23.07.16

If you can't say something nice, don't say anything at all






So here's a question  kas sa läheksid kunagi kellelegi külla, astuksid üle ukseläve ja kukuksid teise inimese kodu kritiseerima? Mainiksid talle, et sinu meelest oli enne remonti tapeet palju ilusam ja nüüd näeb tuba välja nagu steriilne haigla? Või hakkaksid tema praktilises meeles kahtlema, sest kuidas ometi on võimalik, et inimesel on väike laps ja koer ja ta valib oma koju valge diivani ja heleda mööbli, ning teataksid siis talle kõva häälega, kui arulage ta sinu meelest on, sest see tähendab ju kindlasti seda, et peab päev otsa, lapp käes, lapse kõrval seisma ja kõik pinnad, mida ta sõrmeotsaga puudutab, üle käima. Või wait, I've got a better one  jätaksid võhivõõra inimese blogisse kommentaari, milles teataksid, et ta on üks hale bimbo ja ühel ilusal päeval kukub ta kõrgelt ... ning see saab valus olema. 



Just täpselt sellise pärliga üks anonüümne külastaja mind veidi aega tagasi kostitas. Ja ma ei räägi siinkohal meediaväljaannete kommentaariumitest, mida Alari Kivisaar on õigustatult peldikuseinaks tituleerinud, kuigi ma lugesin ka Postimehe Facebooki lehele laekunud kommentaarid läbi ja tõmbasin sellega endale vabatahtlikult pangetäie külma vett krae vahele. Ma räägin minu enda isiklikust blogist, mida ma siiani olen võtnud mitte mingi avaliku ruumina, vaid oma mõtete väljendamise kohana, mida külastab käputäis inimesi, kes mind tunnevad ja teavad, et bimbost on minu puhul asi kaugel ja kõrgelt kukkumise oht mind ei varitse, sest noh. Pole eriti kõrgelt kukkuda lihtsalt. :D Nii et kui ma oma järjekordse postituse kell kolm öösel avaldasin ja nägin, kuidas see mu tutvusringkonnas positiivseid kommentaare ja laike kogus ning Postimees mu suureks üllatuseks minult loo avaldamiseks luba küsis, ei osanud ma ealeski ette näha, mida minu automaatselt vastatud "Jah, loomulikult" endaga kaasa võib tuua. 

Enda meelest panin ma väga ausalt ja avameelselt oma mõtted ja tunded kirja ning olles seda teksti nüüdseks sada korda üle lugenud ja analüüsinud, ei suuda ma endiselt aru saada, kuidas saab keegi mind selle järel tänamatuks muiduleivasööjaks nimetada. Üks minu endine kolleeg arvas, et inimesi ärritas ilmselt Škoda Superbi asetamine allakäigutrepi viimasele astmele, naerdes, et temagi kui Octavia-mees kergitas selle peale pisut kulmu. :D Mina aga tahaks kulmu kergitada selle peale, et kas inimestel on tõesti nii selektiivne lugemine, et nad rebivad mõned laused kontekstist välja ega näe, mida ma selle lausega "Meil on peres ainult üks auto ja seegi on Škoda Superb" tegelikult mõtlesin? Jah, ma saan aru, et paljudel pole sedagi, kuid miks peaksin ma elama oma elu selle järgi, mida paljudel pole? Inimene peabki ju püüdlema paremuse poole, et ikka kiiremini, kõrgemale ja kaugemale lennata ... või olen ma millestki valesti aru saanud? Kas ma peaksin sellepärast sööma edaspidi tänulikult vaid paljaid makarone, et Aafrikas on lapsed nälgas? Minema bussiga sõitmise asemel linna jala ja tundma headmeelt selle üle, et mul on toimivad jalad, millest ratastooli aheldatud unistavad? No kuulge! Nii ei saa ju elada. Aga minu aadressil laekunud kommentaare lugedes jääb mulje, et just seda ma peakski tegema.

Ent mina ei ela oma elu teiste järgi ja arvan endiselt, et elu oleks hulga mugavam, kui ma ei peaks kindlaks kellaajaks bussi peale tormama, jaurav üheaastane kärus ja kott mähkmete, püreepakkide, veetopsi, kamapallide, mänguasjade ja kahtede vahetusriietega õlal ning keel vestil, vaid saaksin selle jaurava põngerja uneajal autosse pista ja rahulikult omas tempos linna kulgeda. Ühistransport pole mulle kunagi meeldinud ja väikse lapsega meeldib see mulle veel vähem, alustades sellest, et bussijuhid on pehmelt öeldes ebaviisakad ja neil puudub elementaarne suhtlusoskus või noh, inimlik mõõde kui selline. Igaüks neist vajutab gaasi põhja sel hetkel, kui olen pileti kätte saanud ega hooli sugugi sellest, et järgmisel hetkel võin ma läbi vahekäiku teiselepoole bussi lennata, sest mul on ühes käes laps ja teises kott ning kolmandat, millega kinni hoida, mul lihtsalt pole. Sellistel piinarikastel 45 minutit kestvatel hetkedel sooviksin ma kogu südamest kohad vahetada oma õega, kes elab küll kahe lapsega kahetoalises korteris, aga kellel on peres kaks autot. Nii et kõlagu ma pealegi võhivõõraste jaoks tänamatult, aga ma unistan teisest autost edasi ja usun, et küll ta ühel ilusal päeval meil ka olemas on, sest Madis teab, et kahe alla kaheaastase lapsega ma päris kindlasti bussidega möllama ei kavatse hakata  this is where I draw the line. Siis jäävad lihtsalt linnaskäigud tegemata.

Lisaks negatiivsuse laviinile sain ma muidugi ka palju positiivseid sõnu ja isegi paar meili ülimalt toredatelt lugejatelt, kel on olnud kas sarnane kogemus või kes tuli tuttava jagamise peale korraks vaatama, aga ei saanud arvutit käest panna enne õhtut, veetes siin vanu postitusi lugedes hea pool päeva. Ning kuigi ma olen neile  teile  kõigile ülimalt tänulik ja tean, et just sellele peabki keskenduma, jäävad need mõned negatiivsed sõnad veel pikaks ajaks kripeldama. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, millise kohaga inimene mõtleb, kui loeb midagi, mis talle ei meeldi, ja siis raiskab enda ja kirjutaja aega sapi pritsimisele. Milleks? Kes sellest võidab, kas pritsijal endal hakkab sellest parem, et näe, sain ära panna? Keegi ütles mulle julgustavalt, et ära pane neid kommentaare tähele, inimesed on lihtsalt õelad ja kadedad. Kadedad? Minu peale? Miks olla kade inimese peale, kes on lapsega kodune, sissetulek sama hästi kui puudub ja kes elab vanas majas, mille oma soovi järgi kordategemiseks tal võimalused puuduvad? Miks üldse kellegi peale kade olla? Ma ei tunne sellist sõna nagu kadedus alates umbes 15-aastaselt, mil imetlesin ajakirjas põlvist nõrgaks võtva Priit Võigemasti pilti ja lugesin temaga tehtud intervjuud, kus ta vastas väga tabavalt küsimusele, keda või mida ta kadestab, öeldes, et kadedus teeb koledaks ja seepärast ei kadesta ta siin maailmas mitte kedagi ega midagi. 

Meil on Madisega palju tuttavaid ja sõpru, kes on meist palju paremal elujärjel. Ja ma pole nende peale kunagi kade olnud (pigem teinekord mõelnud, et kurat, miks meil ei võiks nii hästi minna), vaid mul on hea meel, et inimestel läheb hästi  peabki minema ja ma loodan, et ühel päeval läheb meil ka. Sellepärast ma ütlengi, et kõigest Škoda Superb  Madisel on mitu klienti, kelle Kakumäe häärberite ette on pargitud Porsched ja 1,6 miljonit eurot maksvad S-klassi mersud. Ja ma ei ütle seejuures, et need oleks mingid näitajad või just nende poole me püüdleme, vaid ma tahan öelda, et jah, tõepoolest on palju neid, kes ei saa endale üht Škoda Superbi lubada, aga on ka A WHOLE LOT OF THOSE, kelle jaoks on Superbi maksumus kommiraha. Ja ma arvan, et unistama peab suurelt, mitte väikselt, ning püüdlema ikka paremuse poole, mitte hambad ristis tänulikult oma Superbis istuda ja endale korrutada, et this is good enough, this is good enough. Üks sellistest väga heal elujärjel Madise klientidest jättis mulle näiteks kommentaari, et nemad lugesid ka oma perega meie kodu lugu ja said südamest naerda. Ja kui ma esimese hooga tundsin hoopis piinlikkust, et nad nägid, millistes nende jaoks mõeldamatutes oludes me siin algul elasime ja kui odavalt oleme praegu oma kodu sisustanud, läks mu nägu naerule, kui mõtlesin neile, kelle sõnul ma üks tänamatu bimbo olen. :D Korraga jõudis mulle kohale, et ma ei pea hakkama end võõraste inimeste ees õigustama, miks me sõidame Superbi, mitte Octaviaga, ega põhjendama, et Madise jaoks on auto töövahend, mis toob talle raha sisse, mitte ei vii seda välja nagu paljudel Octavia-meestel. Või selgitama, et suures pildis on see ikka väga odav auto ja ma arvan, et me pole sugugi mitte tänamatud, kui unistame mitte S-klassi mersust ja Kakumäe häärberist, vaid kõigest Audi Q7-st ja ilusatest Rootsi tapeetidest oma vanas maamajas. 

Juuli alguses käis meie kodust lugu tegemas ajakirja Maakodu peatoimetaja ja kui teda lõuna paiku oodates köögis maasikatorti kaunistasin, ikka veel tuduriietes Ets aknalaual istumas ja koogilt maasikaid pätsamas, naersin kergendustundest, kui akna taga korraga peatoimetaja kõrval fotograaf Birgit Püve mulle lehvitas. Olin nädal otsa seinu, põrandaid ja lagesid küürinud ning kuna fotograafi ja toimetaja kostitamine oli mulle uus kogemus, ei teadnud ma täpselt, mida oodata ning olin natuke närvis. Ent Birgit on mu endise naabrimehe õde, kellega olen koos pulmaski käinud, nii et tema naerunäo nägemine oma akna taga võttis kohe kõik pinged maha. Ja kui ma olin enne nende külaskäiku selle Postimehe jama tõttu pisut skeptiline selles osas, et kui hea mõte see meie kodu loo veel laiemalt jagamine ikkagi on, sain hoopis kinnitust, et kõik on millekski hea ja kahetseda pole midagi. Erinevalt anonüümsetest kommentaatoritest olid nemad väga vaimustuses meie heledast interjöörist ja ütlesid, et käisid just Vintage Chick naistega lugu tegemas, kes rääkisid sellistest vanadest suvila tüüpi majadest nagu meie oma, kus pruun puit ja punane tellis lokkab, ning naersid, et keegi võiks ometi kord ühes sellises majas valge värvi plahvatuse korraldada ... ja et nagu rusikas silmaauku meie kodus ongi täpselt nii toimunud. :) Umbes tund aega pärast nende lahkumist astus uksest sisse Anna Lutter oma poistega ning fellow-white-friigina ja lihtsalt viisaka inimesena ei öelnud ta mulle meie kodu kohta ühtki halba sõna. :D Ja kui ma paar nädalat hiljem tema juurde sisse sadasin, ahmisin õhku, KUI palju valgemaks veel võib minna. :D Ning kui tema jäi pärast aasta kodu 2015 tiitli võitmist Delfi kommentaariumis lokkavate kaastundeavalduste ilmumist ellu (sest tema vaesel väiksel lapsel pole ju ilmselgelt ühtki värvilist kriiti kodus), siis küllap jään minagi. :)

Nii et kokkuvõttes jääb üle ainult rõõmustada, et tänaseks on seda kodupostitust kokku vaadatud üle 18 000 korra ning nii kirutud kui kiidetud. Ma ei pea end blogijaks ega hakka kunagi pidama ka, sest see tundub minu jaoks natuke liiga ... tühine. Samamoodi nagu ajakirjaniku amet. Ma ei tahaks kunagi olla see väike mutter, see reporter, kes suures toimetuses väikseid uudisnupukesi trükib. Need tulevad ja lähevad ja justnagu tõlkideski tundsin, on see üks tänamatu amet. Ma olen alati tahtnud teha midagi, mis jätaks minust märgi maha ... aga uudiseid trükitakse maailmas iga päev miljoneid ja reporterid tulevad ja lähevad. Ning blogida võib ka inimene, kel elementaarsed teadmised eesti keele grammatikast puuduvad. Ma tahaks pigem olla kirjanik (või äärmisel juhul kord kuus ajakirja kolumni kirjutada või toimetaja tööd teha), aga oma magistritööga tegin endale selgeks, et Eestis bestsellereid välja ei anna ja nendega rikkaks ei saa ... ning nagu me mõne sõbraga naljatleme, ei ole me loodud vaesed olema. :D Seega mul pole tegelikult õrna aimugi, kes või mis must saab ja mis tööd ma tegema hakkan, kui lapsed ükskord lasteaiaealised on. Nii et senikaua teen ma lihtsalt edasi seda, mida mulle teha meeldib – kirjutan hästi ja ilusti ehk et võtan vastu kalligraafiatellimusi ja kogun siia häid mõtteid. Viimase eest on tasu vaid vaimne rahulolu, aga esimesega saan õnneks tänu pulmahooajale kommid lauale ostetud. :) 

Täna lõpetas meil töömees Andrus teisipäeval alanud vaheseinade ehitamise projekti (niivõrd kuivõrd lõpetas  Madis peab veel ühe korra pahteldama, lihvima ja siis värvima ja tapeetima ning uksed paigaldama, nii et hea mitu nädalat ehitusmöllus elamist seisab alles ees, seega kõik, kes te olete avaldanud soovi külla tulla, tulge nii kuu-paari pärast :D). Vaaritasin talle siin mitu päeva lõunasööki ja kui muidu on ta selline sõnaaher mees, siis eile tikripõõsaste vahel küsisin, kuidas tal siis eelmise aasta Hongkongi reis läks, kuhu ta pärast meie juures vannitoa ehituse lõpetamist pidi minema, ning kuigi ta plaanis vaid paar tikrit töötegemise vahele ampsata, jäime pea pooleks tunniks vestlema ja lisaks sügisesele Hiina külastusele jutustas ta mulle kevadisest Boliivia reisist ning ma lihtsalt kuulasin lummatult. Madis on mulle siin mitu korda öelnud, et ei tea jah, kuidas inimesed kogu elu kõrvalt veel reisimas jaksavad käia, et kas me elame kuidagi valesti, et meie ei saa seda endale lubada. Aga mina ei arva, et elame valesti  inimestel on erinevad elud ja nad soovivad elult erinevaid asju. Mina ei tahaks elada Tallinna üürikorteris ja rabada tööd vaid maailma avastamise eesmärgil. Mulle meeldib, et meil on lapsed ja kodu ja autoliising. Õigemini oleks eriti tore, kui kodulaenu kaelas poleks ja autogi jaksaks korraga välja osta, aga no mis teha. Ent Andrus on lastetu 40+ mees, kes naudib oma tööd ja käib kaks korda aastas maailma avastamas ning kuigi ma arvan, et ta on üks hullult kihvt ja huvitav inimene ning mu jalad hakkavad tema reisijutte kuulates alati sügelema, sest noh tahaks ka kohe lennukisse hüpata ja ükskõik, kuhu lennata, siis ma tean, et selline elu pole minu jaoks. Ma olen kindel, et ühel päeval läheb meil ka väga hästi ning vaatame Madisega Hawaiil päikeseloojangut ja sööme Pariisis croissante ja jalutame mööda neid Firenze tänavaid, kus ma vahetusüliõpilasena käisin ja ma näitan talle seda tänavanurka, kus ma teepervele maha istusin, läbi pisarate tema numbri valisin ja suurest koduigatsusest telefonitorusse nutta lahistasin. Unistama ju peab. :) 

Kuna ma Birgiti tehtud kodupilte enne septembrikuu Maakodu ilmumist ei saa siin avaldada, boostin oma confidence'i hoopis paari klõpsuga lõpuaktuselt  ma arvan, et ma ei oleks sel päeval nii palju kallisid, musisid ja lilli saanud, kui ma tõepoolest üks hale bimbo oleksin. :) Muide, Madis naeris end ribadeks selle kommentaari peale ning lubas mind nüüd ja edaspidi oma bimpsiks kutsuda. :D

TLÜ rektoril ja BFM-i direktoril kätt surumas.


Kallistused Bettanilt.

Ja kallistused minu pojalt.


Ja kallistused mu kallilt Kertult, minu üks õetütar tema süles ja teine diivanil istumas. 





Õed tihedad oma lastekarjaga.


Oma kaasjuhendajaga. :)





4 kommentaari:

  1. Anonüümne24/7/16 10:32

    Ma küll ei tunne Sind isiklikult, aga blogi põhjal oleks bimbo, vist viimane sõna, millega Sind kirjeldaksin :D Pea püsti ja ootan juba nii väga septembrit, et kodu pilte näha.

    Ps! Ma sõidan ringi omauue octaviaga ja couldn't be happier. Suuuur lapsevanker + kogu ülejäänud elu mahub sisse. Niiet asjata teed Skoda naistele ja meestele liiga :D perekonna jaoks IDEAALNE auto. Päriselt.

    VastaKustuta
  2. Aasta alguses instagrammis (#tallinnamarathon) kuna pildid kõnetasid mind igati- imearmas pisike härra ja osalt ka minu töö otsustasin uurida ka profiilil märgitud blogi. Veetsin siin sel ajal 4 kuuse poisi kõrvalt pool ööd (ilmselt ka teised öö)! Ja ma ei kahetsenud ühtegi magamata minutit! Ma ei ole eriline blogide lugeja aga mul on väga hea meel, et seda siin jäin uurima täpselt my cup of tea.
    Teie kodu lugu on nii kaasahaarav, et imelik on mõelda kuidas keegi saab üldse nii küüniliselt öelda. Väikese lapse ja kooli kõrvalt oma kodu luua (ja veel esialgseid tingimusi arvestades) my full respect!

    VastaKustuta
  3. Ma avastasin su blogi ka tänu artikklile Postimehes ja olen siiralt tänulik selle artikklike, sest ka mina jäin seda kohe pikalt lugema ja veel tükk aega präast seda olen arutanud oma noormehe ja ka sõpradega kui laheda asjaga te ikka hakkama saite ja minule andis su postitust indu juurde, sest oleme ka ise kodu otsingul.

    Mis puutub aga õelatesse kommentaaridesse, siis ma ka ei paneks neid tähele, kuid samas saan aru, et eks ikka hinge lähevad nad kõik, hea või halb. Lihtsalt vahest inimesed ei oska teiste inimeste korda minekuid ja püüdlusi hinnata ja võib olla tõesti maha tegemine annab neile hetkeks tunde, et oh nüüd ta sai vms. Ausaltõelda ei tea, sest ei kuulu sinna gruppi.

    Kui siia sinu jutu lõppu sobib minu meelest ime hästi ühe neiu tekst, kes on õnnelik täpselt selle üle, mis tal hetkel elus on. Kindlasti ka tema unistab millestki veel, aga eks me kõik ju unista, ja unistama peab, aga nii kaua olgem ikka õnnelikud selle üle mis meil on :)
    https://www.facebook.com/513816115491954/photos/a.514109725462593.1073741828.513816115491954/515958601944372/?type=3&theater

    VastaKustuta
  4. Anonüümne29/7/16 10:51

    Minagi kuulun valge värvi austajate koolkonda. Kohalikus ehituspoes enam isegi ei küsita mis koodiga värvi või peitsi võiks vaja minna. Paar korda on sealtsamast küll küsitud, et kuhu te o m e t i selle valge värvi kõik panete. Ja muidugi jäin samuti pooleks ööks lugema sinu vanemaid postitusi. Lisaks olen kättpidi vedanud vaatama sinu kodu pilte mitu inimest,kes juba pikemat aega vinguvad kuidas kõik remondi ja ehitusega seonduv on nii jube kallis (on muidugi ka),aga kui endal käed otsas, siis ka väheste vahenditega saab ikka päris palju ära teha.
    Anna Lutteri kodu meeldib mulle samuti, kunagi alustasid Bauhofis minuga vestlust täitsa võõrad inimesed stiilis "mis toimub aasta kodu valijate peas, haigla ei ole ju kodu". Minu siira üllatuse peale, et " oi, mulle küll väga meeldib!", sain teada kui halb maitse mul on. Inimesed on erinevad.
    Ja suur aitäh, et panid kirja kust midagi ostsid, tänu sellele lippasin kiirelt Teasponi poodi kardinate järele.
    Ootan ikka põnevaid postitusi, soovin Sulle palju jõudu ja rõõmsat meelt, unistused ju selleks ongi, et need täituksid!

    VastaKustuta