Post-it iseendale: sa ei taha rohkem lapsi!



Don't get me wrong. Ma armastan oma lapsi  nii oma mehe tütart, meie bioloogilist poega kui ka uut kõhuelanikku. Aga ma tean juba praegu, 7. kuud rase olles, et enough is enough ja kuigi 27 pole mingi vanus, siis minu emakas siia ilma uusi kodanikke rohkem ei tooda. Ma juba kuulen, kuidas nii mõnigi lugeja muigab praegu ja mõtleb, et never say never ja küll sa viie aasta pärast mõtled teisiti. Võib-olla mõtlengi teisiti, aga sellepärast ma seda postitust kirjutangi, et siis viie aasta pärast siia tagasi tulla ja endale täna antud lubadust meenutada. Okei, tegelt ma olen 100% kindel, et ma ei mõtle teisiti ja mind ajab hullult närvi, kui seda ah küll kunagi tuleb üks veel lauset ütlevad naised, kes pole kunagi sünnitanud. Miskipärast mu pilk ei edasta ajus formuleeruvat lauset saa kõigepealt üks ja räägime siis edasi.


Esiteks, rasedus on raske. Vabandust väljenduse eest, aga sitaks. Kes mäletab, siis pärast Etsu sündi kirjutasin ja õhkasin siin, kuidas ma võiks iga kell rase olla, aga sünnitada ma küll enam ei tahaks. Võib-olla oli asi selles, et tookord olid need 9 kuud minu jaoks uued ja huvitavad, kõik ämmaemandavisiidid erutavad ja looteliigutused midagi erakordset. Nüüd on kõik juba läbi kogetud ning kord kuus hommikuti topsi pissimine, sellele oma nimesildi peale kleepimine ja Madisega linna saatmine ning hiljem ise Pelgusse ronimine tundub lihtsalt ... ilgelt tüütu ettevõtmine, eriti koos pooleteiseaastasega. Või on asi selles, et kahe raseduse vahe on nii väike ja keha reageerib seekord teisiti. Olgu, mis on, aga ma tahan oma keha tagasi! Ma ei mõista, kuidas paksud inimesed üldse naeratada suudavad. Ilgelt raske on! Kuigi ma olen enam-vähem sama stabiilselt juurde võtnud nagu eelmine kord, venitusarme endiselt pole ning näost ei ütlekski, et ma paari või vähema kuu pärast sünnitama hakkan, ei naudi ma seekord oma kasvavat palli absoluutselt, vaid loodan südamest, et ka seekord saan juba sünnitusmajast väljudes raseduseelseid riideid kanda. 


Etsut oodates oli mul süda paha vaid seitsmendal rasedusnädalal, täpselt nädal aega. Seekord pidin vähemalt kuu aega talle lõunaks püreed keetes oksele hakkama. Kui Ets enamus ajast kõhus magas ja pani mind pidevalt muretsema, kas peaks erakorralisse kontrolli minema, sest pole juba mitu tundi looteliigutusi tundnud, siis beebi number 2 tunneb end kõhus liigagi hästi ja armastab eriti öösiti võimelda. Või kui ma üritan Etsuga lõunal magada ja unetuid öötunde tasa teha. Nii et ei, ma ei naudi neid puksimisi, isegi kui tean, et see on mu viimane rasedus. Ma ei jõua ära oodata, et oma keha endale tagasi saada. Eriti kui kuskil kell kümme õhtul lööb paremasse külge meeletu alaseljavalu, mis kiirgab kõhtu ja reide, nii et sa käputad elutoa põrandal, tihud nutta nagu väike laps ja elukaaslane püüab sind tulutult masseerida. Mõnna. Ja siis algab sul elus esimest korda põiepõletik, aga sa arvad, et loode lihtsalt surub põiele ega märkagi, et tegelikult on iga viie minuti tagant vetsu külastades valus need kaks tilka enda seest välja pressida ja kannatad siis öö otsa voodi ja vetsu vahet liikudes meeletut valu. (Kusjuures voodi ja WC asuvad erinevatel korrustel ning vetsu minekuks pead iga kord nagu varas kikivarvul mööda maja hiilima, et jumala eest oma pooleteiseaastast mitte üles äratada.) Ma ütlesin Madisele mitu korda läbi nutu, et palun võta see laps mu seest välja, ma enam ei jaksa. Aga ta paitas vaid mu selga ja ütles, et natuke veel. Big help.


