31.03.17

Kärgpere argipäev



Lubage ma kirjeldan teile üht tüüpilist õhtut kärgperes. Olen päev otsa ühe kahese ja ühe kahekuusega kodus olnud, Ets on just lõunaunest tõusnud ja beebi samuti ning otsustame õhtusöögiks pannkooke teha. Noh, kokku tegin ühele picky toddlerile muidugi nuudlirooga, täisteramakarone, pannkooke moosiga ja nagu sellest veel vähe oleks, ampsas ta kõrvale marineeritud kurki ja pisut müslit kookospiimaga ka. Aga see selleks. Teeme siis kahekesi pannukaid, beebi oma toolis meid jälgimas, kui kell seitse sõidab maja ette Madise auto. Tavaliselt on see minu jaoks päeva parim hetk, sest Madis  isegi kui ta kohe ujumis-, ratta- või jooksutrenni tormab, võtab korraks juhtimise üle ja ma saan natukenegi hinge tõmmata. (Sest life with kids, you know.) Aga mitte täna. M viskas koolikoti üles oma tuppa ja tuli alla meiega pannkooke sööma ning oma päevast rääkima, Madis aga ütles Hiljem näeme ja kobis 37,5-kraadise palavikuga magamistuppa ega väljunud sealt enne kella kümmet. Me oleme üheksa aastat koos olnud ja ma pole teda kunagi nii haigena näinud, isegi mitte kolme põlveopi ajal. Söötsin siis kolmel lapsel kõhud täis nagu üks õige kärgpereema muiste, mängisin Etsuga legodega ja M õppis, pärast tegin poistele vanni (M õnneks on nii suur, et saab vannitoas enda puhastamisega ise hakkama :D) ja kui beebi õndsas vanni- ja piimakoomas unne suikus, tuli Madis alla diivanile surema ja ma läksin siis ise Etsut magama panema. 

Tavaliselt teeb seda õhtuti Madis, aga noh, parem täna mina kui homme köhiv ja tatistav kahene. Saime mõnusalt üksteise kaissu poetud ja teisipäevasest arstilkäigust räägitud asti tädi üsti (loe: arstitädi (tegi) süsti) ning sõbranna Anja nime umbes 54 korda korratud ja itsitatud, kui beebi oma unest ärkas ja pröökas ning tormasin teda alla haige Madise käest päästma. Tassisin siis beebi koos oma tooliga üles ja avastasin end totaalsest üksikema olukorrast: voodis siplev ja lollitav kahene, kes toksib oma öölampe ega suuda kuidagi uinuda, sest ma ei saa teda kaisutada, vaid pean püsti seisma ja beebit kussutama, kuna tal on sellest teisipäevasest arstilkäigust ja rotaviiruse vaktsiinist juba kolmandat õhtut gaasid. Ja kui Ets umbes kümnendat korda issi aige (issi haige) korrutas ja ma talle umbes kahekümnendat korda sosistasin Palun pane nüüd silmad kinni, jah beebi tudub ja õde tudub ja issi ka tudub ja kõik tuduvad, jää nüüd sina ka tuttu, siis mul tuli korraga klomp kurku. 

Olen viimasel ajal lugenud ja kuulnud jälle uudiseid vähki haigestunud lastest ja täiskasvanutest ning nähes täna muidu rõõmsameelset ja energilist Madist nii halva enesetundega, tuli mulle üle pika aja meelde mu suurim hirm, mille pärast ma talle mitu aastat tagasi pikalt ajudele käisin ja käskisin tal oma perearstilt kõikvõimalikud profülaktilised uuringud Hiiul sisse nõuda. Madise pool suguvõsa on vähki haigestunud ja ka ta isa suri vähki, siis kui Madis oli ise alles koolieelik. Ja kuna Madis oli isaga väga lähedane, oli see tema jaoks suur kaotus. Ta on öelnud, et mäletab isa surmast kõige eredamalt seda, kuidas ta vaatas tol sügisel hommikul kooli minevaid lapsi ja mõtles omaette, et Mina lähen ka järgmisel aastal kooli, aga isa ei näegi nüüd seda. Me oleme Madise ja Marega Aavost ning tema elust enne ja pärast vähidiagnoosi palju rääkinud ja ma olen tihti mõelnud, kui tugev Mare ikka on olnud. Elada edasi pärast oma eluarmastuse kaotust ei saa olla kerge, aga elada edasi kahe väikelapse üksikemana ... kuidas? Eriti kui need väiksed lapsed on eas, kus nad oskavad juba rääkida, aga ei saa veel aru, mida surm tähendab ja sa pead neile üha uuesti ja uuesti korrutama, et ei, issi ei tule täna koju. Sellistel hetkedel ja mõtetel saan ma aru, kui tühised ja tähtsusetud on meie argimured ning mis elus päriselt oluline on. 

Seda enam teeb mulle viha, kui peame oma närvirakke raiskama kohtades, mis üldse kulutamist ei vääri ja peame võitlusi, mis pole väärt pidamist. Kärgpereinimesed ilmselt teavad, et neid võitlusi tuuleveskitega tuleb üksjagu ette. Meie värskeim võitlus algas jaanuaris pärast beebi sündi. Sattusin eesti.ee-s sünni- ja peretoetusi taodeldes lasterahade kohta lugema ja sain teada, et kolmanda perre sündinud lapse eest maksab riik mitte 50 € kuus nagu esimese kahe eest, vaid 100 € kuus. Näib väike summa, aga kuna minu sissetulek on alates septembrikuust suur ümmargune null, sest poolteist aastat kestev vanemapalk sai läbi ja uus algab alles pool aastat pärast beebi sündi, siis on siin majas hetkel iga kopikas arvel. Ja mul tuli omast arust geniaalne idee, mida ma praegu, kolm kuud hiljem, sügavalt kahetsen ja mis mind endast nii välja viib, et mu käed sõna otseses mõttes värisevad vihast. Plaan oli lihtne  Madis kui kolme lapse isa taotleb kõigi kolme lapse eest toetusi ise ning maksame ta eksile need 50 € iga kuu tagasi, mida ta muidu nagunii saaks. Meie oleksime võitnud sellisest diilist 50 €, mis poleks olnud närvirakkude kulutamist väärt (kuigi 50x12 on juba 600 € aastas!). Madise eks nägi seda lüket juba ette ja teadis erinevalt meist, et alates 1. juulist saavad kolmelapselised pered lisaks senisele 200 eurole veel 300 eurot lisaks, seega iga kuu 500 €  teeb ju ikka ühe kadeda kahe lapsega eestlase kadedaks küll või mis!?! Niisiis ühe kadeda ettenägeliku eestlasena koostas ta Madisele allkirjastamiseks lepingu, mis võimaldaks tal meie peretoetust oma suva järgi jagada. Tema idee oli teha summa pooleks, nii et üks osa läheb meile ja teine osa nende tütre kontole. Igati tervitatav idee muidugi avada lapsele kogumiskonto ja sinna iga kuu üpris märkimisväärne summa kanda. Madis vastas, et ta on nõus kõige muuga peale protsendi  meil on peres kolm last ja toetusi makstakse kolmele, seega läheb summa võrdselt kolmeks või jääb diil katki. No ja mis te ise arvate, mis sai?

Sai paar head kuud vaikust ja kõnede ning sõnumite ignoreerimist. Ma olen nii palju sel teemal mõtteid mõlgutanud ja Madisega asja arutanud ning me oleme jõudnud järeldusele, et selle nimi on kadedus. Puhas eestlaslik kadedus. Ju siis kõigile inimestele pole empaatiavõimet ühepalju jagatud ja nad ei suuda näha isegi mitte seda, et kui su laps niigi pool aega teises peres elab, siis oleks ka tema elukvaliteet parem, kui sel perel läheb majanduslikult paremini. Rääkimata sellest, et esialgu välja käidud täiesti ebaisekas idee anda riigilt saadav lasteraha lapse kätte, mitte seda iseenda taskusse nõuda, oli tegelikkuses lihtsalt hale katse meiega manipuleerida. Kui lapse heaolu oleks inimesele tähtsam, ei loobuks ta nii kergekäeliselt n-ö maast leitud 150 eurost kuus  kogud sa seda siis mõnele hoiusele või kannad otse lapse pangakontole. Kurat, kui mina oleksin see 12-aastane tüdruk, kel on võimalus iga kuu selline summa oma kontole saada, oleks ma oma ema peale ikka tohutult tige, et ta mind sellisest hüvest ilma jätab. Laste kasvatamine ei ole odav lõbu ning kuigi jah, loomulikult ei saanud ma omale kahte poega selleks, et riik neid üleval peaks, on see siiski suureks abiks, kui keegi kuskil toetab. Oleks lauslollus mitte seda hüve kasutada, eriti kui mul on ühel täiesti tavalisel neljapäeval laua taga kolm suud toita. Muidugi ma jaksan kõigile kolmele pannkooke pakkuda, sest ma olen vastutustundlik täiskasvanu ja olengi sedasi planeerinud, et neid pannkooke ootavaid suid on mul laua taga kolm, aga kui riik tahab mu laste pannkookide peale moosi osta ja nad nädalavahetusel spaasse veemõnusid nautima saata, siis miks peaksin ma sellest loobuma? Ma ei näe muud põhjust ega takistust, kui üks kohutavalt kade eks. Aga eks tal ole põhjust kade olla ka. Mul on kodus nii palju armastust, mida ükski riiklik toetus ega kade eks ei suuda kõigutada ... ja millesarnast ta ilmselt oma elus kunagi ei tunne. Madis ütleb muidugi selle peale, et igal oinal on oma mihklipäev. :)


Loo lõppu väike disclaimer ka, et mul edasises elus mõne fantaasiarikka kodaniku pärast pahandusi ei tekiks: kogu ülaltoodud tekst on väljamõeldis ja tegelastel pole reaalse eluga mingit pistmist. Tegemist on loominguga ja vaba mõttelennuga ning ühtki seost päris elu ja inimestega ei maksa siit otsida.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar