30.08.16

Kuidas magistrantuur nominaalajaga lõpetada?



Have a baby. And plan another one.




Vähemalt nii me tegime ja ma usun, et justnimelt tänu rasedana õpingute alustamisele ja üheaastase kõrvalt magistritöö kirjutamisele ma selle ära tegingi. Noh, oma osa oli ilmselt ka suurel posul motivatsiooniplakatitel, mida Google mulle rasketel hetkedel pakkus. :D Ja Annal, kellelt ma pooljuhtumisi Etsu kuuenda kuu pildistamiseks kikilipsud ja peapaelad tellisin ning tema blogi kaudu end ta elu ja tegemistega kurssi viisin. Inimene on 25, lõpetas cum laudega sama pisikese poja kõrvalt ülikooli (käsitöö ja kodunduse erialal!), õpetas enne teise poja saamist Kurtna koolis tüdrukuid heegeldama ja blogi pidama ning on praegu ühe kolmese ja kolmekuusega kodune, aga ei veeda oma päevi play date'e ja söögiaegu planeerides nagu tavalised vanemapuhkusel olevad emad, vaid õmbleb oma poiste kõrvalt öökullipatju, mis on lausa nii kuulsad, et neid müüakse isegi Rocca keskuse ScandiKidsi poes. Ehk siis minust kaks aastat noorem kahe poja ema, kel on Eesti mõistes tegija disainiettevõte. See teadmine tabas mind nagu välk selgest taevast ja ma mõtlesin, et kui Anna suutis kõike seda korda saata JA magistrikraadi omandada, siis mis mõttes mina ei suuda seda kõigest ühe kohustuse ehk imiku kõrvalt teha. Nii et selle aasta jaanuaris algas mu Annalt inspiratsiooni saanud projekt #getshitdone ja maikuus esitasin instituuti 103-leheküljelise magistritöö. Ets oli selleks ajaks aasta ja pooleteisekuune, sai veel öösiti rinnapiima ning mu kõige intensiivsem kirjutamisperiood möödus sedasi, et panin ta õhtul umbes kella 22 ajal magama ning kuna tal tulid parajasti hambad, käisin iga tunni või halvemal ööl poole tunni tagant teda tissitamas.

Lisaks öötundidele ja lõunaunedele olid mul nädalavahetused, mil Madis oma ratta- ja jooksutrennid lapsega tegelemisele ohverdas (ning seetõttu ka mõned head lisakilod kogus). Niisiis sel ajal, kui nemad Mia ja Etsuga köögis pannkoogitainast tegid, tagurdasin mina hoovist välja, kimasin ülikooli ja veetsin pika päeva raamatukogus. Ja nii mitu nädalavahetust järjest. Kui käes oli aprill, olime kõik oma töödega juba nii kaugel, et see, kas lõpp silme ees terendab või mitte, oli või sai õige pea üsna selgeks. Veel nädal enne töö esitamist seisis mul mäekõrgune töö alles ees ja üks öö enne tähtaega aitas kursaõde mind vormistusega, nii et tegelikult oli küsimus selles, kas sa viitsid end lõpus kokku võtta ja muud tööd-tegemised tahaplaanile jätta või ei. Sel ajal paljud loobusid ja ühes nendega mu kursavend Kristo, kellega olime läbi tule ja vee tulnud ning lugematul hulgal rühmatöid ära teinud. Temal aga oli kevadel ETV-s kibekiire ning nii ta mõtleski, et ah, tegelikult mis vahet seal on, kas ma lõpetan praegu või järgmisel aastal. No ma tõesti loodan, et ta selle koerasaba ära teeb ega viska oma kaks aastat kestnud pingutusi tuulde, aga üldjuhul on ikka nii, et kui sa end kohe kokku ei võta ja alustatut ühe jutiga ära ei lõpeta, on pärast muu elu kõrvalt tunduvalt raskem taas ree peale saada. Aga ma mõistan hästi, kui kerge on käega lüüa ja võib-olla oleksin isegi seda teinud, kui Madis poleks nii palju mu lõpetamisse panustanud. Sest kui sul on töö kirjutamiseks vaid kindel aeg nädalas ning see on sul pikalt ette planeeritud, ei saa ju raisata aega Facebookis või Delfis kolamise peale (although I did my fair share of that, too :D) ja õhtul n-ö tühjade kätega koju minna ja tunnistada, et muffigi ei saanud tehtud.

Lisaks ütles mu Delli läpakas, vana sepik, vahepeal üles ning pärast seda, kui Madis oli mu hala ja heietamise peale umbes üheksa korda öelnud, et ei me ei saa praegu sulle uut arvutit osta, tuli ta pärast kümnendat meil-ei-ole-raha-kuidas-sa-aru-ei-saa juttu ühel õhtul koju, tutikas MacBook Airi karp kaenlas, andis selle mulle ja ütles: “Et see kool saaks nüüd lõpetatud ja ma saaksin jälle normaalselt trenni teha”. :D No ja oma rolli mängis kahtlemata ka meie pereplaneerimine, sest kui sa juba tead, et aasta pärast on sul tõenäoliselt üks põnn veel, kellega maid jagada (sest mingis meeltesegaduses leppisid sa elukaaslasega kunagi kokku, et saate kaks väikse vanusevahega last), siis võtadki end kokku ja teed ära. Nii et 17. mail viisin oma lõputöö instituuti ja 19. mai hommikul teadsin (täpselt nii nagu Etsugagi), et rasedustest võiks huvitavaid tulemusi näidata … ning kuna tegin igaks juhuks kolm testi korraga, polnud eksimisvõimalust. Nii algas uus igakuine teekond Pelgu raseduskeskusesse koos ultrahelide ja ootamiste ja vere- ja uriiniproovidega. Ning eelmisel nädalal saime teada, et 8. jaanuari paiku on meie perre lisandumas uus ja (I swear to god) viimane pereliige – väike venna.



Kui eelmine kord oli mul tunne, et tahaks kogu maailmale kuulutada, siis seekord oleme pikka aega seda uudist vaka all hoidnud. Mul kulus terve esimene trimester selle peale, et endaga rahujalale jõuda ja seedida teadmist, et mul saab olema (natukeseks ajaks) kaks alla kaheaastast last. Kuigi väike vanusevahe oligi sedasi mõeldud, tuli ta ikkagi pisut varem, kui ma oleks oodanud (who would’ve known, et me nii viljakad oleme! :D). Seega hakkasin kõhtu kasvatama loodetud sügise alguse asemel hoopis kevade lõpus ja peaaegu terve suve püüdsin Etsule lõunasööki soojendades mitte toidulõhnade peale ropsima hakata. Või mitte paanikahoos ruumist välja joosta, kui Perekooli loengus sünnitust näidati. Rasedus ise ei ole tegelikult midagi hullu, eriti kui oled kodune ja saad päeval koos oma ühesega kolmetunniseid lõunaunesid teha. Küll aga on hullu siis, kui su keha eelmist kümnetunnist sünnitust veel liigagi elavalt mäletab. Ja kuna meil oli veel selle õuduse lõpus komplikatsioon nimega õlgade düstookia, käisin juba esimesel trimestril Pelgu eriolukordade loengud läbi, lugesin netist sünnitushirmu leevendamise kohta artikleid ning Anna soovitas mulle üht tuttavat doulat ehk sünnitoetajat (kes, muide, on veel kallim kui tasuline ämmakas!).

Aga minu hirm sünnituse ees püsis ja tundus, et ma ei saagi sellest üle, kuni mu uus ämmaemand Scharlett mulle esimest korda – ligi poolteist aastat pärast sünnitust ja selle hirmuga elamist – lõpuks selgeks tegi, et õlgade düstookia esiteks ei pruugi üldse korduda, teiseks pole see sugugi nii hirmus, et selle pärast plaanilist keisrit teha, ja kolmandaks sõlme läinud ja ümber kaela keerdunud nabanööri ei pruugita tõepoolest ultrahelis näha ning see võib ümber lapse kaela minna ka sünnituse käigus, nii et ka selles osas pole midagi ette võtta. Ja kui ta mulle lõpuks selle ka selgeks tegi, et teine sünnitus on üldjuhul poole kiirem ja valutum ning ma ei pea seekord kartma, et finišijoont ei paistagi ja see õudus ei lõppe kunagi, tuli minu sisse mingi kauaoodatud rahu ja teadmine, et ma saan hakkama. Kas just kahe alla kaheaastase kasvatamise, aga selle beebi number kaks väljutamisega. Ja kui ma suvel ühel sünnipäeval Aigarit ja Marit koos nende nädalase beebi ja ligi kaheaastase tütrega nägin ning kuulsin, kuidas neil teine turbokiirusel välja tuli, nii et nad vaevu haiglasse jõudsid ja Mari esimene sünnitus kestis ligi sama kaua kui minu oma, patsutasin vaikselt oma kõhtu ja mõtlesin endamisi: I can totally do this! Nii et ühelegi doulale ma käe hoidmise eest 500 € ei maksa, sest noh esiteks mul pole seda raha ja teiseks Madis teeb seda tasuta. :D








4 kommentaari:

  1. Nii tore uudis. Palju, palju õnne! Sinu rahustamiseks, minu lapsed, poisid, on ka sündinud väikse vanuse vahega (alla kahe aasta), saab hakkama küll. Esimesel sünnitusel valutasin kaks päeva, teisel mõned tunnid (haiglas jõudsin olla neist poolteist tundi) ja poiss oli käes.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Õnnesoovide ja rahustamise eest. :)

      Kustuta
  2. Ilus uudis! Palju, palju õnne teile ja mõnusat ootust. Tead, ma sattusin just ühest viimastest Pere ja Kodu ajakirjadest hüpnosünnitusest lugema. Isegi Eestis on olemas inimene, kes seda aitab naistel selgeks saada ja koduleht ka oli. Aga kahjuks leidis see ajakiri juba tee paberi-papi konteinerisse. Ja nimed ja aadressid ühes ajakirjaga. See tundus muidu midagi sellist, mis võiks huvi pakkuda, kui ma ise peaks beebiootel olema. Ja teiseks lohutan sind sellega, et kuidagi tahes tahtmata, teise sünnituse ajal oled ise kogenum ja chillim ning tead palju paremini, kuidas see sünnitusevärk käib. Eks ta haiget ikka teeb ja ma presside vahel ähkisin oma Madisele, et kolmandast lapsest võibki ta vaid unistama jääda, siis nüüd 2.a 2 kuud hiljem mõtlen, et ähh, see sünnituse teema oli ju tehtav, katsu sa maratoni joosta või 3 esimest kuud 24/7 oksendada, vot seda ei suudaks enam.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Su kommentaar oli mul kuidagi kahe silma vahele jäänud, alles nüüd nägin ja avaldasin. :) Suur suur aitäh sulle nii lohutuse :) kui ka idee eest, uurin seda asja kindlasti (küll vana hea Google mu hädast välja aitab)! :) Ma just esimese sünnituse ajal mõtlesin, et maratoni oli ikka MITU korda lihtsam joosta - siis teadsid ju, mitme km pärast see piin lõppeb. :) Ilmselt järgmine kord maratoni joostes mõtlen hoopis, et ma olen ikkagi 2 korda sünnitanud, jooksmine on piece of cake selle kõrval. :D

      Kustuta