Ma tean küll, et tegelikult pole need vaevused üldsegi õiged vaevused ja ma ei kujuta ettegi, kui palju suuremaid muresid ja komplikatsioone naistel nende 9 kuu jooksul ette tuleb  alustades veenilaienditest ja hemorroididest lõpetades loote arenguhäirete või katkemisohuga, mistõttu tuleb viimased kuud 24/7 horisontaalasendis veeta. Ma tean, et peaksin tegelikult oma kehale tänulik olema, sest suures pildis on kõik hästi ja mu kõhus kasvab terve laps. Ma ausalt olengi ja leian ka väga palju õnnehetki, mil tunnen oma kodu ja pereliikmete üle meeletut rõõmu. Aga see juhtub hetkel, mil süda pole paha, ma ei tunne end korraks maakerana, põiepõletikust olen juba teist korda jagu saanud, närvivalu pole ja loode magab. Ning kuna seekord tunnen ma end vahel sõbrannade ja sugulaste lugusid kuulates meeletult üksi oma pooleteisese ja kõhubeebiga, sest meil pole ühtki vanavanemat, tädi või onu, kes kord nädalas last hoiaks, temaga mardilaadal käiks või lihtsalt paar tundi lapsega tegeleks, et ma saaks üksi poes käia, Madisega kinos istuda või end korraks ilma lapseta tuulutada, siis ma teangi juba praegu, et no more.

Tõtt-öelda lubasin ma seda Madisele Etsu sünnituse ajal ka, aga teadsin sügaval südames, et see ei vasta tõele ja meie kõige alguses kokku lepitud kaks last on ühel hetkel reaalsus. Võib-olla tegi see teadmine mu eelmise sünnituse vaimselt raskemaks, sest teadsin, et pean selle õuduse ühel hetkel ikkagi veel kord läbi tegema. Seekord saan vähemalt rahumeeli mõelda, et come on, let's do this shit, for the very last time! Sest olgem ausad, sünnituse juures pole mitte midagi meeldivat peale selle lõpu ja ainuüksi hirmust sünnituse ees piisab, et mitte kunagi lapsi tahta. Lugesin äsja ühe esmasünnitaja postitust sellest, kuidas tema meelest ei tohiks sünnitanud naised käia ringi ja levitada hirmujutte ning panna mitte sünnitanud naistele pähe mõtteid justkui oleks tegu millegi hirmsaga. OH WELL. Kui üks osa minust  see, kes kaks aastat tagasi samas olukorras oli – noogutas kaasa ja nõustus, et tõepoolest sa ei tea kunagi ette, milline just sinu kogemus olema saab ning teiste kogemused on lihtsalt teiste kogemused, sinul võib minna hoopis teisiti ja tõenäoliselt lähebki. (Which is why ma ei mõista kogu seda sünniplaani koostamise vajalikkust...what's the point, kui sa ei saa nagunii sündmuste käiku ette ennustada ja õigem on kuulata arstide soovitusi ja oma enesetunnet ning n-ö go with the flow, mitte kramplikult oma paberist kinni hoida.) 

Aga teine osa minust, see, kes teab nüüd, mida ühe kolmekilose inimese väljutamine oma kehast tegelikult tähendab, mõtles, et ... you poor little thing. You just don't know what you're in for. Me ei käigi ringi, silt sünnitus on hirmus, be afraid otsa ees, vaid me räägime sulle fakte. Ilustamata fakte sellest, kuidas meil läks. Jah, see kõik on seda väärt ning see sinu kolm ja pool kilo imet kaalub kümme tundi põrgupiinu tõepoolest üles, aga see ei tähenda, et need kümme tundi olid mingi meelakkumine. Need olid päriselt ka nii hirmsad nagu sulle räägitakse. Ja fuck all that bullshit nagu sünnitus oleks mingi ülev vaimne toiming või õnnis tunne. ÕNNIS TUNNE?!? Are you fucking kidding me?! Mitte ükski loeng pealkirjaga Emotsionaalne ettevalmistus sünnituseks ei valmista sind selleks valuks ette. Sest kui sünnitanud naine räägib, et tal oli selline tunne, nagu keegi kisuks ta vaagnaluid teineteisest eemale, siis ta päriselt ka tundis nii ja ta päriselt ka arvas, et sureb selle valu kätte ära. Ning mitte ühelgi sünnitusekummardajal pole õigust tulla talle ütlema, et ta oleks pidanud selle valu üle hingama ja mitte esimesel nõrkushetkel epiduraali nõudma. Inimesed ja nende kehad on erinevad ning ma arvan, et sünnituskogemus ei sõltugi niivõrd valulävest kuivõrd kehatüübist. Minul on kitsad puusad ja sale keha (noh, obviously not at the moment) ning Etsu tulek siia maailma oli minu jaoks tõsine füüsiline eneseületus ning mitte ükski hingamistehnika poleks seda kümmet tundi kergendanud. Õnnelikud on need naised, kelle laiad puusad lapse paari tunni ja kolme pressiga ilmale toovad. Paraku kõigil pole nii vedanud ja kui sa pole üks neist õnnelikest, ei hakka sa kunagi sünnitust oma elu parimaks hetkeks pidama. 


Võiks ju arvata (ja ilmselt paljud esmasünnitajad arvavadki), et pärast lapse sündi kõik hea alles algab ning rasedus ja sünnitus on lapsevanemaks saamise kõige raskemad hetked. Well I've got news for you: it ain't. Hard part on alles ees ja see algab juba sünnitusmajas esimese magamata ööga, kaalumurega, söömismurega ja mingi tohutu vastutuskoormaga, sest sinu ülesanne on nüüd ja edaspidi seda väikest räbalat elus hoida. Mis tundub nagu mission impossible, kui imetamine ei suju ja lapse kaal ei tõuse ning ta on üle päeva viril ja sa toksid oma ühe vaba käega Google'i otsingusse märksõnu imiku gaasivalunibulõheveritsevad nibud ja random küsimusi nagu kuidas ma aru saan, kas beebi saab piisavalt süüa, veedad oma päevi hommikumantlis ja toitud päev otsa vaid paljast tatrast ja banaanist, sest kõik muud toidud võivad lapsel gaase tekitada. Minu jaoks on beebi number kaks uus võimalus seda algusaega natukenegi nautida, rahuliku südamega beebikaal nurka visata ning oma sisetunde järgi talitada, mitte terve esimene kuu rahulikult magavat last igal öösel kindal kellaajal üles ajada ja sellega ennast väsitada ning talle öise ärkamise harjumus kujundada. Etsu esimestel elunädalatel oli kogu see tants ja trall imetamise, tema väikse kaalutõusu ja minu nibulõhe ümber nii kurnav, et kui Madis õhtul töölt tuli, mu ikka veel hommikumantlis keha ümbert kinni võttis ja mu pesemata pead suudles ning ütles, et ma olen maailma parim ema ja saan meie pojaga nii hästi hakkama, puhkesin lihtsalt suurest väsimusest nutma ega osanud oma pisaravalangut talle kuidagi selgitada. 

Minu jaoks loksus kõik paika alles paar kuud hiljem, mil otsustasin, et tean ja tunnen ise oma keha paremini kui mingi SIET-i koolitatud imetamisnõustaja ning võtsin nibukaitsme uuesti kasutusele  vähemalt ei tõmbunud mu keha enam iga kord suurest hirmust krampi, kui pidin jälle vasakust rinnast last toitma. Ets sai rinnapiima aasta ja kaks kuud ning viimased kuud vaid öösiti ja enne magamajäämist, sest ta oli imikust saati mul rinna otsas magama jäänud ja uneaeg seostus tal imemisega. Nähes nüüd, kuidas mu õde oma pooleaastast vankrikookonis magama kussutab või kuidas mu sõbranna oma viiekuust magama peab jalutama (sadagu või pussnuge!), mõistan, KUI mugav ja hea see oli, et Ets mul rinna otsas unne suikus ja KUI vale, et lubasin mõnel järjekordsel kõiketeadjal endale muremõtteid pähe panna, justkui oleks see halb, et laps magab rahulikult mu kaisus (aga mitte oma voodis). Või võtsin enda ema survel end kätte ja surusin oma üheksakuuse talvekombesse, et ta pärast pool tundi vankriga lumes sumpamist kolmveerand tundi õues magaks, sest jumala eest, laps peab värsket õhku saama. Mis sest, et toas oleksin ta rinna otsas hetkega magama saanud ning ta oleks poole kauem maganud. Ets ongi alati kõige paremini maganud toas ja eriti hästi minu kaisus ning vanker kogus meil teisest kuuenda elukuuni garaažis tolmu, sest ta lihtsalt keeldus seal lamamast. Aga ma ei olnud ka selle üle õnnetu, sest tänu rinna otsas uinumisele sain ma koos temaga palju puhata ja meie hommikud algasid eelmisel suvel ja talvel sageli alles kella 1011 vahel, sest pärast varahommikust piimasõõmu keerasime mõlemad teise külje ja põõnasime süümepiinadeta edasi. 

Üks hullemaid asju lapsevanemaks saamise juures ongi see pidev endas kahtlemine ja kuskilt väljastpoolt tulev surve olla parim või vähemalt sama hea nagu need Insta-emmed, kes oma puhtast kodust, pestud peast ja tutikas mätšivas outfitis imikust iga päev pilte üles riputavad. Püüad pidevalt teha kõike õigesti, endale seejuures teadvustamata, et kellegi kolmanda õige – isegi kui see kolmas on kogenud ämmakas või imetamisnõustaja  ei pruugi sulle üldse sobida. Sellepärast mulle väga meeldivad Insta hashtagid nagu #honestmotherhood, #parentingtheshitoutoflife ja #parentingfail ning olen leidnud paar välismaist noort ema, kes lisaks nendele Insta-worthy piltidele aeg-ajalt ka päris elust pilte üles panevad ja kirjutavad piltide alla seda, kuidas neil oli tõeliselt crappy-crappy-crappy day. See on nagu instant pick-me-up, sest sa näed, et oh, ma ei olegi ainus ema maamunal, kes ei veeda oma päevi joonistades, voolides ja maalides, lapsele raamatuid ette lugedes, temaga õues jalutades ja inglise keeles laule lauldes ning uusi ja tervislikke retsepte katsetades, vaid noh, me sööme hommikuks võiga meesaiu ja kohukesi ning vaatame Terevisiooni korduse asemel telekast Sõpru ja heal päeval enne lõunaund koristame kogu maja ära ning halvemal juhul laome ikka veel pidžaamas olles klotsidest torni. 



Nagu for real, kui sind ei aja lause I feel like giving them weapons and just saying whichever one survives I'll keep :D :D naerma, siis ma ei tea, go away and never speak to me again. :D 

Mul on olnud lugematul hulgal kordi, kus mu kannatus on oma pooleteisese jonnituuride tõttu katkenud ja ma olen  endale täiesti teadlikult aru andes, kui arulagedalt ma käitun – tema peale leebelt öeldes häält tõstnud, jätnud ta näiteks vannituppa jonnima ja ise garderoobikardina taha peitu jooksnud. Rahunen ise maha selle poole minutiga, mis tal kulub, et nuttu välja pressides kööki jalutada ja siis avastada, et emme ei seisagi seal vihase näoga, vaid on kadunud ... ning südantlõhestav nutt on kui peoga pühitud ja asendub hetkeks väikse inimese suurima murega – et ta on üksi jäetud  ning selle asemele tuleb kohe kaval pilk, kui kuuleb kardina tagant emme hõigatud kuku!-t. Siis me kallistame ja lepime suurte lärtsuvate muside saatel ära ... ning läheb umbes minut aega mööda ja tal on juba uus kinnisidee, mida ma ei luba teostada ja kangekaelsele pooleteisesele omaselt ei lepi ta eitava vastusega. Kas teil on õrna aimu ka, KUI väsitav see pidev kemplemine ühe põikpäise väikse inimesega on? Sellepärast oligi mu eelmise telefoni ümbris ära näritud, ühe laadija juhe ära lutsutatud ning raamaturiiul on rohkem tühjaks loobitud kui täis tuubitud, sest ma ei jaksa ega taha hommikust õhtuni tal järgi käia ja talle EI TOHI!!! kõrva karjuda. Mõnel sellisel järjekordsel crappy-crappy-crappy day'l on tohutult tore, kui oma parenting faile sõbrannale tunnistad ja ta lohutab sind jutuga, et käis just enda kolmesega mardilaadal ja läks vahepeal vetsu kommi sööma, sest ilge kommiisu tuli ja noh, milline hea ema ikka lapsega oma viimaseid varusid jagab. :D Siis mõistad korraga, et on täiesti normaalne mitte oma lapsest 24/7 vaimustuses olla ja temaga koosolemist KOGU AEG nautida ning see ei tee sinust veel maailma suurimat failure'it. Ning head emad on need, kes söövadki salaja kommi, joovad päeva lõpus klaasi või kaks veini ja tunnistavad üksteisele, et teevad laste kasvatamises vigu ... ning see on normaalne. 

Mul on üks sõbranna, kellel kodus samuti kaks väikse vanusevahega last ning kui ma talle pärast teise sündi külla läksin ja püüdsin temalt ausat ülestunnistust välja meelitada, kui mitteteostatav ja raske elu kahe väiksega tegelt on ... ei saanud ma temalt sõnagi suust. Ma miskipärast ei usu, et ta elu ongi kogu aeg nii lilleline ja tore nagu ta seda püüdis mulle serveerida. Pigem ei tahtnud ta mulle tunnistada, et mõni päev on väga challenging ning ka temal on hetki, kus tahaks üksi garderoobis nutta. Kuigi me pole teab mis lähedased, olin külast lahkudes tookord tema peale mõttes väga pahane. Elu koos kahe alla kahesega ei saa olla kerge, aga miks on seda nii raske tunnistada? Miks peab jätma teistele mulje, nagu kõik oleks kõige paremas korras? Sest muidu arvatakse, et sa ei armasta oma lapsi? Et nad polnud planeeritud? Et sa kahetsed? Ma usun, et mitte ükski lapsevanem ei mõtleks nii. Pigem ... saadakse aru. Ja patsutatakse õlale. Ja öeldakse, et See kõik on mööduv. Ja naerdakse kaasa, kui meenutad, kuidas sa mardilaadal vetsus kommi sõid. 'Cause we're all in it together. Lapsed on küll erinevad ja ilmselt minu pooleteisene marakratt on palju taltsutamatum kui mõni rahulik samavanune piiga, aga mingid hetked on iga lapsevanema elus samad. Ja palju lihtsam on neid ju läbida ja üle elada, vigu teha ja neist õppida, kui tead, et sa ei ole üksi.

Me oleme Madisega selles suhtes päris palju üksi, et lapsehoidjaid meil kuskilt võtta pole. (Ütle veel, et õega samal ajal laste saamine on hea idee  NOT! :D) Madise ema elab Inglismaal ja minu vanemad kahetunnise autosõidu kaugusel. Aga ilmselt isegi kui nad elaks lähemal, ei oleks meie elu kunagi selline nagu mu sellel mardilaadal kommi sööval sõbrannal, kelle ämm kord kuus Haanjast Harjumaale külla sõidab, et nädalavahetusel lapselapsi hoida ja noortele vanematele puhkust anda. (Täiesti omal algatusel kusjuures!) Või mu ühel sugulasel, kes oma vanematel külas olles hommikul mehega vaidleb, kumb peaks lapsel mähet vahetama, samal ajal kui ta isa on jõudnud selle juba ära teha ja parajasti lapselapsele putru keedab. Või mu tuttavatel, kes südamerahuga oma neljase ja kahese naise isaga jätavad, kultrasse Karl Madist kuulama lähevad ja alles hommikul kell kuus koju jõuavad. Või mu teisel sugulasel, kes üheaastase kõrvalt kaugõppes käib ja kelle vanemad koolinädalal lapselast hoiavad. Ma käisin terve magistriõppe läbi ilma, et mu isa teaks, mida ma õpingi. Ilmselt siiamaani ei tea. Mu ainus lapsehoidja oli siis ja on ka edaspidi Madis ning kuigi ta sai Etsu ja minu õpingutega kenasti hakkama, siis ausalt öeldes see hirmutab mind pisut, et peame kõik uuesti ilma igasuguse abita läbi tegema. Sest nagu ma ütlesin, siis raising tiny humans is exhausting. Totally worth it, but exhausting.

Aitab muidugi see, kui su pooleteisene pärast mõne järjekordse käkiga hakkama saamist ja temaga riidlemist pool minutit südantlõhestavalt nutab ning Madise tögava lause peale Tule issi juurde, poja, emme on praegu kuri, no kas on enne nii kurja emmet nähtud nagu sinu emme hoopis minu sülle ronib, oma väiksed käed ümber mu kaela põimib ja annab mulle sellega teada, et ta mind nii rumalalt, aga tingimusteta armastab. :) Või kui ta üritab sulle omas keeles midagi selgeks teha, tuleb su juurde, nii et meie ninad on kohakuti, vaatab sulle silma sisse, ütleb nõudlikul häälel EMMEEE! ja just siis, kui arvad, et ta sai omast arust midagi öeldud, teeb ta sulle ühe suure märja musi justkui oleks tema jutu mõte olnud, et olen talle nii kallis. Ja üks, mis kindel  huumor aitab alati. Eriti teiste väikelaste vanemate vahel. Näiteks tegime Annaga hiljaaegu nalja, et meie #parentinggoals on see, et kui meievanuselised praegu vaba ja vallatut elu elavad, peolt peole tormavad ning meid vaadates mõtlevad, et jumal tänatud, et nad nii noorelt lapsi ei saanud, siis one day kui nemad 30+ vanuses esimese lapse saavad ja meie omad juba kooli hakkavad minema, on meie kord pihku hirnuda ja järgmist veinipudelit avades mõelda, et nende nahas küll enam olla ei tahaks. :D :D :D Thank god it's done  no more. 

Aga et ükski sünnitusekummardaja ja 24/7 särav ja sädelev lapsevanem mulle selle jutu peale lastekaitset koju ei kutsuks, lisan siia paar pilti ka, mis tõestavad, et ma ei nuta päev otsa üksinda garderoobis, vaid noh, aeg-ajalt käin lapsega õues kah. :)


Suve lõpus Lohusalu sadamas.

Blond naerupall kodus.

Roccas jalutades ei saa pallist üle ega ümber.



Arstile minek.

Augustikuu reis Rootsi algas autosõiduga sadamasse.







Kaheksakesi kruiisile.




Üks mees väsis baaris ära.

Hommikul Rootsi lauas oma superhäid lauakombeid demonstreerimas. Hea, et lauaalune pildile ei jäänud. Proovisime pea kõik toidud läbi ja Ets jäi ikka nälga. :D


Stockholmis külastasime Astrid Lindgreni teemaparki.









Kaader filmist What to Expect When You're Expecting. :D

Laeval, tagasi koju.



Hommik kodus.

Sofi sünna väsitas nii ära.

Naerupall kodus.

Pelle ja Päären käisid külas. :D



Sääse hooldekodu ees, minu vanaema sünnipäeval.

Kõrsikuvend.









Enne Madisega nädalavahetuseks maale sõitmist.

Küpsetasime veits.




Bassu minek, Keila ujula ees.


Kodused vannimõnud.



Madise sünnipäeva hommik.

Etsu tulevasel naisel pole koristamisega muret  see on üks ta lemmiktegevusi.

Linnaminek.

Tädi Marika bemmivõtmed pihus, miks ei peakski tuju hea olema. :D


Testisime uut kombet.

Ei maksa enne uneaega õue ronida.


Ajavad meesteasju.


Tegime kaerahelbekäkke.

Elu esimene piparkoogitegu tähendab seda, et tainas ja jahu olid varvaste vahel ja juustes ja ninaaugus ehk kõikjal, kus ei peaks olema. 


Ühel nädalavahetusel käisime Pärnus VW salongis uut autot valimas, kuhu venna ka ära mahuks. Sest meil on ikkagi peres varsti kolm last ja kaks turvatooli ning see tähendab, et Škoda Superbiga peame hüvasti jätma. Which means me oleme officially suurpere. Tahab keegi veel minult kunagi küsida, kas me saame ühe veel? :D Kas ma näen tõesti välja nagu mulle meeldiks mingi VW Touraniga (loe: koleda suurpereautoga) ringi kimada? :D






Kommentaarid

  1. Hahaa @ "püüdsin temalt ausat ülestunnistust välja meelitada, kui mitteteostatav ja raske elu kahe väiksega tegelt on" ....võin sulle oma kogemust jagada. Väiksema esimene eluaasta oli nii crazy, et see on mälestustes nagu üks suur mull, millest ma pooli asju üldse ei mäletagi enam (ta ei olnud just kõige lihtsamini käsitsetav beebi), tema teisel ja kolmandal eluaastal tundsin end pool ajast umbes nii: https://s-media-cache-ak0.pinimg.com/originals/d4/de/ae/d4deae4af991d81a7fe7f075da9545a1.gif
    Tema neljas eluaasta on olnud juba mõnus (välja arvatud 3-aastase kriis), lapsed saavad üldiselt omavahel päris hästi hakkama ja on asjalikud....nüüd juba on kuidagi nii kergeks läinud, et võiks kolmanda peale mõtlema hakata :D
    Aga sulle palju jaksu ja ma ei saa ütlemata jätta, kui hea meel mul on, et sai jälle üle pika aja su blogipostitust lugeda, olin juba kergelt mures, et kuhu sa kadunud oled :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Haha, see pilt on liiga hea. :D Eks sõltubki palju sellest, milline see teine beebi olema saab ja kuidas magab, aga samas Ets on ees siuke marakratt, et ega tema ka asja lihtsamaks ei tee. :D Samas mul on lootust, et see kohutav kolmene on meil juba praegu üheselt, et ehk selleks ajaks saab see faas läbitud ja ta on jälle taltsas. :D
      Aga ma ei ole tõesti ammu midagi kirjutanud, sest olen selle kratiga siin maid jaganud ja kõhtu kasvatanud ja ajud kärssavad lihtsalt nelja seina vahel olemisest. Ma ei oska päris nii ka sisu toota nagu Henry oma kaksikutest ja Noorsandist pea iga päev midagi kirjutab, mul pole kuidagi energiat selle jaoks ega näe väga pointi ka sellel. Piisab, kui ma Madisele oma rasket rasedasaatust igal õhtul kurdan. :D Nii et eks ma ootasin seda teemat, mis kõnetaks ja nüüd sai see kirjutatud. Järgmiseks tuleb ilmselt uus kodupostitus, sest saame ehk enne jõule remondi valmis teisel korrusel. :) Ja siis ongi uus beebi käes ja who knows, mis siis saama hakkab.. küllap ikka tuleb veel teemasid, mis kõnetavad ja millest tahaks kirjutada. :)

      Kustuta
  2. Anonüümne12/12/16 01:26

    Ma noogutasin praegu kogu jutu lugemise ajal kaasa.. täpselt minu mõtted :D
    Ka minu esimene on üsna keeruline laps ja esimeste elukuude koha peal on mul vaid suur must auk, mille sisu aju keeldub meenutamast.
    Tundsin end koguaeg täieliku läbikukkujana, sest kui teised samavanade tittede emad sãrasid üritusel täismeigis ja soengus, titt kaenlas - siis mina olin 24/7 hommikumantlis ja külitasin oma igavesti sööva titega voodis.
    Prrrr! Ja siis veel teist korda seda läbi teha? Neveeeer :D

    Titeisu küll on, aga mitte nii suur, et seda hullust uuesti läbi teha!

    P.s. nãen, et teid on ka "õnnistatud" kõrsik-poisiga - kust nii slim teksasid soetad? Täielik õudus on lapsele pùkste leidmine.. vãrvlist on alati laiad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :D No paraku meil algab see titehullus juba paari nädala pärast kõik otsast pihta, aga nagu lõpurase ikka ei mõtlegi ma hetkel, mis pärast saab, vaid loodan lihtsalt, et sünnitus läheb kergelt ja laps on terve. :)

      Aga teksaretuusid on pärit H&M-ist, retuuse olen ostnud ka Lindexist ja Reservedist. :)

      Kustuta
  3. Sattusin juhuslikult siia blogisse ja selle teksti peale. Appi kui hästi kirjutatud! Nii hea! Just see... et ei ole võimalik 24/7 nautida allameetristega kembelda ja vaielda. Tervitades kahe väikese vanusevahega lapse ema!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii tore, kui äratundmishetki oli. Mis tõestab mu mõtet, et we're all in it together. :) Jõudu meile! :)

      Kustuta
  4. Piret Kaljumäe11/5/17 10:19

    Kui hästi kirjutatud! Tervendav lugemine!
    Lause "sünnitusvalu on ainus mõtestatud valu" tekitab minus siiani vihapurskeid. Isegi mu mees on ära õppinud, et sellel teemal nalja tegemine on minu juuresolekul ohtlik tegevus. Valu on valu ja sünnitusvalu on räige. Milleks ilustada? Ja beebi (eriti kui ta on esimene laps) esimesed elukuud on rasked. Milleks jätta mulje, et kõik toimib nagu iseenesest. Muudkui imetad ja jalutad ja puhkad koos beebiga ja elu on lill. Ei ole nii lihtne.
    Tore, et nii avameelselt kirjutad - hea teada, et ma pole ainuke, kes nii mõtleb ja tunneb. Muidu ajakirjadest saab lugeda ainult stiilis "ma olen loodud olema rase" ja "sünnitus on imeline kogemus", mille peale tahaks kuskilt alla hüpata...
    Tubli oled!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See pole esimene kord, kus mind on avameelsuse eest kiidetud...ja siis jään ise mõtlema, et kas ma tõesti kirjutan nii avameelselt. Et kuidas teised siis kirjutavad? :) Püüan lihtsalt aus olla, oma kogemustest ja läbielatust need kirjatükid siin sünnivadki ja siis ei saa ju muud moodi, kui tuleb ausalt kõik ära rääkida. :)
      Aga tore kuulda, et meeldis ja veel toredam, et tekkis äratundmishetki. Jõudu meile nende väikeste inimeste kasvatamisel! :)

      Kustuta
  5. Anonüümne2/10/17 14:38

    Tegelikult on nii palju postitusi internetis selle kohta, kuidas naine ei taha aga mees tahab veel lapsi ja ähvardab ära minna kui naine veel rasedaks ei jää. Uskumatu, aga tekib küsimus: kes siis rohkem lapsi tahavad, naised või mehed? Õnneks naised ei lase endale meeste poolt enam pähe istuda, meil muudki teha kui sünnitada. Nii on lood.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga vaata, õnneks on naistel AJUD ja nad oskavad neid kasutada ning ükski mõtlev ja ajudega naine ei ole sellise mehega koos. Don't get me wrong, selliseid mehi on kindlasti ja palju. Aga palun, palun ära käi ringi inimeste blogides ega jäta sinna kommentaare stiilis "sa elad koos türanniga, jäta ta ruttu maha ja põgene 7 tuule poole ja jäta soovitatavalt lapsed ka maha, sest lääneriikide kodanik on intelligentne inimene ja tal pole lapsi". Või noh, hea, et sa anonüümselt kommenteerisid, sest vaata, selliste sõnavõttude eest saab teatud asutustesse kaebuse esitada ja see ei pruugi juba hästi lõppeda. Ja usu mind, tagajalgadele aetud lõviemad nagu mina, küll nemad juba kaebaks! ;) Vat hoopis nii on lood.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused