 2. detsembril. Maitses esimesest ampsust alates  kohe näha, et minu laps. :) Ainult lauakombed on issilt pärit. For sure. :D







 Ei jäänud muud üle, kui uuesti vanni minna. :)



 Kubujuss 13. detsembril enne linnaminekut.

 Esimene proovisõit issi toodud rallikaga. :)








Nii need talveõhtud meil mööduvad  Mia ja Bettan tantsivad, poja roomab pärast vanni puhtas tudukombes mööda tolmuseid põrandaid ringi ja Madis järjekordselt värvib midagi valgeks. Ning mina pildistan. :)

25. detsembril pidasime meil Madise suguvõsa jõule ja meie väikemees sai järgmisel päeval üheksakuuseks  pidupäev missugune! :)

 Sel hetkel tuli Diana ukse peale ja oh, seda eputamist. :)


 Etsi esimene jõuluvana, julges istuda ja habetki katsuda. :)

 Teise jõulupüha hommik.
Sellele klõpsule järgnes suur nutt, sest ta kustutas endalegi üllatuseks küünla ära. Ilmselt oli näppudel natuke soe. :D Rongavanemad nagu me oleme – laseme lapsel tulega mängida. :)

 Kuivatasime pisarad ära ja panime küünla uuesti põlema, et koos ära puhuda. :)


 Vana-aasta eelviimasel õhtul pistsime võrukaela esimest korda suurde vanni. :) 











Pärastlõuna kodus. 19. detsembril tõusis Ets esimest korda ise püsti ja pärast seda ta enam tagasi ei vaadanud. Nüüd ajab ta end kõikvõimalikes kohtades püsti ja ronib isegi trepi kolmandale astmele. Ülilahe on tema kasvamist vaadata, aga wait, stop the time – beebist pole enam märkigi! :)










Suhkrusai. :)

Uue aasta moedemm  meie isiklik rebasepoiss oma uue kampsuni ja villaste põlvikutega. :)




 Järgmisel hetkel oli ta juba püsti ja üritas aknalauda tühjaks loopida. :)

 Sinine mehike. :)



Sinine mehike annab teada, et meie tegemisi näeb ka Instagramis, kus on temast veel üks posu pilte, nagu näiteks see siin:

:) :) :)




12 kommentaari:

  1. Gerda, see on mida sa teed on super. Mina olen sinu fänn, nii et igakord õhinal loen su postitused otsast lõpuni läbi. Tööd ja tegemised jäävad ootele. Edu ja palju uusi postitusi:) Soovide ja unistuste täitumist.

    VastaKustuta
  2. Anonüümne7/1/16 10:20

    Avastasin kahjuks alles hiljuti selle blogi enda jaoks aga nüüdseks olen jõudnud küll kõik postitused läbi lugeda vist juba :) Hästi tore ja armas blogi, kust ma ei ole kordagi ilma naeratuseta lahkunud. Hästi positiivne ja beebsu pildid on eriti vahvad :)

    Palju edu Sulle kõigis Sinu ettevõtmistes, Gerda! :)
    Kelly

    VastaKustuta
  3. Su eelmist postitust lugedes tekkis mul suur tahtmine kirjutada kommentaari sisuga: "aitäh", et sa kirjutad nii avameelselt lisaks valgetele asjadele ka mustadest ehk siis et tore on lugeda, et ka teistel on probleeme (nii eestlaslik eks), aga üldiselt ju kirjutavad paljud vaid ilusatest asjadest ja siis jääbki kohati mulje, et ma olen siis see ainuke must lammas teiste ideaalsete elude kõrval. Nii tore oli suhetest lugeda seda reaalset külge. Seega aitäh, et sa kirjutad nii nagu sa kirjutad. Ja siis ma tahtsin veel öelda, et ootan hirmsasti seda uue kodu postitust ja midagi ma tahtsin veel öelda...aga kirjutamiseni ma tookord ei jõudnudki. Ja nüüd selgus, et sain uuest postitusest oma küsimustele juba vastused ka :) Igatahes palju edu Sulle kirjutamisel ka sel aastal, olen üks neist, kes fännab Su pikki postitusi ja värvikat pildiseeriat!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi tead, sa andsid mulle just hea mõtte uue postituse jaoks. Ma tean hästi seda musta lamba tunnet ja kuigi vahel küll kardan, et ükskord maksab see siirus ja ausus mulle kurjasti kätte, sest kõik inimesed ei ole paraku ilusad ja head ega peaks võib-olla mu elust kõiki värvikaid seiku teadma, siis ega ma kuidagi teistmoodi ei oska ka. Seega aitäh sulle hoopis! :) Ütle ikka teinekordki. ;)

      Kustuta
  4. Mulle niii meeldivad Su pikad postitused! :) jätan need tavaliselt "magustoiduks", et kui muu neelelahutus on läbi sirvitud...

    Jätka samas vaimus ja pisipoeg on muidugi meeletult armas :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, seda on hea kuulda, et suudan magustoitu pakkuda. :D Põnn on meil vahva sell tõesti. :)

      Kustuta
  5. Anonüümne10/1/16 18:41

    Sellel pisipõnnil on tõeline õnn olnud sündida teda nii armastavate vanemate perre!Igast pilgust ja sõnast saab aru,et ta oli tõeliselt oodatud siia maailma!Jõudu ja jaksu Teile edasi rühkida ja ootan ikka neid postitusi,mis teevad südame soojaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Eks ta üks paras mürakaru ole ja nii palju, kui läheb kergemaks, läheb teistpidi jällegi raskemaks, kui ta kasvab ja uusi oskusi omandab (nt trepist üles ronimine ja tasakaalu kaotamine või sahtlite avamine ja näppude vahele pistmine). :) Aga kullast kallim on ta küll meile kõigile. :)

      Kustuta
  6. Anonüümne16/1/16 21:56

    Mulle meeldivalt ka hullult need pikad postitused:) Ja ootan juba väga-väga kodu postitust! Mulle tundub, et saite päris ruttu valmis:) Ja sellised valged ja heledad toonid meeldivad mulle ka!

    Jätka ikka samas vaimus!:)

    VastaKustuta