28.02.16

26. veebruar

Eile oli üks neist päevist, mille suurust ja tähtsust mõistad alles sellele tagasi vaadates.
Algas see nii nagu iga kuu 26. päev minu jaoks juba viimased 11 kuud alanud on – tõmbasin pojalt teki pealt, panin kaamera käima ja laulsin talle unise häälega meie ärkamise laulu, millega Madis kunagi Mia maast lahti laulis, ta sülle krahmas ja vannituppa silmi pesema viis (mõnikord ka veel kaheksa-üheksa-aastasena) 
Tere-tere-tere-tere hommikust!
Tiit tõi saia tammikust!
Tere, Tiit! Tere, Kai! 
Maailm suur ja lai!.

Ma isegi ei tea, kas see on mõni tuntud lastelaul või on Madis ise sõnad ja viisi välja mõelnud, igatahes see töötab  töötas kunagi Mia peal ning tõstis tal ka kell kuus hommikul pahurana ärgates suunurgad üles ning töötab praegugi Etsi peal, kuigi tema ei pea veel kella peale ärkama ning on hommikuti puhanud ja rõõmus juba enne, kui silmad avab. Eile hommikul piilusin pisut enne poolt üheksat kella, keerasin end Etsu poole, nii et meie näod olid kohakuti, leidsin mugava asendi ja nii kui olin jõudnud silmad sulgeda ja mõelda, KUI mõnus on, et ei pea praegu kuskile tormama, kuulsin  vaikset, aga selget sõna Emme. Vaatasin Etsu poole ja nägin, kuidas ta laialt naeratab, endal silmad veel kinni. Ja kuna mulle meenus, et täna on ju tähtis päev, haarasin ruttu kaamera ja hakkasin laulma, enne kui ta istukile oleks tõusnud ja püüdnud mult telefoni käest kiskuda. Edasi läks meie päev nii nagu kõik kodupäevad siiani on läinud  mähkmevahetus, riietevahetus, hommikupuder, tunnike mänguaega Terevisiooni saatel, esimene lõunauni. Pärast ärkamist püüdsin taaskord ise duši alla minna, aga lõppes see jälle nii, et pidin Etsu ka paljaks koorima ja vanni tõstma, sest no halloo  ise lähed pessu ja last kaasa ei võta, how selfish can you be. :D 

Seejärel sõime lõunat, Ets mängis ja mina pesin nõud, kella viiest läksime jälle magama ning seitsmest tegime tolmuimejaga ülemise ja alumise korruse toad korda ja pesime paar masinatäit pesu ära. Madis tuli töölt ja trennist pisut enne üheksat, sõime poja sünnipäeva puhul linnupiimakooki (mida ma enam kunagi ei osta), tegime David Beckhamiga FaceTime'i kõnet, kui ta parajasti töölt tuli ja meile Londoni tipptunni liiklust näitas (Tõnis meenutab mulle oma soengu ja habemega Beckhamit noh). :D Ja hiljem, kui ta koju jõudis, rääkisime veel Madise emaga ning kuna neil on seal Viasat, näevad ka nemad Eesti kanaleid ja otse loomulikult vaatasid nad Shanghai rüütleid, mida Madis mindki vaatama sundis, väites, et see on kvaliteethuumor. :D Nii ta sai mu üle naerda, et mul on tõeliselt kehv päev olnud, sest mees tõi poest mingi saasta koogi, telekast tuleb mõttetu film ja kõige tipuks mul veel vagiina ka valutab. :D Valutaski, kusjuures. Nii et kui ma kell pool kolm öösel töö tegemise lõpetasin, läpaka kaane kinni lõin ja voodisse oma meeste vahele ronisin, jõudsin enne uinumist eesootava koolitööga täidetud nädalavahetuse peale mõeldes lisaks kõhuvalule vaid suurt väsimust ja tüdimust tunda. 

Ma olen loomu poolest vist selline expect the good but prepare for the worst tüüpi inimene, kes avastab kõri pealt paisunud lümfisõlme ja peab seda automaatselt kasvajaks või tunneb suurenenud rinnanäärmeid katsudes meeletut hirmu rinnavähi ees ning püüab selle mõtte ajusopi kõige kaugemasse ossa lükata ja teadvustab endale, et imetamise perioodil on tükid rinnas normaalsed. Täna hommikul linna sõites jäin mingit laulu kuulates jälle mõtlema, kuidas ma lihtsalt soovin üle kõige maailmas, et oleksin ise terve ning Madis, Mia ja Ets oleksid terved. Ma olen magistriõpingute jooksul jõudnud mitu korda mõelda, et kui saaksin tõsise diagnoosi või mõne mu lähedasega juhtuks midagi, siis ma ei vaevuks isegi pabereid välja võtma, vaid jätaksin koolitee kohe pooleli. Elu on nii üürike ning sellele mõeldes on mul teinekord oma õpinguid väga raske enda jaoks mõtestada. Et miks ma istun nädalavahetusel ülikoolis, nina arvutis, ega veeda koos oma lähedastega aega. Selliste mõtetega lõin raamatukokku jõudes Delfi lahti ja sain teada, et kui meie puhusime eile poja sünnipäevakoogilt küünlaid, kustutas saatus samal kuupäeval kahe inimese eluküünla. Maestro Eri Klas lahkus 76-aastase elukogenud mehena ning kuigi surm saabub alati liiga vara, on 76 aastat siiski pikk ja täisväärtuslik elu. Ent tuntud blogi Julgus mõelda, julgus öelda autor Kadri Luik jõudis elada vaid 29 aastat  täpselt sama kaua kui Keio. Ning seda on ilmselgelt liiga vähe. Ma saan kahe aasta pärast 29 ... ja see paneb mõtlema. 

Remembering that I'll be dead soon is the most important tool I've ever encountered to help me make the big choices in life. 
Remembering that you are going to die is the best way I know to avoid the trap of thinking you have something to lose. You are already naked. There is no reason not to follow your heart. 
(Steve Jobs)

Nii nagu varemgi raputas ka seekord uudis kellegi surmast mind jälle korraks maast lahti ja avas mu silmad  mida ma nurisen siin, et pean terve nädalavahetuse magistritööd kirjutama, KSA-le tekste vorpima ja teisipäevaseks loenguks ettekannet ette valmistama. I GET TO DO ALL THAT. Ja mis kõige parem  päeva lõpus saan minna koju oma kahte maailma kõige vahvamat meest kallistama. Mis on elul viga? Mitte midagi. I'm alive. Ja rohkemat oleks patt paluda.





Ja kuna see pidi olema viimane pildipäevik enne esimese eluaasta täitumist, siis siin on minu pisike takjas oma 10. ja 11. elukuul. 

 11. jaanuaril pärast lõunaund ja lumerookimist. 





Hakkasime 16. jaanuaril linna minema ja ütlesin Madisele, et tee palun vahelduseks minust ja pojast ka üks klõps. Tegi 10 udust pilti ja selle. :D

 18. jaanuari õhtul vannitoas majandamas.


21. jaanuari õhtul - pesin parajasti köögis nõusid ja kui mustade nõude kuhi otsa hakkas saama, jäin mõtlema, et veider, tavaliselt üritab ta selle aja peale mul juba mööda säärt üles ronida. Läksin igaks juhuks elutuppa teda vaatama ja ennäe imet - sipsik istub keset tuba, ahjuroop käes ning uurib ja imetleb seda nagu maailma kõige huvitavamat asja. :D





 22. jaanuaril kodus, viimaseid päevi üheksakuune.







24. jaanuaril saatsin mehed linna küla peale ja jäin ise koju koolitööd tegema ehk Anna Lutterilt inspiratsiooni saanud pealkirjaga projekt #GETSHITDONE algas nüüd. Kui ma päriselt ka mingi ime läbi maikuuks oma magistritöö kaante vahele saan, siis tänan kaitsekõnes juhendaja asemel hoopis Annat, kes mulle paari öise vestluse käigus palju inspiratsiooni jagas ning kes on ise üks suur inspiratsiooniallikas. 




Kuna Ets pidi issiga kahekesi hakkama saama, keerasime tooli selleks korraks teistpidi (muidu sõidab ta meil endiselt selg sõidusuunas). Uppus pisut turvapadja taha ära, aga polnud hullu, sest lõunauni saabus juba väravast välja tagurdades.


Ja 26. jaanuaril saigi väikemees 10-kuuseks. Kes minu Insta kontot jälgib, nägi seal väikest videot ka, kus Madis viieaastase tüdruku häälega piiksub ja linnupoega rõõmustab. :)





 Hommikupudru 30. jaanuaril.

Vannitoas meil privaatsust juba viimased 11 kuud pole - üks pisike piilur peab alati jälgima, kas sa ikka pesed end korralikult puhtaks. :D




 5. veebruari hommikul kodus asjatamas.



 Ja õhtul jooksmast tulevat issit tervitamas.


 Tädi Kertu ja Britta tulid külla! :) 

 11. veebruari varahommikul issit piilumas.



 Murumuna 12. veebruaril täpselt kell 17:17. Ootame issit koju ja jälgime linnukesi. :)



Viimast õhtut 10-kuune!



25. veebruari õhtul tuli onu Riho meile külla ja tegi taaskord sušit ning kuna meil hommikuks kooki polnud, sättisime küünlad makide vahele, pojale puhta särgi selga ja tähistasime tema viimast minisünnat. Kui kuu aja pärast juba esimest päris sünnipäeva peame, sätin aasta jooksul tehtud 12 pilti ritta ... aga mul on juba praegu tunne, et need 11. kuu pildid on mu lemmikud. :)


 VÕ-RU-KAEL! :)









Ma tean, et igaühel meist on maailma armsaimad lapsed ja kõige vahvamad mehed, aga teate, mis? Minu omad on päriselt ka need kõige-kõigemad. Päriselt ka. :)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar