30.06.16

Kallis, kas sul on kotid pakitud?



Siin ma siis nüüd istun. Üks beebi, üks magistrikraad ja üks maja hiljem. Ja mõtlen, et ...
Me ei ole Madisega rikkad inimesed. Vastupidi. Mõnel päeval ulub meil rahakotis külm tuul ja pankrott koputab vaikselt uksele. Hetkel, mil meist said majaomanikud, pidime paljust loobuma, kaasa arvatud soojamaareisidest. Või noh, who am I kidding, reisimisest üleüldse. Me käime väga harva väljas söömas ja kunagi teineteisele lubatud kord-kvartalis-kahekesi-spaas-kvaliteetaja-veetmisest on saanud pigem kord aastas meie tähtpäeval üksteise üllatamine. Meil on peres vaid üks auto ja seegi on Škoda Superb, mitte BMW X5 ega Audi Q7. Jah, me pole oi-kui-mitmel-tasandil rikkad inimesed. Ja ometi istun ma siin, oma kodus, oma väljavalitud ja Madise tädilt laenatud rahaga kinnimakstud diivanil, akende ees oma viimaste säästude eest ostetud kardinad ja seinas sisekujundaja soovitatud ning dekreedirahadest soetatud tapeet, vaatan enda ümber ringi ja ... ma ei tunne end mitte ühestki otsast vaesena. Vastupidi. Mõnel päeval sellises poosis istudes ja elu üle juureldes, samal ajal kui Madis ja lapsed ülakorrusel õndsat und näevad, pean end hoopis näpistama, et aru saada, kas see kõik on tõesti tõsi või näen ma und. Me oleme Madisega terved, meil on imeilusad ja terved lapsed, iga päevaga järjest enam meie nägu minev kodu ja meil on kõhud täis. Kõige selle kõrval, mis maailmas toimub, oleks patt nuriseda.
Nii et siin ma siis istun ja mõtlen, et ... Mul on küll teinekord kohutav iseloom ja ma ei saa alati kõigiga kõige paremini läbi, sest olen otsekohene ja apparently that's not a popular thing. Aga ometi olen ma midagi elus õigesti teinud, et mind nii suure õnne ja armastusega on õnnistatud. Nii et I guess what I'm trying to say is that ... Mõnikord elu ei anna sulle suurt rahakotti ja superstaari välimust. Mõnikord annab ta sulle midagi palju enamat. Sinu asi on lihtsalt seda märgata. Ja olla tänulik.



Meie oma kodu saaga sai alguse juba ligi kolm aastat tagasi, Keila-Joa üürikorteris elades ja perelisa planeerides. Kuigi beebi ei võta esimesel eluaastal palju ruumi ega vaja oma tuba, teadsime kohe, et kolmetoaline korter jääb neljale pereliikmele ja ühele koerale õige pea väikseks. Niisiis hakkasime vaikselt kinnisvaraportaalides surfama ja kuigi Madis vaatas ikka nii kortereid kui ka maju, piirasin mina otsingut kohe majadega. Käisime ühel suvel pea kõik Keila vallas müügil olevad majad läbi - panin meie hinnaklassi kuuluvad aadressid kirja, võtsin Google Mapsi lahti ja nii me neid onne omal käel ilma ühelegi maaklerile helistamata otsisime. Mõnikord piilusime aia tagant, teinekord ronisime üle ja kiikasime aknast sisse või kui pererahvas veel sees elas ja juhtus kodus olema, palusime luba toad üle vaadata. Pea iga kord ohkasin ära sõites sügavalt ning ütlesin Madisele, et ma tõesti ei näe end siin elamas.  Kuni olin viimaseid kuid rase ja läksime pärast pikka pausi üht Keila-Joa maja vaatama. Maja ise oli totaalne hurtsik - vana väike saunamaja, mis oleks tulnud ümber ehitada ja soojustada. Aga see tunne, mis mind väravast sisse astudes valdas, oli täpselt see õige, mida olime nii kaua otsinud - selline tunne, et oled koju jõudnud. Kõik oli kuidagi paigas ja isegi meeletult suur ehitustöö ei heidutanud mind. Madis hakkas asju ajama ja pidas oma kinnisvara asjatundjast onu abil maakleriga läbirääkimisi, et hinnas alla tingida. Ent kokkulepet ei saavutatud ja valgete väravatega Paltuse 11 kuulub nüüd kellelegi teisele. Umbes samal ajal leidsime minu unistuste maja Suurupis, kus oleks küll pidanud köögi ja vannitoa ringi tegema, kuid mille üks tuba - meie magamistuba - oli justkui minu kujundatud - valged laed ja seinad, maast laeni aknad ja terrassile avanevad uksed ning imeilus hall põrand. Ma tõstsin juba mõttes asju ringi ja ehitasin ühte seina garderoobi, kui omanik meile out of the blue teatas, et nad otsustasid naisega siiski sel aastal mitte müüa. See tõmbas mu helesinisele unistusele kriipsu peale ja minu masti nii maha, et teatasin Madisele - ma ei taha enam mitte ühtki maja näha enne, kui midagi kindlat pole. Sest ma lihtsalt ei jaksa enam loota ja unistada ja oma peas juba sisse kolida ning terrassile lilli paigutada ja siis jälle pettuda. Kõik. Mina sinuga rohkem maju vaatama ei tule. Anna mulle teada, kui midagi kindlat leiad.

Madis vaatas mulle solvunult otsa ja ütles, et okei ... ning umbes paar kuud ei rääkinud me sel teemal rohkem sõnagi. Vahepeal sündis Ets ning ma harjusin vaikselt mõttega, et pean nüüd ja edaspidi vankrikorvi iga jumala päev kolmandale tirima. Läksin kahenädalase poja kõrvalt tagasi ülikooli ning  esialgu korraldasime seda nii, et Madis jättis meile hommikul auto, mina püüdsin kella neljaks imiku autosse pakkida ja Madise töö juurde sõita, et ta siis mu kella viieks ülikooli viiks ja ise lapsega koju tagasi sõidaks. Ühel sellisel teisipäeval, kui olime just Madisega autos kohad vahetanud, küsis ta minult enne sõitma hakkamist, kas mul on kotid pakitud. Mina kinnitasin parajasti turvavööd ja vaatasin talle juhmilt otsa, et mis kotid - vajuta nüüd gaasi ja hakkame minema, ma jään loengusse hiljaks. "Kotid, kallis, kas sul on kotid pakitud - ma ostsin meile maja". Vaatasin teda endiselt juhmi näoga, suunurgad vaikselt üles kerkimas, ega suutnud oma kõrvu uskuda. Mismõttes ta ostis meile maja - kuhu, kui suure, mis seisukorras, miks ma sellest alles nüüd kuulen? "Sa ju ütlesid, et ei taha enne midagi teada, kui midagi kindlat pole. No ma käisin just ostu-müügi lepingut allkirjastamas. Nii et me päris kindlasti kolime." Järgmisel hetkel olin juba ülikooliukse ees, peas miljon küsimust ja tühjad käed, sest suurest jahmatusest unustasin telefoni autosse. Ent Madis teadis, mis bussiga ma koju tulen, ning oli mul kell pool üheksa bussi vastas, Ets vankris tudumas, ja küsis, kas tahan maja vaatama minna. Muidugi ma tahtsin! Õnneks oli see meie endisest kodust vaid kilomeeter maad eemal ning kuigi väljas oli valge, aga jahedavõitu aprilliõhtu, olin ma liiga erutatud, et külma tunda. Ma isegi ei mäleta oma esimesi emotsioone, sest see ei olnud see koht, et vaatame, kas meeldib või ei meeldi - nüüd tuli lihtsalt harjuda selle mõttega, et meil on maja. See maja.


Maja, millel on neljas küljes naabrid, ei mingit valget aeda, mille väravatest sisse astudes tekiks koju jõudmise tunne. Lihtsalt üks ilgelt kollane maja, koledad raudväravad ja kole aed. Meie kole aed.

Kuna maja eelmised omanikud elasid seal kuni mai lõpuni sees, ei saanud me lihtsalt sisse marssida ja tube üle vaadata, kuid sellegipoolest läksin järgmisel päeval vankri ja koeraga ümbruskonda jalutama ning püüdsin teha seda, mida ma kõige paremini oskan - kujutada end ette neid teid mööda koju kõndimas ja selles ilgelt kollases majas elamas. Ja just siis, kui tundus, et see ei õnnestu, tegi endine omanik rõduukse lahti ja küsis, kas ma olen Madise naine ja soovin sisse tulla. Muidugi ma soovisin, aga pärast seda oli mul end VEEL raskem seal elamas ette kujutada. Köök ei kannatanud kriitikat, elutuba oli nagu üks pime urgas, vannituba tekitas minus tülgastust, vana vaibaga kaetud keerdtrepp ajas külmavärinad peale ja Mia tulevast tuba nähes hakkas mul lihtsalt lapsest kahju. Aga tegin rõõmsa näo pähe ja ütlesin hiljem Madisele telefonis vaid, et noh, teeme vähe ringi ja küll ta ükskord ilusaks saab. :) Ma ju teadsin, et ta hüppas meile kodu soetamiseks pükstest välja, nii et ma ei saanud talle öelda, et jääksin meelsamini meie hubasesse üürikasse kui koliksin sellesse külma ja kõledasse tondilossi. Ent mai lõpus me siiski kolisime ja 31. mail ööbisime esimest korda päris oma kodus ... villaste sokkidega kolme paksu teki all, sest tulime maalt ja saabusime hilisõhtul kütmata 16-kraadisesse majja. 

Järgmised päevad möödusid asju lahti pakkides, koristades ja pisaraid valades - kord räämas köögikappe pestes, teinekord äädikalahusega maal Madise keldris seisnud 10 aastat vana külmkappi küürides. Rõve oli igal juhul ning ma ei suutnud alati oma arvamust enda teada jätta, sest eks osa minust süüdistaski kõiges Madist - tema ju selle hurtsiku meile valis, mitte mina. Nii et kui vesi haiseb mädamuna järgi ja köögi valamu tekitab minus nõude pesemise asemel soovi majast selg ees välja kõndida, pole see ju ometi minu süü - mina ei oleks meile kunagi sellist maja valinud. Aga kuna suur osa Madise säästudest läks sissemakseks, pidime valima, kas alustame vannitoa kapitaalremondist, köögimööbli väljavahetamisest, uue trepi panemisest või aia ehitamisest. Ning kuna vannituba näis olevat kõige kehvemas seisus ja eluks vajalikum kui näiteks aed, siis pidime mujalt kokku hoidma. Seega tuli leida ajutisi säästulahendusi, mis muudaksid maja elukõlbulikuks, aga ei jätaks rahakotti haigutavat auku. Niisiis ei jäänud üle muud kui käised üles käärida, kummikindad kätte tõmmata ning kodukeemiaga vanu köögikappe küürima hakata, soojad pisarad mööda põski alla veeremas ja tundes, kuidas ma seespidiselt suren. Õnneks leidis Madis võimaluse köögi valamu, segisti ja pliidi väljavahetamiseks, kapid värvisime ära ja eemaldasime neilt vanad mustad lingid ning paigaldasime uue töötasapinna. Ma ei saa öelda, et oleksin tulemusega 100% rahul nagu Madise ema ja tädi on minult teinekord küsinud, et noh, kas oled oma uue köögiga rahul ka. Minu jaoks on see ajutine "käib küll" lahendus, aga vaimusilmas on mul asjad hoopis teisiti paigutatud ning keldris kopitanud külmkapi asemel seisab mul nurgas 1700-eurone roheline SMEG. Aga kuni ma seda osta ei jaksa, siis vastangi, et käib küll. :)

Enne ühegi ehitustöö algust kutsusin meile külla sisekujundaja Kadi Jairi, sest ma küll aimasin, et ei jaksa temalt kogu maja disainiplaani tellida, kuid mul oli tunne, et ka paaritunnine konsultatsioon oleks suureks abiks. Ja oligi. Kahtlustasin küll, et mida üks võõras inimene suudab tunni-paariga majas ringi käies korda saata, aga just tänu temale on meie kodu praegu selline helge ja hele nagu tema käe alt väljunud kodud on. Kadi soovitas meil alustada esiku, köögi ja lagede valgeks värvimiseks, aitas valida elutoa ja Mia toa tapeete ning diivanit, pani paika Mia toa paigutuse ja andis mõtte teha koledasse garderoobiurkasse vahva pesa. Ta isegi visandas meile kiiruga esimese ja teise korruse plaanid, tõstis paberil trepi teise kohta ja tegi köögi totaalselt ümber, kuid vaatasime Madisega teineteisele otsa ja teadsime kohe, et nii suurteks muudatusteks meil hetkel võimalusi pole. Konsultatsiooni tund maksis 60 € ning koos käibega läks see mulle maksma 140 €, kuid ma ei kahetse absoluutselt, vastupidi - see oli kõige targem investeering, mis ma siiani majja teinud olen. Hinna sisse kuulus ka hilisem nõuküsimine meili teel ning Värvikeskusest tapeete ostes saime tema klientidena soodustust. Saatsin talle paar kuud hiljem meilile elutoa nurgast pilte ning ta ei uskunud oma silmi, et olime nii vähese ajaga nii palju korda saatnud. Kui ta vaid teaks, et me seda kõike NII väikse eelarvega ka tegime. :)

Ahjaa, kõige parema osa oleksin juba unustanud. Kui esimest korda majja astusin ja endine omanik mulle maja tutvustas, vaatas ta mind muhelevalt ja naeris siis, et näete nüüd - te oletegi olemas. "Me siin naisega arutasime, et kuidas on võimalik, et mees ostab perele maja ilma naisega läbi rääkimata, ilma seda talle näitamata. Et milline mees küll nii teeb. Hakkasime juba mõtlema, et ei tea, kas see Gerda üldse eksisteeribki." :D 

No näed siis. Apparently on see minu mees, kes ostab perele maja ilma seda oma naisele näitamata. Ja against all odds jalutan ma nüüd käruga kodutänavatel ringi, lapsed ühes aias batuudil kilkamas ja teises naabrimees muru niitmas, tädikesed peenraid rohimas ja aedade taga koerad klähvimas ... ning tunnen siirast rõõmu suvilarajoonis elamisest. Mind sugugi ei häiri, et majad on lähestikku ja meil on neljas küljes naabrid. Jah, ma ei jõua 2-meetrist puitaeda ära oodata, aga ma ei leia ka, et olukord oleks nii talumatu nagu mu isa, kes naljatles telefonis, kui talle pärast aastavahetuse saabumist Keilast koju sõites helistasin ja ütlesin, et lähen vaatan nüüd, kas meie maja on ikka püsti pärast suurt paugutamist. "Ega ei või teada jah, teil on ju seal majad nii lähestikku, et kui üks langeb, kukuvad teised ka nagu kaardimajad". :D 

Nii et ma ei kahetse sugugi, et Madis mulle seda maja enne ostmist ei näidanud. Ma poleks tal mitte kunagi seda osta lubanud, sest ma poleks näinud potentsiaali, mida tema nägi. Meil on siin nii lastele kui endale piisavalt ruumi ja kõik - nii kole tapeet, vana valamu, tumedad laed kui ka puuduvad seinad - on muudetav. Nagu Madis mulle vannitoa ehituse ajal põrandaplaate valides ütles - see on SINU vannituba ja me saame selle teha täpselt selliseks nagu SINA tahad. Aasta aega hiljem pean tõdema, et suurem osa majast ongi minu nägu ning kuna meil on Madisega sama maitse ja ta on andnud mulle kodu sisustamiseks täiesti vabad käed, pole me kunagi ühegi lambi, tooli ega diivani pärast kakelnud. Ja tänu endisest üürikast kõigest kilomeetri kaugusele kolimisele elab mu õde endiselt meile lähedal - küll mitte enam korrus allpool, vaid 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel, ning minu privaatne miljoni dollari vaatega jooksurada jäi ka alles. Aga mis peamine - Madis ise seda ei teagi, aga meile oma kodu ostmisega tegi ta teoks minu 20 aastat tagasi alguse saanud unistuse, kui mu vanemad oma maja said ja ma 7-aastase tüdrukuna vaimusilmas päris oma tuba kujundama hakkasin. Seda tuba pole mul siiani, aga nüüd on mul maja. Ja mu sisekujundaja hing on lõpuks ometi rahul. Oleks ainult rahakott pisut suurem, et saaks kõiki mu peas olevaid ideid realiseerida ka. :)

Kõige esimesed klõpsud tegin 2015. aasta mai lõpus, kui endised naabrimehed tulid meile appi uut voodit kolima.





Ja tadaraa, meie uus voodi. Karumõmm oli siin just kahekuuseks saanud.

Nüüd näeb maja sellest küljest välja pisut teistmoodi, sest Madis ehitas paar päeva tagasi rõduukse ette väikse terrassi ja mina ostsin endale sünnipäevakingiks uue aiamööbli. Ka kasvuhoone on kadunud, sest selle kokkukukkumine oli ainult aja küsimus ja kui Mia emadepäeval maal ühe sarnase kasvuhoone vastu joostes klaasiga käe katki tõmbas, otsustasime selle kiiremas korras likvideerida. Pealegi ei jõudnud mu isa ära rõhutada, kui halvasti see välisfassaadile mõjub. Küllap on mul kunagi rohkem aega ja energiat sellega tegeleda ning paneme aia serva uue kasvuhoone püsti. Ja istutame teise serva maasikad, herned, sibulad, redised, porgandid, salatid ning muu hea ja parema. Praegu on Ets veel nii väike ning aed ja maja alles pooleli, et näppude mullaseks tegemine on küll the last thing on my mind. Aga ühel hetkel kindlasti. Ja kunagi (loodetavasti järgmisel suvel) saab see terrass ka palju suurem olema ning maja mitu tooni heledam ja helgem. :)









Talvel nägi aga maja hoopis selline välja.





Esik oli algul selline (ja see on juba upgrade, esimese asjana viskasime sealt vanad kapid ja nagid välja).





Kõhukotiga käisime eelmisel suvel sedasi vanas kasvuhoones tomateid ja kurke kastmas.

Esimene säästueelarve upgrade: kõik valgeks.


Järgmised klõpsud tegin talvel ja kuna vahepeal pole me jõudnud suurt midagi muuta, ei hakanud ma uusi pilte klõpsima. Klõpsin siis, kui oleme esikut laiendanud, paigaldanud põrandasoojenduse ja mu ammu välja valitud põrandaplaadid, suurema jalatsiriiuli ja nagi välisriietele ning vahetanud välis- ja siseukse välja. Madise sõnul juhtub see aga siis, kui ma olen ühe bestselleri valmis kirjutanud. :D





Uksest sisse astudes oledki köögis ja nagu ma kirjutasin, siis esialgu oli vaatepilt kaunis trööstitu ja seda päris esimest pilti mul ei olegi. Ilmselt nägi see lihtsalt liiga kohutav välja, et olukorda jäädvustada. :D Aga mõned ehitusjärgus hetked sain siiski pildile püütud.










Priit käis meil abis uut töötasapinda, valamut, segistit ja kubu paigaldamas ning kappe ringi tõstmas.



Madis nuputas õhtu otsa, kuidas seda toru paigaldada, kuni ma lõpuks ütlesin, et tegelt see on lihtsalt nii kole, et palun leia mõni muu lahendus. :D


 Erki tuli Madise paigaldatud LED-ribasid imetlema ja mina hakkasin parajasti Etsule vanni tegema. Ikka köögis, sest vannituba oli siis juba remondis.


Ning ühel ilusal suvepäeval, kui vannitoas oli juba uus põrand all ja kapid paigas, tuli Ants meile appi WC-potti ja pesumasinat ringi tõstma.



Ja meie uus ajutine köök on hetkel selline. Kardina taga on praegu üleriiete garderoob, mis on plaanis maha lõhkuda ja sinna nurka hoopis külmkapp panna. 

Käsitöövaibad ja kruusihoidja pärinevad mu endise naabrinaise ema e-poest www.byhand.ee. Soovitan soojalt. :)
















Nüüd tõmban teil masti maha ja näitan, milline seesama pilt veel aasta tagasi välja nägi ja mille pärast ma ikka mitu õhtut patja nutsin, sest Madis sundis mind sellisesse urkasse elama tulema. :D Aga ülaltoodud pildid on tõestus sellest, et kõik on tõepoolest muudetav ja tuleb lihtsalt oma sisekujundaja fantaasia tööle panna ning teiste vanast ja koledast ilus ja oma teha. :)











Jaanipäev 2015, hakkasime just Sakku Arnise ja Ene juurde minema, Ets oli peaaegu kolmekuune.

Selle pildi leidsin netist müügikuulutusest. Ma tõesti ei tea, kuidas endised omanikud said siin elada. Mul tuleb pelgalt pilti vaadates klaustrofoobia peale. :)

Kinniteibitud põranda järgi näen, et Madis oli hakanud lagesid värvima.


Ja siin on näha, et vannitoa remont on alanud, sest terve juulikuu seisid selles nurgas töömees Andruse asjad.


Vannitoa väljalõhkumine on alanud.


Kuni augusti keskpaigani ehk Ikea tripini pidime elutoas rõdumööbli ja piiratud arvu istekohtadega hakkama saama. Õnneks oli suvi. :)




Onu Urmo tuli külla ja pani lapse magama. :)

Ühel hetkel muutus elutuba vannitoa põrandaplaatide ladustamiskohaks, sest Andrus andis mulle valida, kas laon talle ise mustri ette või paneb ta plaadid oma suva järgi paika. No ma ei lasknud seda endale kaks korda öelda ja ladusin üks öö kella kolmeni neid plaate. :D


Tavaline juulikuu õhtu. :)

Esimene multikavaatamine.

Ja tere, õnnis päev, mil hakkasime seda kohutavat tapeeti maha võtma. :)


Tapeet on osaliselt maas ja vannitoa põrand mõned head meetrid vannitoast väljaspool.


Etsi neljanda kuu sünnipäeval tuli Madise sõber meile appi tapetseerima. Õigemini Madis abistas teda, mitte vastupidi. Trepp on siin juba esimese värvikihi saanud.









Madis lööb siin parajasti vannitoa tšekke kokku, sellest ka morn nägu. :)


Onu Tõnnuga kossu vaatamas. Totally irrelevant pilt, aga kuna Ets kasvas meil esimesel eluaastal selles ehitussaginas, siis on praegu nii kihvt vaadata, milline ta ühel või teisel hetkel välja nägi.


Söögilaud tuli meil majaga kaasa ning kuna ma tahtsin just ümmargust lauda ja see nägi nii ehe välja, otsustasime selle üles vuntsida ja kasutusse võtta. Madis lihvis, värvis ja veel kord lihvis, nii et higimull otsa ees. :)







Ülejäänud mööbli tõime elutuppa (ja ka üles Mia tuppa) Ikeast (välja arvatud vana kiiktool, mille soetasin raseduse lõpus Bulle butiigist).

Soomes Ikea kaupluse ees - Kristeri bussi mahtus üks diivan, kahed diivanikatted, kaks kirjutuslauda, kaheksa tooli, üks telerialus, üks esikunagi ja muu pudi-padi. Mingi ime läbi mahtusid Tõnis ja Mare ka sinna taha istuma ja me ei pidanudki neid katusele siduma nagu hommikul neljakesi laevale minnes kartsime. :D














Ahju otsustasime vaatamata mu vanemate hurjutamisele (punane tellis on ju NII ilus!) valgeks krohvida. Best decision ever. Madis tegi eeltöö ära ja isa tuli ühel nädalavahetusel (vastumeelselt) krohvima.







Esialgu nägi tulemus välja selline ja kuigi ka nii oli juba väga ilus, otsustasime ka viimased isa soovitusel välja jäetud punased tellised ära peita ja ahjuluugi kohale musta kivi panna, sest ühel hetkel oleks valge krohv tahmaseks läinud ning krobelise pinna puhastamine tundus mulle võimatu ülesandena. Alläärde ja seina panime köie, et koledad vahed ära täita. 







Diivaninurgast tegin eri valgusega pilte, sest noh, I'm not a photographer. :)


Diivan on Ikea Ektorp, vaip samuti Ikeast, pleedid ja heegeldatud käsitöövaip Byhand.ee-st, kiiktool ainueksemplar Bulle butiigist, rohelised seinanagid Mustrist, tapeet Värvikeskusest, kardinad Teasponist, seinavalgustid Espakist. 





Seinakell: MyDecor.ee, veiniriiul: Home4You.



Üks päev katsin lauda ja enne toitude toomist tegin paar klõpsu.






Latern: Koduextra, valguskett: Halens, pildiraamid: Home4You.



Jõulude eel nägi see nurk pisut teistsugune välja.




Ja kui juba jutt jõuludele läks, siis neid pidasime koos Madise perega 25. detsembril meie majas. Selleks tõime ülevalt alla suure kirjutuslaua ja tegime oma söögilaua pisut pikemaks. Riks käis abis. Või siis aitas rohkem veini juua kui tööd teha. Võta nüüd kinni. :)




Need ei ole küll kõige ilusamad kodupildid, aga näitavad hästi, et häid lambaid mahub ühe katuse alla palju. Ja Madise ema sai oma kolme õe-vennaga üle pika aja ühise laua taga istuda. Nii et põhjust jäädvustamiseks ja tähistamiseks oli küll ja rohkem veel. :) Mati filmis ja pidas kõnet ning kiitis Madist, kes kõik kokku oli kutsunud ja kelle kõrvad kiidusõnade peale pisut punetama hakkasid. :) 




Isegi jõuluvana leidis tee meie majja. :)

Now embrace yourselves, sest kohe näete te meie pesemistingimusi, millega eelmise aasta juunis hakkama pidime saama. Ütleme nii, et tänu mädamunahaisusele veele ning vanale ja mustale sisustusele käisin ma juunikuu jooksul umbes kolm korda kodus ja ülejäänud kordadel Kertu juures pesus. Sest kodus oli lihtsalt tunne, et sellest ruumist väljudes oled veel mustem kui sinna sisenedes. :)




Madis alustas ise sauna väljalõhkumisest.



Kuna vesi tõesti haises kohutavalt, ostsin apteegist pojale vanni tegemiseks ja vee desinfitseerimiseks kaaliumpermanganaati. 


Töömees Andruse kätetöö ehk juba on palju ilusam kui varem. :)






Nii meil juulikuu õhtud möödusid - Madis ja Andrus pidasid olematus vannitoas aru.




Tõime poest uue vanni. :)





Hakkab looma.









Krister käis taaskord abis, sest lood pole Madise sõber ja ise akutrelliga läbi plaatide puurimine näis liiga riskantne. :)



Samal ajal teisel pool vannituba. :)


Ups, Krister vist meile duši alla ei mahu. :D

Aga nüüd on tulemus selline. Mähkimislaua asemele tuleb ühel ilusal (mähkmevabal) päeval suur korv valgete rätikutega. :) Ja kuna minu käsi ei tõusnud Prismast 5-eurost ilgelt värvilist ja maitselagedat pissipotti ostma, käisin ühes beebipoes halli plastmasstooli eest lausa 40€ välja. Lohutan ennast sellega, et meil tuleb teine pissipoti kasutaja kunagi veel, so money well spent. :D

Põrandaplaadid: K-Rauta, vaibad ja pesemisasjade hoidja: ByHand.ee, rätikud: H&M Home, nagi ja väiksed korvid: Home4You, suured korvid ja peegel: Jysk, WC-paberi hoidja ja Housekeeper's box: Muster, seebidosaator + hambaharjatops ja läbipaistvad purgid: Aatrium, käterätihoidja: vanalinnas asuv pood Saaremaa Sepad.














Aga liigume nüüd üles ja kui all hakkab juba looma, siis siin šokiteraapia jätkub. Näitan kõike peale meie magamistoa, sest seda plaanime tegema hakata lähipäevil ja kui see on ükskord valmis, tuleb uus enne ja pärast postitus, sest in my head saab see olema extreme makeover. :D Head vaatamist. :)
Aasta tagasi käis Kalev umbes nädalakese abis, et meie toa sissekäiku pisut inimlikumaks teha.

Vahetuba

Mia tulevane tuba

Vahetuba vaatega trepile

Mare ja Tõnis tulid Eestisse suvepuhkusele, aga kuna nad on meie pere, siis ma ei pidanud põdema, et nad sama hirmsates tingimustes nagu meiegi peavad ööbima. :D

Alustasime muudatustega Mia toast.








Sinna seina tegime Mia magamisaseme ja garderoobi.


Kerge pahteldamine.


Ja peitsiga üle käidud tulemus.

Tapeetimisest mul pilte pole, sest samal ajal, kui Madis koos oma sõbraga Mia tuba tapetseeris, tähistasime meie allkorrusel Etsu 6. kuu sünnat. :) Küll aga jäädvustasin koleda punase korstnajala krohvimisprotsessi.



Lae värvimise tulemus. :)

Siin on Mia tuba juba peaaegu valmis ja käib vahetoa valgendamine. :D



Jõulude ajal olid Mare ja tema inglasest mees Kieran taaskord meil ja maalri ametit pidav Kieran aitas meil vahetoa ühtlaseks värvida.



Madis alustas Etsu tulevasse tuppa valgustite paigaldamist.















Trepp sai uue värvikihi. Kuniks me uut ei jaksa paigaldada, käib küll. :)



Trepp sai laterna.


Ja kuna me juba Mia toas oleme, siis siin on after-pildid. 


Toolid: Kosel asuv pood Frida Turg, laud: Ikea, padjakatted: Prisma.








Tähed: Aatrium.

Valgusti: Muster.


Öökapp: Home4You, ülakardinad: Teaspon, kaltsuvaip: isetehtud kingitus minu sugulaselt Janikalt, garderoobi kardin ja voodikate: Kaidi käsitöö.

Tualettlaud: On24.ee, kleidistange: ByHand.ee, nagi LOVE: Aatrium.

Peegel: Jysk.





Garderoob.


Lastega vist ongi nii, et neile pole kunagi kahju korraga kümmet uut T-särki osta, kuigi tead, et endal pole enam ühtki kapis. Igatahes nii mulle tundub iga kord Rocca Reservedi lasteosakonnast väljudes. :)


Ja praegune vahetuba, millest saab kohe, kui Andrus meile seinu ehitama saab tulla, minu töötuba, Etsi tuba ja väike WC. 
Töötoa laud ja toolid: Ikea, vaip: Hemtex, korvid: ByHand.ee, Etsi toa vaip ja majakujuline riiul: H&M Home, telk ja lipurida: Tipitiri.ee, kummut: Ikea, kardin ja valguskett + voodipesu: Halens,  mänguasjakirst: üks tundmatu mööblipood Kadaka teel Kangas&Nööp kaupluse peal.


















Madise medalisein, kus on ka minu kaks Ööjooksu poolmaratoni medalit ja üks täispika maratoni medal. :)



Siit uksest luban teid aga sisse järgmises kodupostituses, kui oleme ühe suure magamistoa asemele mõõduka magamistoa ja mahuka garderoobi ehitanud, tapeedi välja vahetanud, uue voodipesu ja palju patju soetanud, ühte nurka tugitooli ja teise tualettlaua paigutanud. Ja kardinad ei tee ka paha muidugi. :) Kui ma vaid suudaks teile näidata minu peas olevat lõpptulemust ... või siis saaks vahepeal ühe väikse lotovõidu, et see ilus pilt kiiremini realiseerida. :)

Järgmise korrani.



54 kommentaari:

  1. Tere, Gerda! Sattusin eile õhtul juhuslikult su blogi lugema esimest korda, tšekkisin lihtsalt korraks Facebooki, mingi postituse alla oli fb su konto soovituse pannud ja nii ma siiani surfasin :) Magamaminek lükkus nii tunnikese edasi :)
    Ja täna hommikul oli byhand (ostsin sealt kunagi lapsele mööblit) su viimast postitust soovitanud, mida sa siis ilmselt eile samal ajal veel viimistlesid, no missugune kokkusattumus!
    Igatahes, mis ma tahtsin öelda, sul on väga ilus pere ja kodu! Well done :)
    Kõike-kõike head! Eks ma satun siia veel :)
    Vana kolleeg Kerli

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tsau! Väga vahva, et siia ära eksisid ja tagasi tulid. Siin on see oht jah, et uneaeg võib edasi lükkuda. :D Aga aitäh sulle! :) Ja pole sa nii vana midagi. Endine, aga mitte vana. :D

      Kustuta
  2. Imeline kodu... :) Minu unistus. Ja PS! See trepp on ikka eriti ägenz :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Kui "Su nägu kõlab tuttavalt" telekast tuli, siis tegime ka nalja, et see trepp on justkui see lift sealt saatest. :D Ma olen ise nii ära harjunud, et enam mind selle kitsus ei häirigi, aga ilmselt kui poiss hakkab ühel päeval ise sealt käima, hoian iga kord hinge kinni, kas jõuab ikka ühes tükis alla või tuleb suurema kolinaga. Nii et ükskord ilmselt vahetame välja ta vähe avarama ja õhulisema versiooni vastu. :)

      Kustuta
  3. Tõesti kena kodu :) Enda suureks rõõmuks avastasin, et meil sarnane maitse, isegi tapeedid, vannitoaplaadid ja mõned mööblitükid oleme sarnased ostnud. Samuti valisin valgele toonile kõrvale mündirohelise värvi, seega oli tore vaadata, et milliseid aksessuaare oled seda värvi soetanud. Kus sa nii ägeda veekeetja ja rösteri said? :)
    Igaljuhul edu teile, tublid olete! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh. :) Delonghi köögitehnikat müüakse Kaubamajas ja Stockmannis, mina sain esimesest. :)

      Kustuta
  4. Anonüümne30/6/16 22:33

    Väga inspireeriv lugemine, annab lootust, et saame ka maja koduseks :) Hea teada, et saab ka odavamate lahendustega, sest meil sama seis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muidugi saate, meie oleme elav tõestus sellest, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. ;)

      Kustuta
  5. Väga lahe postitus ja väga inspireeriv kodu ja inimesed.
    Ps. Ma kirjutasin Sulle Facebooki, aga see läks ilmselt sinna kasuta "teised".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Thumbs up ja Fb laseb õnneks vajalikud kirjad kõik läbi. :D

      Kustuta
  6. USAs on need sisseehitatud need ventilatsiooni torud. kas nagu seina moodi voi nagu kappide sisse. http://www.realtor.com/realestateandhomes-detail/112-Cheesespring-Rd_Wilton_CT_06897_M49589-06773#photo5
    Aga ilus ja tore kodu on. Mulle see mote panna lavender potid peegli alla meeldis. Ja elan kaasa selle kulmkapi puhastamisele, meil oli koogis must aga see extra mis garaazis oli, seal lausa kasvas asju sees. Palusin nuttes et ostame uue aga mees tobras ei lasknud. Votsin bleachi katte ja lopuks sai asja. Aga igas kuus midagi uut, tana ootan kuis chipmonk mis end radiaatorite (baseboard-ide) sisse peitnud on sinna loksu ometigi laheks. Joudu ja pikka kannatust!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegelikult oli ämbrites kanarbik, aga see selleks. :) Aitäh huvitava mõtte eest! :) Ja mina sain külmiku puhtaks ja haisuvabaks just tänu äädikale - algul lahjendasin veega, aga lõpuks küürisin ikka puhta äädikaga, endal silmad vett jooksmas. Aga puhtaks sai! :)

      Kustuta
  7. Marika Taal1/7/16 04:17

    Tere! Sattusin samuti su blogi lugema täitsa juhuslikult läbi FB ning tore lugemine oli! Väga ilus! Tubli töö olete ära teinud ning mees on sul tubli et nii hakkaja on! Soovin teile kõike paremat!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Madis on tõesti tubli. :)

      Kustuta
  8. Mina sattusin täna Instagramis blogi peale ja .... Veetsin mõnusa tunni :) aitähh!!! Ja tuli meelde meie maja saaga algus , kus 3 päevase beebiga kolimis kastide vahel pisardasin kui kole ja õudne kõik on ja kui mees teatas telefonis , et perearst tuleb last tunni pärast vaatama olin kindel meilt võetakse lapsed üldse ära nii õudne tundus kõik :). Kuna mul on imeline mees , kes lisaks remondile ise ka mööbli ja uksed , aknad teeb on seda kõike 8 aastaks jagunud , aga et jõuda nii väljast kui seest peab paika meie puhul 10 aastat ja hingega tehtud kodu on valmis ehk ;)!!! Igatahes jõudu ja jaksu Teile!!!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh tead, see esimene aasta oleme küll juba palju ära teinud, aga mäekõrgune hunnik töid ootab alles ees - esiku laiendamine, põranda ja uste väljavahetamine, uus köögimööbel, üleval korrusel WC ja seinad, meie toa ringi tegemine... aiast rääkimata. :) Aga oleme aru saanud, et teeme seda ju enda jaoks ning nii, kuidas parasjagu jõuame, kiiret pole. Aasta tagasi arvas Madise onu, et no hea, kui 20 aastaga tehtud saame, aga ma olen ikka vähe positiivsem ja arvan, et juba mõne aasta pärast istun käed rüpes ja mõtlen, et ei tea, kas peaks kasvuhoone ehitama ja taimede kasvatamise ära õppima, sest majas pole nagu suurt midagi teha enam. :D

      Kustuta
  9. Ma ei leia sônu kirjeldamaks kui ilus, hubane, maitsekas kodu teil on! 100% kodu!

    Mehed näevadki seda, mida meie naised näha ei oska. Oma kodu otsingutel vaatasin mina ka "vôtmed kätte" pilguga. Kui mu abikaasa praegust kodu näitas, kus polnud isegi kõiki seinu, treppi ja üldse mitte midagi, oli mu vastus "Ei"... Aga agar mees tegi selle kolme kuuga koduks!
    Muidugi ei ole meil nii püss kodu nagu teil 😄 Aga praegu tuligi tahtnine elamine puhtaks lüüa ja uuesti alustada 😅

    Väga väga supper kodu! Ilusat ja mõnusat olemist Teile!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii armas kuulda sarnast kogemust. Ja mul on ainult rõõm, kui tuhina peale ajasin. Võib-olla on asi ka selles, et olen lapsega kodune, aga isegi magistriõpingute ja juhuslike tööotsade ja lapsega tegelemise kõrvalt leidsin alati aega, et kodu kujundamisele mõelda ja sisustuspoodides surfata. :) Mulle igatahes väga meeldib ja "õnneks" ei paista meil siin töödel otsa ega äärt, seega saan seda veel pikalt teha. :D

      Kustuta
  10. Tere Gerda!
    Ma olen nüüdseks vist 3 korda siin pilte vaadanud ning uue elukoha valmimislugu lugenud. Oehh kui armas ja soe. See lugu meenutab mulle minu lugu, teises kohas ja teisel ajal. Kuid kõik siiski koduselt sama. Ahh, kõhus on liblikad, jälle! Ootasime Märteniga meie esimest beebit ning tegime total makeoveri Kadrina korteris. Umbes nii nagu teil... ja veel üheksandal kuul värvisin vannitoa lage ning kõikide tubade liistud ja radiaatorid. Kõik nurgad said meie armastusega kaetud ning remonti tehti öösel ning nädalavahetusel. Isetegemise rõõm ja vaev. Ja nii muutub kodu nii armsaks. See rõve rõve Kadrina korrusmaja 5 korrus, kuhu ma MITTE kunagi elama ei lähe. Mina pealinna advokaadiproua! NEVER!!! Ja siin ma nüüd olen, teine laps ka. Ah jaa, meie elutoas on valge diivan, valge vaip, valge klaver, valged kummutid, valge riiul, valged seinad ja üks sinine tugitool:). Magamistuba umbes sama ja köök ikka valge. Nii ka esik:) I love Scandinavian interior design:). Nüüd ehitame maja. Ehitavad ehitusmeistrid ning kõik sätib paika sisekujundaja. Sellist armsat isiklikku sidet pole. Nii nagu siin Kadrinas, kui tegime kõik ise. Kuid ma kindlasti mingi hetk sekkun ja hakkan maja peal aktiivselt tööle. Sest maja vajab meid, meie tähelepanu, hoolitsus ja armastust. Siis ärkab ta ellu. Meie jaoks! Siis on ta meie KODU. Elus ja armas, õdus ning kaitsev. Madis on nii tubli, RÕHUTAN, imeline mees. Maa mehed on mehelikud. Kõike oskab. KÕIKE! Respect, man! Mees ehitab ja naine kujundab. Mees tahab, et naine õnnelik oleks. Vot see on õnnelik pere. Igikestev ja eluliselt täiuslik. Nagu loodus. Aitähh Sulle imelise seikluse eest siin:) Ootan põnevsuega magamistoa make over'it:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere, Inga!

      Nii armas, et sa kirjutasid! Sain hea kõhutäie naerda ja kaasa mõelda. Ning kuna mulle on tulnud üksjagu kommentaare stiilis "enne oli lilleline tapeet palju ilusam ja nüüd on nagu steriilne haigla", siis on suur rõõm fellow white friike kohata. :) Just üks õhtu vestlesin sel teemal Anna Lutteriga (ma ei tea, kas oled tema kodu näinud, nad võitsid eelmisel aastal Kodu&Aed aasta kodu tiitli oma lumivalge korteriga) ning ka tema sai pärast oma kodu piltide meedias ilmumist piki päid ja jalgu, et issand, vaene laps, tal pole vist ühtki värvilist pliiatsit kodus. :D Inimesed on selles osas veidrad, et kohe on vaja oma negatiivset arvamust kuulutama hakata, aga see oleks ju sama, kui ma kellelegi külla minnes kommenteeriksin, et appi, kui pime teil siin on, võtke kardinad eest või vahetage tapeeti või värvige laed ära või tehke midagi, et siin ilusam oleks! :D No ei ütle ju nii, aga huvitav, et kuskil blogi kommentaariumis või Facebooki lingi all justkui pole ebaviisakas teiste valikuid ja maitset maha teha. :/
      Mina ka love-love-love'in Skandinaavia stiili ning sisekujundaja Kadi Jair on mulle oma töödega juba mitu aastat suureks eeskujuks olnud. Ma ei jõudnud ära oodata, mil päris oma kodu kujundama saan hakata! :) Nii et Madis on tubli jah, ma pean nõustuma. :) Aga ei saa ka öelda, et kõike üksi ja omal käel oleksime teinud, nagu piltidelt näha, on meil üksjagu abilisi käinud, kellele suure tänu võlgneme.
      Ma ise ka väga ootan, et saaks magamistuba tegema hakata! :) Küll ma siis jälle hõiskan, kui edusamme oleme teinud. ;)
      Igatahes aitäh sulle kirja eest!

      Kustuta
  11. Anonüümne2/7/16 00:40

    Sattusin seda blogi lugema tänu Facebookis reklaamitud artiklile ja mulle väga meeldivad sellised oma kätega kodu loomise lood :)
    Samas olen vist väga maitselage inimene, aga mulle isiklikult meeldis see maja algvariandis palju rohkem kui praegu. No see valgendatud variant on muidugi ka ilus, aga ise eelistaksin iga kell ikkagi puiduvärvi puitu, ehedat punast tellist ja kirjusid tapeete. Nn Skandinaavia stiil on ilus ainult teiste kodudes, endale sellist haiglat meenutavat valget steriilsust ei tahaks. Ja praktilise lapsevanemana ei ostaks ma iialgi valget mööblit, eriti veel diivanit. Väikesed lapsed ju mökerdavad ja määrivad kohutavalt, aga kodu on koht elamiseks, mitte näitusesaal. Tumedal diivanil võib terve perega mõnusalt teleri ees maiustada kartmata, et hiljem plekke maha ei saa või väga välja paistavad ja tumedamat mööblit (kapiuksi, laudu, toole jne) pole ka vaja iga päev mitmeid kordi lapiga üle nühkimas käia. Aga eks inimesed olegi erinevad. Teile jõudu ja jaksu oma kodu loomisel ja ilmselt jään siiski seda blogi piiluma, sest hoolimata eri arvamustest sisekujunduses, huvitav on ikkagi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere!
      Kindlasti mitte maitselage, lihtsalt inimestel on erinevad maitsed ja teil on õigus oma arvamusele. Küll aga leian ma, et alati ei pea oma negatiivset arvamust igal pool kuulutama - näiteks kui ma teile külla tuleksin ja leiaksin, et teie stiil mulle ei sobi, siis oleks minust ju ebaviisakas teie valikuid maha tegema hakata. Kui teile tundub minu kodu steriilne haigla, siis minule võib-olla teie oma pime koobas, aga ma ei tule ju seda teile ütlema - see pole lihtsalt viisakas ja mida see mulle või teile annaks?
      Ka mina olen praktiline lapsevanem ja seepärast on meil kodus kahed diivanikatted ning ainus reegel on, et koer ei tohi diivanil käia ja šokolaadi sööme laua taga. Aga eks plekke ikka tuleb ja kord kuus või harvem panen katted pessu ja teised peale ning siiani (oleme diivanit kasutanud ligi aasta aega) on kõik plekid ka välja tulnud - peab lihtsalt õigeid puhastusvahendeid kasutama. Tänapäeval on kodukeemia õnneks võimas. :) Ja lapiga ma kindlasti mitte iga päev ei nühi, selleks pole mingit vajadust. Koristan kord nädalas nagu eelmises üürikorteris, kus oli musta värvi diivan, must vaip ja tume mööbel. Olen hoopis tähele pannud, et heleda mööbli pealt ei paista tolmukübemed jm ebemed nii hästi välja nagu tumedalt diivanilt. Ja puhtust armastava inimesena ei taha ma mõeldagi, mis plekid end selle tumeda katte sees peidavad, kui seda kunagi ei pesta! Ning ka selle diivanil maiustamise kohta on inimestel erinevad harjumused ja tõekspidamised - mina näiteks ei poolda pidevat näksimist ega arva, et laps peab jooksma mööda maja ringi, küpsis või komm näpus. Tuleb lihtsalt endale teadvustada, et nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid harjumusi ja arvamusi ning see, et sinu oma teistest erineb, ei tähenda, et sul oleks õigus ja teine eksiks. Rohkem tolerantsust! :)

      Kustuta
  12. väga meeldis! Olete väga tublid ja julged. Muudkui võtan hoogu, et ka ise vanem maja osta, mida vaikselt oma käe järgi renoveerima hakata. See on nii suur väärtus, kui lapsed saavad oma muru peal ringi mütata ja kodu on soe ja ühtehoidev! Tublid olete!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh ilusate sõnade eest ja soovin edu oma kodu leidmiseks! :)

      Kustuta
  13. Anonüümne2/7/16 22:28

    Tere.

    Sinu mees ostis maja ja tema oli nõus sellega. Samuti kauples hinda alla. Kui oleksite tahtnud ideaalset maja siis ma võin kinnitada, kui kinnisvara maakler, et hinnad hakkavad 130000 eurost. Paluks meid,kui eelmisi omanikke mitte sopaga avalikult üle valada. Ma olen elanud seal 10 aastat ja võin teile näidata pilte aastast 2005, kus tegemist oli tõelise õudusega. See mis seal oli tehtud teie ostu hetkel on kõik minu säästude ja higi arvelt, et vähemalt saaks seal elada. Ja see, et vesi on mädamuna haisuga, ei ole meie süü. Proovid olid tehtud ametlikult ja ka kinnitatud Keila Vee poolt. Peate veel mõned aastad ootama, et tuleb tsentraalne trass krundi piirile.
    Mina ja minu kaasa oleme solvunud.
    PS. Tapeedid all toas olid pandud 2014 aastal ja see oli meie maitse.
    Lp. Veiko ja Evelin

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lugupeetud Veiko!

      Alustuseks ma vabandan, kui teid oma jutuga solvasin - see polnud kindlasti mitte minu eesmärk. Eesmärk oli lihtsalt jagada meie pere kodu loomise lugu ja lasta piltidel jutustada, kuidas me ühest majast endale kodu tegime. Ma usun, et see õigus tuli meil maja omanike vahetumisega kaasa. Mul on tõesti väga kahju, kui tundsite, et valasin teid seda tehes sopaga üle, sest enda meelest kommenteerisin ma MEIE maja olukorda ning kirjeldasin lihtsalt enda emotsioone ja tundeid oma uude koju kolides. Ma olen ju teadlik sellest, kui kaua te siin elanud olite ja mis seisukorras see enne teid veel oli ning mõistan, et tol hetkel oli see teie kodu ning teile sobis nii. Ent mul on ka õigus tunnistada, milline šokk oli minu jaoks 2-kuuse imikuga hubasest üürikorterist minu jaoks mitte elamiskõlbulikku majja kolida ning kui see kommentaar teile ei meeldi, ei saa ma sinna paraku midagi parata. Nagu te meediast näha võite, on paljud avaldanud arvamust, et nende meelest oli maja enne muudatusi ilusam kui praegu - igaühel on õigus oma arvamusele ning inimestel on erinev maitse. Kuna meie maitse teie omast kardinaalselt erines, aga maja kuulus nüüd meile, siis otsustasime selle ringi teha. Seega ei ole teil sugugi põhjust solvuda, sest ma ei püüdnud kuidagi teie valikuid maha teha, vaid kritiseerisin MEIE maja seisukorda. See, mis vahenditega ja kui suure higiga te olite siin enne meid tööd teinud ja vaeva näinud, ei puutu üldse asjasse. Inimesed on erinevad ja mis ühe jaoks õudus, see teise jaoks õnn. Minu jaoks oli olukord sisse kolides õudus ja mul on õigus sellele arvamusele.
      Mis puutub haisvasse vette, siis ka meie lasime kindluse mõttes proovid võtta ja tõepoolest - kõlbas isegi juua. Paraku minu jaoks ei ole vastuvõetav mädamunahaisust vett juua, sellega süüa teha või hambaid pesta! Aga ma ka ei väljendanud kuidagi, nagu see oleks teie süü. Kuigi kui nüüd järele mõelda, siis oleksite ka ise saanud selle vastu midagi ette võtta, sest kui meil boilerit puhastamas käidi, selgus, et kurja juur on boilerisse paigaldatud magneesium. Nüüd on meil uued filtrid, mida peab kord kuus 30€ eest vahetama ja mõne korra puhastama, kuid kui meil tekib selleks võimalus, paigaldame uue boileri ja 1000-eurose tõhusama filtri, mis peaks suutma vee kogu aeg puhtana hoida. Nii et kõike, isegi mädamunahaisust vett, saab muuta ja selleks ei pea ilmtingimata suurt eelarvet olema, sõltub lihtsalt sellest, kas inimene ise tahab ja näeb vajadust muudatusteks. Meie nägime ja muutsime ... ning ma arvan, et te ei saa seda meile pahaks panna.

      Kõike kaunist teie perele!
      Gerda

      Kustuta
  14. Anonüümne3/7/16 18:25

    Mulle, kui juhuslikule blogilugejale jäi silma väga ebaviisakas toon senisele tubade kujundusele. Saab ka natuke viisakamalt ennast ja enda emotsioone väljendada. Kujutan kui halvasti võivad tunda ennast eelmised omanikud kui peaksid juhtumisi lugema seda. :(

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne4/7/16 21:38

      Täiseti nõus. Väga ebaviisakas ja üleolev toon.
      Ja kui inimesel on täitsa tore eneseväljendus oskus eesti keeles, siis milleks need inglis keelsed "hüüatused"?

      Kustuta
    2. Sest see on minu stiil. Ja ma ei sunni mitte kedagi oma tekste lugema, seega kui ei meeldi, võib vabalt edasi mõnele meeldivamale lehele liikuda (või sirvida siinseid postitusi pisut tagasi ja lugeda, miks ma suurima naudinguga eesti ja inglise keelt miksin). ;)

      Kustuta
    3. Ja ma ei saa sinna midagi parata, kui endised omanikud loevad ja pahandavad - see on nende õigus. Aga koos maja võtmetega sain ka mina õiguse selle kui OMA kodu kohta arvamust avaldada ning öelda, KUI kohutavalt ma end tundsin, kui olin sunnitud kahekuuse imikuga enda jaoks musta ja elamiskõlbmatusse majja kolima. See on minu õigus samamoodi nagu võõrastel inimestel on õigus mind mu enda blogis maha teha. Live with it.

      Kustuta
    4. Anonüümne5/7/16 03:27

      Kuigi mulle üldjoontes meeldib skandinaaviapärane valge sisekujundus , jäi ka mind väga häirima tekstis korduv rõhutamine kui õudsed tapeedid jma enne olid. See eelmine lilleline tapeet oli muideks ka kena ja õdus .
      Jah , ka minu arvates on siin blogis eelmiste omanike suhtes toorelt käitutud. kui keegi ütleks minu 5 aastat tagasi parimas usus valitud tapeedi kohta avalikus blogis: õudne - ma oleksin väga-väga kurb ja vilmselt kahetseksin et oma ka armastusega loodud kodu sellisele ütlejale andsin. Mõtle sellele.
      Kõike , mis meeles mõlgub , pole vaja maailmale kuulutada - eriti veel kui tead et teed sellega kellelegi väga haiget.

      Kustuta
    5. Keegi pole meile majavõtmeid hõbekandikul andnud ega ka pole me neid kelleltki vägisi käest rebinud. Kui inimene müüb oma kinnisvara maha, loobub ta igasugusest õigusest selle kohta edaspidi arvamust avaldada (või minu silmis vähemalt peaks loobuma), sest see ei kuulu enam talle. Ma pole kordagi endiste omanike nimesid nimetanud ega kellelegi näpuga näidanud - te mõelge ka sellele.
      Ja samuti tasub enne näpuga näitamist peeglisse vaadata ja mõelda, kui viisakas on võhivõõra inimese blogisse negatiivne kommentaar jätta. Minu blogi on mõeldud neile, kes tunnevad mind ja minu stiili ning naudivad mu mõttelendu. See on lihtsalt üks õnnetu juhus, et teie siia ära eksisite ja ma loodan südamest, et te ei pea rohkem siin enda ja minu aega raiskama. Good day!

      Kustuta
  15. Anonüümne3/7/16 19:18

    Väga tore blogi ja postitus. Kuna ise just sama teed käimas, siis uskumatu, aga tõsi, et "less is more" peabki paika :) Püüan samuti meest moosida, et minna seda heledat ja helget rada. Meil on küll koer, kes võib olla meile seda väga lihtsaks ei tee, kuid siiski püüan endale kindlaks jääda. Väga meeldib Teie stiil ja kodul on mõnus aura ka läbi digimaailma :P !!! Kui raatsite saladust avaldada, siis kust on pärit elutoa kardinad ?

    Edu ja jõudu toredale perele , soojas ja hubases kodus ;)
    Päikest
    J & R

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh ilusate sõnade eest. :) Meil on samamoodi koer - kuueaastane taks ning ainus reegel on, et koer diivanil ei käi, sest ükskõik kui palju ma ta käppi ka ei peseks, määrduks katted siis poole kiiremini. Eks ma algul pelgasin ka just valget diivanit, aga vaimusilmas teadsin, et see sobib siia lihtsalt nagu rusikas silmaauku. Tuleb lihtsalt osta kahed katted, varuda Vanishit ning mitte põdeda iga väikse pleki pärast - pesumasin ju peseb. :) Ja ma päris iga väikse pleki pärast ka katteid kohe vahetama ei kuku, umbes kord kuus või paari kuu tagant pesen ja vahetan.
      Ma vist isegi kirjutasin kardinate päritolu ka kuskile pildi alla, aga saime need Kadaka tee kauplusest Teaspon. Läksime odavama vastupanu teed ja valisime valmis Rooma kardinad, kuid nad teevad seal ka tellimuse järgi erimõõdus ja soovitud kangast kardinaid.
      Edu teie perele samuti oma kodu loomisel. ;)

      Kustuta
  16. Anonüümne5/7/16 09:29

    Kuna olen ka varem Sinu blogil silma peal hoidnud, siis teadsin, et see postitus on tulemas. Ootasin seda väga ja tõepoolest oli seda ootamist väärt. Esialgu lugesin postituse läbi ja olin päris õhinas kui ilus köik välja näeb ja kui hästi ja lahedalt Te köik lahendanud olete, ja seda veel väikese eelarvega. Mina kiidan! Köik on tõepoolest väga ilus, mönus, hubane ja avar! Sundisin isegi elukaaslast vaatama kui lahe, tegelikult ei pidanudki väga sundima, talle meeldis ka :).
    Algselt ma tegelikult ei plaaninudki siia kommenteerida, imetlesime koos elukaaslasega ja geneererisime omalegi ideid. Suur aitäh pean ütlema selle eest, et oled kirja pannud köik poed, kust asjad ostetud. Sain mönegi uue koha, kuhu kiigata :).
    Mis mind aga kommenteerima pani, oli see, et tulin siia neid kommentaare vaatama, pärast Sinu instagrami pilti. Mind hämmastas, et siin üldse saab olla negatiivseid kommentaare. Mina näiteks ei loeks nii pikka postitust läbi, kui mulle üldse ei meeldiks see stiil. Milleks? Mina hoopis kiidaks, et Sa kirjutad alati nii avameelselt ja ausalt, kuidas asjad on.

    Aitäh mönusa lugemise, inspireerivate piltide ja ideede eest! Soovin Teile kuhjaga edu edasiseks :)!

    A.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suur suur suur aitäh nende sõnade ja toetuse eest ja tahaks kohe kallistada! :)

      Kustuta
  17. Tere, Gerda!
    Ka mina sattusin täiesti kogemata su blogile ja see naelutas mu päris pikaks ajaks siia :)
    Väga äge oled! Väga tubli oled!
    Sinu seda postitust lugedes tekkis hirmus tahtmine su juurde külla tulla, et seda kõike oma silmaga näha :)

    Jõudu! Per aspera, ad astra!

    Maarit (endine kolleeg)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ülivinge on neid sõnu sinu suust kuulda ja et te Kerliga mõlemad siia ära eksisite (ja ma tean, et Sandergi on eksinud), on eriti vinge. :) Aitäh igatahes!! :)

      Kustuta
    2. Ja külaliste üle on mul alati hea meel! ;)

      Kustuta
  18. Anonüümne5/7/16 10:46

    yliilus,maitsekas,väga väga meeldib:) tee aga mehele pikk pai et nii julge otsuse tegi :)

    VastaKustuta
  19. Anonüümne7/7/16 12:18

    Sorry aga kas vähe liiga palju ei taha? Paljud ei saa sellistki maja osta ja mõned oleks õnnelikud, et sellisegi saavad. Sa vist ei tea mis on vaesus. Suht nõme sõnavara: hurtsik jne... Mina oleks tänulik kui suudaksin sellisegi või veelgi väiksema/hullema osta.

    VastaKustuta
  20. Anonüümne7/7/16 12:22

    Küll sa kõrgelt kukud kunagi. Hale bimbo oled ja ei oska asju väärtustada.

    VastaKustuta
  21. Anonüümne7/7/16 21:06

    Oh jumal küll. Ära pane tähele neid kommentaare, ei ole sa mingi bimbo, hale veel vähem. Mina mäletan sind orkestriajast, kui olid veel noor ja natuke uje :) Ja milline kena naine ja ema sinust on saanud! Nii tubli oled! Ja teie maja meeldib mulle ka väga. Blogi käin juba ammu vahest lugemas, sest mulle meeldib, kuidas sa kirjutad, nii ausalt ja arukalt ja minu meelest just oskad õiged asju väärtustada. Jätka samas vaimus! :) M.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh soojade sõnade eest, mul küll pilti ette ei löönud, kellega tegu, aga tore teada ikkagi, et ka n-ö vanu tuttavaid siia lehele ära eksib. :)

      Kustuta
  22. Anonüümne11/7/16 11:53

    Nii ilus, mis te sellega seni teinud olete! Oleme ise vana maja omanikud ja sooviksin, et meilgi piisaks kasvõi mõneski toas lihtsalt ülevärvimisest. Aga jälgin teie töid edaspidigi! Tublid noored :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Värske värv teeb tõepoolest imet ega nõua õnneks suurt väljaminekut. Soovin edu ja tänan väga! :)

      Kustuta
  23. Leidsin septembri ajakirjast maakodu teie kodu artikli. Tavaliselt olen ma rohkem piltide vaataja aga selle postituse ma lausa lugesin läbi sest väga meeldisid pidid ja nüüd jõusid siia uurima rohkem, teie kodu muutusest :) VÄga lahe ja nii tublid olete!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suur-suur aitäh, Jaanika! :)

      Kustuta
  24. Oi kui mõnusa kodu te omale punusite. Milline töö ikka: tumedad puitlaed, trepp ära värvida jms. Palun anna nõu.. minu uues kodus on praktiliselt musta värvi puitaknad ja see olukord ajab mind samamoodi vahepeal vaat et patja nutma, sest ei taha muud sisustust sobitada musta värvi akendega, aga tundub, et ma ei saa neid eirata, sest tõesti torkavad silma! Armastan heledust ja helgust tegelikult, unistan valgetest akendest. Kas sina oleksid musta värvi aknaraamid ära valgeks värvinud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tööd on tõesti üksjagu tehtud, aga kuna teeme seda iseendale, siis see pole kunagi ületamatu tundunud, eriti kuna tuleb leida võimalusi, kuidas väikse eelarvega soovitud muudatusi ellu viia. Kõik on teostatav, kui vaid tahta!
      Aga mustad puitaknad võivad minu kujutluspildis just väga efektsed olla, kui nt sisekujundus on hele (valged seinad). Valgel taustal tulevad mustad aksessuaarid hästi esile ja aknaraamid võivad üheks sellisteks sisekujunduselementideks olla. Aga kui on endal suur soov valgeid aknaraame saada, siis see on ju ka igati tehtav ning taskukohane. Samas mulle must-valge kombo väga meeldib ja arvan, et see võiks ka omanäoline lahendus olla! Jõudu oma unistuste kodu loomisel! :)

      Kustuta
  25. Endal sama teekond ees, sain siit palju inspiratsiooni :) Alustasin ka väikese blogi pidamist :) https://ourhouseinthewoods.wordpress.com/

    VastaKustuta