28.03.16

There is only one pretty child in the world, and every mother has it ♥




Kui linnupoeg oli alles paar nädalat vana, saatis mu õde mulle Facebookis ühe pildi, millel oli peal beebipilt ja armas mõte – loo oma lapsele meiliaadress ja saada talle sinna igaks tähtpäevaks või olulisema sündmuse kohta kiri ning kingi talle 18-seks saades paroolid. See mõte sai mitu laiki ja innustavat hüüet, et tee muidugi ära, sul ju sulg lippab. Ja kuigi ta mul tõesti lippab, siis ma teadsin kohe, et mõtteks see jääbki. Sest elutempo on nii kiire, et ma ei jõua mitut asja korraga täita – kingiks saadud Anne Geddesi esimese viie eluaasta raamatut, kõik need miljon fotot beebialbumiks koondada, siin blogi pidada ja siis veel privaatseid meile ka vorpida. Unustage ära, my time is limited. :)

Pealegi on mul poeg ja ma pole kindel, kui vaimustuses ta oleks, kui saaks 18. sünnipäevaks mitte uue auto, vaid tema beebieas loodud meilikonto juurdepääsu. :) Ning viimaks – ma ei taha ju talle kirjutada midagi silmi riivavat või piinlikku, mida võõras pilk näha ei või. Seega ma otsustasin kohe, et minust ei saa korralikku ema, kes kõik suuremad ja väiksemad sündmused lapse elus kuude kaupa üles täheldab, vaid ma püüan oma tunded ja mõtted jooksvalt hoopis siin kirja panna. Sest see blogi on saanud omamoodi minu elu avalikuks päevikuks (ning ma jätkuvalt sinisilmselt loodan, et ühel heal päeval saab see ka mu rahamasinaks). :D

So here goes – minu üks ja ainus kiri mu pojale tema esimese eluaasta täitumise päeval, my hopes and dreams ning kõik hea ja parem, mida ma talle eluteele kaasa soovin.


Kallis laps!

Ma olen sinu sünnist saati sulle vaid üht soovinud – et sa oleksid terve. Terve ja tugev ja et sa kosuksid. Soovisin seda iga kord, kui kell oli 12:12 või 20:20, siis, kui sõitsime tunnelist läbi või kui puhusime issiga su sünnipäevatordilt küünlad ära. Ma tõesti soovin, et sa oleksid terve ja elaksid vähemalt saja-aastaseks!


Kui olid alles pisike, leidsin Instagramis kolades üles naise, kelle pisike poeg suri paar tundi pärast sündi. Üsna varsti pärast seda näitas jõulude ajal TV3 heategevussaates Inglite aeg” perekonda, kus kasvas RETT-sündroomiga tüdruk, kes oli justkui vang omaenda kehas, mis ei liikunud nii, nagu ühe väikse lapse keha peaks liikuma. Teinekord aga lugesin uudist, kuidas Saaremaalt lennutati naine Tallinna sünnitama ning sündinud kaksikud kaalusid vaid 900 grammi ega olnud veel valmis siia ilma tulema ja pidid hakkama oma elu eest võitlema. Või nägin pilti vähki haigestunud beebist, kelle pisike keha pidi juba pooleaastaselt taluma keemiaravi. Nutsin siis, neid uudiseid kuuldes, vaadates ja lugedes, ja nutan ka nüüd, sellest kirjutades.

Sest kallis linnupoeg – ei jäänud palju puudu, et ka mina oleksin sinu sünnihetkel su kaotanud. Sinu pea sündis kell 9:18 ja keha kaks minutit hiljem – arstid nimetasid seda õlgade düstookiaks, mis tähendas seda, et minu esmane mälestus sinust on mu jalge vahel lebav limane vaikne keha, kellel oli nabanöör ümber kaela. Kuulsin nagu läbi udu hüüet Kutsuge ruttu valvearst,” sind viidi teise tuppa ja issi tormas sinuga kaasa. Sel hetkel – umbes pooleks minutiks – arvasin, et kõik need kümme pikka ja rasket ja valusat ilmaletuleku tundi olid ilmaasjata ning ma ei saagi sind kunagi oma kätel hoida … kuni issi oli ühel hetkel minu kõrval tagasi, paitas mu pead ning nuttis koos minuga, korrutades nagu mantrat Ta on elus, temaga on kõik korras, ta on elus, temaga on kõik korras”.


Kallis laps, sinu sünd ei olnud minu elu parim hetk. Hoopis see hetk seal haiglavoodis, kui minu väsimus- ja ahastuspisaratest said õnne- ja pingelanguse pisarad ning kui sind siis poolteist tundi hiljem minu juurde toodi ja ma oma silmaga nägin, kuidas sa hingad ja ... lihtsalt olemas oled. Sealt maalt alates tean, et elus pole midagi tähtsamat peale tervise. Seepärast kui näed mind nüüd ja edaspidi täistunnil korraks silmi sulgemas või järjekordselt sünnipäevatordilt küünlaid puhumas, võid olla päris kindel, et kordan sel ajal mõttes järgmist lauset: Ma soovin, et mu lapsed oleksid terved ning Madis oleks ja mina oleksin ja kõik meie lähedased oleksid samuti”.

Ma luban, et püüame issiga elada ka saja-aastaseks, et saaksime teie eest hoolitseda ja teid kasvamas näha. Sest te kasvate nii kiiresti! Vahel ma lihtsalt vaatan sind, kui sa rahulikult tudud või hoopis kiirelt vut-vut teise tuppa käputad või avastad, et suudad juba päris ise trepist üles ronida … või ronid nuttes mulle sülle, paned oma kaks pisikest käekest ümber mu kaela, toetad pea mu õlale ja jääd automaatselt tasa, justkui oleks mul võime kogu maailma valu selle ühe kallistusega ära võtta – nendel hetkedel tahaks korraks aja seisma panna. Sa oled kõige armsam ja ilusam väike poiss, keda minu ja issi silmad on kunagi näinud. Ja sa oled terve. Ning rohkemat oleks lausa patt paluda.

Ma pean tunnistama, et ma pole aasta ema. Kaugel sellest. Ma ei hoia sind vati sees ning sa oled selle esimese aasta jooksul saanud üsna mitu muhku … ja see on alles algus. :) Kui sa esimest korda viiekuuselt end minu ja issi kõrge voodi pealt alla keerasid ja teist korda kaheksakuuselt sealt maha roomasid, tundsin end lausa SAJANDI halvima emana. Või kui jätsin su korraks kööki külmkapimagnetitega mängima ja järgmisel hetkel testisid sa juba pelleti klaasi ning said oma esimesed põletushaavad. Või kui ükskord maal sind tagatoas magama panin ning sinu söötmise ajal mul telefon pihust kolksti otse sulle pähe libises. Iga kord hoidsin sind kõvasti oma rinnal, tammusin mööda tuba ringi ning lohutamise asemel hoopis nutsin sinuga võidu ja korrutasin läbi nuuksatuste Palun vabandust, kallis, palun vabandust!”. Mother of the year? Yep, that’s me.

Aga tegelikult ma arvan, et tähtis polegi olla parim või perfektne. Tähtis on olla sinu jaoks olemas, millal iganes sa mind ka ei vaja – kas praegu, kui maailma avastades pidevalt väikseid muhke saad ja nuttes käed taeva poole tõstad, et ma sind muside ja paide ja kallistuste ning Tule tuul ja puhu ära meie lapse valu” lauluga lohutaksin... või kolmekümne aasta pärast oma naisega hingetõmbehetke vajad ning oma lapse nädalavahetuseks mulle hoida tood. Mis iganes ka ei juhtuks, olen alati sinu jaoks olemas, kui vajad ühte suurt kõrva, sooja kallistust või piima ja küpsiste saatel köögilaua taga jalgu kõlgutada ja elu üle arutleda.

Täna on sinu elu esimene sünnipäev ja ma loodan, et neid tuleb sul umbes 99 veel. Ma ei kavatse igal aastal sulle kirju kirjutada, neid oma blogis avaldada ja sellega sind su sõprade ees häbistada. :D Seepärast teen ma seda praegu, kui sa oled alles väike, maailma võlu ega valu veel ei tea ning kõik su sõbrad – Roderik, Ruuben, Annamarie, Marta-Miina, Liisa, Miina, Bettan, Britta (kes peaks nüüd kohe-kohe oma peakese tädi Kertu kõhust välja pistma!) ja onu Ahti veel sündimata beebipoiss – on ka veel liiga noored, et sind su too emotional ema pärast narrida. :)

Sa oled sündinud siia maailma keerulisel ajal, mil Afganistani ja Iraagi sõja kõrval käib ka Ukraina ja Süüria kodusõda, Euroopa maadleb pagulaskriisiga, eestlased vaidlevad kooseluseaduse üle ning sinu seitsmendal elukuul toimus terrorirünnak Pariisis ja vahetult enne su aastast sünnipäeva Brüsselis.  Kuigi ma sooviks üle kõige sind selle muidu nii ilusa ja imelise maailma pahupoole eest kaitsta, et sinu puhas ja uudishimulik hing ei peaks kunagi kurjust ega kannatusi nägema, siis ma tean, et see pole võimalik. Ma tean, et sa pead oma lahingud ise maha pidama ja vigu tegema, et siis neist õppida.  Mul jääb üle vaid nii heas kui halvas sinu kõrval seista, sulle koduuksed alati avatud hoida ning, pöidlad pihus, loota, et su süda on õiges kohas ja sa teed elus õigeid valikuid.

Paar nädalat enne sinu esimest sünnipäeva jäin mõtlema, kui tohutult kiiresti ikka aeg möödub – juba oledki sa aastane ja alles see oli, kui sa läbi suurte raskuste meie juurde tulid ning enne seda ei osanud me sinust undki näha. Mõtlesin kõigele sellele, mis sind eluteel ees ootab ja milline mees sinust kasvab, sest tõele au andes oled sa täna küll minu väike linnupoja, aga ilmselt saabub päev, mil sinuga su 18. sünnipäeval šampuseklaase kokku lööme, varem, kui oskan arvata. Ja nii panin ma ühe jutiga kirja seitse soovi ja mõtet, my hopes and dreams and a few words of wisdom. Muidugi see, kui tõepähe sa neid võtad ja nende järgi talitad, on sinu otsustada (aga no ma ikka sinisilmselt loodan, et mööda külge maha need ei jookse). :)



Ma soovin, et sinust kasvaks hea mees. Et sa oleksid arvestav ja lahke nii oma sõprade, pereliikmete, tulevase naise kui ka võõrastega tänavalt. Ma soovin, et sa kingiksid oma naisele lilli (aga mitte kunagi nelke). :) Üllata teda. Ütle talle iga päev, et sa teda armastad – kui mitte verbaalselt, siis tegudega. Võta tal ümbert kinni ja emba teda tugevalt, kuid hellalt. See ütleb teinekord rohkem kui tuhat sõna, usu mind.

Kallista oma lapsi nii tihti, kui saad, ja nii palju, kui nad lubavad. :) Ütle neile, kui uhke sa nende üle oled ja always kiss them goodnight. Ma usun, et sinust saab ühel päeval sama hea isa nagu sinu isa seda sulle ja Miale on. Võta temast eeskuju ning ütle oma lastele sageli, et sa armastad neid. Nii nagu su nainegi ei ole ka nemad mõtete lugejad ja tahavad seda kuulda. Ning ära lase mööda ühtki võimalust nendega koos aega veeta. Lapsed ei mäleta, mitu kingitust nad oma 8. sünnipäevaks said, küll aga jäävad neile meelde ühised ettevõtmised. 


Sul on maailma kõige ägedam suur õde ja ma olen tema üle väga uhke. Seepärast soovin ma üle kõige, et teist saaksid suured sõbrad. Et te oleks lähedased ja kui teil ükskord oma lapsed on, käiksite sageli üksteisel külas. Põhimõtteliselt soovin ma teile samasugust sooja, tögavat, huumoriga rikastatud suhet nagu su issil ja onu Tõnisel. Kusjuures ka neil on 10 aastat vahet. Iga kord, kui onu Tõnis ja vanaema Mare meile Londonist külla tulevad, on kogu maja nalja ja naeru täis. :)

Oska viisakalt riietuda. Dressid on okei ainult kodus. Pane aeg-ajalt kikilips ette ja löö kingad läikima, usu mind – you'll feel like a whole new person. Ja mis kõige tähtsam – ära karda ülikonda. Kui tahad tüdrukule muljet avaldada, siis it's a must. :) Sisu on küll alati tähtsam kui välimus, aga see ei tähenda, et enda eest ei peaks hoolitsema. Mitte ükski naine ei suuda vastu panna šikilt riietatud mehele (ja ka vastupidi). Ja kui mõni neist suudabki, siis noh, nende seast sa seda oma Proua Õiget ei leia. :)

Ja last but not least – tee trenni. Leia ala, mida sa naudid sama palju kui sinu isa jooksmist. Ma näen, kuidas see silmnähtavalt teda laeb ja ta tuleb 20-kilomeetriselt ringilt alati tagasi palju rõõmsama ja energilisemana kui trenni minnes. Sellepärast pole ma tema treeninguid pärast sinu sündi kunagi piiranud – parem kell 21 ujumistrennist tulev positiivsusest pakatav Madis kui kell kuus tusaselt diivanil istuv ja pahurdav Madis. :)

Üks asi veel – ära võta elu liiga tõsiselt. Ma näen su ões natuke iseennast samas vanuses, mil kool ongi kogu su elu ning matemaatika kontrolltöö hinne näib kogu su saatust määravat. Reaalsuses mööduvad kooliaastad in the blink of an eye ning tagasi vaadates saad aru, et toonased mured on päris elu kõrval rohkem kui tühised. Aga ma mõistan ka, et lapsed elavad hetkes ning nende jaoks on täiskasvanute jaoks väiksena näivad mured suured ja neid peab mõistma. Haridus on küll tähtis ja ma soovin, et läheksid kunagi ka ülikooli, aga mitte selleks, et see cum laudega lõpetada, vaid selleks, et uusi tutvusi omandada ja silmaringi laiendada. Minul kulus selle mõistmiseks 12 kooliaastat ja 4 bakalaureuse oma veel peale ka. Alles magistrantuuris suutsin suurt pilti näha. :)

Ja mu kallis laps never stop dreamingSo dream BIG little one!



Armastusega
sinu ema.
Doesn’t even begin to cover it.
Love you like CRAZY.
Period.
Mum




Ühenädalane, 02.04.2015

Kahenädalane, 09.04.2015.

Kolmenädalane, 16.04.2015.

Neljanädalane, 23.04.2015 pärast seda, kui olime kõik koos Õnnepalees nime registreerimas käinud.


Ühekuune, 26.04.2015.

Kahekuune, 26.04.2015 – viimane sünnipäev korteris ja esimene kook päris oma aia rabarberitest (kolisime majja 31. mail). :)

Kolmekuune, 26.06.2015.


Neljakuune, 26.07.2015.
Need pildid jäävad vist alatiseks meelde, sest esiteks oli see aasta jooksul ainus poekook, mille kell kümme õhtul Prismast kaasa haarasime ja mida sõime alles kell pool 12 öösel pärast Madise sõbra koju viimist, sest nad tapetseerisid päev otsa elutuba. Tulemus on taustal. :) Ja kuna need näoilmed on lihtsalt liiga head, siis sellest kuust jääb kaks pilti. :)

 Viiekuune, 26.08.2015.

Kuuekuune ja ühepäevane, 27.09.2015.

Seitsmekuune, 26.10.2015.

Kaheksakuune, 26.11.2015.

Üheksakuune, 26.12.2015 ehk teise jõulupüha hommikul.

 Kümnekuune, 26.01.2016.

Üheteistkuune, 26.02.2015  onu Riho tegi sušit. :)

Ja ongi 12 kuud täis – õde sai 19. märtsil 11-seks ja Ets täpselt nädal hiljem üheseks, seega pidasime laste sünnipäevi koos. Kokku tuli 111 ehk TriSmile'i täispikk distants. :)

Siin on paar klõpsu väikse mehe suurest päevast, mis algas hommikul videoga sellest, kuidas me teda magamistoast tema tuppa kutsume, et ta avastaks telgi, mille talle öösel pärast pesu triikimist, kodu koristamist, koogi tegemist ja nõude pesemist üles sättisin. Tulemus oli muidugi see, et tal jagus silmi vaid lakke riputatud õhupallidele ja lipureale. :D Mia istus ise telki ja meelitas teda õhupalliga, muidu käis ta sellest kauge kaarega mööda. :D 

 Öised ettevalmistused - telk püsti, õhupallid täis ja kolm pisikest puitmänguasja paberisse. :)




Ja hommik:

Hurraa, olengi üks, juhhei! :)

Kui Madis oli jooksma läinud ja mina tulin pesemast, kuulsime korraga köögist kostuvat "Õnne soovime sul!" viisijuppi  tädi Kertu, Krister ja Bettan tulid sünnipäevalast kell 9:20 õnnitlema. Ja oh seda rõõmu paberi rebimisest ning pakki peidetud õhupallidest. Tühja sest kingist, mis paki põhjas lebas. :D


 Enne esimeste külaliste tulekut tegin Etsu toanurgast paar klõpsu ka. 

 Telk, madrats ja lipurida on tellitud siit: www.tipitiri.ee.



Peo teemavärviks oli kollane, sest suur õde sai ise värvi valida. Ja kuna olid ühtlasi munadepühad, läks toonivalik igati teemasse. :)



Peokutsed  handmade by galligaart.com. :)





 Esimene külaline oli meist täpselt 13 päeva noorem sugulane Roderik. :)










Ja kuna Etsu aastaseks saamine tähendas ühtlasi meie fotoprojekti lõppu, siis käisime 21. märtsil Teesi juures taaskord pildistamas. Saime pildid eile õhtul kätte ning kui 31 pildiga Google Drive'i lingi avasin, vaatas kuus suurt ja väikest näolappi pingsalt 13-tollise MacBook Airi ekraani ning iga järgmise pildi juurde liikudes läksid kõigi silmad suuremaks, naeratus laiemaks ja naer valjemaks. „Vau!”, „Kui ilus!”, „Mida nägu!”, „Pane korra tagasi”, „Ma tahan ka neid pilte endale saada”, „Gerda prindi mulle ka välja need” olid Mare, Tõnise, Mia ja Madise emotsioonid. Ja kui vaatasin vilksamisi Madisele otsa ja nägin tema näos siirast rõõmu, sain kinnitust, et I did the right thing. Pildistamine oli algusest peale minu idee ja kuigi Madis tuli kõigega ilma protestita kaasa, pani minu väljavalitud riided selga ja mõne pildi peal isegi naeratas, :D siis kuidagi oli ühtlasi algusest peale selge, et fotograafi arved tasun mina ja outfitid jäävad ka minu õlule. Mina nägin seda hädavajaliku väljaminekuna mälestuste loomiseks, Madis aga liigse kulutamisena raskel ajal. :) Aga ma ei kahetse ühtki penni. Sest Etsu nutunägu vaadates tuleb mul meelde, kuidas ma sel päeval ta uneajad ära hakkisin, nii et enne kella kolmest fotosessiooni polnud ta pärast kell 10 tõusmist kordagi maganud ja oli ülihalvas tujus, ja kui ma vaatan pilti, kus ta pilk kaamerast mööda eksleb, näen ma Teesi kõrval iseennast hullumeelsena ühest toanurgast teise jooksmas ja looma hääli tegemas, samal ajal kui Tõnis ja Mia seda segadust pealt vaatasid ja end ribadeks naersid. :D Note to all the mamas out there: kui lähed perega pildistama ja sul on kombeks samamoodi fotograafile koera moodi kõrva haukuda ja eesli häält teha ning üleüldiselt klouni mängida, et laps korrakski naerataks, siis piltidest lahedamagi mälestuse saab, kui võtta kaasa videograaf. Meist oleks ikka totaalse LMAO video saanud. Laughisime seal koos Teesiga kõik oma assid offi. :D
































Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar