10.08.16

Raha on raha?





Mind ajab hullult närvi, kui keegi ütleb mulle (noh, kui olen talle maininud, et I'm so broke, hakka või nutma), et ah, kuule – see on ju kõigest raha. See tuleb ja läheb ja seda saab alati juurde teenida. Mis on põhimõtteliselt õige lähenemine, aga mitte hetkel, kui sa ei tea täpselt, kuidas järgmine kuu üle elada. Mulle on seda öeldud kahel korral. Mitu head aastat tagasi Firenzes elades kurtsin Keiole oma rasket üliõpilaselu ja ta hakkas mulle keset ööd filosofeerima teemal, kuidas ma peaksin ikka oma mõttemaailma muutma ja et raha pole elus üldse tähtis. Ise elas samal ajal Norras, ajas laeva ehitades korralikku hunniku Norra kroone kokku ja buukis omale mitusada eurot maksvaid Austraalia sensitiivide Skype'i-seansse. Teisel korral ütles seda mulle Ints, kellega koos kõlgutasime lastena Vajangul tädi Marje köögis jalgu ja sõime piparmünditee kõrvale mikros tehtud juustusaiu. Ainult et praegu sõidab ta tipptasemel krossi ja mina, noh, pole väga kuhugi jõudnud. Jäime ühel õhtul triatloni teemal vestlema ja kui ta üritas mu tuju tõsta ja nimetas mind supertubliks (pärast seda, kui oli öelnud, et Kertuga on palju toredam rääkida, sest minuga peab alati olema löögivalmis, et mu teravmeelsustele vastata (what?!?) :D), vangutasin pead ja vastasin, et supertubli definitsiooni alla ei kuulu vist päevad läbi diivanil jalgade kõlgutamine ja mitte raha teenimine. Nagu arvata võib, lõi ta selle peale käega ja kordas mulle juba nii tuttavat elutarkust: raha on raha, küll see idee sul ükskord tuleb, ära põe. No ja siis ma paar päeva ei põdenudki, kuni üks hetk mõtlesin, et aga mis siis, kui seda ideed ei tulegi? Kui ma muudkui teen seda, mida mulle meeldib teha, aga uksest ega aknast ei tule mõnda sobivat pakkumist ega tööotsa? 


Hea on öelda, et ära mõtle, mida tööturg vajab, tee lihtsalt seda, mis su silmad särama paneb. Reaalsus on aga teine ning väga vähestel õnnestub oma säravate silmadega leib lauale tuua. Nii et seda keep calm it's only money suhtumist saavad endale lubada vaid need, kel seda on. Minul pole kunagi väga olnud ja seepärast pole ma ka kunagi saanud seda võtta nii, et ah küll tuleb juurde. Mul peavad rahaasjad alati korras olema ja kui pole, olen nagu närvipundar. Vaesus lihtsalt sakib sajaga.

Kuulasin hiljuti üht Adele'i intervjuud, kus ta ütles, et enne oma albumi 25 väljaandmist hoidis ta hea kolm aastat meediakärast eemale ja elas n-ö normaalset elu. Lihtsalt selleks, et kirjutada lugusid, millega inimesed saavad suhestuda ning mis räägivad päris elust ja päris tunnetest, sest noh, ilmselgelt people can't relate to LA pidude ja celebrity-staatuse juurde kuuluva glamuuriga. See oli nii hea intervjuu, et mõtlesin mitu päeva tema sõnadele. Ühel hetkel tabasin end mõttelt, kas ma sellepärast peangi oma teel nii palju takistusi ületama ja kõik endale nii raskelt kätte võitlema, et oleks, millest kirjutada? Et inimesed saaksid mu tekstidega samastuda ja mõnes kohas ennast ära tunda, sest kui ma oleksin rikas (või lihtsalt normaalsel elujärjel) ja kõik mulle hõbekandikul kätte kantaks (või lihtsalt pisut lihtsamalt tuleks), siis palju neid rikkaid ikka Eestis on, kes lugeda tahaks? 

Selliste mõtetega läksin ühel kolmapäeval kohtuma ajakirjanikuga, kes kirjutab Anne&Stiili lugu kärgperedest. Tema mind ei teadnud, aga mina teda tänu ta kirjutaja.ee ettevõttele põgusalt küll. Ta oli oma Facebooki lehel küsinud, kas keegi teab mõnda kärgpere ja üks ta tuttavatest juhtus olema mu blogi lugeja (tervitused!). :) Nii nagu Maakodule vastates ei kõhelnud ma kordagi, kas ikka peaksin nad oma koju laskma, ei tekkinud mul mõtetki, et peaks intervjuust ära ütlema, kuigi Anna hurjutas mind pärast küll, et soe oled peast või, lähete veel Madisega pärast artikli ilmumist lahku. You know what though – kui me pole siiani läinud, siis üks aus ja südamlik artikkel meid kindlasti mitte lahku ei aja. (Või noh, fingers crossed. :D) Getteriga vesteldes tuli välja, et ka temal on üks kolmeaastane kärgpere kogemus selja taga ning seepärast ta seda lugu nii kirglikult kirjutabki. Meie tunni aja peale planeeritud kohtumine venis sujuvalt kahetunniseks ning intervjuumaterjali lindistas ta sellest heal juhul vaid tunnike. Sain temalt palju häid mõtteid (sest erinevalt minust oli tal võimalus kärgperes elades psühholoogi külastada) ja üksjagu äratundmishetki. Ütleme nii, et üksikisaga liitunud naised on nii mõneski eluetapis samas paadis ja seda, kas paat vee peale jääb või upub, otsustab suuresti teise naise laps. Õigemini see, kas sul selle lapsega side tekib või ei. Ma loodan, et meie ühise hala kõrval kärgpere elu on bloody challenging jääb artiklis kõlama minu veendumus, et meie pere püsib siiani koos justnimelt tänu sellele teise naise lapsele ja veel enam loodan ma, et Madis mõistab ühel päeval, miks ma meie pereelust ise kirjutan ja teistel kirjutada lasen. :)

Artikkel ise peaks aga ilmuma kas septembri või oktoobri Anne&Stiilis ning kuna peale minu kohtus Getter veel kahe naisega, peaks see koos psühholoogi seisukoha ja äsja ilmunud Katrin Saali Sauli teose Eluterve kärgpere käsiraamat tutvustusega üpris mahukas olema. Worth the wait. :) Seniks aga panen Adele'i intervjuu otsast peale käima ja haun oma rikastumise plaani edasi. :D

So far pole mul muud plaani, kui et peaks vist käsitöökaartide hindu tõstma. :D Ma olen neid sel suvel juba üksjagu vorpinud, aga pole kõigist ilusaid pilte jõudnud teha. Viimasest tellimustööst õnneks jõudsin. Anna läks oma meestega küünipulma ja pruutpaarile jäi sellest ümbrikusuurune mälestus. :) Okei, natuke suurem, sest Anna aitas selle küüni ilusaks ka kaunistada. :)







6 kommentaari:

  1. Anonüümne10/8/16 15:44

    Sinust hakkab siis sügisel kõvasti artikleid ilmuma:) Su blogilugejad jäävad ka siis vaeseks, nii palju ajakirju tuleb soetada:D

    Aga sinu positusi on nii mõnus lugeda. Loodan, et ühel heal päeval ilmub ka su raamat.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Haha, õnneks vaid kaks artiklit ning ajakirju saab raamatukogus ka lugeda. :D
      Aitäh ja ma loodan seda salamisi ise ka! :)

      Kustuta
  2. Anonüümne10/8/16 17:25

    Sa võiksid kärgperendusest pikemalt siin ka kirjutada. See on huvitav teema. Eks muidugi näis kuidas seda ajakirjas käsitletakse, kuid üldiselt on seal ikkagi suhteliselt pinnapealne kõik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on lausa nii huvitav teema, et kahetunnise vestluse jooksul saime Getteriga vaid käputäie teemasid kaetud, sellest võiks rääkima jäädagi. :) Aga kuna ajakirjas on maht tõepoolest piiratud ja peale meie kirjutab ta veel kahest perest, siis see ei kata kindlasti kõike, mida ma sel teemal öelda tahaks. Nii et ma mõtlen sellest kirjutamisele kindlasti ja juba ammu ausalt öeldes, paraku pole see teema aga nii lihtne, sest ausalt ja avameelselt kirjutamine on see, mida lugeja ootab, aga kuna kärgperes on nii palju liikmeid, siis pean ma paraku kõigi tunnetega arvestama ning mitte kõigile neist ei pruugi see meeldida. :) Sestap on mul siiani sel teemal pikemalt kirjutamine vaid mõtteks jäänudki. Aga mine sa tea, ehk ühel päeval. :)

      Kustuta
  3. Nii ilus kaart ja kiri, je, aitähhh!

    VastaKustuta